Obsah (10)

§ 654§ 657§ 651§ 456§ 656§ 177§ 442§ 163§ 162§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-7348 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2021, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav

) § 163 lg-st

1. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 6 2-19-7348 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tühistada osas, milles kohustati kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist ja jätta sellekohane kohustus otsuse resolutsioonist välja. Muus osas tuleb jätta otsuse resolutsioon muutmata.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. Samuti tuleb muuta kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 34. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hageja intressinõude rahuldamata jätmise osas, summas 180 eurot. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

35.

§ 656

alusel tühistab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata maakohtu otsuse juhul, kui on oluliselt rikutud menetlusõiguse normi. Maakohus määras ennatlikult otsuses kostja kohustuseks tasuda maakohtu otsuse jõustumisel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist, rikkudes sellega

§ 177lõiget 4.

Nimetatud sätte kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Seega saab menetluskuludelt viivise välja mõista alles kohtulahendis, millega on menetluskulud kindlaks määratud ja alates sellise lahendi jõustumisest. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, kuid ringkonnakohus saab selle

§ 656

lg 2 alusel kõrvaldada ning jätta menetluskuludelt viivise väljamõistmine otsusest välja. Maakohus saab seda otsustada käesolevas asjas lahendis, millega maakohus menetluskulud kindlaks määrab. 36. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas 06.12.2017 kokkuleppe punktis 1 sätestatud kostja kohustus tasuda hagejale 32 000 eurot on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on ebaõigesti VÕS § 30 lõiget 1 kohaldades leidnud, et tegemist on võlatunnistusega. Samuti on maakohus jätnud otsuses kokkuleppe lugemise võlatunnistuseks nõuetekohaselt motiveerimata, millega on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (

§ 442lg 8).

