KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-3458 Tsiviilasi XX (pankrot

) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt 4

§ 1

lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 3).

Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).
3. Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et võlgniku vara katab tema kohustusi (

§ 1lg 3). Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja Ts

MS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks avaldaja määruskaebuses selles osas esitatud väidetele märgib kolleegium järgmist. 14.

1. Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohaga, et võlgniku omakapital on negatiivne. Võlgnik on suurendanud osakapitali mitterahaliste sissemaksetega, mh võlgniku ja võlgniku osaniku MG vahel
2. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingust tuleneva MGe nõudega võlgniku vastu summas 1 000 000 eurot (kd I, tl 70). Võlgniku omakapital oli
3. mai
4. a seisuga bilansi järgi positiivne (kd II, tl 77 pöördel). 14.
5. Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu määruse muutmiseks võlgniku pankroti välja kuulutamata jätmise osas alust ka avaldaja väide, et osaniku laenude konverteerimine osakapitali vähendab kohustusi, aga ei anna majandustegevusele midagi positiivset lisaks. Võlgnik selgitas, et tema majandustegevus seisneb selles, et ta ostab kinnistuid ja korteriomandeid, sooviga asuda neid välja üürima ning ehitama ja võõrandama. Samuti tõi võlgnik esile, et võlgniku osanik ja tegelik kasusaaja MG andis võlgniku majandamiseks laenu, mille abil omandas võlgnik kinnisvara ja muud vara. Eelnevast nähtub kolleegiumi hinnangul, et võlgnikul on oma osaniku rahaline toetus ja võlgnik kaasab kapitali, et oma majandustegevust käivitada. Osaniku antud laenu konverteerimine omakapitali ei ole keelatud. 14.
6. Avaldaja tugineb määruskaebuses ka sellele, et kuivõrd ajutine haldur märkis, et võlgniku pangakontole on laekunud osaniku laen 600 000 euro ulatuses, siis ei ole võimalik vähendada kohustusi 1 000 000 euro võrra ja need on tegelikkuses 400 000 euro võrra suuremad. Kolleegium avaldaja seisukohaga ei nõustu. Võlgnik tõendas esitatud pangakonto väljavõtetega, et võlgniku osanik MG on kandnud võlgniku pangakontole
7. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingu alusel laenuna rohkem kui 1 000 000 eurot (kd II, tl 28–60 pöördel).
8. Täiendavalt tugineb avaldaja võlgniku maksejõuetuse põhjendamisel sellele, et võlgnik on kahel aastal olnud kahjumis ja ta ei kasuta omandatud kinnisvara kasumi teenimiseks, mistõttu ei ole võlgniku majandustegevus jätkusuutlik. Kolleegiumi hinnangul tugineb avaldaja sisuliselt sellele, et võlgnik ei suuda võlausaldajate nõuded rahuldada (

§ 1lg 2).

Maakohus jättis selle maksejõuetuse eelduse hindamata, kontrollides üksnes vara ja kohustuste omavahelist vahekorda, aga mitte suutlikkust tasuda võlgu. Samas ei mõjuta see kolleegiumi hinnangul vaidlustatud määruse lõppjäreldust. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. 15.1.

§ 1

lg 2 järgi maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada ka majanduslikku prognoosi ja äritegevust. Iseenesest märgib avaldaja õigesti, et võlgniku majandustegevus oli bilansi järgi

1. aastal ning on ka
2. mail 2021 kahjumis (kd II, tl 77 pöördel ja 78). Samuti on võlgniku müügitulu kasumiaruande järgi
3. aastal 0 eurot (kd II, tl 78). Võlgnik on ka ise menetluse jooksul kinnitanud, et ta ei tegele praegu koroonaviiruse pandeemia ja kohtuvaidluste tõttu aktiivselt majandustegevusega. 15.
4. Samas märgib kolleegium, et kahjum ei tähenda tingimata, et äriühing on maksejõuetu. Maksejõuetuse kindlaks tegemisel tuleb arvestada ka äritegevuse eripäradega. Nii näiteks võivad äritegevusega seotud suuremad investeeringud hakata alles hiljem tulu teenima. Selle kindlakstegemiseks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. 5

§ 1lg 2).

1. Kolleegium märgib, et ei pea vajalikuks käsitleda võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõudele, kuivõrd võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis hinnates ei saa võlgnikku pidada püsivalt maksejõuetuks ka vaidlusalust nõuet arvesse võttes.
2. Avaldaja teatas
3. juunil 2021, et ta loobub toetamast oma nõuet võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ja sellega seoses esitatud väiteid. 18.

§ 5

lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Seadus ei näe ette võimalust esitada Riigikohtule kaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu määrus pankroti välja kuulutamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7546). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuna maakohus on õigesti jätnud pankroti välja kuulutamata, ei muuda kolleegium maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samas täpsustab kolleegium maakohtu määruse resolutsiooni selliselt, et kohustuste kandjaks on avaldajaks olev pankrotihaldur.

§ 541

lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel poolena pankrotihaldur (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p 11). Pankrotivara hulka kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-12, p 10). Pankrotihaldur tasub menetluskulud

§ 431lg 1 järgi pankrotivara arvel.

Kolleegiumi hinnangul on täpsustus lubatav, sest vaatamata sellele, et kolleegium märgib menetluskulusid kandma kohustatud pooleks pankrotihalduri, kuuluvad menetluskulud hüvitamisele pankrotivara arvel.

1. Avaldaja vaidlustas maakohtu kindlaks määratud võlgniku menetluskulude rahalise suuruse. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 20.
2. Avaldaja leiab, et võlgnikul ei saanud tõendite koondamiseks ja ajutisele haldurile esitamiseks kuluda üle 1,5 tunni. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väide alust selles osas maakohtu määruse muutmiseks. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud 6

§ 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seega ei olnud täiendavalt võlgniku poolt audiitori hinnangu tellimine võlgniku varade ja kohustuste kohta vajalik ega põhjendatud, mistõttu tuleb audiitori hinnangu saamisega seotud kulu jätta avaldajalt välja mõistmata. 20.4. Avaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud väiteid selle kohta, et võlgniku ülejäänud menetluskulud oleksid põhjendamatud ning kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oma otsustuse tegemisel kolleegiumi poolt muutmata osas kaalutlusõiguse piire ületanud. Maakohus määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 4770 eurot. Eelnevat arvestades tuleb võlgniku kasuks välja mõistetavat maakohtu menetluskulude hüvitist vähendada audiitorile hinnangu koostamise eest tasutud 450 euro võrra. Seega määrab kolleegium võlgnikule hüvitatavate maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 4320 eurot (= 4770 – 450). Kolleegium selgitab, et kuna praeguse tsiviilasja algatas võlausaldaja pankrotihaldur võlausaldaja pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus

§ 148

lg 1 p 1 tähenduses, on maakohus praeguse asja võlgniku menetluskulud koos viivisega põhjendatult välja mõistnud, mitte üksnes kindlaks määranud (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970/20, p 13).
3. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1, mille kohaselt kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral kulud kaebuse esitaja, ning § 178 lg-st 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta avaldaja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda. Kuna võlgnik ei esitanud menetluskulude nimekirja, puudub vajadus ringkonnakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks.
4. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). 7