Obsah (5)

§ 20§ 6§ 1§ 18§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 05.03.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2055 Haldusasi V.J.i kaebus tühistada Eesti Ol

, § 20 lg 1¹). 2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse EOK otsuse tühistamise nõudes. Tühistamisnõude ühe alusena esitas kaebaja taotluse tunnistada

§ 20

lg 1¹ põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta vastav säte kohaldamata osas, milles see ei võimalda kaebajal lastega töötamist, arvestades kuriteo asjaolusid ja määratud karistust KrK § 202 alusel. Lisaks esitas kaebaja Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse 21.09.2020 otsuse kehtetuks tunnistamise nõude, millest ta 02.03.2021 loobus.

1. Kohus võttis kaebuse menetlusse, kaasas arvamuse andmiseks Sotsiaalministeeriumi (edaspidi SoM) ja määras asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
2. Haldusakti tühistamisnõue põhineb kokkuvõtvalt sellel, et vastustaja tunnistas õigusvastaselt kaebaja kutsetunnistuse kehtetuks

§ 20lg 1¹ alusel.

Haldusakt ei ole õiguspärane, kuna seda ei antud kehtiva õiguse alusel ega sellega kooskõlas, ei järgitud proportsionaalsuse põhimõtet, selles puuduvad kaalutlused. 5. EOK ei ole pädevaks haldusorganiks, kes saab otsustada lastega töötamise keelu üle

§ 20lg 1¹ alusel.

6.

§ 20

lg 1¹ alusel antud haldusakti sisuks saaks olla lastega töötamise keelamine, kuid mitte treeneri kutse ära võtmine. Treeneri kutse ei ole otseses seoses üksnes lastega töötamisega, sest treeneri kutse laieneb ka täiskasvanute treenimisele. Treener on sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses (spordiseaduse, edaspidi SpordiS, § 6 lg 2). Spordiseadus ei näe ette eraldi lastega ning täiskasvanutega töötava treeneri kutset. Haldusaktis puuduvad kaalutlused, miks välistatakse kaebajal treenerina töötamine täiskasvanutega. 7. Tegevusluba ei ole samastatav treeneri kutsega. Kuid isegi tegevusluba aluseks võttes ei anna

§ 20

lg 3 õigustatud isikule õigust keelata lastega töötamist, vaid üksnes jälgida sätestatud piirangutest kinnipidamise üle ehk siis teatada piirangu olemasolust isiku tööandjale ning teostada järelevalvet piirangutest kinnipidamise osas.

§ 20lg 3 ei anna õigust treeneri kutset ära võtta.

8. Kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alused on ammendavalt loetletud Kutseseaduse (edaspidi KutseS) § 22 lg-s 1.

§ 20lg 1¹ ei saa olla Kutseseaduse § 22 lg 1 täiendavaks aluseks.

Juhul kui vastustaja soov oli teha vastav otsus Kutseseaduse § 22 lg 1 p 3 alusel, tuli seda vastavalt põhjendada, viidates konkreetsele kutsestandardi normile. Seda vastustaja ei teinud. 9. Lapsega töötav isik ei tohi olla karistatud KrK kuriteokoosseisu (edaspidi koosseis) alusel, mis on loetletud

§ 20lg-s 1¹. Nende koosseisude hulgas on Kr

K §

1. Kohus karistas kaebajat 19.06.1995 kohtuotsusega KrK § 195 lg 2 ja § 202 alusel. KrK § 202 järgi kvalifitseeritavaks kuriteoks oli kaebaja poolt alaealise venna kaasatõmbamine KrK § 195 lg 2 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisele. KrK § 202 teo alternatiivideks olid alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamise eest prostitutsiooniks omakasu eesmärgil. Kaebajat karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, kuid mis jäeti tingimuslikult kohaldamata KrK § 47 alusel 2 aastase katseajaga. KrK 30.07.1997 kehtinud (vastu võetud 12.02.1997, RT I 1997, 21, 353) redaktsioon § 58 lg 1 p 1 sätestas, et karistatus kustub katseaja möödumisel, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut kuritegu. Kuna kaebaja ei pannud karistust tingimisi kohaldamata jätmiseks otsustatud katseaja perioodil toime uut kuritegu, siis tema karistus kustus alates 31.07.
2. Karistusseadustik (edaspidi KarS) ja karistusseadustiku rakendamise seadus, mis jõustusid 01.09.2002, ei sätestanud, milline tähendus on enne KarS jõustumist kustunud karistusel. Karistusregistri seadus (edaspidi KarRegS, vastu võetud 19.11.1997, RT I 1997, 87, 1467), mis jõustus 01.01.1998, ei reguleerinud enne KarS jõustumist kustunud karistuste kandmist karistusregistri arhiivi. KarRegS §-des 33 ja 34 puudub regulatsioon kustunud karistuste kohta kannete tegemise karistusregistri arhiivi. KarRegS § 25 lg 1 p 3 sätestas, et karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui vabadusekaotuse tingimusliku kohaldamata jätmise korral määratud katseajast on möödunud kolm aastat. Seega eeldas kande tegemine karistusregistri arhiivi, et karistusregistrisse oli eelnevalt tehtud kanne ning määratud tähtaja möödumisel kanti samad andmed edasi karistusregistri arhiivi. KarRegS § 25 lg 4 alusel tuleb karistusregistri kaardil kustutada kõik andmed, kaart antakse üle arhiivi, kus seda säilitatakse 50 aastat. Kui puudus kehtiv kanne, siis kuulus avatud kaart üleandmisele arhiiviteenust pakkuvale isikule, mitte karistusregistri arhiivi KarRegS § 5 lg 2 tähenduses. Kuna kaebaja puhul puudus kehtiv karistusregistri kanne 01.01.1998 seisuga, ei saanud teha kannet karistusregistri arhiivi.
3. Kaebaja mõistab, EOK peab lähtuma karistusregistri andmetest ning tal puudub vajadus hakata iseseisvalt analüüsima andmete õigsust. Samas, kui kaebaja oleks kaasatud haldusmenetlusse, oleks ta saanud selgitada karistatuse asjaolusid ning vastustaja oleks saanud sellega arvestada. Vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamisõigust.
4. Tühistamisnõude üheks aluseks on taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata

§ 20lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega Kr

K §-le 202 ei võimalda treeneri kutset anda isikule, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest.

