lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant K. P. on koostanud 23.03.2021.a. otsuse väärteoasjas nr 2315,21,000767, millega määrati N. L.le karistuseks
lg 4 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 5 p 3 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks. Kaebuse sisu Eelpool nimetatud otsusele esitas N. L. kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistada lisakaristuse osas. Kaebaja tunnistab oma süüd ja kahetseb ning on talle määratud rahatrahviga nõus. Soovib, et juhtimisõigus jääks alles, kuna tema praegune töö on seotud auto juhtimisega. Tal on ema, kasuisa, õde, kes on haiged ja ei tööta, tema on ainuke, kes neid rahaliselt toetab. Juhtimisõigus on talle eluliselt vajalik Kiiruse ületamine toimus vaid mõni minut. Midagi sellist rohkem ta kunagi toime ei pane ja ta väga kahetseb, et antud juhtum aset leidis. Leiab, et ta ei ole tüüpiline liiklushuligaan. Koheselt, kui politseinikud talle järgnesid, jäi ta seisma ning sai asi kiiresti menetletud, kuna ta oli kõigega nõus. Ta saab aru, et seadused on selleks, et neid täita. Kaebaja täiendav seisukoht väärteoasjas Antud otsusele esitas ka N. L. esindaja A. V. omapoolse seisukoha, mille kohaselt leiab, et väärteoprotokoll on koostatud õigesti ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad. Väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. N. L. esitas kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale karistuse ranguse tõttu. Esindaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel arvestanud kahetsusega, mis on kergendav asjaolu. Samuti ei ole kohtuväline mentleja arvestanud kaebaja esitatud vastulausega, milles ta põhjalikult selgitas juhtumi asjaolusid ja väljendas kahetsust. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-33-07 on jõudnud järeldusele, et karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. 2 Kahetsus peab olema siiras ja kajastuma tema hoiakus. Kaebaja võttis peale liiklusnõuete rikkumist juhtumit väga tõsise õppetunnina ja sõidab nüüd väga ettevaatlikult. Kaebajaga juhtus lihtsalt inimlik faktor, sest ta ei ole toime pannud tegu tahtlikult. Riigikohtu seisukoht on, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Samas ei saa korduvalt rikkumise toime pannud isikutele karistust juhtimisõiguse äravõtmiseks kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Antud juhul kaebaja leiab, et karistuse kohaldamise põhjendused ei ole piisavad. Seoses sellega jääb kaebaja enda poolt esitatud kaebuse juurde ja palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse osas või kergendada määratud karistust lisakaristuse osas. Kohtuistung Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et 06.03.2021.a. kell 02:00 öösel sõitis Tallinnast Jõhvi suunas. Kedagi teel ei olnud ja ta ületas lubatud sõidukiirust. Kohapeal ta rikkumisele vastu ei vaielnud ja tunnistas oma süüd. Ta soovib teha tööd ning töö on seotud autoga juhtimisega. Ta ei ole liiklushuligaan ja varasemaid rikkumisi tal ei ole. Ta ei saa nõustuda sellega, et temalt juhiload võetakse ära 6 kuuks ära. Tal on juhtimisõigus alates 2006.a. Tal on tööleping takso firmas ja osutab ka transporditeenust. Oma tegu ta kahetseb. Antud tegu pani teda mõtlema ja ta on mõistnud, mis on sellise teo tagajärjed. Ta on nõus, kui kohus mõistaks suurema trahvi aga jätaks juhtimis õiguse alles. Sel päeval oli ta autos üksinda ja teisi liiklejaid ei olnud. Kaebaja esindaja jäi kaebuse juurde ja selgitas, et tema kaitsealune tegi lihtsalt sel päeval vale otsuse. Kaebajal ei olnud eesmärki näidata kellelegi, et ta oskab selle sõidukiga sõita. Kaebaja oli sõidukis üksi, liikus öösel ja liiklust ei olnud. Kaebaja ületas sõidukiirust ettevaatamatusest. Kaebajal ei ole kehtivaid karistusi, tegemist ei ole liiklushuligaaniga, kes rikuks süstemaatiliselt reegleid. Tema kaitsealune väga kahetseb oma tegu, palub, et kohus seda arvestaks ja mõista kaebajale ainult rahatrahvi. Kohus ei ole kohustatud juhtimisõigust ära võtma. Tunnistaja Kiur Olaf Sild andis kohtuistungil ütlusi, et kaebajat teab, kuna peatasid tema sõiduki Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa trassil. Kiirusemõõtmiseks kasutasid nad kiirusmõõturit Stalker. Kaebaja ületas