KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2

) § 100 lg 4 alusel. Avalduse kohaselt ütles hageja 1. veebruaril 2019 kostjaga töölepingu

§ 91

lg 2 alusel erakorraliselt üles, kuna ei olnud võimalik töötada koos kaastöötaja Q-ga. Kostja töölepingu ülesütlemist ei vaidlustanud, kuid ei ole hagejale maksnud

§ 100lg 4 järgset hüvitist.

1. aprilli
2. a avalduse täienduses palus hageja lisaks tuvastada, et tööleping lõppes

§ 91lg 2 alusel 28.

veebruaril 2019 ja teha sellekohane kanne töötamise registris. 2. Kostja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et tööleping öeldi üles

§ 85lg 1 alusel korraliselt.

Hageja ja kolleegi vahelised erimeelsused on kestnud juba pikalt. Tööandja on nendega palju kordi koos istunud, proovinud asju selgeks rääkida, et seda olukorda lahendada ja töökliimat parandada. Paraku ei ole see tulemust andnud. 3. Töövaidluskomisjon rahuldas 22. mai 2019. a otsusega avalduse osaliselt, luges töölepingu lõppenuks erakorraliselt

§ 91lg 2 alusel 28.

veebruaril 2019 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1000 eurot.

1. Kostja esitas Harju Maakohtule
2. juunil 2019 taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi vaatamiseks hagimenetluse korras hagina.
3. Hageja esitas
4. augustil 2019 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus lugeda poolte sõlmitud tööleping erakorraliselt lõppenuks

§ 91lg 2 alusel 28.

veebruaril 2019 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1000 eurot. Hageja jäi töövaidluskomisjonis esitatud seisukohtadele.

1. aprilli
2. a täiendavas seisukohas tõi hageja välja, et ülesütlemise tingis asjaolu, et kaastöötaja Q-l esinesid vaimutegevuse häired, mille tõttu oli ta kaastöötajatele ohtlik. Ta ähvardas hagejat noaga. Töötaja pöördus korduvalt vahejuhtumitega seoses tööandja poole. Mõnda aega pärast seda oli rahulik ja siis hakkas selline käitumine korduma, mistõttu töötaja oli sunnitud kirjutama avalduse ja lahkuma töölt, sest töötajal tekkis arusaam, et tööandja ei suuda Q ohjata. Tööandja tõlgendas enda
3. aprilli 2019 teatises ka ise ülesütlemist erakorralisena.
4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei ole hageja ülesütlemisavalduses viidanud ühelegi kostja rikkumisele ega mõjuvale põhjusele, mis õigustaks töölepingu erakorralist ülesütlemist. Järelikult tuleb avaldust tõlgendada

§ 85alusel korralise ülesütlemisavaldusena.

Kuigi töötamise registrisse on algselt ekslikult märgitud töölepingu ülesütlemise aluseks

§ 91

lg 2 (tööandja on kande parandanud), siis töötaja ülesütlemisavalduse põhjendatust tuleb hinnata töötaja esitatud avalduse ja selles märgitu alusel. Järelikult ei oma avalduse tõlgendamisel tähtsust poole hilisemalt töösuhte lõpetamise kohta tehtud avaldused. Kuna kostja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud, ülesütlemisavalduses ei ole hageja kostjale etteheiteid teinud ega viidanud kostja kui tööandja rikkumistele, samuti ei ole kostja rikkumised tuvastamist leidnud, siis ei ole hagejal õigust esitada kostja vastu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõuet. Maakohtu otsus 7. Maakohus rahuldas 11. mai 2020. a otsusega hagi ja tuvastas, et poolte sõlmitud tööleping lõppes

§ 91lg 2 alusel 28.

veebruaril

1. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1000 eurot. 7.
2. Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures tähtajatu töölepingu alusel pakkijana. Samuti selle üle, et hageja ütles töölepingu üles
3. veebruari 2019 ülesütlemisavaldusega. 2

§ 91lg 2 alusel, s.o tööandja olulise rikkumise tõttu.