§ 20

mõtteks on kaitsta last inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude ning prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuritegude eest, samuti kaitsta last isiku eest, kes on pannud toime tapmise või mõrva. Kaebajat ei ole karistatud sellise kuriteo eest. KrK § 202 kuriteokooseisus on sellisteks tegudeks alaealise prostitutsioonile kaasatõmbamine ja alaealise prostitutsiooniks kasutamine. Kaebaja suhtes on kohaldatud eluaegset keeldu töötada laste tennisetreenerina, mis rikub tema PS §-des 19 ja 29 sätestatud põhiõigusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT 12. EOK-l on pädevus tunnistada kutsetunnistus kehtetuks

§ 20

lg 11 alusel, mis on täiendavaks aluseks Kutseseaduse § 22 lg-le 1.

sätestab muuhulgas riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutuste ning avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute kohustused ja ülesanded laste õiguste ja heaolu tagamisel, lastega töötavatele isikutele seatud keelud ja piirangud (§ 1 lg 1).

eesmärgiks on lapse huvide esikohale seadmine (§ 2) ja seadus kohaldub kõigile, kes oma tegevuses puutuvad kokku lastega (§ 3 lg 1). Lapse õiguste 3 ja heaolu tagamiseks tuleb ennetada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske (

§ 6lg 1).

13. EOK-l puudus

§ 20

lg 11 kohaldamisel kaalutlusõigus, sest

§ 1

lg 1, § 2, § 3 lg 1, § 6 lg 1 ja § 20 lg 11 koosmõjus on alati kohustus rakendada lastega töötamise keeldu isiku suhtes, keda on karistatud KrK §-s 202 sätestatud teo eest.

1. Kaebaja menetlusse kaasamata jätmise etteheide ei ole asjakohane, sest see ei oleks saanud kõrvaldada kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise aluseks olevaid asjaolusid.
2. Treeneriks saab olla isik, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses (SpordiS § 6 lg 2). KutseS ega treenerite kutsestandard ei näe ette treeneri kutse andmisel erisusi ega alajaotusi eristamaks pädevust laste või ainult täiskasvanute treenimiseks. Selline vahetegemine ei põhineks kehtival seadusel, mis ei näe ette treenerikutse andmist ainult täiskasvanutega töötamiseks. Kuna kaebaja ei tohi lastega töötada ja puudub võimalus treeneri kutse andmiseks ainult täiskasvanutega töötamiseks, siis oli ainsaks lahenduseks treeneri kutse kehtetuks tunnistamine.
3. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus isiku alaealisega seotud tööle või teenisusse võtmise otsustamisel (KarRegS § 5 lg 2 p 2). Selleks, et kontrollida isiku vastavust nõuetele, on lastega töötamiseks tegevusloa andjal õigus saada karistusregistri andmeid (KarRegS § 20 lg 1 p 9).

§ 20lg-s 1 sätestatud piirang kehtib ka juhul, kui karistusandmed on kantud arhiivi.

Sama piirang kehtib

§ 20lg-s 11 nimetatule.

Samas

§ 20lg 2 kohaselt ei arvestata arhiiviandmeid.

Seega tuleb

§ 20

lg 11 nimetatud kuritegude eest karistatud isikuid kohelda samaväärselt lg 1 nimetatud kuritegusid toimepannud isikutega, s.h arvestada karistatust ka siis, kui karistusandmed on karistusregistrist kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi. Seadusandja tahtele keelata isikul lapsega töötamine

§ 20

sätestatud juhtudel isegi siis, kui kuritegu on toime pandud küllaltki pikka aega tagasi, viitab muuhulgas asjaolu, et KrK (s.h § 202) kaotas kehtivuse juba rohkem kui 18 aastat tagasi (01.09.2002). Arvestades kunagise KrK § 202 karistuse võimalikku ülemmäära (5 a vabadusekaotust) ja karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 8 ja 9 sätestatud arhiivi kandmise tingimusi, oleks käesoleval ajal üliväike võimalus, et olemas võiks olla kunagise KrK § 202 järgi karistatud isikuid, kelle karistusandmed ei ole veel arhiveeritud ülalnimetatud § 24 lg 1 p 8 või 9 kohaselt. Seadusandja, kehtestades võrdlemisi hiljuti (2018.a) piirangu KrK § 202 sätestatud kuriteo eest karistatud isikutele, pidas sellega otseselt silmas asjaolu, et KrK § 202 toime pannud isikute registriandmed on juba valdavalt arhiveeritud või tehakse seda lähemas tulevikus. 17. Kaebaja esitas kohtumenetluses kohtuotsuse KrK § 202 alusel karistatuse kohta. Haldusakti andmisel ei teadnud EOK kohtuotsusest ning tal puudus võimalus selle saamiseks. EOK peab ebaproportsionaalseks kohustust hakata sarnastel juhtudel hindama karistatud isiku sobivust konkreetse karistuse pälvinud teo täpsemate asjaolude põhjal. 18. EOK-l puudub seisukoht, kas

§ 20lg 1¹ on proportsionaalne kaebuse esitaja õiguste seisukohast. EOK täidab seadust sellisena, nagu see on kehtestatud. Kr

K § 202 nägi ette karistuse kolme erineva teoalternatiivi korral: alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele, alaealise kaasatõmbamine prostitutsioonile, alaealise kasutamine prostitutsiooniks. Neist kaks viimast on kahtlusteta

mõjualas ja laste kaitseks. Karistusregistri teates on märgitud ainult seaduse sätted, mille alusel isikut on karistatud. Teo sisu ega teoalternatiivi teatest ei selgu. Seega ei ole otsustaval organil üksnes teate põhjal 4 võimalik otsustada, kas eelnev karistatus KrK § 202 alusel võiks olla lastele ohuks või mitte ja määravaks saab vastava sätte esinemine keelatud karistuste loetelus.

1. EOK-l puudub seisukoht karistusregistri andmete õiguspärasuse osas. Kaebuse lahendamisel ei ole sellel tähendust. KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
2. Põhiõiguse piirang on Põhiseaduse (edaspidi PS) § 11 mõistes proportsionaalne juhul, kui see on kohane (sobiv), vajalik ja proportsionaalne ehk mõõdukas eesmärgi suhtes. SoM on seisukohal, et

§ 20

lg 1¹ ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, viidatud säte on kohane, vajalik ja proportsionaalne soovitud eesmärgi suhtes. 20.1. Enne

§ 20lg 1¹ jõustumist 01.01.2018 oli samasisuliselt sätteks Kar

RegS § 36: karistusregistri teatise väljastamise korral alaealise isiku seaduslikule esindajale või tööandjale või alaealistele teenuse osutamiseks tegevusluba andma õigustatud isikule on KarS alusel kvalifitseeritud tegudega võrdsustatud enne KarS jõustumist toimepandud teod, mis on kvalifitseeritud KrK § 115 lg 2 p 3 ja § 115 lp 3, § 1151 lg 2, §-de 116 ja 117, § 118 lg 2, §-de 200, 2003 ja 202 ning § 2026 lg 3 p 2 alusel, ning välisriigis toimepandud samaväärsed kuriteod.

