Obsah (7)

§ 121§ 68§ 69§ 65§ 74§ 76§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-1720 Kohtukoosseis Heili Sepp, Orvi Koi

§ 121

lg 2 p 2,3 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.03.2021 otsus Apellant kaitsja Prokurör Kristel Pihlakas Süüdistatav Sergei Simak, 37706025252, isikuandmed maakohtu otsuses Kaitsja Sven Sillar RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. märtsi 2021 otsus Sergei Simaki süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
3. Määrata Advokaadibüroole Sven Sillar apellatsioonimenetluses S. Simakile osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasuks 70 eurot ja 80 senti, s.h käibemaks.
4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Sergei Simakilt välja 70 eurot ja 80 senti Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 1 kuu jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
5. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 15.03.2021, tunnistades Sergei Simaki süüdi ja mõistes talle karistuse. Otsuse tervikteksti sai süüdistatav 05.04.
6. 1
7. Kohus otsustas mõista Sergei Simakile

§ 121lg 2 p.p 2, 3 järgi karistuseks 9 kuud vangistust, Kr

MS § 238 lg 2 vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes Sergei Simakile lõplikuks karistuseks 6 kuud vangistust,

§ 68

lg 1 alusel arvata Sergei Simaki karistuse hulka tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 29.11.2020.a. kell 19:35 kuni 01.12.2020.a kell 11.15 s.o 3 päeva vangistust ning mõista talle ärakandmata karistuseks 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohus suurendas

§-de 69 lg 7 ja 65 lg 2 alusel antud kohtuotsusega Sergei Simakile mõistetud karistust Harju Maakohtu 26.08.2020.a kohtuotsusega kohtuasjas nr 1-20-5593 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra - 461 tundi üldkasulikku tööd ehk 1 aasta, 3 kuud ja 11 päeva vangistust, mõistes Sergei Simakile lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta, 9 kuud ja 8 päeva vangistust. Juhindudes

§ 68

lg-st 1 arvas kohus Simaki karistusaja alguseks tema kinnipidamise päev s.o 31.01.2021.a. 3. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb

§ 69

lg-st 7 üheselt, et kohtul puudub igasugune alus veelkordselt kaaluda võimalust Sergei Simaki karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt

§-le

1. Kohus saab Sergei Simaki karistada üksnes reaalse vangistusega ning liitkaristuse moodustamisel, võttes arvesse asjaolu, et tal on eelmise otsuse järgi mõistetud karistusest tegemata 461,5 tundi üldkasulikku tööd, tuleb need tunnid ümber arvutada vangistuse päevadeks ning liita vaidlusaluse otsusega mõistetavale karistusele. Apellatsioon ja prokuröri vastus
2. 20.04.2021 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni kaitsja, paludes otsus tühistada ning saata kriminaalasi Harju Maakohtusse uueks arutamiseks. Seda taotledes ei viita kaitsja ühelegi menetlusõiguslikule alusele. Apellatsioonist ilmneb, et apellatsioon puudutab üksnes karistust.
3. Kaitsja sõnul leidis prokurör, et kehtiva seaduse kohaselt on võimalik Sergei Simaki karistada šokivangistusega, koheselt ära kandmisele kuuluvaks karistuseks oleks lühimenetluse sätteid kohaldades 6 kuud ja ülejäänud karistuse saaks jätta tingimisi kohaldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid prokuröri sellise arusaamaga. Süüdistatavale üllatusena ei näinud Harju Maakohus sellise menetlusosaliste poolt heaks kiidetud karistuse kohaldamiseks seaduslikku võimalust. Harju Maakohtu arvates välistab

§-is 69 lg 7 sätestatu käesoleval juhul šokivangistuse kohaldamise. Kaitsja sellise arusaamaga lõpuni nõus ei ole. Tema leiab, et õiguses ei saa olla absoluutselt õigeid ja absoluutselt ebaõigeid seisukohti, vaid on ainult veenvamad või väheveenvamad, ning kaitsjale tundub enda käsitlus veenev. Ta ei vaidle vastu sellele, et

§ 69

lg 7 kohaselt tuleb Sergei Simakile mõista liitkaristuseks vangistus, kuid arusaam, et kohtul puudub võimalus sellisel juhul nn šokivangistuse kohaldamiseks, ei tulene seaduse tekstist. Kaitsja arvates tuleks

§-is 69 lg 7 sätestatut tõlgendada ja kohaldada kogumis

§-is 73 lg 4 viimases lauses sätestatuga, mille kohaselt - vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras. Ehk siis mõistes

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse, ei ole kohtul keelatud šokivangistuse kohaldamine, mida praegusel juhul prokurör maakohtult taotleski. Nõnda leiab kaitsja, et maakohus tõlgendas valesti

§-is 69 lg 7 sätestatut ja see rikkumine tõi kaasa põhjendamatu ja ebaõige kohtuotsuse.

1. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.
2. Prokurör saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. Sergei Simak saatis vastuse, milles avaldab lootust, et kohus jagab prokuröri ja kaitsja seisukohta karistuse osas ja leiab, et karistus on liiga karm. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt ega tervikuna. Ka ei viita miski apellatsioonis sellele, et esineks mõni KrMS §-s 341 nimetatud põhjus saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Tuleb märkida, et isegi juhul, kui kaitsja põhiargument – maakohus 2 on jätnud S. Simaki suhtes ekslikult kohaldamata osaliselt karistuse kandmisest vabastamise – oleks põhjendatud, oleks selline eksimus (võimalik KrMS § 338 p 2 või 339 lg 2 olukord) kõrvaldatav ringkonnakohtus, mistõttu ei selgu, miks taotleb kaitsja kriminaalasja tagastamist.
4. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires. Apellatsioonis ei vaidlustata süüdimõistmist ega ka vangistusega karistamist, sh vangistuse määra ega liitkaristuse mõistmist. Vaidluse esemeks on üksnes see, kas

§-is 69 lg 7 juhtumil saab S. Simaki uuesti osaliselt karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Selles osas ringkonnakohus apellatsiooni argumentidele vastabki. 11. Kuigi maakohus sellele otse ei viita, on kõnealuses küsimuses kujunenud välja ühene Riigikohtu praktika, mis on omakorda kooskõlas autoriteetse õiguskirjandusega. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium öelnud oma 03.02.2011 otsuse nr 3-1-1-104-10 p-s 9 järgmist: „Kassaatori taotlus vabastada süüdistatav

§ 74

alusel tingimisi karistuse kandmisest on vastuolus

§ 69lg-s 7 märgituga.

Osutatud sätte kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa

§ 69lg-s 6 sätestatud vahekorras.

Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt

§ 65lg-s 2 sätestatule.

Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt pani I.R

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd. Seetõttu puudus kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt

§-le 74.“ Sellist Riigikohtu praktikat arvestades on omakorda üllatav, et kaitsjale oli üllatav maakohtu samasisuline seisukoht. Riigikohtu seisukoht on ühene, sõltumata sellest, kas kaitsja peab seda rohkem või vähem veenvaks. Seejuures langeb selline arusaam

§ 69

lg 7 tõlgendamisest kokku ka vastava sätte kommentaariga Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes (

1. tr, lk 215). Mis puudutab kaitsja ja süüdistatava viidet, et nad tuginevad karistuse osas prokuröri seisukohale, siis tuleb märkida, et prokuratuuri viimases seisukohas (ringkonnakohtule esitatud vastus) nõustutakse maakohtuga.
2. Kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et ringkonnakohus irduks Riigikohtu arusaamast selles, kuidas

§-s 74 sätestatut

§ 69lg-s 7 märgitu kontekstis tõlgendada (vrd nt Kr

MS § 2 p 4, § 364), ei näe kohtukolleegium antud juhul selliseks mõttekäiguks põhjust. Sõltumata sellest, kas senine kohtupraktikas väljenduv tõlgendus on kummutatav või mitte, ei oleks S. Simaki karistusest osaline vabastamine praeguses asjas kuidagi põhjendatud. Seega puudub põhjus arutleda selle üle, kas senine valdav tõlgendus on veenev või väärib revideerimist, seda enam, et kaitsja pole teinud apellatsioonis märkimisväärseid pingutusi, leidmaks vastuargumente, miks Riigikohtu senine seisukoht tuleks kahtluse alla seada.

1. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo, nr 3-1-1-10-09, p 30.2, aga ka nt 3-1-1-99-06, p 18.) Oluline on seegi, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).
2. Käesolevas asjas ilmneb kriminaalasja materjalidest (mida maakohus käsitles otsuse lehel 10, vt ka karistusregistri andmed II kd, tl 37)), et käesolevas asjas mõistetav karistus oleks S. Simakile juba kolmas järjestikune kehtiv karistus, kusjuures nii selles kui ka eelmises asjas uuritud kuriteod pani S. Simak toime enne eelmise vangistusliku karistuse ärakandmist, mis tähendab, et praeguse otsusega liidetakse juba teisel järjestikusel korral varasemat ärakandmata karistust. Nagu nähtub karistusregistri väljavõttest ja kohtuotsusest, on kõigil neil kordadel karistatud S. Simakit alkoholijoobes toimepandud kuritegude eest, ning see ilmestab ka praegust juhtumit. Teine ühtsele kuritegelikule mustrile viitav asjaolu on see, et 18.09.2019 kohtuotsusega karistati S. Simakit 27.04.2019 toime pandud lähisuhtes toimepandud vägivallateo eest (

§ 121lg 2 p 2) ning kaks 3 sarnast tegu on talle inkrimineeritud ka käesolevas asjas.

