KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 26. märts 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-12001 Tsiviilasi RÄVAL

) § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel ning lõpetas asja menetluse. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava summa. 3.

1. Maakohtu hinnangul vaidleb võlgnik nõudele põhjendatult vastu, mistõttu vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge. Pankrotimenetluses ei ole võimalik sarnaselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu laenulepingule ja tuvastama poolte tegeliku tahte, mis ei ole kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. 3.
2. Menetluskulud jättis maakohus

§ 15lg 6 alusel võlausaldaja kanda.

Võlgniku lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 11,75 t ulatuses tunnitasu määraga 120 eurot, st kokku 1410 eurot (= 11,75 × 120). Sellelt summalt mõistis maakohus välja ka viivise ja määras tagatise tagastamise võlausaldajale. MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS

1. Võlausaldaja esitas
2. novembril 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega nimetada võlgnikule ajutine haldur. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda. 2

muudatustele, mis jõustusid

1. veebruaril
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
4. detsembril
5. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja kannab määruskaebuse menetlemise kulud.
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.
8. Pooled vaidlevad kohustuse sissenõutavuse üle. Võlausaldaja tõi esile, et ta sõlmis võlgnikuga suulise tähtajatu laenulepingu. Võlgniku väitel saabub laenu tagastamise tähtpäev
9. detsembril
10. Võlausaldaja heidab võlgnikule ette oma väite tõendamata jätmist. Samas ei tõenda võlausaldaja esitatud pangaülekanded ega
11. juuni 2020 ülesütlemisavaldus poolte kokkulepet laenu tähtaja kohta ega seega ka nõude sissenõutavust.

§ 10

lg 1 kohustab võlausaldajat oma nõuet tõendama ning sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Laenulepingu tingimuste tõendamatuse tõttu ei saanud maakohus hinnata, kas ülesütlemise avalduse õiguslikud tagajärjed olid saabunud. Maakohtul ei olnud ka võimalik hinnata, kas võlgnik rikkus intressi tasumise kohustust olukorras, kus puudub laenulepingu dokument, milles oleks näidatud, kuidas pidi võlgnik intressi maksma. 7.2. Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle. Nimetatud küsimuses otsuse langetamine on hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui leidis, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja esineb

§ 15lg 3 p-s 1 nimetatud alus jätta ajutine haldur nimetamata.

7.

1. Ringkonnakohus nõustub niisiis maakohtuga, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vrd Riigikohtu
2. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1702, p 10).

§ 10lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu.

Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul on võlgniku vastuväited nõude selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta pooltel pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda. 3

muudatused, mis jõustusid

1. veebruaril
2. Avalduse rahuldamata jätmise aluseks olnud normid ei muutunud.

§ 1

lg-d 2 ja 3 ei tähendanud endises ega muudetud sõnastuses, et kohus peaks nimetama ajutise halduri olukorras, kus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue pole selge. Pankrotimenetluses kohalduv uurimispõhimõte ei pane kohtule ülesannet (ei enne ega alates 1. veebruarist 2021) selgitada välja võlausaldaja nõude aluseks olevad asjaolud. 7.5. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult ajutise halduri

§ 15lg 3 p 1 alusel nimetamata.

Juhul, kui kohus tuvastab ühe

§ 15

lg-s 3 nimetatud aluse, puudub vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud.

1. Võlausaldaja esitas
2. novembril 2020 määruskaebuse täienduse ja sellega koos taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Lisaks esitas ta
3. detsembril 2020 määruskaebuse täienduse ja selle lisad,
4. jaanuaril 2021 täiendava seisukoha ja selle lisad,
5. veebruaril 2021 täiendava tõendi ja
6. veebruaril 2021 täiendava seisukoha. Uute dokumentaalsete tõenditega soovib võlausaldaja tõendada võlgniku maksejõuetust. Ringkonnakohus leidis eespool, et avalduse ega määruskaebuse lahendamisel ei tulnud võlgniku maksevõimet uurida. Seetõttu jäävad võlausaldaja taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.
7. Määruskaebuse menetlemise kulud kannab TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja, sest tema kaebus jääb rahuldamata. 9.
8. Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus esindajal kaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 8,65 t ning ta palub hüvitada 1038 eurot. Ringkonnakohus leiab, et asja sisu ning kaebuse ja vastuse mahtu arvesse võttes on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebuse läbivaatamisel 5 t. Võlgniku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 120 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see kohane tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse vastaspool kulud hüvitama. Käibemaksu hüvitamist võlgnik ei taotle. 9.
9. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 alusel õigusabikulu hüvitamiseks 600 eurot (= 5 × 120). Võlgniku taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus, et võlausaldaja peab maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist. Rahuldamata jääb võlgniku taotlus 438 euro (= 1038 – 600) hüvitamiseks. 10.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Maakohus jättis

§ 15

lg 1 alusel rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. ParkrS ei võimalda selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada, sest

§ 15lg 5 sätestab sellise määruse korral ainult ühekordse kaebeõiguse.

Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. Kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel siiski vaid juhul, kui vaidlustatav summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 4