§ 20lg 1¹ loetellu lisati Kr

K §-d 100-102 (tahtlik tapmine, tahtlik tapmine raskendavail asjaoludel, ema poolt oma vastsündinud lapse tapmine), vastavuses

§ 20lg-ga 1. Kar

RegS § 36 sisu toomisega

sooviti lahendada võimalik vastuolu, mis võis tekkida asjaolust, et materiaalne keeld lastega töötamiseks oli sätestatud konkreetsete koosseisudena

-s ning päringu tegemisel väljastavate karistuste loetelu KarRegS-s. Ühtlasi sooviti, et

-s oleks selgelt sätestatud, et lastega töötamise eluaegne keeld rakendub ka nendele isikutele, keda on karistatud enne KarS jõustumist või välisriigis toime pandud kuritegude eest, mis vastavad oma olemuselt

§ 20lg-s 1 loetletud Kar

S-s sätestatud kuritegudele. 20.2.

§-s 20 kehtestatud lastega töötamise piirangu üldine eesmärk on kaitsta laste isikupuutumatust (PS § 20) ning tagada nende turvaline ja vägivallavaba areng. Kitsamalt on

§ 20

lg-te 1 ja 11 eesmärk tagada, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuritegude eest, aga ka tapmise, mõrva ja lapse tapmise eest. Laste kui haavatava sihtrühma kaitseks on põhjendatud keelata teatud süütegusid, eriti laste vastu suunatud süütegusid, toime pannud isikute tööalast kokkupuutumist lastega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et direktiivis nimetatud lastevastases seksuaalsüüteos süüdi mõistetud füüsilise isiku puhul võib ajutiselt või alaliselt tõkestada vähemalt tema kutsetegevust, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega (artikkel 10 lg 1). Seetõttu on

§ 20

lg-tes 1 ja 11 sätestatud lastega töötamise piirang üldiselt kohane ehk sobilik vahend ülaltoodud eesmärgi saavutamiseks. 20.3.

§ 20lg-ga 11 on hõlmatud mh Kr

K § 202 alusel toime pandud kuriteod, s.o alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamine prostitutsiooniks. KrK § 202 koosseis hõlmab ka tänases mõistes inimkaubandusena käsitletavaid kuritegusid nagu alaealise kaasamine prostitutsioonile või kuritegevusele. Hetkel kehtiv KarS § 175 (inimkaubandus alaealise suhtes), mille alusel süüdimõistmine toob kaasa eluaegse lastega töötamise keelu

§ 20

lg 1 kohaselt, sisaldab mh noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamist majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta, et ta alustaks või jätkaks prostitutsiooniga või kuritegevusega tegelemist. KrK §-s 202 sätestatud alaealise kaasatõmbamine kuriteole kuulub nende kuritegude hulka, mille eest karistatust peetakse lastele ohuks. Oluline on märkida, et KrK § 202 sätte sõnastus on ajas muutunud. Näiteks

1. aastal oli sätte pealkiri „Alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele“ ja säte ise oli sõnastatud järgmiselt: „Alaealise kaasatõmbamise eest 5 kuritegevusele, kerjamisele, prostitutsioonile, hasartmängude mängimisele või tema kallutamise eest tugevatoimelise aine tarvitamisele, samuti alaealise kasutamise eest parasiitliku äraelamise eesmärgil […]“. Seevastu näiteks vahetult enne KrK kehtetuks tunnistamist
2. aastal, oli sätte pealkiri „Alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile“ ning säte ise oli sõnastatud järgmiselt: „Alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamise eest prostitutsiooniks […]“. Nagu eelnevalt selgitatud, siis viitas
3. aastal kõnealune KrK säte ka alaealise kasutamisele parasiitliku äraelamise eesmärgil, mille all mõeldi alaealise kasutamist vahendina elatusvahendite hankimisel. Tavaliselt kaasnes sellega alaealise sundimine tegelema kerjamisega, prostitutsiooniga või muu taolise tegevusega. Seega on säte ajalooliselt hõlmanud erinevaid raskeid kuritegusid. Eelnevast tulenevalt hõlmab KrK § 202 selliseid kuritegusid, mis on oma olemuselt võrdsustatavad

§ 20lg-s 1 nimetatud Kar

S alusel kvalifitseeritud tegudega ning mille osas on seadusandja selge tahe olnud välistada nende isikute suhtes võimalus lastega töötamiseks. Seega on KrK § 202 nimetamine kõnealuses sättes vajalik. 20.4. Lastega töötamise piirangu olemasolu kontrollitakse karistusregistri päringuga, millest nähtub mh KarS või muu seaduse säte, milles sätestatud süüteo toimepanemises isik süüdi mõisteti (KarRegS § 12 lg 4). Karistusregistri päring ei anna teavet selle kohta, milles isiku tegu täpsemalt seisnes, sh nt kas isik mõisteti KrK § 202 alusel süüdi alaealise kaasatõmbamise eest kuriteole või kaasatõmbamise eest prostitutsioonile.

§ 20

regulatsioon lähtub üksnes isiku süüdimõistmisest teatud sätte alusel ega võimalda lastega töötamise piirangu rakendamisel täiendavalt arvesse võtta isiku teo või selle toimepanemise asjaolusid. Sellist subjektiivse hindamise võimalust ei ole ette nähtud, et tagada keelu eesmärgi täitmine ja tõhusus laste õiguste kaitsmisel. 20.5. Säte on proportsionaalne ehk mõõdukas soovitud eesmärgi suhtes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Kuigi lastega töötamise piiranguga sekkutakse teatud kuritegusid toime pannud isikute õigusesse vabalt valida elukutset ja töökohta (PS § 29), on see lubatud teiste isikute (antud juhul laste) õiguste ning vabaduste kaitsmiseks. Piirangu mõõdukuse hindamisel on oluline ka arvesse võtta, et

§ 20

piirangud keelavad isikul töötamise lastega (sh nt töötamise lasteasutuses), kuid mitte üldiselt töötamist teatud elualal. Lapsega töötavaks isikuks loetakse töös või kutsetegevuses, vabatahtlikus tegevuses, asendusteenistuses teenides, tööturuteenustel osaledes või praktikandina lapsega vahetult kokku puutuvat isikut (

§ 18lg 2).