Samas ei ole maakohtu poolsed rikkumised toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ja maakohus on lõppjäreldusena õigesti leidnud, et VÕS § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kokkuleppe punktis 1 sätestatud võlakohustuse täitmist. Ringkonnakohus esitab puuduolevad põhjendused ja vastab ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlatunnistuse olemasolu välistab see, et kokkulepe oli korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Ka võlatunnistuse võib anda selliselt, et selles kokkulepitud võlasumma tasutakse korduvate maksetena. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu välistab ringkonnakohtu hinnangul antud juhul see, et tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega. Pooled ei vaidle selle üle, et MERX-i ja hageja vahel sõlmiti kolm laenulepingut - 31.12.2015, 29.02.2016 ja 11.03.2016, mille alusel laenas hageja MERX-ile kokku 31 815 eurot ja 39 senti. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 06.12.2017 kokkuleppe kohaselt võttis kostja üle MERX-i kohustuse hageja ees ja lepiti kokku, et kostja tasub hagejale 32 000 eurot. Seega tulenes kokkuleppe punktis 1 sätestatud võlakohustus otseselt MERX-i ja hageja vahel 7 2-19-7348 sõlmitud laenulepingutest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6.09.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ja otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Hageja hinnangul nähtub 06.12.2017 kokkuleppest, et tegemist on võlatunnistusega, kuna sellega loodi uus iseseisev nõudealus. Seega nähtub hageja hinnangul kokkuleppest, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Riigikohus on märkinud, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kokkuleppest, et poolte ühine tahe oleks olnud punktis 1 sätestatud võlakohustuse iseseisvas ja sõltumatus nõudealuses kokku leppimine. Pooled on lähtunud võlakohustusest, mis tulenes laenulepingutest ja on üksnes arvutuste lihtsustamiseks leppinud kokku ümmarguse summa – 32 000 eurot. Muid tõendeid ei ole hageja poolte tahte kohta kostja poolt võlatunnistuse andmise tõendamiseks esitanud.
2. Lisaks võib võlatunnistus olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 12.2). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul deklaratiivse võlatunnistusega tegemist ei ole, kuna tegemist ei ole võlgniku (MERX) poolt võlgnevuse kinnitamisega. Riigikohus on märkinud, et hinnates poolte tahet luua iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) või anda deklaratiivne võlatunnistus, tuleb mh hinnata, ega kostja ole ühinenud kohustusega VÕS § 178 mõttes või seda kohustust üle võtnud VÕS § 175 mõttes (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p-d 12.2jj). Ringkonnakohtu hinnangul vastab 06.12.2017 kokkuleppe punkt 1 kohustuse ülevõtmise tunnustele VÕS § 175 lg 1 järgi. Sellisele poolte tahtele viitab kokkuleppe punkti 1 sõnastus, mille kohaselt käendaja 1 (kostja) võtab üle laenusaaja (MERX) võlakohustuse laenuandja (hageja) ees (tl 6-9) ning poolte kirjavahetus enne kokkuleppe sõlmimist, milles pooled avaldasid soovi leppida kokku MERX-i võlakohustuse ülevõtmises kostja poolt (tl 61-62).
3. Maakohus leidis õigesti, et kokkuleppe punktis 1 sätestatud võlakohustus muutus sissenõutavaks tulenevalt kokkuleppe punktist
4. Nimetatud punkti kolmanda lause kohaselt muutub juhul, kui kostja hilineb rohkem, kui kolmel korral intressi tasumisega, võlakohustus sissenõutavaks arvates kolmandast hilinemisest (tl 6-9). Kuna kostja ei tasunud
5. a märtsist kuni maikuuni, s.o kokku kolmel korral intressi, muutus alates
6. maist 2019 tasumata võlgnevus summas 30 000 eurot sissenõutavaks. Seejuures oli maakohtul ebavajalik tuvastada võlakohustuse täitmisega viivitusse sattumine hiljemalt 31.12.2019, tulenevalt kokkuleppe punktist
7. Nimetatud põhjendused jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendavast osast välja.
8. Maakohus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata, kuid ei ole seda teinud õigetel põhjendustel. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata seetõttu, et tegemist oli võlatunnistusega, mida ei saanud üles öelda. Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei ole võlatunnistusega, vaid VÕS § 175 mõttes üle võetud kohustusega. Vastuhagi rahuldamata jätmise tingib aga hoopis see, et kokkuleppe ülesütlemiseks puudub materiaalne alus ja ringkonnakohus põhjendab seda järgnevaga. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks pidanud võtma arvesse EÕ ja IM eraelulisi suhteid puudutavaid väiteid. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul 8 2-19-7348 põhjendatult, et need väited ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuid maakohtu põhjendused sellisele järeldusele jõudmisel on ebapiisavad. Maakohus põhjendas IM ja EÕ eraeluliste suhete asjasse puutumatust sellega, et äriühingu huvid tuleb hoida lahus eraelulistest huvidest ning IM ja EÕ on sõlminud kokkuleppe laenu tasumiseks tegutsedes äriühingute esindajatena. Maakohus jättis seejuures arvesse võtmata kokkuleppe punktid 9-11 ning nende punktide vahelise seose kokkuleppe teiste punktidega, mis käsitlevad võlakohustuse ülevõtmist ja selle täitmist kostja poolt. Kostja väitel sõlmiti 06.12.2017 kokkulepe ainult tulenevalt IM ja EÕ eraelulistest suhetest ning kokkuleppe põhieesmärgiks oli lõpetada ja välistada kõiksugused edaspidised vaidlused IM ja EÕ vahel. Hageja vaidleb sellele vastu ja leiab, et tegemist on eraldiseisvate kokkulepetega ning eraeluliste kokkulepete rikkumine ei mõjuta võlakohustuse täitmist. Ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega. Kokkuleppe punkti 9 kohaselt „kinnitavad IM ja EÕ tingimusteta ja tagasivõtmatult vastastikku, et peale käesolevas kokkuleppes nimetatud võlakohustuse ei ole Osapooltel üksteise vastu ega ole EÕl mistahes varalisi ega mittevaralisi nõudeid IM vastu ning IM-l ei ole mistahes varalisi ega mittevaralisi nõudeid EÕ vastu, sh puuduvad neil igasugused vastastikused varalised ja mittevaralised nõuded üksteise vastu ega ei ole neil teada ka asjaolusid, et sellised nõuded tekkida võiksid.“ Kokkuleppe punkti 10 kohaselt „kinnitavad IM ja EÕ kahtluste vältimiseks, et nõuete puudumise all mõistavad nad ka perioodil 2011 kuni 2017 koosveedetud ajal ja/või ühistegevusest tekkida võinud või tekkinud võimalikke nõudeid teineteise suhtes, samuti puuduvad IM-l igasugused nõuded AS Merx ja AS Hamresol ja Hamresol Holding OÜ vastu.“ Kokkuleppe punkti 11 kohaselt „kinnitavad IM ja EÕ tingimusteta ja tagasivõtmatult vastatikku, et nad ei ole üksteise vastu esitanud muid, käesolevas kokkuleppes käsitlemata mistahes nõudeid ega mistahes avaldusi ega kaebusi ning pärast käesoleva kokkuleppe jõustumist ei ole neil üksteise vastu mistahes nõudeid.“ (tl 6-9). Ringkonnakohtu hinnangul on kokkuleppe punktide 9-11 puhul tegemist IM ja EÕ vahelise eraldiseisva kompromissilepinguga (VÕS § 578), mille eesmärgiks oli teha vastastikku järeleandmisi ning välistada omavaheliste nõuete esitamine ja IM poolt nõuete esitamine kokkuleppe punktis 10 märgitud äriühingute vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkuleppe punktis 1 märgitud võlakohustuse täitmist ei mõjuta punktides 9-11 kokku lepitud tingimuste võimalik rikkumine. Samuti ei nähtu kokkuleppest, et selle punktide 9-11 rikkumine annaks kostjale, EÕ-le või Hamresolile aluse kokkuleppe ülesütlemiseks punktis 1 sätestatud võlakohustuse osas. Lepingus võivad osapooled sõlmida erinevaid kokkuleppeid (sealhulgas välistada teineteise suhtes nõuete esitamise), kuid see, et need on ühes dokumendis, ei tähenda, et tegemist peaks olema teisi lepingupunkte mõjutavate tingimustega. Sellist seost 06.12.2017 kokkuleppest ei nähtu. Seejuures ei ole kostja tõendanud, et kokkuleppe punkt 1 sõlmiti üksnes sellest tulenevalt, et IM ja EÕ välistasid teineteise suhtes nõuete esitamise. Sellist kokkulepet ei saa järeldada ka asjaolust, et kostja võttis tasuta üle teise äriühingu kohustuse. Võlakohustuse täitmine puudutas üksnes hagejat ja kostjat ning maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et äriühingute huve tuleb eristada nende esindajate erahuvidest. Sellest tulenevalt ei saa pelgalt asjaolust, et äriühingute esindajad lepivad kokku erasuhetes nõuetest loobumises, järeldada sellise kokkuleppe mõju teistele isikutele, sealhulgas äriühingutele, mida nad esindavad. Kuna kokkuleppe punktide 9-11 rikkumine ei anna alust kokkulepet punktis 1 sätestatud võlakohustuse osas üles öelda, oli kostja 01.03.2019 taganemisavaldus tagajärjetu ja taganemine ei olnud kehtiv.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt mittevajalik maakohtu põhjendus selle kohta, et isegi juhul, kui kostja oleks saanud sellist kokkulepet üles öelda, oleks tulemuseks kogu võlgnevuse sissenõutavaks muutumine. Kuna ringkonnakohus leidis, et kokkuleppe 9 2-19-7348 punktis 1 sätestatud võlakohustuse osas ei olnud kokkuleppe ülesütlemiseks alust, puudub vajadus hinnata, millised oleksid ülesütlemise tagajärjed.
10. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Samuti on maakohus jätnud kohaldamata

§ 163lõike 1.

Samas ei ole eeltoodud maakohtu poolsed rikkumised toonud kaasa ebaõiget lahendit ning maakohtu lõppjäreldus selle kohta, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, on õige. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, kohaldada õiget normi ja esitada puuduolevad põhjendused. Maakohus lähtus sellest, et hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata ning sellest tulenevalt jättis

§ 162lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda.

Maakohus jättis seejuures aga tähelepanuta, et hagi rahuldati osaliselt, mistõttu tulnuks selles osas kohaldada

§ 163lõiget 1.

Vastuhagi rahuldamata jätmise osas on õige lähtuda

§ 162lõikest 1, nagu maakohus ka tegi.

Samas ei näe

§ 163

lg 1 ette, et hagi osalise rahuldamise korral tuleks alati menetluskulud jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, vaid kohus võib otsustada, et menetluskulud jäetakse ka sellisel juhul täielikult ühe poole kanda. Ringkonnakohtu hinnangul annab aluse jätta kõik menetluskulud kostja kanda käesolevas asjas see, et hagi jäeti rahuldamata väga väikeses ulatuses (0,58%) ja vastuhagi jäeti tervikuna rahuldamata. 43. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 10