KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 28. aprill 2021, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-21-165 Haldusasi X kaebus

). Vastavalt

§ 17

lg-s 1 sätestatule ETK maksab töövõimetoetuse välja igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks. Sellest tulenevalt, töövõimetoetus detsembrikuu eest pidi laekuma kaebaja arvelduskontole hiljemalt 10.01.

1. Kaebaja peab selgituseks vajalikuks märkida, et tema nõue oli toetuse maksmine 2020.a detsembrikuu eest täies ulatuses ja ta ei taotlenud töövõimetoetuse suuruse ümberarvestamist nagu seisab teates. 4.
2. Töövõimetoetuse ümberarvutamisest keeldumise teates on toetuse maksmata jätmise õiguslikuks aluseks märgitud

§ 13lg 3.

Antud õigusnorm sätestab, et juhul, kui osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades tema toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest. Teates on õigesti märgitud, et 90-kordne päevamäär alates 01.04.2020 on 90 * 14,89 = 1 340,10 eurot. Sellest tulenevalt kuulub kaebaja toetus ümberarvutamisele üksnes siis, kui tema sissetulek novembrikuus ületas 1 340,10 eurot.

§ 13

lg 5 kohaselt võetakse isiku sissetulekuna arvesse Maksu- ja Tolliameti andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktide 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel, andmeid summa kohta, millelt makstakse maksu ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel, ning andmeid välisriigist saadava töötasu kohta. Sissetulekuks loetakse ka töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis. Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja ei ole ametnik, võlaõigusliku lepingu osapool, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige ning temale ei maksta töö tegemise eest seaduse või muu õigusakti alusel (SMS § 2 lg p 3, 4, 6 ja 9), on vastustajal õigus toetuse maksmisel võtta sissetulekuna üksnes kaebajale kui töötajale makstud töötasu ja muud tasu (SMS § 2 lg 1 p 1) ning

§ 13lg 5 viimases lauses loetletud muud tasud.

2

§ 13

lg 31 kohaselt juhul, kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tema sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületas 90-kordset kehtivat päevamäära puhkusetasu, tööandja makstava haigushüvitise või ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja või temast olenemata põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu, loetakse sissetulek saaduks kalendrikuul, millal see oleks välja makstud, kui nimetatud asjaolusid ei oleks esinenud. Kaebaja leiab, et eeltoodust tuleneb, et

§ 13lg 5 selgitab, milline tulu kujutab endast sissetulekut antud seaduse mõttes.

Seejuures

§ 13

lg 31 kehtestab erandid, mille puhul ka

§ 13lg-s 5 loetletu ei loeta toetuse maksmist mõjutavaks sissetulekuks.

Kaebaja tulud novembrikuu eest, mis lähevad arvesse vastavalt

§ 13

lg-s 5 sätestatule olid järgmised (Lisa 3): • põhipalk 57,86 eurot; • preemia 20,14 eurot; • ülesütlemise hüvitis vastavalt TLS § 100 sätestatule 577,5 eurot. Kokku tulud

§ 13lg 5 mõttes olid 665,5 eurot.

Samuti oli kaebajale novembrikuus makstud järgmised summad, mis vastavalt

§ 13

lg 31 ei lähe arvesse tulu piirmäära arvutamisel: • palk oktoobrikuu eest 584 eurot (ei ole käsitatav tuluna novembrikuu eest); • kasutamata jäänud puhkuse hüvitis 606,38 eurot (

§ 13lg 31 esimene alternatiiv); • kindlustushüvitis koondamise korral 1170,32 eurot (TKindl

S § 5 p 2), see ei ole sama, mis

§ 13lg 5 alusel arvesse võetav töötuskindlustushüvitis (TKindl

S § 5 p 1). Eeltoodust nähtub, et kaebaja sissetulek novembrikuu eest ei ületanud

§ 13lg-s 3 sätestatud piirmäära.

Sellest tulenevalt on töövõimetoetuse maksmata jätmine seadusega vastuolus ning sisuliselt õigusvastane. Ülaltoodule tuginedes palub kaebaja rahuldada kaebuse ning kohustada vastustajat maksta kaebajale töövõimetoetus 2020.a detsembrikuu eest täies ulatuses. 4.