Need on isikud, kellel oma ametijuhendi või töö iseloomu tõttu tuleb lastega otse ja vahetult kokku puutuda. Seega ei välista kõnealune säte tingimata isiku töötamist sellisel tegevusalal, kus ta saab töötada üksnes täiskasvanutega. 20.6. Justiitsministeeriumis 2020. aastal läbi viidud laste vastu suunatud korduvate seksuaalkuritegude ennetamise poliitikaanalüüsis jõuti seisukohale, et

§ 20lg-tes 1 ja 2 välja toodud kuritegusid võib üldjuhul pidada asjakohasteks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 21. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata

§ 20lg 1¹ osas, milles vastav säte viitega Kr

K §-le 202 ei võimalda treeneri kutset anda isikule, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. Seetõttu lähtus EOK õigusvastaselt kaebaja kutsetunnistust kehtetuks tunnistades

§ 20lg-st 1¹, mistõttu tuleb haldusakt tühistada.

Muud kaebuses esitatud väited, mida kohus käsitleb otsuse p-des 22-27, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. 22. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab 6 vorminõuetele (Haldusmenetluse seadustiku, edaspidi HMS, § 54). Kohus leiab, et EOK-l on pädevus otsustada lastega töötamise keelu üle

§ 20lg 1¹ alusel.

EOK on eraõiguslik juriidiline isik, kellele seadusandja on sarnaselt riigile, kohaliku omavalitsusele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele pannud õigusliku kohustuse laste õiguste ja heaolu tagamisel (

§ 1lg 1).

See õiguslik kohustus seondub ohu ennetamisega (

§ 6

lg 1), milleks on seadusandja ette näinud keelu lastega töötavatele isikutele (

§ 20

).

§-s 20 sätestatud keelu eesmärk on kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist (PS § 27) ning seeläbi ka teisi lapse õigusi ja vabadusi. Treenerina saab tegutseda isik, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses (SpordiS § 6 lg 2). Seega on kutsetunnistuse omamine treenerina töötamise tingimus (KutseS § 15 lg 2). Treeneri kutse andjaks on EOK (Kutse andmise kord treeneri kutsetele p 1.6., KutseS § 10 lg 1). Lapsega töötav isik on kutsetegevuses lapsega vahetult kokku puutuv isik (

§ 18lg 2).

Selleks, et isik saaks lapsi treenida, peab ta omama kutsetunnistust kui tegevusluba

§ 20lg 3 sõnastuses.

Kutse andja on kohustatud täitma

§ 20

lg-tes 1, 1¹ ja 2 sätestatud keeldu (

§ 20lg 3).

Järelikult oli EOK-l, lähtudes

eesmärgist (§ 1 lg 1, § 6 lg 1) ning

§ 20

lg-st 3 nimetatud volitusnormist, õigus rakendada

§ 20lg-s 1¹ sätestatud keeldu.

1. EOK andis kaebajale 02.02.2020 treeneri kutse, tase
2. Seega otsustas EOK, et kaebaja kompetentsus vastab kutsestandardis kehtestatud nõuetele (KutseS § 15 lg 1). EOK ei lähtunud vaidlustatud haldusakti andes KutseS §-s 22 reguleeritud kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise alustest. EOK ei heitnud kaebajale ette, et ta on kutsetunnistuse omandanud ebaseaduslikult (KutseS § 22 lg 1 p-d 1-2) või et tema tegevus pärast kutsetunnistuse omandamist ei vasta kutsestandardile (KutseS § 22 lg 1 p 3). KutseS eesmärgiks on muuhulgas kutsesüsteemi toimimise tagamine, selleks et arendada, hinnata ja tunnustada inimeste kompetentsust (KutseS § 2 lg 1). Kutsestandardis esitatakse kompetentsusnõuded (KutseS § 5 lg 1). Kohtu hinnangul on kompetentsuse hindamine kutse andja poolt keskne KutseS teema. Treeneri kutsestandardi kohaselt on treeneri tööks vajalikud isikuomadused pinge- ja stressitaluvus, saavutusvajadus, vastutustunne, ausus, järjekindlus, täpsus, paindlikkus, kohanemisvõime, headus, empaatiavõime, emotsionaalne stabiilsus, motiveerimisvõime. Treeneri kutse, tase 5 kompetentsust hinnatakse järgmistes valdkondades: sportimise organiseerimine ja arendamine, õppeja treeningprotsessi läbiviimine (https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10865979). Lastega töötamise keeld on iseseisev alus kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamisel, kuna ei ole vahetult kompetentsusega seostatav. Eriti kehtib see

§ 20lg 1¹ puhul: keeld seondub isiku karistatusega Kr

K alusel (KrK kehtis kuni KarS jõustumiseni 01.09.2002). Seega ei sobitu

§ 20lg-s 1¹ sätestatud keeld Kutse

S eesmärgi ega struktuuriga. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et EOK tugines õiguspäraselt

§ 20lg-le 1¹.

24.

§-s 20 kasutatakse läbivalt sõnastust lapsega töötava isikuna ei tohi tegutseda isik. Enne

jõustumist 01.01.2019 oli vastav keeld Eesti Vabariigi lastekaitseseaduse §-s 511, mis kehtestati KarS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Eelnõu seletuskirja märgitakse, et alates 20.07.2007 kehtib Eestis ka lastega töötamise piirang, mis 7 tagab, et lastega kokkupuutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama isikud, keda on karistatud või kes on sundravile määratud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuritegude eest. Tegu on alalise keeluga (469 SE seletuskiri lk 12, www.riigikogu.ee). Sama põhjendust korratakse

eelnõu seletuskirjas (677 SE seletuskiri lk 48, www.riigikogu.ee).

§ 201

osas on selgitatud, et muudatusega täiendatakse lastekaitseseaduses sätestatud lastekaitsetöötajana ja lapsega töötava isikuna töötamise piiranguid ka enne karistusseadustiku jõustumist kehtinud kriminaalkoodeksi asjakohaste paragrahvide alusel karistatusega. Eelnõu seletuskirjas kasutatakse väljendeid lastega töötamise eluaegne keeld ja absoluutset keeld (489 SE teise lugemise seletuskiri lk 9-10). Seaduseelnõu seletuskiri on üks seadusandja tahte tõlgenduse allikas. Nii teleoloogilise kui ka grammatilise tõlgenduse alusel saab järeldada, et seadusandja on soovinud

§ 20puhul kehtestada absoluutse keelu.