Hageja põhjendas ülesütlemisavalduses ülesütlemist. Ülesütlemise põhjenduse esitamine viitab sellele, et tegemist oli töötaja erakorralise ülesütlemisega (

§ 95lg 2).

Rikkumine seisnes selles, et tööandja oli hageja hinnangul lubanud kohelda ühel töötajal (Ql) hagejat ebaväärikalt. Ülesütlemisavaldus on esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, see ei ole tingimuslik ja kostja on ülesütlemisavalduse kätte saanud. Isegi, kui ülesütlemisavaldust ei saa pidada täiesti nõuetekohaseks (hageja oleks võinud selgelt välja tuua nii ülesütlemise õigusliku aluse kui ka konkreetse tööandja rikkumise), ei mõjuta see

§ 95lg-st 3 tulenevalt ülesütlemisavalduse kehtivust.

Lisaks pidi kostja ülesütlemisavaldusest üheselt aru saama, et hageja ütles töölepingu üles põhjusel, et Q-ga koos töötamine oli muutunud hageja jaoks võimatuks ning kostja ei suutnud tagada hagejale normaalset ja turvalist töökeskkonda. Kostja kinnitas ka töövaidluskomisjoni menetluses, et hageja ja tema kolleegi Q erimeelsused olid kestnud pikalt, kostja proovis korduvalt töökliima parandamiseks asju selgeks rääkida, kuid miski ei andnud tulemust. Järelikult oli kostja teadlik, et hageja hinnangul on kostja oma kohustusi oluliselt rikkunud ega taganud hagejale normaalset töökeskkonda, kus töötajaid ebaväärikalt ei kohelda. Kostja ei ole hageja ülesütlemisavaldust tähtaegselt vaidlustanud (

§-d 105 ja 106). Seega on põhjendatud hageja nõue tuvastada, et tööleping on lõppenud

§ 91lg 2 alusel 28.

veebruaril 2019. Hageja on nõudnud kostjalt hüvitist ühe kuu töötasu, s.o 1000 euro ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ühe kuu keskmine töötasu oli 1000 eurot. Kuna

§ 100

lg 4 kohased hüvitise väljamõistmise eeldused on täidetud, siis on hageja hüvitise nõue põhjendatud. Poolte seisukohad

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. 8.
2. Kostja väitel on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Maakohus leidis ebaõigesti, et täidetud on eeldused

§ 91kohaldamiseks.

Ülesütlemisavaldusest ei ole mõistlikult võimalik aru saada, et selles tehakse etteheiteid tööandjale. Hageja pole ülesütlemisavalduses viidanud ühelegi tööandja rikkumisele või mõjuvale põhjusele, mis õigustaks töölepingu erakorralist ülesütlemist. Järelikult tuleb avaldust tõlgendada

§ 85alusel korralise ülesütlemisavaldusena.

Kui hagejal oli etteheiteid kostjale, tulnuks seda ülesütlemisavalduses selgelt märkida. Töövaidlust lahendav organ ei saa ise avaldaja asemel hakata avaldust sisustama ning sellele enda soovitud sisu andma. Maakohtu üllatuslik otsus tingiks olukorra, kus tööandjal tuleks mistahes ülesütlemisavalduse saamisel, ka nähtavalt korralise avalduse puhul, seda n-ö igaks juhuks töövaidlusorganis vaidlustada. 8.2. Kuigi töötamise registrisse on algselt ekslikult märgitud töölepingu ülesütlemise aluseks

§ 91

lg 2 (tööandja on kande parandatud), siis töötaja ülesütlemisavalduse põhjendatust tuleb hinnata töötaja esitatud avalduse ja selles märgitu alusel. Järelikult ei oma avalduse tõlgendamisel tähtsust poole hilisemalt töösuhte lõpetamise kohta tehtud avaldused. 8.3. Kuivõrd töölepingu erakorralise ülesütlemise eeldused ei ole täidetud, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 100lg 4 alusel hüvitist. 9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle menetlusse võtmata või rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3

§ 85

lg 3 kohaselt töölepingu ülesütlemisavalduse puhul tõendama töötaja, st hageja, et ülesütlemine oli erakorraline, mitte korraline. 12. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud ülesütlemisavaldust ei pidanud kostjaga sarnane mõistlik isik pidama töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 91

lg 2 alusel.