1. Kaebaja märgib täiendavalt, et kaebuse esitamisel lähtus ta tööandja poolt edastatud andmetest. Vastustaja tõendist, kahjuks ei selgu, millistest tuludest koosneb kaebaja sissetulek. Seejuures, isegi kui lähtuda summast 1954,68 eurot (kaebajal puuduvad alused kahelda andmete õigsuses), vastustaja ei vaidlustanud asjaolu, et antud summa koosneb muuhulgas kaebaja töötasust oktoobrikuu eest ja hüvitisest saamata jäänud puhkuse eest. Sellest tulenevalt, kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tema sissetulek novembrikuu eest ei ületanud 90 kordset päevamäära. 4.
2. Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. 5.
4. ETK vastas kaebaja avaldusele töövõimetoetuse ümberarvutamise ja väljamaksmise kohta 19.01.2021 keelduva teatega, kuna ETK-le laekusid Maksu- ja Tolliametilt kaebaja novembrikuu 2020 sissetulekute andmed, mille kohaselt oli kaebaja sissetulek novembrikuus (sotsiaalmaksuga maksustatav tulu) summas kokku 1954,68 eurot. See ületas 90- kordset päevamäära ning sellest tulenevalt vähendati kaebaja detsembrikuu 2020 töövõimetoetust 307,29 euro võrra. Kaebaja detsembrikuu 2020 töövõimetoetuse suurus oli 263,11 eurot (31 kalendripäeva * 8,4873). Kuna kaebaja detsembrikuu töövõimetoetust vähendati seoses 3 novembris saadud sissetulekuga 307,29 euro võrra, oli kaebaja detsembri töövõimetoetuse summa 0,00 eurot. 5.
5. Kaebaja poolt esitatud 12.01.2021 avaldusest (lisatud) ja tõendist nähtus, et kaebaja novembrikuu 2020 sissetulek koosnes oktoobrikuu töötasust, novembrikuu töötasust ja preemiast, puhkusetasu kompensatsioonist ning töölepingu ülesütlemise hüvitisest. Vastustaja selgitab, et töötamise registri andmetel lõppes kaebaja tööleping X OÜ-ga 05.11.2020, mistõttu oli tööandja kohustatud maksma kaebajale kõik väljateenitud tasud (sh töötasu, kasutamata jäänud põhipuhkuse, jm tasud ning hüvitised) töölepingu lõppemise päeval, s.o 05.11.
6. Tööandja X OÜ tegi kaebajale väljamaksed novembrikuus
7. 5.
8. Töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Lisaks on tööandja TLS § 71 kohaselt kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Eeltoodust tulenevalt on tööandja kohustatud maksma töölepingu lõppemise päeval töötajale kõik väljateenitud tasud, sh töötasu, hüvitised ja kasutamata puhkuse tasud. Kaebajale maksti tööandja poolt töölepingu lõppemise päeval välja kõik väljateenitud tasud, sh töötasu, kasutamata jäänud põhipuhkuse tasud, muud tasud ja hüvitised (nö lõpparve). Vastustaja selgitab, et

§ 13

lg 3¹ sätestab, et kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tasu või hüvitist maksti ettenähtud kalendrikuust erineval ajal, loetakse tasu või hüvitis väljamakstuks kalendrikuul, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja maksma. Tulenevalt TLS § 84 lg 1 on tööandjal kohustus maksta töölepingu lõppemisel välja kõik töösuhtest tulenevad nõuded, millest tulenevalt käsitletakse lõpparvet koos selle hulka kuuluva kasutamata puhkuse hüvitisega, kaebaja novembrikuu 2020. aasta sissetulekuna. Kaebaja tööandja on tasud Maksu- ja Tolliametisse deklareerinud novembrisse 2020 ehk töölepingu lõppemise kuusse, millest tulenevalt on maksja tasud õigeaegselt ja kooskõlas seadusega välja maksnud. Lõpparve on ühekordne tasu, mis kuulub tööandja poolt väljamaksmisele töölepingu lõppemise päeval ning deklareerimisele töölepingu lõppemise kuusse, mistõttu ei ole nimetatud summat võimalik jagada ja üle kanda mõne teise kuu sissetulekute hulka. Kaebaja hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest on lõpparve osa ega ole jagatav või üle kantav mõne teise kuu sissetulekute hulka. Kaebajale maksti novembrikuus välja oktoobrikuu töötasu ehk töötasu väljamaksmiseks kohustatud aeg (palgapäev) oli töötamise kuule järgneval kuul. Kaebaja ei ole väitnud, et tööandja rikkus oktoobrikuu töötasu väljamaksmisel töölepingust tulenevat kohustust ning oktoobrikuu töötasu on välja makstud kokkulepitust erineval ajal ning vastustajal puudub alus kaebaja töövõimetoetuse ümberarvutamiseks