Riigikohus on varasemas praktikas relvaseaduse põhiseaduspärasust hinnates selgitanud, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks (RKPJKo 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 60). Kohus leiab, et

§ 20

sõnastusest ja seaduseelnõu seletuskirjast lähtuvalt võis EOK eeldada, et seadusandja on lapsega töötava isiku keelu kehtestanud ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta. EOK-l kutse andjana tuli täita

§ 20lg 11.

1. Kohus nõustub EOK tõlgendusega treenerina tegutsemise osas. Spordi- ja kutseseadus, samuti kutsestandard kehtib treeneri kui vastavate kompetentsidega isiku suhtes. Kuna kaebaja lastega töötada ei tohi ja puudub võimalus treeneri kutse andmiseks ainult täiskasvanutega töötamiseks, siis oli EOK ainsaks õiguslikuks võimaluseks tunnistada kaebaja treeneri kutse kehtetuks. Karistusregistri arhiveeritud andmete kohaselt on kaebajal karistatus KrK § 202 alusel. Menetlusosalised ei ole kohtule edastanud teavet, millest nähtub, et tegemist ei ole kehtivate andmetega. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus isiku alaealisega seotud tööle või teenistusse võtmise otsustamisel (KarRegS § 5 lg 2 p 2). Seega oli EOK kutse andjana kohustatud lähtuma kaebaja karistatusest.
2. Kohus tuvastab, et EOK rikkus kaebaja ärakuulamise kohustust (HMS § 40 lg 1). Kohus taunib EOK tegevust, mille tulemusel sai kaebaja enda põhiõiguste rikkumisest teada alles siis, kui EOK oli otsuse teinud. Kuid ka kaebaja ärakuulamisõiguse järgimise korral ei oleks EOK saanud anda teistsugust haldusakti. Kohus selgitas otsuse p-s 24, et EOK-l puudus kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise osas kaalutlusõigus. Järelikult ei oleks saanud tähendust omada kaebaja poolt EOK-le antav teave kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Kuigi EOK rikkus kaebaja ärakuulamise kohustust, ei tooks see sellel alusel haldusakti tühistamise korral kaasa teistsuguse haldusakti andmist. Seetõttu ei anna selle õigusliku kohustuse rikkumine alust kaebuse rahuldamiseks.
3. Arvetades seadusandja poolt kehtestatud absoluutset keeldu puudub vajadus hinnata haldusakti põhjendamiskohustuse järgimist. Kuigi EOK rikkus põhjendamiskohustust, ei tooks see sellel alusel haldusakti tühistamise korral kaasa teistsuguse haldusakti andmist. Seetõttu ei anna selle õigusliku kohustuse rikkumine alust kaebuse rahuldamiseks. 8
4. Vaatamata kohtuotsuse p-des 22-27 toodud põhjustele kuulub kaebus rahuldamisele, sest kohus tunnistab

§ 20lg 1¹ põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata osas, milles vastav säte viitega Kr

K §-le 202 ei võimalda treeneri kutset anda isikule, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine 29. Kaebaja taotleb jätta kohaldamata

§ 20lg 1¹.

Kaebaja arvates on säte PS-ga vastuolus, kuna see ei arvesta tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Sel põhjusel ei ole

§ 20

lg 1¹ puhul täidetud need eesmärgid, mida seadusandja (edaspidi Riigikogu) soovis saavutada. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel (PS § 3 lg-st 1). Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda asjassepuutuva seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist (PS § 15 lg 1 ls 2). Kohtul tekkis asja menetledes kahtlus, kas

§ 20lg 1¹ on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11).

Kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (HKMS § 158 lg 4). Asjassepuutuv säte 30. Riigikohus võib asja lahendamisel kohtulahendi alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 14 lg 1). Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (RKPJKo 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (RKPJKo 18.06.2010 otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p 13, Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 otsus asjas nr 3-4-1-1-14 (p 77) ja seal viidatud lahendid). Seejuures tuleb asjassepuutuvaks lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (RKPJKo nr 3-4-1-8-06, p 17). Kohus leiab, et asjassepuutuv säte on

§ 20lg 1¹ osas, milles see keelab isikule anda treeneri kutset, kui teda on karistatud Kr

K § 202 alusel sõltumata kuriteo asjaoludest. Kaebaja on isik, keda on karistatud KrK § 202 alusel. Seega on

§ 20

lg 1¹ alusel välistatud, et kaebaja saaks treeneri kutset omada ning EOK kui kutse andjal oli õiguslik kohustus tunnistada kaebaja kutsetunnistus kehtetuks. Kui kohus ei kohalda

§ 20

lg 1¹, tähendab see, et kaebaja vastab treeneri kutsestandardi kompetentsuse nõutele ning kohus peaks kaebuse rahuldama. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

§ 20lg 1¹ on asjassepuutuv säte.

Riivatavad põhiõigused

1. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1). Vaba eneseteostus toetub vabale enesemääramisele. Igal inimesel on õigus enda huvidest, väärtustest, oskustest ja teadmistest lähtuvalt otsustada, millise tegevusega oma elu sisustada, arvestades seejuures teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgides seadust (PS § 19 lg 2). Vaba eneseteostus hõlmab endas õigust valida tegevusala ja elukutse (PS § 29 lg 1). PS §-d 19 ja 29 koosmõjus võimaldavad isikule inimväärikust ja elatise teenimist (põhjalikumalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 19 komm 3,4, § 29 komm 5, www.pohisedus.ee). 9 Kohus leiab, et kaebaja tegevus tennisetreenerina üle 12 aasta on tõenduseks eneseteostuse, tegevusala ja elukutse valikul. EOK poolt kaebaja kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamine ei võimalda kaebajal tegutseda treenerina, see tähendab piirab kaebaja PS § 19 lg-s 1 ja 29 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. Seega peab kohus asjakohaseks kontrollida PS § 19 lg 1 ja 29 lg 1 riive põhiseaduspärasust. Riivatavate põhiõiguste proportsionaalsus
2. KutseS kohaselt täidab treeneri kutse andmist EOK kui eraõiguslik juriidiline isik. Kohus leidis otsuse p-s 22, et EOK-l kui kutse andjal on Riigikogu tahtest ja

regulatsioonist tulenevalt õiguslik kohustus rakendada lastega töötamise keeldu

§ 20lg 1¹ alusel.