§ 91lg 2 eeldab ülesütlemise alusena tööandjapoolset lepingurikkumist.

Hageja ei ole ülesütlemisavalduses heitnud tööandjale ette lepingurikkumist. Mõistlik tööandja ei saa sellist etteheidet järeldada ainuüksi asjaolust, et hageja põhjendas töölepingu ülesütlemist sellega, et tal ei ole teise töötajaga võimalik koos töötada. Kuigi

§ 28

lg 2 p 6 kohaselt on tööandja kohustuseks tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused, ei tähenda see, kui töötajad ei saa omavahel läbi, automaatselt seda, et tööandja on enda kohustusi rikkunud.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja, vaatamata sellele, et maakohus enda
2. märtsi
3. a e-kirjas talle tõendamiskoormise jaotust selgitas, tõendanud ka asjaolu, et kostja teadis või pidi teadma, et hageja tahteks on tööleping erakorraliselt tööandja rikkumise tõttu üles öelda. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei oleks välistatud, et hageja
4. aprilli
5. a seisukohtades toodud asjaolusid (kaastöötaja ähvardas hagejat korduvalt ning kostja ei kõrvaldanud seda ohtu vaatamata korduvatele pöördumistele), võiks pidada tööandja lepingurikkumiseks. Samas ei ole hageja enda väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Maakohtu järeldus, et kostja ei suutnud tagada hagejale normaalset ja turvalist töökeskkonda, ei põhine seega tõenditel, vaid üksnes hageja paljasõnalistel väidetel. Sellist järeldust ei anna alust teha ka kostja töövaidluskomisjonis esitatud seisukohad, milles ta võttis omaks, et hagejal olid kaastöötajaga pikemaajalised erimeelsused, mida tööandjal lahendada ei õnnestunud. Nagu eespool märgitud, ei tähenda ainuüksi töötajate erimeelsused seda, et tööandja oleks enda kohustusi rikkunud. Seda, et kostja sai või pidi aru saama, et hageja tahe oli tööleping erakorraliselt üles öelda, ei saa järeldada ka kostja
6. märtsi
7. a e-kirjast. Selle kohaselt vormistas kostja algselt töölepingu lõpetamise

§ 91

lg 2 alusel selleks, et hagejal oleks õigus saada töötuskindlustushüvitist, kuid sellest ei nähtu, et kostja pidas hageja töölepingu ülesütlemisavaldust erakorraliseks. 14. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja ümber lükanud

§ 85

lg-st 3 tulenevat eeldust, mistõttu tuleb töölepingu ülesütlemine lugeda korraliseks. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt

§ 100lg 4 järgi hüvitist ning hagi jääb rahuldamata. 15. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud Ts

MS § 162 lg 1 järgi jätta hageja kanda. Kostja maakohtus menetluskulude nimekirja ei esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud maakohtu menetluses riigilõivu 175 eurot. Kostja esitas ringkonnakohtus menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kuludeks esindajatasu 675 eurot apellatsioonkaebuse koostamise eest (esindaja ajakulu 5 tundi, tunnihinnaga 135 eurot) ning riigilõiv 175 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu suurus on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud, see ei ületa oluliselt keskmist advokaadi tunnitasu määra. Küll aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul tervikuna põhjendatud ja vajalik hageja esindaja apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu. Arvestades asja sisu ja mahtu ning asjaolu, et 4