← Eesti

1-20-2515/57

Obsah (9)§ 339§ 322§ 3051§ 61§ 342§ 63§ 175§ 185§ 337

1-20-2515 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-20-2515 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Ivi

§ 339lg 1 p 12 mõttes. 3.2 Maakohtu põhistusest nähtub, et kohtu arusaama kohaselt oli Kar

S § 12 lg 3 mõttes süüteokoosseisu subjektiivseks tunnuseks ettevaatamatus. Kohtu poolt viidatud KarS § 18 pealkirjaks on ettevaatamatus, mis hõlmab endas siis kergemeelsust ja hooletust. Maakohtu arvates põhjustas süüdistatav seega raske kehavigastuse hooletusest, samas aga näeb sellisel viisil sellise tagajärje põhjustamise eest vastutuse ette mitte KarS § 118 vaid § 119, mis sätestab kuriteona raske tervisekahjustuse tekitamise ettevaatamatusest. Apellant nõustub täielikult kohtu põhjendustega, et tavapäraselt võivad kaasneda peapiirkonna löömisega luumurrud, kuid traumajärgse ajukahjustuse sündroomi tekkimine ei ole keskmisele inimesele teada ning ka praegusel juhul arvestades sündmuse asjaolusid, ei ole alust arvata, et Aleksandr Plotitsõn pidas löömisel võimalikuks, et ta põhjustab kannatanule raskeid tervisekahjustusi. Käsitletava kaasuse asjaolud on paljuski sarnane Riigikohtu lahendis 1-19-4422 kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Kõrvutades maakohtu järeldusi – süüdistatava teo subjektiivne külg oli ettevaatamatus - ja silmas pidades Riigikohtu juhist, ei ole üldse õiguslikku võimalust süüdistatavat süüdi tunnistada KarS § 118 järgi. Sõltuvalt tõenditele antavast hinnangust, võib aga kõne alla tulla süüdistatava vastutus KarS § 121 ja 119 järgi. 3.3 Maakohus mõistis süüdistatavalt välja moraalse kahju 3000 eurot. Apellant taotleb süüdistatava õigeks mõistmist, mis tooks kaasa tsiviilhagi rahuldamata jätmise. Kui aga süüdistatav tunnistatakse süüdi, kas KarS § 118, 119 või 121 järgi, siis sellisel juhul tuleb kohtu hinnata, kas 3000 eurot on mõistlik rahasumma. Apellandi arvates on moraalse kahju otsustamine paljuski diskretsiooniotsus. Apellandi arvates võiks kohus väljamõistetud rahasummat vähendada. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED

§ 322lg 3 ALUSEL: 3

(9)
  1. Kannatanu esindaja palub jätta apellatsioon rahuldamata ning Harju Maakohtu 06.01.2021 otsus kriminaalasjas 1-20-2515 muutmata. Apellatsioonis nähtuvalt on kaebuse esitaja etteheitena maakohus võtnud ainuvõimalikuna arvesse üksnes kannatanu ütlused, mis tegelikkuses ei vasta tõele. Nii on kohus põhjalikult analüüsinud kõigi tunnistajate ütlusi, sealhulgas MM, FF, JJ, PP (isa), AA, OO ning kohtualuse ja kannatanu ütlusi. Kohus on objektiivselt hinnanud tunnistajate ütlusi ning jõudnud järeldusele, et tunnistaja JJ puhul ei ole tegemist usaldusväärse tunnistajaga, kuna ta on süüdistatava elukaaslane ja tema ütlused on antud soovist meest aidata. Apellant leidis, et kannatanu oli niivõrd purjus, et võis kukkudes endale vigastusi põhjustada. Kohtus ütles Plotitsõn, et saunast välja tulles koperdas kannatanu vastu lävepakku ja kukkus nägupidi tuppa. Keegi tunnistajates sellist kukkumist ei näinud. Küll aga nägi löömist pealt tunnistaja MM, kes seda veenvalt kohtuistungil selgitas. 4.1 Vastupidi kaitsja eksitavatele väidetele nagu kohus oleks jätnud täielikult analüüsimata süüdistatava kaitseversiooni, mille kohaselt oli kannatanu niivõrd purjus, et võis ise kukkudes endale vigastusi põhjustada on kohus sellist võimalust analüüsinud otsuse lk 6 p 2.
  2. 4.2 XX-l tekkinud vigastus vastab raske tervisekahjustuse tunnustele KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses, sest tegemist on enam kui neli kuud kestva tervisehäirega. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti 19E-PÕI0102kohaselt kestab näokoljuluude murdude paranemine tüsistumata kulu korral rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud; ülejäänud tervisekahjustuste (näokoljuluude õmbluste lahknemine, verevalum vasaku silma all) paranemise kestus ei ületa 4 nädalat. Kohtus leidis tuvastamist, et Aleksandr Plotitsõni tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 2 objektiivsele süüteokoosseisule. Subjektiivse külje hindamisel leidis tuvastamist, et kannatanu ja tunnistaja MM ütlustest lähtudes tegutses Aleksandr Plotitsõn XX löömisel tahtlikult, täpsemalt kavatsetult. Samuti oli Aleksandr Plotitsõnil ka kannatanule tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, sest teise isiku löömisel korduvalt rusikaga peapiirkonda põhjustatakse kannatanule eelduslikult kehavigastusi. Kohus on arvestanud süüdistatava väga head füüsilist vormi ja eelnevat kickpoksi kogemust. Ta sai aru, et tema poolt tehtud löögid on tugevad ja toovad kaasa tervisekahjustused kannatanule. Süüdistatav suunas kõik löögid kannatanu peapiirkonda ning tabas ka sihitud kohta, sest kannatanu teistel kehaosadel vigastusi ei esine. 4.3 XX esindaja leiab, et Harju Maakohtu 06.01.2021 otsuses 1-20-2515 on arvestatud Aleksandr Plotitsõni süü suurust ning mõistes vangistuse 5 aastat tingimisi 5 aastase katseajaga, on talle mõistetud karistus, mis vastab seadusele ja on põhjendatud: kohtuotsusest on üheselt ja jälgitavalt nähtav kohtu siseveendumuse kujunemine tõendite igakülgsel hindamisel. Samuti on kohus leidnud, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus, üleelatud valu ja kannatused ning elukvaliteedi tunduv langus annavad aluse hinnata mõistlikuks mittevaralise kahju summaks 3000 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
  3. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4
(9)6. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning tutvunud kannatanu esindaja seisukohaga ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 6.2 Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist või süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 või KarS § 121 ja 119 järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 6.3 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.4 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. 5