Seega rakendab eraõiguslik juriidiline isik Riigikogu poolt kehtestatud keeldu. Kutsetunnistuse andmise keeldu, mis väljendub kaebaja puhul kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamises, saab rakendada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja tingimustel, mis peavad olema PS-ga kooskõlas (RKPJKo 26.04.2011 otsus asjas nr 3-4-1-2-11, p 43). Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine on siduv kogu riigivõimule, see tähendab ka Riigikogule (RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 13, 05.03.2001, 3-4-1-2-01, p 16, 03.05.2001, 3-4-1-6-01, p 17). 33. PS § 19 lgs 1 ja 29 lg-s 1 sätestatud õigused ei ole absoluutsed õigused. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigustega. Seega võib Riigikogu põhjendatud juhtudel piirata neid põhiõigusi teiste isikute õiguste ning vabaduste kaitseks. Kaebaja põhiõiguste rikkumisega ei ole tegemist, kui

§ 20

lg 1¹ on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJKo 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 47). Kohus leiab, et

§ 20lg 1¹ vastab formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

Materiaalne kooskõla PS-ga tähendab, et põhiõigust riivav õigusnorm on kehtestatud põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks ja õigunormist tulenev riive peab olema proportsionaalne, st kaaluma üles riive ebasoodsa mõju õigusrnormi adressaadile. Riigikogu tegevus ja selle eesmärk 34. Seega tuleb esmalt vastata küsimusele, kas Riigikogul oli mõistlik ja asjakohane põhjus

§ 20

lg 1¹ kehtestamiseks, teades, et sellega piiratakse normi rakendusalasse jäävate isikute põhiõigusi. Lastega töötamise keelu (edaspidi keeld) legitiimseks eesmärgiks on eelkõige kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist (PS § 27) ning seeläbi ka teisi lapse õigusi ja vabadusi. Igaühe õigus tervise kaitsele on mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu puutumatusega (kehalist ja vaimset puutumatust on käsitletud Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 28 kommentaar 1). Kaitse saavutamise meetmeks on ohu ennetamine, vältides raske kuriteo eest karistatud isiku kokkupuudet lastega. Keelu eesmärk on PS-ga kooskõlas, sest riigivõim, sealhulgas Riigikogu, on kohustatud võtma kasutusele meetmeid põhiõiguste ja vabaduste tagamiseks (PS § 14). 10 Keelu osas tuleb arvestada, et selle kehtestamiseks oli seadusandjal õiguslik kohustus (Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2011/93/EL, edaspidi direktiiv, art 10 lg 1): Selleks et hoida ära süüteo kordumise oht, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et mis tahes artiklites 3–7 osutatud süüteos süüdi mõistetud füüsilise isiku puhul võib ajutiselt või alaliselt tõkestada vähemalt tema kutsetegevust, mis eeldab otseseid ja korrapäraseid kontakte lastega. Direktiiv määratles kuritegude liigid (seksuaalse kuritarvitamisega, seksuaalse ärakasutamisega, lapspornoga seotud süüteod ja lapse ahvatlemine seksuaalsel eesmärgil (direktiivi art-d 3-6), samuti üldised karistusõiguslikud eeldused (kuriteost osavõtt, katse, direktiivi art 7), mille osas ei olnud seadusandjal vaba valikut – nende kuritegude ning teo karistatavuse üldiste eelduste täidetuse puhul tuli keeld ette näha. Direktiivi eesmärgiks on ära hoida seksuaalkuritegude kordumisest lähtuv oht lastele. Kohtu hinnangul valiti välja kuriteod, mille puhul on kas suur või vähemalt arvestav tõenäosus kuriteo kordumiseks ning mis oma olemuselt kujutavad tõsist ohtu lastele. Laste seksuaalse kuritarvitamine ja ärakasutamine, sealhulgas lasteporno, rikub raskelt laste põhiõigusi, milleks on eelkõige lapse õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele (direktiivi põhimõtete punkt 1). Direktiiv jättis liikmesriikidele vabaduse otsustada, kui tõsiseks nad seksuaalkuritegude ohtu peavad. Sellest lähtuvalt oli võimalik keeldu rakendada ajutiselt või alaliselt. Kohus ei leinud direktiivi põhimõtetest ega artiklitest suunist selle kohta, kumb ajaline piirang on direktiivi kehtestaja silmis eelistatum. Seega oli seadusandja valik, kui intensiivselt sekkuda nende isikute põhiõigustesse, keda keeld puudutab. Keelu rakendamine eeldab võimalust saada karistusandmed (direktiivi art 10 lg 2). 35. Riigikogul oli õiguslik kohustus luua direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 18.12.2013 (direktiivi art 27). Riigikogu täitis kohustuse art 10 osas selliselt: 1) Riigikogu võttis 21.11.2012 vastu Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 511 ja KarRegS § § 20 lg 1 p 9 muudatuse, mis jõustusid 23.12.2013 (SE 469, karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus); 2) Riigikogu võttis 19.11.2014 vastu

§ 20

lg-d 1 ja 2, mis jõustusid 01.01.2016 (SE 677,

eelnõu, www.riigikogu.ee); 3) Riigikogu võttis 28.11.2017 vastu

§ 20

lg 1¹, mis jõustus 01.01.2018 (SE 489, Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, www.riigikogu.ee).

rakendussätted (§ 41 lg-d 2 ja 3) nägid ette tähtajad, mille jooksul tuli tagada lastega töötavate isikute kontroll karistusregistri andmete alusel ja keelu rakendamine nende isikute suhtes, kes kuulusid

§ 20rakendusalasse.

Riigikogu määratles Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse §-s 511 ja

§ 20

lg-tes 1, 11 ja 2 määratlenud koosseisud, mille alusel karistatud isikud kujutavad endast ohtu lastele. Riigikogu tegi järgmise valiku: 1) Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse §-s 511 ja

§ 20

lg-tes 1, 11 nimetatud koosseisude puhul kehtib keeld kehtivate kui arhiveeritud karistusandmete olemasolul; 2)

§ 20

lg-s 2 nimetatud koosseisude puhul kehtib keeld ainult kehtivate karistusandmete puhul. 11 1) Kohus, tutvunud koosseisude loeteluga (KarS §-d 133–1333, 141–1451, 175, 1751 või 178– 179), leiab, et Riigikogu kehtestas Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse §-s 511

§ 20

lgs 1 keelu lähtudes direktiivi art-test 3-6: 1) inimkaubandus 2) seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod 3) prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuriteod.

eelnõu menetluse käigus lisati loetellu eluvastased kuriteod (KarS § 113, 114, 116) Õiguskantsleri Kantselei ettepanekul ja kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga (677 SE seletuskiri lk 48, www.riigikogu.ee). Kohus, tutvunud koosseisude loeteluga (KrK § 100–102, § 115 lg 2 p 3, § 115 lg 3, § 1151 lg 2, §-de 116 ja 117, § 118 lg 2, §-de 200, 2003 ja 202, § 2026 lg 3 p 2 – KrK terviktekst kuni kehtivuse lõpuni, https://www.riigiteataja.ee/akt/22221), et Riigikogu tahe oli

§ 20

lgs 11 keelu kehtestades lähtuda direktiivi art-test 3-6: 1) inimkaubandus 2) seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod 3) prostitutsiooni- ja lastepornoga seotud kuriteod. 2) Lähtudes direktiivi eesmärgist oli Riigikogul vabadus täiendavalt määratleda koosseisud, mille puhul keeldu kohaldada. Kohus leiab, et sellest põhimõttest lähtudes kehtestas Riigikogu

§ 20lg-s 2 sätestatud keelu. Kar

RegS § § 20 lg 1 p 9 muudatusega anti tegevusloa andmiseks õigustatud isikule õigus taotleda karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 511 rakendamiseks.

