← Eesti

2-20-144886/6

Obsah (7)§ 405§ 407§ 174§ 138§ 175§ 163§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-14

§ 405) RESOLUTSIOON 1.

Rahuldada OK Incure OÜ hagi S. S. vastu osaliselt.

  1. Välja mõista S. S-ilt (S. , isikukood xxx) 27.07.2019 kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr 4485350 tulenev põhivõlg 992.98 eurot, intress 126.51 eurot, võla sissenõudmiskulu 40 eurot ning viivis perioodi 18.11.2020 – 25.02.2021 eest 21.74 eurot, kokku summas 1181.23 eurot OK Incure OÜ (registrikood 11542046) kasuks.
  2. Jätta menetluskulud kostja kanda 91.76 % ulatuses ja hageja kanda 8.23 % ulatuses.
  3. Määrata OK Incure OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 200 eurot, millest 183.52 eurot mõista S. S. lt OK Incure OÜ kasuks välja.
  4. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses.
  5. Tagaseljaotsus kuulub viivitamata täitmisele. Kaja esitamine Tsiviilasi nr 2-20-144886 Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamisest. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik, sh kirjalik vastus hagile. Taotledes kaja esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse (s.t esitama kaja). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib hageja 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Kohtu õiguslik põhjendus
  6. Kohus peab võimalikuks rahuldada hagi tagaseljaotsusega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 407 lg 1 ja § 444 lg 1, kuivõrd hagi on õiguslikult põhjendatud, kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult allkirja vastu 23.03.2021 ja kostja ei ole kohtule tähtaegselt nõuetekohaselt kirjalikku vastust esitanud. Sel juhul loeb kohus hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid asjaolusid antud asjas ei esine. 2.

§ 407

lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega saab kohus

§ 407

lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lg 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud.

  1. Kohus leiab, et hagiavalduses märgitud asjaoludel on hageja nõue õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõue IPF Digital Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust, millega on hageja õiguseellane kostjale andnud laenu, kostja kohustus maksma intressi laenuraha kasutamise eest ning tagastama laenusumma kokkulepitud maksegraafiku alusel. Kostja laenu tagastanud ei ole. IPF Digital Estonia OÜ on lepingust tulenevad nõude loovutanud. Kostja ei ole lepingustest tulenevat rahalisi kohustusi siiani täitnud. Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist ning sissenõudmiskuku VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Seega on seadusega kooskõlas hageja nõue välja mõista kostjalt põhivõlg 992.98 eurot, intress 126.51 eurot ning võla sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 1159.49 eurot hageja kasuks.
  2. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega käesoleval juhul kuulub kohaldamisele VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele 2

(4)Tsiviilasi nr 2-20-144886 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 01.07.2016 kuni käesoleva otsuse koostamiseni on 0.00%. Kohus leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivist põhivõlalt perioodil 18.11.2020– 25.02.2021 (kaasa arvatud) lepingus sätestatud intressimääraga 45.96% aastas, mis hageja arvestuse kohaselt on 0.13 % päevas ning selles osas tuleb hageja nõue rahuldamata jätta. Kohus on 5.03.2021 puuduste kõrvaldamise määruses juhtinud hageja tähelepanu sellele, et viivisemäära kokkulepe võib olla tühine. Kohus leiab, et hageja poolt märgitud viivisemäära kokkulepe lepingus on tühine tüüptingimus. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu
  3. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega juhul, kui lepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, saab viivist nõuda üksnes seaduses sätestatud viivisemääras (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär). Hagiavalduse asjaolude kohaselt kaasneb vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele viivis maksetega hilinemisega krediidilimiidi intressi aasta ja päevamäära alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis 0.13% päevas, mis vastab lepingus kokkulepitud intressimäärale 45.96% aastas. Selline viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 3 korda. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane, nn seadusjärgne viivise määr, on alates lepingu sõlmimisest kuni siiani olnud 8% aastas, see on 0.0219% päevas. Seega kolmekordne seadusjärgne viivisemäär on 24% aasta (0.0657% päevas). Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et pooltevahelises lepingus sisalduv viivisemäära kokkulepe on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ning seega tühine. Leping on sõlmitud tüüptingimustel, tüüptingimus on muutunud lepingu osaks, viivisemäära tingimust ei ole kostjaga eraldi läbi arutatud ning kostjal ei ole lepingu sõlmimisel võimalik viivise määra mõjutada. Kuna lepingus märgitud viivismäär on tühine, rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Põhivõlalt 992.98 eurolt perioodil 18.11.2020-25.02.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga arvestatud viivise summa on 21.74 eurot. Kuna kohus mõistab viivise välja vähendatud määras, on tegemist hagi osalise rahuldamisega. 5.

§ 174

lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude rahalise suuruse.

§ 138

lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt

§ 175lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline 3

(4)Tsiviilasi nr 2-20-144886 peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on maksekäsu kiirmenetluses ja hagi esitamisel tasutud riigilõivud kogusummas 200 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. 6.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, 91.76% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 183.52 eurot kostja kanda ja ülejäänud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud. 7.

§ 177

lg 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.