Kuigi S. Simakit karistati nii 18.09.2019 kui ka 26.08.2020 kohtuotsustega vangistusega, mille puhul peeti võimalikuks ta vangistuse kandmisest teatud tingimustel vabastada (viimasel juhul asendati vangistus üldkasuliku tööga), siis pole täitmisele pööramata vangistusega kaasnev karistuseähvardus S. Simakit mingil tajutaval viisil mõjutanud. Pärast 18.09.2019 kohtuotsust pani ta uue samalaadse kuriteo toime juba 10.04.2020, so ligi seitsme kuu pärast. Pärast 26.08.2020 kohtuotsust pani ta uued ja korduvad kuriteod sarnastel asjaoludel (st alkoholijoobe mõju all) toime 29.11.2020 ja 31.01.2021 ehk juba vastavalt kolme ja viie kuu pärast, mis viitab karistamatuse tunde süvenemisele. Ilmselgelt ei ole seni kasutatud karistuse täitmise vormid, mis on võimaldanud reaalsest vangistusest hoiduda, avaldanud talle mõju. S. Simaki isiksuse puhul torkab silma tung tarvitada alkoholi ja kalduvus käituda selle mõju all teisi kahjustavalt ja ohustavalt ning seda kõike sõltumata sellest, kas teda ähvardab täitmisele pööratav karistus või ei. Pole asjaolusid, mis annaks lootuse, et järjekordne vangistusest vabastamine võiks mõjuda talle distsiplineerivalt ning hoida ära uusi kuritegusid. Seega ei oleks veelkordne käitumiskontrollile lubamine põhjendatud, sest sellelt pole mõju oodata. 15.

§-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 21), et karistusseadustiku mõttest tulenevalt pole õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. Riigikohus leidis, et

§-dest 73 või 74 lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks (mida antud juhul pole), leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Riigikohus on leidnud, et sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. S. Simaki puhul ilmneb, et ta on viibinud eelvangistuses varemgi (II kd, tl 37, 61). Eriti märkimisväärne on, et seoses esimese kuriteoepisoodiga käesolevas kriminaalasjas oli ta kahtlustatavana kinnipeetav 29.11.2020-01.12.2020, aga juba kaks kuud pärast seda (ja sama kriminaalasja asja eeluurimise ajal) pani toime samasuguse kuriteo sama kannatanu suhtes. Seega ei avaldanud lühike reaalne vabaduse kaotamise kogemus talle heidutavat ega õpetlikku mõju. Kriminaalasja materjalidest ega apellatsioonist pole võimalik sedastada midagi, mis viitaks võimalusele, et mõni muu pikkusega kohesele ärakandmisele määratav osa vangistusest suudaks avaldada S. Simakile selgemat eripreventiivset mõju kui tähtaegse vangistuse kandmine. 16. Arvestades S. Simaki isikut ja asjaolu, et tema senised teod moodustavad mustri, mille murdmiseks on vaja senisest efektiivsemat karistuslikku reaktsiooni, pole seega vajadust ega põhjust teha talle juba kohtuotsuse tegemisel mööndusi karistuse ärakandmise osas. Küll aga on tal sõltumata

-s 74 ettenähtust võimalus vabaneda tähtaegset vangistust ärakandmata üldises korras ja juhindudes

§-s 76 ettenähtust. Nii võib kohus

§ 76

lg 1 p 1 kohaselt vabastada teise astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud

§ 75lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

S. Simaki puhul saabub see tähtaeg juba 2021.a septembris.

1. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks (sh karistuse osas). Ringkonnakohus jätab KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes kordamata maakohtu veenva argumentatsiooni karistuse osas ning teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 4
2. S. Simaki kaitsja S. Sillar (Advokaadibüroo Sven Sillar) on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Apellatsiooni esitanud kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 70 eurot ja 80 senti. Taotluse kohaselt on maakohtu otsuse analüüsi ning apellatsiooni koostamise ajakulu kokku 65 minutit ning sellele vastava tasu suurus 59 eurot. Eelmainitule lisandub käibemaks 20%, s.o 11.80 eurot. Ringkonnakohus ei pea esitatud taotlust antud asjas ilmselt põhjendamatuks. Tasu ja kulude suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.
3. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Sven Sillar kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 70.80 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsiooni, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt š 5