Obsah (8)

§ 534§ 539§ 172§ 663§ 657§ 659§ 543§ 537

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 03.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-5395 Koh

) § 534 lõigetele 1 ja

2. Esitatud taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule kohaldatud valvearsti 06.04.2021 kell 10.15 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isiku seisund olulisel määral paranenud ja ta ei suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
3. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534lõike 5 alusel.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul on raske psüühikahäire – dementsus alkoholist luulumõtetega. Eeltoodut kinnitab asjaolu, patsient on korduvalt lahkunud hooldekodudest omaalgatuslikult. Politsei ja kiirabi kutsumisel on muutunud rahutuks ja verbaalselt agressiivseks. Käesolevalt viibis Tapal sotsiaalmajutusüksuses, kus käitus pidevalt agressiivselt kaaselanike suhtes, väitis, et maffia on varastanud tema asjad, sotsiaaltöötaja toidu ja raha, mistõttu on ründava käitumisega. Keeldub minemast talle planeeritud hooldekodusse, samuti keeldub ravimite võtmisest. Hospitaliseeriti püsiva allumatuse ja agressiivse käitumise 3 2-21-5395 tõttu. Haiguskriitika puudub ning oma ravivajadust ta hinnata ei suuda. Patsient ise ravil viibima ei nõustu.

1. Esindaja toetas esialgse õiguskaitse rakendamist.
2. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja üldrahustava ravi manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse edasine käik
3. Avaldaja esitas 08.04.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 09.04.2021 määrus ja põhjendused
4. Harju Maakohus pikendas 09.04.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates tema 06.04.2021 kella 10.15-st psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest s.o kuni 15.05.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele. Menetluskulud jäid Eesti Vabariigi kanda.
5. Maakohus tugines 07.04.2021 määruse põhjendustele, märkides täiendavalt järgmist. Psühhiaatri arvamuse kohaselt puudub patsiendil haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks, ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumisega olla ohtlik endale ja ümbritsevatele. Psüühikahäirest tulenevalt ohustab ta nii iseend (lahkub hooldusasutusest, eksib) kui ka ümbritsevaid (agressiivne käitumine). Praeguseks patsiendi seisund ei ole paranenud.
6. Kohus leidis, et puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine on võimalik vaid haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama.
7. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
8. Kohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
9. Kohus selgitas

§ 539lõikes 3 sätestatut.

20.

§ 172lõike 3 alusel jäid menetluskulud riigi kanda.

4 2-21-5395 Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub maakohtu 07.04.2021 ja 09.04.2021 määrused tühistada. Puudutatud isiku hinnangul rikkus kohus seadust sellega, et temale - vaimselt ja füüsiliselt täiesti tervele inimesele - määrati sundkorras ravi, mida ta ei vaja. Ta on veendunud, et selle taga on tema endise abikaasa ja maffia vandenõu. Kaebuse esitamise eesmärgiks on saada kohtult dokument, et ta on terve ja seejärel kavatseb ta hakata tegutsema oma korteri tagasisaamiseks, sest hooldekodusse siis teda enam panna ei saa.
2. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 24. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 07.04.2021 ja 09.04.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas

§ 657

lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruste põhjendusi ning

§ 659ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda.

25. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et avaldaja teatise kohaselt on puudutatud isiku suhtes seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 12.05.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele.

§ 543

lõike 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, punkt 19). Seega ei takista kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist. 26. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud määruste tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

§ 537

lõike 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – dementsus alkoholist luulumõtetega (F10.73). Puudutatud isik on viibinud ka varem tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas, perioodidel 29.08.–16.09.2020 ja 23.09.–17.11.
2. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi 5 2-21-5395 hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite 07.04.2021 arvamusega ja raviarsti 08.04.2021 täiendava arvamusega.
3. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt toimetati puudutatud isik sotsiaalmajutusüksusest psühhiaatriahaiglasse kiirabiga püsiva allumatuse ja agressiivse käitumise tõttu. Haiglasse vastuvõtul oli desorienteeritud, vaenulik sotsiaaltöötajate ja sotsiaalmaja elanike suhtes. Psühhiaatrite arvamusest selgub, et viimase kolme kuu jooksul sotsiaalmajutusüksuses elades on puudutatud isik käitunud pidevalt agressiivselt ja ründavalt kaaselanike suhtes. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (Riigikohtu määrus nr 2-15-3662, punkt 14.1). Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isik ei mõista enda toimetulematust ja keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Psüühikahäirest tulenevalt ohustab ta nii iseend (lahkub hooldusasutustest, eksib ära) kui ümbritsevaid (agressiivne käitumine). Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varasemalt korduvalt lahkunud omaalgatuslikult hoolekandeasutustest ning keeldunud talle määratud ravist. Seega leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui teistele.
4. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik viimase aasta jooksul juba kolmandat korda tahtest olenematul ravil psühhiaatriahaiglas. Mõlema korra järgselt suunati puudutatud isik hooldekodusse, kust lahkus omaalgatuslikult. Viimasel ajal on elanud sotsiaalmajutusüksuses, keeldudes temale planeeritud hooldekodusse minemast ja talle määratud ravimitest. Eelnevast tulenevalt oli praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi psühhiaatriahaiglas. Kuivõrd puudutatud isik end ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei tarvitaks.
5. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruse tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 31.

§ 172

lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) /Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/ 6