1. Kohus on veendumusel, et Riigikogu lähtus lisaks direktiivile riigi kriminaalpoliitikast ja kriminoloogilisest seisust. Rasked kuriteod, nagu laste seksuaalne ärakasutamine ja lasteporno, nõuavad terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab teo toimepanijate suhtes kriminaalmenetluse läbiviimist, lapsohvrite kaitset ja kõnealuste kuritegude tõkestamist. Nimetatud süütegude vastase võitlusega seotud meetmete rakendamisel tuleb esikohale seada lapse huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis (SE 469 seletuskiri lk 2, www.riigikogu.ee). Aastatel 2009-2019 kasvas seksuaalkuritegude koguarv ca 300-lt 643ni, seksuaalkuriteost 549 olid suunatud alaealise (https://www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/seksuaalkuriteod.html). 643st vastu Eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul kahtlust, et Riigikogul oli mõistlik ja asjakohane põhjus keeld kehtestada. Eraldi küsimus on selles, kui läbimõeldult keeld kehtestati hinnates keelust tulenevat mõju keelu rakendusalasse jäävatele isikutele. Kohtu ülesanne ja pädevus PS järelevalve menetluses
2. Põhiseaduslikkuse järelevalve toimub abstraktse ja konkreetse normikontrolli kaudu. Kohus teostab kohtuasja raames konkreetset normikontrolli: hindab asjassepuutuva õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust (vt nt Riigikohtu 23.02.2004 otsus asjas nr 3-3-1-1-04, p 15). Kohus ei hinda keeldu tervikuna (

§ 20

lg-d 1, 11 ja 2), vaid üksnes

§ 20lg-st 11 lähtuvat keelu põhiseaduspärasust.

Keelu proportsionaalsus

1. Kuigi kohus leidis, et Riigikogu kehtestas keelu tervikuna legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet (RKPJKo 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-1010, p 50). 12 Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (RKPJKo 14.12.2010 otsus asjas nr 3-4-1-10-10, p 51)
2. Kohus leiab, et keelu rakendamine kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamise kaudu on sobiv abinõu, sest sellega on võimalik vähendada laste seksuaalkuritegude ohvriks langemise ohtu. Kui isikut on karistatud

§ 20

lg-s 11 sätestatud kuriteo eest, siis võib ta ka pärast karistuse ärakandmist kujutada endast ohtu. Seksuaalkuriteod on üks liik sõltuvuskuritegusid, mis annavad aluse püstitada hüpoteesi, et isik võib ka tulevikus sellist liiki kuritegusid sooritada. Riigikohus on seda seisukohta väljendanud vahistamise kui prognoosotsuse põhjendatuse hindamisel (nt Riigikohtu 24.09.2020 määrus asjas nr 1-20-5036, p 13). Direktiiv, andis Riigikogule aluse lähtus samaks lähtekohaks.

1. Keeld on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kutsetegevuse kaudu puutuvad lastega vahetult ja pidevalt kokku erinevate tegevusalade esindajad, sealhulgas treenerid. Arvestades seksuaalkuritegude levikut, nende väga kahjulikku mõju ohvri kehalisele ja vaimsele tervisele, leiab kohus, et keelule ei ole samaväärselt tõhusat alternatiivi.
2. Kohus on aga veendunud, et kaebaja suhtes ei ole keeld ja sellest tulenevalt vältimatult tema kutsetunnistuse kehtetuks tunnistamine mõõdukas. Keeld ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (vt nt RKPJK 17.03.1999 otsus asjas nr 3-4-1-1-99, p 13). Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda kaebaja põhiseaduslike õiguste piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta laste kehalist ja vaimset tervist. Kaebaja karistatuse aluseks olevast kohtuotsusest nähtub, et kaebaja kuriteod kvalifitseeriti KrK § 195 lg 2 ja KrK § 202 alusel. Kaebaja kui täisealine, eesmärgiga toime panna kuritahtlik huligaansus (KrK § 195 lg 2), kaasas kuriteo toimepanemisse enda alaealise venna (KrK § 202) ja kaks tuvastamata isikut. Kaebaja ja tema venna tegevus kvalifitseeriti kuritahtlikuks huligaansuseks (KrK § 195 lg 2) järgmistel põhjustel: huligaansetel ajenditel tegutsedes äärmisel jultunult, alaealise isiku juuresolekul, peksid kannatanu läbi, teostades lööke rusikatega näkku, peale tema kukumist põrandale jalgadega näkku ja keha piirkonda, tekitades kerged kehavigastused, mis tõid endaga kaasa lühiajalise terviserikke, kestvusega rohkem kui 6.päeva /peaaju põrutus, näo parema õlavarre ja parema põlve verevalumid ja marrastused/. Huligaansete tegevuste tagajärjel oli rikutud naabrite rahu kolmanda korruse trepimademel, läbilõigatud telefonikaabel (kohtuotsus ja selle tõlge, kaebuse lisad 9, 10). Kohus leiab, et asja lahendamisel ei ole oluline täpselt hinnata, millisele koosseisule vastaks kaebaja tegu tänasel päeval. Määrav on, kas kaebaja poolt toime pandud kuritegu on oma olemuselt selline, mis vastab Riigikogu eesmärgile keeldu kehtestades. Kohus leiab, et kuritahtlik huligaansus kohtuotsuses kirjeldatud kujul võib KarS puhul vastata avaliku korra rikkumisele vägivallaga (KarS § 263 p 1, KarS 01.09.2002 jõustunud terviktekst, RT I 2002, 86, 504). Selliselt on KarS jõustumise järgselt Riigikohus hinnanud isiku tegevust KrK § 195 lg-s 2 sätestatud kuriteo puhul (Riigikohtu 05.09.2003 määrus asjas nr 3-1-1-11103, p 8). Oma olemuselt on sama sisuga avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud vägivallaga (KarS § 263 lg 1 p 1, KarS hetkel kehtiv redaktsioon 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020018). Seega kahjustas kaebaja poolt toime pandud kuritegu avalikku korda kui õigushüvet ja kannatanu tervist kui õigushüvet. Selle kuriteo toimepanemises osales tema alaealine vend.
3. Kui vaadata seadusandja eesmärki ja