§ 13lg 3¹ tähenduses.

Töövõimetoetuse summa suuruse arvutamisel võetakse arvesse kõik toetuse kuule eelnenud kuul Maksu- ja Tolliametis deklareeritud andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm). Kuna kaebaja novembrikuu

1. aasta sotsiaalmaksuga maksustatavad tulud Maksu- ja Tolliameti andmetel olid kokku 1954,68 eurot, kuulus kaebaja detsembrikuu
2. aasta töövõimetoetus vähendamisele. 5.
3. Kaebaja töövõimetoetus perioodi 01.12.2020 - 31.12.2020 eest ilma toetuse summat vähendamata oleks olnud 263,11 eurot. Osalise töövõimega isiku töövõimetoetust vähendatakse, kui eelmise kalendrikuu sissetulek ületab 90-kordset töövõimetoetuse päevamäära, mis oli 1340,10 eurot (90*1=1340,10 eurot). Kuna Maksu- ja Tolliametilt Eesti Töötukassale laekunud andmete kohaselt oli kaebaja
4. aasta novembrikuu sissetulek kokku 1954,68 eurot, arvutati töövõimetoetuse suurus ümber ja vähendati toetust 307,29 euro võrra s.o (1954,68 eurot – 1340,10 eurot) / 2 = 307,29 ning 263,11 eurot -307,29 eurot =
5. Seetõttu ei ole kaebajale
6. aasta jaanuarikuus töövõimetoetust laekunud. 4 Töövõimetoetuse suuruse arvutamise aluseks on sissetulekute andmed, mis laekuvad ETK-le Maksu- ja Tolliametist. Tööandja deklareerib Maksu- ja Tolliametisse töötajale makstavad rahalised tasud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu või palgatuluna. Lisaks arvestas vastustaja 19.01.2021 teate koostamisel kaebaja 12.01.2021 avalduses ja sellele lisatud tööandja tõendis tooduga, mis ei andnud alust otsust muuta. Vastustaja selgitab, et ETK 12.11.2020 otsusega määrati kaebajale kindlustushüvitis koondamise korral 1170,32 eurot, mille väljamakse toimus 13.11.
7. Maksu- ja Tolliametis hüvitis koondamise korral novembrikuu 2020 tuluna ei kajastanud ning vastustaja ei ole seda kaebaja novembrikuu sissetulekuna arvestanud. 5.
8. Vastustaja seisukohal, et kaebaja töövõimetoetuse suurus on ümber arvutatud õiguspäraselt. 5.
9. Vastustaja palub kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud: 6.
11. Eesti Töötukassa (ETK) 09.08.2019 otsusega nr TVH/19/028273 tuvastati Xl osaline töövõime perioodiks 05.10.2019 - 04.10.
12. ETK 12.08.2019 otsusega nr TVT/19/037048 määrati talle töövõimetoetus perioodiks 05.10.2019 - 04.10.
13. 6.
14. ETK vähendas Xle makstavat töövõimetoetust perioodil 01.12.2020 - 31.12.2020 0,00 euroni seoses tema sissetuleku ületamisega töövõimetoetuse 90 kordset riiklikku päevamäära. 6.
15. X esitas 12.01.2021 ETK-le avalduse, milles taotles
16. aasta detsembrikuu eest makstud töövõimetoetuse ümberarvestamist. ETK vastas 19.01.2021 nr SYT-21000073-1 teatega, et detsembrikuu töövõimetoetuse vähendamine on õiguspärane. ETK põhjendas otsust sellega, et ETK-le on laekunud Maksu- ja Tolliametilt X novembri 2020 sissetulekute andmed, mille kohaselt oli X sissetulek novembris sotsiaalmaksuga maksustatav tulu summas 1 954,68 eurot. See ületab 90-kordset päevamäära ning sellest tulenevalt vähendati X detsembri 2020 töövõimetoetust 307,29 euro võrra. X detsembri 2020 töövõimetoetuse suurus oli 263,11 eurot (31 kalendripäeva * 8,4873). Kuna X detsembri töövõimetoetust vähendati seoses novembris saadud sissetulekuga 307,29 euro võrra, oli X detsembri töövõimetoetuse summa 0,00 eurot (alus: töövõimetoetuse seadus, edaspidi