(9)Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 118 lg 1 p 2 järgi toimepandud kuriteos on põhjendamatu. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Kolleegium nõustub ühtlasi kannatanu XX ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu XX ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate MM, FF, PP ütlustega, on süüdistatava süü kannatanule süüdistusaktis märgitud vigastuste tekitamises leidnud tõendamist. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu ja tunnistajate MM, FF, PP ütluste usaldusväärsust ning tunnistaja JJ ütluste ebausaldusväärsust. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud ristküsitluse tulemina saadud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava Aleksandr Plotitsõn ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Seejuures ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus pole süüdistatava ütlustega arvestanud ning on jätnud hindamata süüdistatava kaitseversiooni. Maakohus ei ole süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (tl 175-176 pöördel). Kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Maakohus on hinnanud ka esitatud kaitseversiooni (tl 175—175 pöördel) ning leidnud, et esitatud kaitseversioon ei ole veenev ning kolleegium nõustub sellise maakohtu järeldusega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava versiooni, et ta ei ole kannatanu suhtes vägivalda tarvitanud ja igasugune füüsiline kontakt puudus ning kannatanu sai vigastused kukkumise tagajärjel. Esitatud kaitseversioon on paljasõnaline ja kriminaalasjas uuritud tõendite valguses üheselt kummutatud. Seejuures on maakohus viidanud ka tõenditele, mis esitatud versiooni ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Kaitsja üldsõnalisi väiteid peab kolleegium otsituks. 7.2 Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärib märkimist, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo 6

