Obsah (4)

§ 83§ 134§ 77§ 140

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 26.05.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-18637 Kohtuasi Hüpoteeklaen AS-i

) §-dega 77 ja 140 ning seega palub hageja otsuse kehtetuks tunnistamist

§ 83lg 1 alusel.

Seadus ei näe üldkoosolekule ette pädevust pankrotivara müüki keelata. Perfect Look OÜ, kasutades ära oma häälteenamust, takistab pahatahtlikult pankrotivara müüki ja sellega pankrotimenetluse käiku, mis on vastuolus võlausaldajate ühiste huvidega. Pankrotivara müügi keelamine kuni halduri vabastamise otsustamine on ka sisu poolest alusetu, kuna pankrotivara tuleb seaduse kohaselt niikuinii müüa sõltumata pankrotihalduri isikust. Pankrotimenetluse ebamõistlikku venitamist tuleb käsitleda võlausaldajate ühiste huvide kahjustamisena.

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 26.10.2020 võlausaldajate üldkoosoleku otsusega otsustati vabastada pankrotihaldur Maire Arm oma kohustustest ja teha kohtule ettepanek määrata uueks pankrotihalduriks Andres Tootsman. Kohus lahendab selle otsuse põhjal esitatud taotlust tsiviilasjas nr 2-19-
2. Kuni uue pankrotihalduri määramiseni kohtu poolt ei ole mõistlik ega põhjendatud oma kohustustest vabastatud pankrotihalduril pankrotimenetluses olulisi toiminguid teha.

§ 134

lg 1 kohaselt kompromissettepaneku tegemise korral ei või vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. 29.09.2020 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul arutati kompromissi sõlmimise ja pankrotimenetluse lõpetamise võimalusi. Võlausaldajad avaldasid omapoolsed eeldused kompromissi suhtes ning võlgnik pidi esitama kompromissi tehingustruktuuri. Kompromissi ettevalmistused ja läbirääkimised kestavad ka käesoleval ajal ning võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara müüa. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohtu 26.02.2021 otsusega hagi rahuldati ja tunnistati kehtetuks võlgniku pankrotimenetluses 07.12.2020 vastuvõetud võlausaldajate üldkoosoleku otsus, millega keelati pankrotihalduril Maire Armil võõrandada võlgniku pankrotimenetluses pankrotivara enne kohtumäärust pankrotihalduri vabastamise kohta.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas üldkoosolekul on seaduse kohaselt pädevus otsustada pankrotivara müügi keelamine kuni pankrotihalduri vabastamise lahendamiseni.

§ 77

p 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva 2 2-20-18637 otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Hagejal on võlgniku pankrotimenetluses hüpoteegiga tagatud nõue ning esile toodud asjaolude kohaselt on pandiga koormatud varaks Vesivärava 12-1, 12-2 ja 12-3 korteriomandid.

§ 140

näeb ette, et kui pankrotivarasse kuuluv ese on koormatud pandiõiguse või muu asjaõigusega, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda koormatud eseme sundmüüki, müüb haldur koormatud eseme kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasja aga nelja kuu jooksul arvates ajast, millal haldur võis alustada pankrotivara müüki, arvestades §-des 133 ja 134 sätestatut. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei esine aluseid, mis oleksid andnud võlausaldajate üldkoosolekule pädevuse otsustada vara (sh pandiga tagatud vara) müügi keelamise.

§ 77

p 5 mõttest tulenevalt on üldkoosolek pädev otsuseid vastu võtma üksnes küsimustes, mille otsustamise õigus on üldkoosolekule seadusega antud. 8. Kostja on oma vastuses tuginenud vara müügi keelamise osas

§ 134

lg-le 1, mille kohaselt ei või kompromissettepaneku tegemise korral vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. Kostja toob välja, et 29.09.2020 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul arutati kompromissi sõlmimise ja pankrotimenetluse lõpetamise võimalusi ning võlausaldajad avaldasid omapoolsed eeldused kompromissi suhtes ning võlgnik pidi esitama kompromissi tehingustruktuuri. Kostja märgib, et kompromissi ettevalmistused ja läbirääkimised kestavad ka käesoleval ajal ning võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara müüa. Kostja poolt esitatud 29.09.2020 võlausaldajate üldkoosoleku protokollist (tl 22-23) nähtuvalt on koosolekul osalejad tõdenud, et võlgniku poolt kompromissettepanekut esitatud ei ole. Kohtu hinnangul tuleneb

§ 134

lg-st 1 otsesõnu, et kompromissettepaneku tegemise korral ei või vara müüa enne kompromissi tegemist. Kostja on küll viidanud ning samuti nähtub 29.09.2020 protokollist, et hiljemalt 01.10.2020 pidi võlgnik esitama võlausaldajatele kompromissi tehingustruktuuri, kuid käesolevas asjas ei ole esitatud andmeid ega tõendeid selle kohta, et asjas oleks kompromissettepanek esitatud. Kohtu hinnangul ei nähtu ka 07.12.2020 üldkoosoleku protokollist, et vara müük oleks otsustatud keelata just kompromissettepaneku esitamisega seoses. 9.

§-st 140 tulenevalt on pandipidajal õigus nõuda haldurilt vara müüki seaduses sätestatud aja jooksul.