§ 13lg 3).

X poolt esitatud tõenditest nähtub, et X novembri 2020 sissetulek koosnes oktoobri töötasust ja preemiast, novembri töötasust ja preemiast, puhkusetasu kompensatsioonist ning töölepingu ülesütlemise hüvitisest. Töötamise registri andmetel lõppes Teie tööleping X OÜ-ga 05.11.2020, mistõttu oli X tööandja kohustatud maksma Xle kõik väljateenitud tasud (sh töötasu, kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse, jm tasud ning hüvitised) töölepingu lõppemise päeval, s.o 05.11.2020 (alus: töölepingu seadus, edaspidi TLS § 71 ja § 84 lg 1). Tööandja tegi Xle väljamaksed novembris 2020. Kuna Xle väljateenitud tasud maksti novembris 2020, s.o töölepingu lõpetamise kuul, siis Eesti Töötukassal puudub alus X detsembri 2020 töövõimetoetuse ümberarvutamiseks. (Vt kaebuse lisa 2, KIS dok 1s.) 6.4. Vaidlust ei ole selles, et

§ 13

lg 1 kohaselt on töövõimetoetuse arvutamise aluseks

§-s 14 sätestatud töövõimetoetuse päevamäär (edaspidi päevamäär). Alates 01.04.2020 on töövõimetoetuse päevamäär 14,89 eurot. Toetuse suurus osalise töövõimega isikul ühe kalendripäeva eest on

§ 13lg 2 p 1 järgi 57 protsenti päevamäärast, s.o 8,4873 eurot.

5 6.5.

§ 13

lg 3 sätestab, et kui osalise või puuduva töövõimega isiku sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületab 90-kordset kehtivat päevamäära, arvutatakse toetuse suurus ümber, vähendades tema toetust töövõimetoetuse maksmise kuu eest summa võrra, mis on pool tema sissetuleku ja 90-kordse päevamäära vahest.

§ 13

lg 31 sätestab, et kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tema sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületas 90-kordset kehtivat päevamäära puhkusetasu, tööandja makstava haigushüvitise või ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja või temast olenemata põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu, loetakse sissetulek saaduks kalendrikuul, millal see oleks välja makstud, kui nimetatud asjaolusid ei oleks esinenud.

§ 13

lg 5 kohaselt arvutatakse

§ 13

lg-s 3 nimetatud sissetulek ühes kalendrikuus, võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 2 lg 1 p 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm), ning andmeid välisriigist saadava töötasu kohta. Sissetulekuks loetakse ka töötuskindlustushüvitis, vanemahüvitis, ajutise töövõimetuse hüvitis ja tööandja makstav haigushüvitis.

§ 13

lg 4 alusel on töövõimetoetuse maksmise kuu kalendrikuu, mille eest toetust makstakse.

§ 17

lg 1 alusel makstakse töövõimetoetust igakuiselt eelmise kalendrikuu eest jooksva kalendrikuu kümnendaks kuupäevaks. See tähendab, et kui näiteks makstakse töövõimetoetus välja jaanuaris (nagu oleks tulnud töövõimetoetus välja maksta ka käesoleval juhul ja mida kaebaja ei saanud), siis toetust makstakse detsembri kuu eest aga selle arvutamise aluseks võetakse novembri kuu sissetulek (brutosumma, mis makstakse välja novembris). 6.

1. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et ETK-le laekusid Maksu- ja Tolliametilt kaebaja novembrikuu 2020 sissetulekute andmed, mille kohaselt oli kaebaja sissetulek novembrikuus (sotsiaalmaksuga maksustatav tulu) summas kokku 1954,68 eurot (vt vastustaja 09.04.2021 vastuse lisa TETRIS väljavõte, KIS dok 6s). Kaebaja poolt esitatud 12.01.2021 avaldusest (vt vastustaja 04.03.2021 vastuse lisa, KIS dok 4s) ja tõendist nähtus, et kaebaja novembrikuu 2020 sissetulek koosnes oktoobrikuu töötasust, novembrikuu töötasust ja preemiast, puhkusetasu kompensatsioonist ning töölepingu ülesütlemise hüvitisest. Kohus ei pea täpseks kaebaja poolt esitatud andmeid, mille põhjal tuleks sotsiaalmaksuga maksustatava tulu summaks kokku 1845,88 eurot (põhipalk 57,86 eurot, preemia 20,14 eurot, töölepingu ülesütlemise hüvitis 577,50 eurot, palk oktoobri kuu eest 584 eurot, kasutamata jäänud puhkuse hüvitis 606,38 eurot). Kaebaja ei ole selle kohta kohtule ka ühtegi tõendit esitanud. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud andmetest, mille kohaselt oli kaebaja sissetulek novembrikuus (sotsiaalmaksuga maksustatav tulu) summas kokku 1954,68 eurot. 6.
2. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et ETK ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud ETK 12.11.2020 otsusega kaebajale määratud kindlustushüvitist koondamise korral summas 1170,32 eurot ja mille väljamakse toimus 13.11.2020 tuluna 2020 aasta novembri kuu eest. Vastav asjaolu nähtub vaidlustatud otsuses märgitud arvutuskäigust ning vastupidised kaebaja väited on alusetud.
3. Küll aga vaidlevad pooled selle üle, milliseid sissetulekuid võis vastustaja oma otsuse tegemise arvestada ja milliseid mitte. Kaebaja leiab, et vastustajal on õigus toetuse maksmisel võtta sissetulekuna arvesse üksnes kaebajale kui töötajale makstud töötasu ja muud tasu (SMS § 2 lg 1 p 1) ning

§ 13lg 5 viimases lauses loetletud muud tasud.

Kaebaja leiab, et tulud novembrikuu eest, mis lähevad 6 arvesse vastavalt

§ 13

lg-s 5 sätestatule olid järgmised: põhipalk 57,86 eurot; preemia 20,14 eurot; ülesütlemise hüvitis vastavalt TLS § 100 sätestatule 577,5 eurot. Kokku tulud

§ 13lg 5 mõttes olid 665,5 eurot.

Kaebaja on seisukohal, et talle novembrikuus 2020 makstud palk oktoobrikuu 2020 eest summas 584 eurot ei ole käsitatav tuluna novembrikuu eest, samuti kasutamata jäänud puhkuse hüvitis 606,38 eurot ja kindlustushüvitis koondamise korral 1170,32 eurot. Kaebaja leiab, et tulenevalt

sätetest kaebaja sissetulek novembrikuu eest ei ületanud

§ 13

lg-s 3 sätestatud piirmäära ja sellest tulenevalt töövõimetoetuse maksmata jätmine on seadusega vastuolus ning sisuliselt õigusvastane. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et kaebaja novembrikuu 2020 sissetulekute osas tuleb arvesse võtta oktoobrikuu töötasu, novembrikuu töötasu, preemia, puhkusetasu kompensatsioon ning töölepingu ülesütlemise hüvitis, kuivõrd tulenevalt TLS § 84 lg 1 on tööandjal kohustus maksta töölepingu lõppemisel välja kõik töösuhtest tulenevad nõuded, millest tulenevalt käsitletakse lõpparvet kaebaja novembri