(9)tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ning selleks on tunnistaja MM ütlused. Lisaks kinnitatavad kannatanu ütlusi kaudselt ka tunnistajate FF ja PP ütlused. 8. Apellatsiooni keskne küsimus puudutab seda, kas süüdistatava tegu, mille ta pani toime kannatanu suhtes, on õigesti kvalifitseeritud § 118 lg 1 p 2 järgi. Apellant jätab tähelepanuta, et KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud ka juhul kui isik tekitab kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge suhtus, kas kergemeelselt või hooletult (vt nt RKKKo nr 3-1-146-15, p 10.2, 1-16-5213, p 16). Maakohtu hinnangul põhjustas süüdistatav kannatanule tervisekahjustuse kavatsetult ning tal oli kannatanule tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, kuid kannatanule tekitatud tagajärje ehk traumajärgse ajukahjustuse sündroomi tekitamise suhtes käitus süüdisttav ettevaatamatusega hooletuse vormis. Kaitsja jätab tähelepanuta, et KarS § 19 järgi ei pea aga teo toimepanija tahtlus katma enamohtlike tagajärgede saabumist, s.o seda, et tahtlikult tekitatud vigastused toovad kaasa traumajärgse ajukahjustuse sündroomi ja selle tõttu psüühikahäired ning sellega kaasnenud alanenud töövõime KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes. 8.1 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et käsitletava kaasuse asjaolud on paljuski sarnased Riigikohtu lahendis nr 1-19-4422 kirjeldatud faktiliste asjaoludega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav lõi kavatsetult kannatanut korduvalt näkku, millega tekitas tahtlikult kannatanule vasakpoolsed näokoljuluude murrud silmakoopa alumises ja külgmises seinas, põskkoopa eesmises ja tagumises seinas koos vasaku sarna- ja otsmikuluu ning sarna- ja oimuluu õmbluste lahknemise ja nahaaluse verevalumiga vasaku silma all. Peale nimetatud vigastuste tekitamist esineb kannatanul XX-l traumajärgse ajukahjustuse sündroom. Tegemist on psüühikahäirega, mis on kestnud vähemalt neli kuud ja sellega on kaasnenud osaline alanenud töövõime. Seega kannatanul ilmnenud psüühikahäired on põhjuslikus seoses tema suhtes süüdistatava poolt toimepandud füüsilise väärkohtlemisega ja tahtlikult tekitatud vigastustega, kuna traumajärgse ajukahjustuse sündroom tekib pärast peatraumat, on sellega põhjuslikus seoses, olles peatrauma kaugtagajärg. Üheselt on tuvastamist leidnud naturalistliku kausaalsuse esinemine teo ja tagajärje vahel. 8.2 Järgnevalt tuleb kolleegium analüüsida, kas kannatanul tekkinud raske tagajärg (st traumajärgse ajukahjustuse sündroom) on ka objektiivselt süüdistatavale omistatav. Kolleegiumil tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. KarS § 118 sisustamisel kujunenud kohtupraktika kohaselt piisab raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise koosseisu realiseerimiseks subjektiivse kriteeriumina sellest, kui toimepanija tahtlus hõlmab niisuguse tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis enamohtliku tagajärje saabumiseni (vt nt RKKKo asjas nr 1-17-5883/77, p 9). Arutatavas asjas on tõendamist leidnud see, et süüdistatav lõi kavatsetult rusikaga jõuliselt ja korduvalt kannatanule näkku ja pea piirkonda. Pea on üldteadaolevalt elutähtis piirkond. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav olles heas füüsilises vormis ja eelneva kickpoksi harrastava inimesena sai aru, et tema löögid on tugevad ja tavapärase lööja omadest ohtlikumad. Lüües tugevalt ja korduvalt peapiirkonda, sh näkku, sai süüdistatav aru ka sellest, et ta põhjustab löögipiirkonda vigastusi, sh luumurde. KarS § 118 koosseisu subjektiivse tunnusena ei pea süüdistatava tahtlus ulatuma välja tekitatud vigastuse detailideni – tahtlus ei pea hõlmama seda, kuidas ja mis ulatuses löögid pead ja selle funktsioone kahjustab. Nii tavapärase elukogemusega ettekujutuse kohaselt pea ja näo pihta tehtud löögi tagajärgedest kui seda enam veel eelneva kickpoksiga tegeleva isiku ettekujutuse kohaselt sai süüdistatav 7
(9)aru, et tema löök põhjustab pea- ja näopiirkonda vigastusi. Konkreetse tekitatud raske tervisekahjustuse suhtes (traumajärgse ajukahjustuse sündroom) käitus süüdistatav aga ettevaatamatult hooletuse vormis, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks – samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav.
  1. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas.
  2. Kolleegiumi hinnangu puudub alus tühistada maakohtu vaidlustatud otsust ka väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Kaitsja arvates ei ole mittevaralise kahju katteks välja mõistetud summa mõistliku suurusega. Mis puutub väljamõistetud hüvitise suurusse, siis on maakohus asjakohaselt arvesse võtnud nii senist kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta kui ka konkreetsel juhul kannatanule põhjustatud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, tema heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, kahju tekitamise asjaolusid ja kahjuliku tagajärje raskust. Maakohus on seega arvestanud asjakohaseid kriteeriume ning kolleegium nõustub täiel määral maakohtu kaalutlustega hüvitise suuruse kindlaks määramisel. 10.1 Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, et üldjuhul ei saa vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13,
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13 ja
  7. juuni 2013 otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Maakohus on põhjalikult põhjendanud miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 3000 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, miks ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 3000 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. 11.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Aleksandr Plotitsõnile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Aleksandr Plotitsõni kaitsja Sven Sillar esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 190 minutit. Osalemine ringkonnakohtu istungil 30 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 198 eurot, millele lisandub käibemaks 39,60 eurot, kokku summas 237,60 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega tuleb Advokaadibüroo Sven Sillari kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 237,60 (sh käibemaks) eurot. 8

(9)

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Aleksandr Plotitsõni suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 11.1

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on kannatanu esindajale makstav tasu menetluskulu.

Kannatanu XX esindaja Merike Allikmäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsioonile vastuväidete koostamiseks 30 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,40 eurot, kokku summas 32,40 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 32,40 (sh käibemaks).

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Aleksandr Plotitsõni suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad kannatanu esindaja menetluskulud süüdistatava kanda. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 6.

jaanuari 2021.a otsuse muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.