§ 140

ütleb küll, et arvestada tuleb §-des 133 ja 134 sätestatut, kuid kohtu hinnangul ei ole asjas tuvastatud ka §-des 133 ja 134 välja toodud aluste esinemist. Kohtu arvates ei olnud seega võlausaldajate üldkoosolekul seadusest tulenevat pädevust võtta vastu otsus, millega keelata pankrotihalduril võõrandada pankrotivara enne kohtu määrust pankrotihalduri vabastamise kohta. 07.12.2020 võlausaldajate üldkoosoleku otsus on seega vastuolus

§-ga 140 ning § 77 lg-ga 5, mistõttu esineb

§ 83lg-s 1 sätestatud alus nimetatud üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

Apellatsioonkaebus 10. Kostja palub 29.03.2021 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada. 11.

§ 134

lg 1 kohaselt ei või kompromissettepaneku tegemise korral vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. Kostja on välja toonud, et 29.09.2020 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul arutati kompromissi sõlmimise ja pankrotimenetluse lõpetamise võimalusi ning võlausaldajad avaldasid omapoolsed eeldused kompromissi suhtes ning võlgnik pidi esitama kompromissi tehingustruktuuri. 3 2-20-18637 12. Kostja hinnangul ei ole 07.12.2020 võlausaldajate üldkoosoleku otsus vastuolus

§ga 77 ja §-ga 140, üldkoosolek ei ole otsuse vastuvõtmisega oma pädevuse piire ületanud ning see ei ole vastuolus võlausaldajate ühiste huvidega.

1. Kuni uue pankrotihalduri määramiseni kohtu poolt ei ole mõistlik ega põhjendatud oma kohustustest vabastatud pankrotihalduril pankrotimenetluses olulisi toiminguid teha. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ja § 638 lg 4 alusel jätta menetlusse võtmata. Maakohtule ei saa ette heita materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega sellist menetlusõigusenormide rikkumist, millest tulenevalt tuleks asjas teha teistsugune lahend. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et maakohus on hagi ebaõigesti rahuldanud. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes kaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid. 15.

§ 83

lg 1 sätestab, et võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Riigikohus on selgitanud, et

§ 83

lg 1 näeb ette neli erinevat alternatiivset alust üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamiseks piisab vähemalt ühe aluse esinemisest (RKTKo nr 2-18-4471, p 17). Hageja hinnangul ei vasta otsus seadusele ja otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. 16. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et 07.12.2020 võlausaldajate üldkoosoleku otsus on

§ 83lg 1 alusel kehtetu, kuna see ei vasta seadusele.

Vaidlusaluse otsusega keelas üldkoosolek pankrotihalduril Maire Armil võõrandada võlgniku pankrotimenetluses pankrotivara enne kohtumäärust pankrotihalduri vabastamise kohta. Võlausaldajate taotlust pankrotihalduri vabastamiseks lahendas kohus tsiviilasjas nr 219-17352. Ringkonnakohus tuvastas Kohtute Infosüsteemist, et tsiviilasjas nr 2-19-17352 jättis Harju Maakohus 02.03.2021 määrusega võlausaldaja taotluse pankrotihalduri vabastamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2021 määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ning vastav määrus jõustus 14.05.2021.

§ 77

p 5 järgi on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks üldkoosolekule pädevust andev norm

-s puudub. Lisaks on vaidlustatud üldkoosoleku otsus vastuolus

§-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgiga rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel võlgniku vara võõrandamise kaudu.

1. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 07.12.2020 võlausaldajate üldkoosoleku otsus tuleb kehtetuks tunnistada, sest see on vastuolus seadusega, siis ei pea kohus kontrollima hageja poolt välja toodud alternatiivset alust otsuse kehtetuks tunnistamiseks, s.o otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve (RKTKo nr 2-18-4471, p 17). 4 2-20-18637
2. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et 29.09.2020 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul arutati kompromissi sõlmimise ja pankrotimenetluse lõpetamise võimalusi ning võlausaldajad avaldasid omapoolsed eeldused kompromissi suhtes ning võlgnik pidi esitama kompromissi tehingustruktuuri.

§ 134

lg 1 kohaselt ei või kompromissettepaneku tegemise korral vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. Ringkonnakohus märgib esmalt, et menetlusosalised ei ole välja toonud ning maakohus ei ole tuvastanud, et 07.12.2020 üldkoosoleku otsuse sisuks oli keelata vara müük lisaks kompromissettepaneku esitamisega seoses. Seega ei ole vastavad kostja väited 07.12.2020 üldkoosoleku otsus kehtetuse hindamise osas asjakohased. Siiski toob ringkonnakohus lisaks välja, et

§ 134lg 1 kohaldamine eeldab kompromissettepaneku esitamist.

Maakohus on tuvastanud, et võlgniku poolt kompromissettepanekut esitatud ei ole. Kostja ei ole selles osas apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud ega ole välja toonud asjaolude ebaõiget tuvastamist maakohtu poolt.

1. Eeltoodust nähtuvalt ei saa apellatsioonkaebust selles esile toodud asjaoludel ilmselt rahuldada ning seega keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud kostja väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust, vastas apellandi väidetele ning koostas sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Lisaks on apellandile tagatud kaebeõigus.
2. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.
3. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda ehk menetluskulud tuleb kanda pankrotivarast. Kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ega küsinud hagejalt sellele vastust, mistõttu ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 5