1. aasta sissetulekuna. Kaebaja tööandja on tasud Maksu- ja Tolliametisse deklareerinud novembrisse 2020 ehk töölepingu lõppemise kuusse, millest tulenevalt on maksja tasud õigeaegselt ja kooskõlas seadusega välja maksnud. Lõpparve on ühekordne tasu, mis kuulub tööandja poolt väljamaksmisele töölepingu lõppemise päeval ning deklareerimisele töölepingu lõppemise kuusse, mistõttu ei ole nimetatud summat võimalik jagada ja üle kanda mõne teise kuu sissetulekute hulka.
2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et olukorras, kus isikule on tööandja poolt õiguspäraselt välja makstud lõpparve seoses töölepingu lõppemisega koondamise tõttu, saab lõpparves kajastuvat töötasu ja saamatajäänud puhkusetasu

§ 13lg 3¹ alusel lugeda saaduks mõnel teisel kuul.

Esmalt märgib kohus, et vastustaja on õigesti arvestanud novembri kuu sissetulekute hulka ka oktoobri kuu töötasu, kuivõrd oktoobri kuu töötasu kuulus välja maksmisele novembris ning kaebaja ei ole esitanud vastustajale haldusmenetluses (ega ka kohtumenetluses) tõendeid selle kohta, et vastav tasu oleks tulnud välja maksta muul ajal. 9. Kohus selgitab, et töövõimetoetuse eesmärk

eelnõu 678 SE seletuskirja kohaselt on toetada vähenenud töövõimega inimeste töötamist ja töölesaamist ning tagada neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetulek. Seaduse eesmärk on toetada vähenenud töövõimega inimesi, kes ei suuda tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul seadusega sätestatud piiris sissetulekut. Kohus leiab, et kui toetuse saaja suudab tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul sissetuleku, mis ületab 90-kordset päevamäära, kuulub toetuse summa

§ 13lg 3 kohaselt toetuse kuu eest vähendamisele.

Kaebaja töövõimetoetus kuulus vähendamisele, kuna tema sissetulekud toetuse kuule eelnenud kuul ületasid seadusega ettenähtud piirmäära ehk toetuse saaja sissetulek oli tagatud toetuse kuule eelnenud kuul saadud lõpparve näol. Töövõimetoetuse ümberarvutamise eelduseks

§ 13

lg 3¹ alusel on perioodiliste kuutasude (nt töötasu) või nende asendustasude (nt puhkusetasu, ajutise töövõimetuse hüvitis) väljamaksmine kokkulepitust erineval ajal, sealjuures juhul, kui väljamaksmise aega on muudetud töövõimetoetuse saajast mitteolenevatel põhjustel. Kohus leiab, et

§ 13

lg 3¹ sätte kohaselt saab juhul, kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tema sissetulek töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul ületas 90-kordset kehtivat päevamäära: 1) puhkusetasu, tööandja makstava haigushüvitise või ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja või 2) temast olenemata põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu, lugeda sissetulek saaduks kalendrikuul, millal see oleks välja makstud, kui nimetatud asjaolusid ei oleks esinenud. 7 Esimeseks võimaluseks

§ 13

lg 3¹ kohaselt on olukord mil isik on tõendanud, et tema kuu sissetulek suurenes puhkusetasu, tööandja makstava haigushüvitise või ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja tõttu. Sellisel juhul loetakse see väljamakstuks kalendrikuul, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja maksma. Käesoleval juhul sellise olukorraga aga tegemist ei ole. Töölepingu seadus (TLS) § 70 lg 2 sätestab, et puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kuna puhkusetasu väljamaksmise aeg sõltub tööandja poolt puhkusetasu väljamaksmise, töölepingus sätestatud töötasu maksmise ja puhkuse alguse ajast, esinevad olukorrad, kus isikutele makstakse puhkusetasu erinevalt ajast kui neile oleks sama perioodi eest makstud töötasu. Töövõimetushüvitisi makstakse töötavale inimesele, kellel jääb ajutise töövabastuse tõttu saamata töötasu. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 53 lg 4 kohaselt teeb kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja töövõimetuslehele omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt makstakse Haigekassa poolt ajutise töövõimetuse hüvitis välja 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud nõuetekohased kanded elektroonilisele töövõimetuslehele või kui tõendi puhul on nõuetekohaselt vormistatud dokumendid laekunud haigekassasse. Kuna Haigekassa poolt väljamakstava hüvitise aeg võib erineda eelnimetatud tähtaegade tõttu isiku töötasu väljamaksmise ajast, esinevad olukorrad, kus isikule makstakse ajutise töövõimetuse hüvitist erinevalt ajast, mil neile oleks sama perioodi eest makstud töötasu. Kohus märgib, et