§ 20

lg-s 1 ja lg-s 11 määratlenud koosseise, siis kohtu hinnangul on põhjendatud analüüsida kaebaja poolt toimepandud kuritegu seonduvalt inimkaubandusega, täpsemalt seonduvalt KarS §-ga

1. KarS § 175 pealkiri on Inimkaubandus alaealise suhtes (KarS hetkel kehtiv redaktsioon https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020018), varasem kuni 01.07.2019 pealkiri oli Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil, https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019077). KarS § 175 sõnastus on järgmine: noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamise eest majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta, et ta alustaks või jätkaks prostitutsiooniga või kuritegevusega tegelemist, tavapäratutel tingimustel töötamist, kerjamist või abielluks tahte vastaselt või astuks üles pornograafilises või erootilises etteastes või teoses. Kui lähtuda ainult sõnastusest, siis võiks koosseisu tunnused alaealise mõjutamine tegeleda kuritegevusega tulla kõne alla. Kohus leiab, et sõltumata koosseisu pealkirja ja sõnastuse teatud muutumist (04.04.2012 jõustunud redaktsioon võrreldes kehtiva redaktsiooniga) on inimkaubanduse keskseks tunnuseks alates kehtestamisest olnud ärakasutamissuhe (vt Riigikohtu 18.12.2017 otsus asjas 1-17-689, p 10). Samuti on oluline, millist tulemust soovitakse ärakasutamissuhtega saavutada. Riigikohus on viidatud otsuses leidnud, et KarS §-de 133 ja 175 kohaldamisel on määrav see, kas teo toimepanija või mõni muu isik omandab või omandaks kannatanu ärakasutamise korral täielikult või osaliselt ärakasutamisest saadava kasu, nt raha või muu hüve (p 11).
2. KrK § 202 (kuni 01.09.2002 kehtinud redaktsioonis) pealkiri on Alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele või prostitutsioonile ning karistatavad teoalternatiivid on alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamise eest prostitutsiooniks Riigikogu tahe

§ 20

lg 11 kehtestamisel oli lähtuda

§ 20lg-s 1 sätestatud koosseisudest. Kar

S § 175 koosseisu kirjeldusele võiksid tekstiliselt vastata KrK § 202 koosseisu alternatiivid alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele või prostitutsioonile, samuti alaealise kasutamise eest prostitutsiooniks. Teo alternatiiv alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele on üldsõnaline, hõlmates kõiki kuritegusid, välja arvatud koosseisus konkreetselt nimetatud alternatiivid. Seega võib teo alternatiiv hõlmata näiteks varavastasele kuriteole kaasatõmbamist. Seadusandja dekriminaliseeris 14.04.2012 KrK §-le 202 vastava sisuga koosseisu - KarS § 181 Alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele (RT I, 04.04.2012, 1). Dekriminaliseerimine toimus samaaegselt KarS § 175 kehtestamisega. Seega oleks Riigikogu

§ 20lg 11 loetelu kehtestades pidanud teadma, et Kr

K § 202 alternatiiv alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele ei ole enam karistatav. Selle jättis Riigikogu aga tähelepanuta. Kogumis eeltoodud asjaolusid hinnates leiab kohus, et Riigikogu ei arvestanud KrK § 202 koosseisu tervikuna

§ 20lg 11 teksti lisades muutunud õiguslikku situatsiooni ega kaalunud, kas kõik Kr

K § 202 alusel karistatavad teod on oma olemuselt sellised, et nad keelu eesmärgile.

§ 20

loogika seisneb selles, et konkreetne koosseis, mille eest isikut on karistatud, väljendab endas konkreetsest isikust lähtuvat ohtu. Sellest loogikast lähtuvalt ei 14 kuulu kaebaja nende isikute hulka, kelle puhul on põhjendatud keeld kutsetegevuse kaudu lastega kokku puutuda.

1. Keelu mõõdukuse hindamisel arvestab kohus samuti keelu intensiivsust: arhiveeritud karistusandmeid säilitatakse 50 aastat arhiivi kandmise kuupäevast arvates (KarRegS § 25 lg 6 teise lause). Tegemist on kaebaja põhiõiguste äärmiselt pikaajalise piiranguga.
2. Lähtudes otsuse p-des 41-44 toodud põhjendustest leiab kohus, et LasteK § 20 lg 1¹ on osas, milles vastav säte viitega KrK §-le 202 ei võimalda treeneri kutset anda isikule, keda on karistatud alaealise kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele, sõltumata kuriteo asjaoludest, põhiseadusega vastuolus ning kohus jätab

§ 20lg 1¹ kohaldamata.

Vastustaja tunnistas kaebaja kutsetunnistuse kehtetuks üksnes

§ 20lg 1¹ alusel.

Kuna kohus tunnistas

§ 20lg 1¹ põhiseaduse vastaseks, tegutses vastustaja õigusvastaselt.

Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlustatud haldusakti.

1. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Otsus tehti vastustaja kahjuks. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja esitas 29.01.2021 menetluskulude nimekirja ja maksekorralduse kulude kandmise tõendamiseks, mille kohaselt on õigusteenuse kuludeks 500 eurot (koos käibemaksuga). Kohtu hinnangul on asja mahtu ja sisu arvestades õigusteenuse kulud selles ulatuses põhjendatud. Lisaks kuulub vastustaja poolt hüvitamisele riigilõiv 15 eurot. Kaebajal tuleb vastustajale teatada andmed, mille alusel saab vastustaja kulud hüvitada.
2. Kohtu menetluses oli EOK otsuse tühistamise nõue, kuid mitte Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse 21.09.2020 otsuse tühistamise nõue. Kaebaja loobus sellest nõudest 02.03.2021 kinnitades, et ta on teadlik nõudest loobumise tagajärgedest. Kohus võtab vastu nõudest loobumise ja lõpetab selles osas menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 3, 152 lg 3).
3. Kohtuotsuses võidakse asendada andmed, mis võimaldavad andmesubjekti identifitseerida (HKMS § 175 lg 3). Kohtu hinnangul on kaebaja isikuandmete avaldamata jätmine põhjendatud, kuna otsus sisaldab teavet tema arhiveeritud karistusandmete ja karistamise asjaolude kohta. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 15