kiirust. Sõiduki peatasid sinise ja punase vilkuriga. Sõiduki juurde minnes oli tunda mootorilõhna, mis tekib siis kui sõidetakse suurel kiirusel. Tema kaebajaga ei suhelnud, vaid tema paarimees. Sõiduki omanik tegi nendega koostööd ning oma süüd kaebaja ei eiranud. Kohtuväline menetleja leiab, et inimlikult on arusaadav, et juhtimisõiguse äravõtmine muudab kaebaja elu raskemaks. Kohtuväline menetleja leiab, et sellisel kiirusel sõitmine saab olla ainult tahtlik tegevus. Kaebaja ise teenib elatist mootorsõiduki juhtimisega. Isegi, kui sõita öösel kella 02:00 ajal tühjal teel võivad tagajärjed olla väga rasked. Lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol algab 6 kuust, mida ei saa vähendada. Selliselt ei tohi käituda ja ei tohi lubada sellist vabadust, et panna enda ja teiste elu ohtu. Kohtuväline menetleja leiab, et karistus ei peagi olema meelepärane ja eeltoodust tulenevalt palub jätta kaebaja kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kaitsja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. 3 Kohus avaldas kohtuistungil järgmised dokumendid: Kiirusmõõturi kasutamise protokolli, millest nähtub, et 06.03.2021.a. Harju maakonnas Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa 11 kilomeetril N. L. juhtis kell 02:11 mootorsõidukit Ford Mondeo reg.nr XXX ning ületas kiirust. Kiirusmõõturiga Stalker II MDR nr AS004016 tuvastati N. L. poolt juhitud sõiduki kiiruseks 190 km/h +/- 6 km/h ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 184 km/h. Antud teelõigul oli lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Seade oli testitud 09.03.2021.a. kell 19:30. Mõõtmise tehiolud olid järgmised: asulaväline tee, nähtavus hea, pimeaeg, tehisvalgus, ilmastik sademeteta, teeolud kuiv, teekattega tee, sõiduradade arv 2+2, eraldusribaga tee, kahesuunaline tee. Kiirus sõidukil fikseeriti sirgel teelõigul mitme sekundi jooksul ning segavaid tegureid ei esinenud; Liiklusregistri väljavõtte, millest nähtub, et N. L. omab kehtivat juhiluba. Juhiluba on väljastatud 12.11.2016.a. ja kehtib 11.11.2026.a.; Taatlustunnistus nr TTRS-20/00233, mille kohaselt on kiirusmõõtur Stalker II MDR nr AS004016 taadeldud 27.10.2020.a.; Tõend, et mõõtmist teostas pädev mõõtja, millest nähtub, et patrullpolitseinik L. P. on läbinud pädeva mõõtja koolituse 16–17. august 2007.a.; Karistusregistri väljavõte, mille kohaselt N. L.l puuduvad kehtivad karistused nii kriminaal-, kui ka väärteokorras. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, tema esindaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja N. L. juhitud sõiduki Ford Mondeo reg.nr XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 06.03.2021.a. kella 02:11 ajal mõõteseadet Stalker II MDR nr AS004016. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 190 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks
Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel 4 laiendmääramatust +/- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 184 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 94 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja L. P., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-20/00233), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 4 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 94 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 94 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 1 nõuet ja tegemist on väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P., kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 5 p 3 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks.
lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot, arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning
lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära alammääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 94 km/h, s.o suurel määral lubatust kiiremini ja liikluskorraldusvahendil näidatust ning arvestades menetlusaluse 5 isiku enda ütlusi, et ta lihtsalt enda rumalusest ületas kiirust öisel ajal, teades millises ulatuses ta seda teeb, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 94 km/h, millega rikkus
lg 1 p 1 nõuet ja pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks.
lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise kui mõõdetava suuruse puhul sõltub süü suurus üldjuhul numbrilisest näidust. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 94 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud mitme kordselt. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, mille ta realiseerib ka liikluses ning sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra ja seda, et ületati
lg 4 järgi vastutust ettenägevat piirmäära 94 km/h võrra ning juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur ja nii suures ulatuses suurima lubatud sõidukiiruse ületamine ei ole ühelgi juhul õigustatav, hindab kohus menetlusaluse isiku süü suureks. Kohtuväline menetleja on oma otsuses arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust ning raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtule edastatud kaebuses ning ka kohtuistungil. Kohus samuti arvestab kaebaja kahetsust kergendava asjaoluna nagu kohtuväline menetleja aga kohus ei pea menetlusaluse isiku kahetsust võimalikuks siirana võtta (ilmselgelt kaebaja arvab, et kahetsus kergendab tema karistust) ega arvestada seda avaldatud kahetsust kergendava asjaoluna selliselt, mis võiks mõjutada põhi- või lisakaristuse määra. Eelkõige võtab kohus aluseks kaebuse esitaja objektiivse käitumise väärteo toimepanemisel. Menetlusalune isik peeti väärteo toimepanemiselt kinni lubatud sõidukiiruse märkimisväärse ületamise eest. Selline käitumine näitab üheselt tema üleolevat ja negatiivset suhtumist õiguskorda ning tema suhtumist liikluskorda ja ohutusse, samuti teadmisesse teo keelatusest. Isikule koostatud väärteoprotokollist ei nähtu menetlusaluse isiku kahetsust. Väärteoprotokollis on isik olnud väärteoprotokolliga nõus ja selle sisu oli talle arusaadav. Kahetsust on menetlusalune isik avaldanud alles vastulauses, kohtule esitatud kaebuses ja 6 kohtuistungil. Kohtu arvates on kahetsus kantud vaid ühest eesmärgist ja selleks on karistuse kergendamine, ehk lisakaristuse tühistamine kaebemenetluses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väited, et kiiruseületamine toimus lihtsalt oma rumaluse tõttu, ei ole ei süüd vähendavad ega asjakohane. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes n.ö oma rumalusest rikub liiklusreegleid nii suurel määral ning pannes ohtu iseenda ning kaasliiklejate elu, tervise ja vara kaitse, sobiv mootorsõidukit juhtima. Samuti ei saa vabanduseks olla asjaolu, et kaebaja sõitis öisel ajal ning teisi liiklejaid antud teel ei olnud ning sõidukis oli tema üksinda. Samuti ei olnud tal n.ö eesmärki näidata kellelegi, et ta oskab selle sõidukiga sõita, kui ta oli maanteel ainuke liikleja. Sellele teadmisele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukiirust ületada. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, eesmärgipäraselt, seega kavatsetult. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja juhi elementaarsemaid kohustusi täita ei soovinud. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 94 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalusel isikul kehtivaid karistusi ei ole. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. 7 Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kujutab endast liikluses ohtu, kuivõrd ta peab vajalikuks 90 km/h alas juhtida sõidukit kiirusega mitte vähem kui 184 km/h, lihtsalt valet otsust tehes, n.ö enda rumalusest. Kohus leiab, et kui isik ei pea vajalikuks kohandada juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtestatud ja üheselt arusaadavale kiiruse piirangule ega pea valeks ületada lubatud sõidukiirust nii suurel määral, siis näitab kaebuse esitaja käitumine seda, et ta suhtub juhile kehtestatud elementaarsesse keeldu üleolevalt ja teisi ohustavalt. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib juhtimisõigust lisakaristusena ära võtta ka esmakordse rikkumise puhul kui kehtestatud piirmäära on ületatud oluliselt või kui seda on tehtud korduvalt või rikkumisega kaasnevad ka teised nõuete rikkumised või on näidatud hoolimatut suhtumist teosse. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud piirmäära ületanud oluliselt ning teo iseloomu arvestades on menetlusalune isik näidanud ka hoolimatut suhtumist oma teosse ning pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebemenetluses on menetlusalune isik osutanud sellele, et juhtimisõigus on tal vajalik seoses tööl käimisega. Kaebaja töö on seotud juhtimisõigusega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on tööl käimisega seonduvalt juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal see juhtimisõigus oleks ja säiliks. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste ja igapäevaste toimetuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja eeldatav töökoht säiliks. Süüks arvatud väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusele teada tööl käimiseks juhtimisõiguse vajalikkus ja see ei tulnud talle üllatusena, kuivõrd menetlusalune isik elas samas kohas ja ka töötas samas kohas nii enne kui ka pärast väärteo toimepanemist. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Lisaks on kaebuse esitaja palunud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole võimalik koheselt rahatrahvi täies ulatuses tasuda. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib 8 kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitanud, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Eeltoodust tulenevalt kohus ei määra rahatrahvi tasumist ositi. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisu osas tühistamiseks ja muutmiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Margot Mikler Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.