§ 13

lg 3¹ kohaselt on teiseks töövõimetoetuse ümberarvestamise võimaluseks juhtum, et kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tasu või hüvitist maksti temast olenemata põhjusel ettenähtud kalendrikuust erineval ajal, sellisel juhul loetakse tasu või hüvitis väljamakstuks kalendrikuul, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja maksma.

§ 13

lg 3¹ tähenduses on ümberarvutamise eelduseks tasu või hüvitis, mis on väljateenitud töösuhte kestel, väljamaksmise aja muutumine st tasu makstakse välja kokkulepitust erineval ajal. Kohus leiab, et

§ 13

lg 3¹ käsitleb olukordi, mil isikule on makstud tasu või hüvitist tavapärasest erineval ajal. Lähtuvalt töövõimetoetuse eesmärgist, reguleerib säte erandlikke olukordi, mille kestel on isik saanud tasu erinevalt tööandjaga kokkulepitud ajast, st tööandja oleks neis olukordades pidanud tasu maksma välja kokkulepitud ajal. Selline erineval ajal makstud tasu või hüvitis loetakse viidatud sätte kohaselt aega, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja maksma. Lõpparve korral peab tööandja ehk maksja kõik töölepingust tulenevad nõuded välja maksma töösuhte lõppemise päeval, st kui tasu on maksja poolt väljamakstud ja deklareeritud töösuhte lõppemise kuul, ei ole tegemist erineval ajal makstud tasuga ehk kui lõpparve on välja makstud töösuhte lõppemise päeval, ei ole isiku tasu väljamaksmise aeg

§ 13

lg 31 alusel muutunud, sest tööandjal oligi kohustus lõpparve just sel ajal välja maksta. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ümber ei kuulu arvutamisele tasud, mis on välja makstud õigeaegselt lähtudes TLS § 71 ja § 84 lg

1. Kui vastustaja peaks hakkama lõpparve osaks olevat töötasu või muud tasu/hüvitist (näiteks puhkusetasu) üle kandma mõnesse teise kuusse, toimuks see ilma alusdokumentideta ehk töötukassa omal algatusel, kuna puuduvad tõendid, et tööandja oleks tasu pidanud välja maksma mõnes teises kuus kui lõpparve kuu. ETK algatusel ei ole võimalik sellist ülekandmist teostada. 8 Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud käesolevas haldusmenetluses selliseid tõendeid, mille alusel oleks võimalik ümberarvestused teha. Kaebaja ei saaks seda ka teha, sest TLS § 84 lg 1 ja § 71 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks ja tööandja on kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Lõpparve on ühekordne tasu, mis kuulub tööandja poolt väljamaksmisele töölepingu lõppemise päeval ning deklareerimisele töölepingu lõppemise kuusse, mistõttu ei ole nimetatud summat võimalik jagada ja üle kanda mõne teise kuu sissetulekute hulka. Kohus märgib ka seda, et kasutamata jäänud puhkusetasu väljamaksmist ümber arvutada teisele ajale ei ole võimalik käesoleval juhul teostada juba lihtsalt põhjusel, et seoses töölepingu lõppemisega lõppeb ka välja võtmata puhkusetasude arvestamine ja seaduses on ette nähtud need välja maksta nn. lõpparvega koos ehk puhkusetasude väljamaksmise muu ajaline kokkulepe ei ole enam kehtiv ja neid ei tulekski muul ajal välja maksta.
2. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et käesoleval juhul on vaidlustatud ETK 19.01.2021 töövõimetoetuse ümberarvutamisest keeldumise teade nr SYT-21000073-1 õiguspärane ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kuivõrd tühistamiskaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus ka kaebaja kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
3. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 9