1-21-2354/22

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2021.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-2354 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi Viktor Abrami süüdistuses KarS § 424 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli 2021.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Viktor Abram Süüdistatav Viktor Abram (ankeetandmed maakohtu otsuses) Prokurör Irina Tsugart RESOLUTSIOON Süüdistatava Viktor Abrami apellatsioon Harju Maakohtu
3. aprilli 2021.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu
4. aprilli 2021 otsusega mõisteti Viktor Abram süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt 1 vähendati karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
5. oktoobri 2020.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 5 kuu 27 päeva, võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta, 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaega alates
6. märtsist
7. Viktor Abram mõisteti süüdi selles, et tema, olles karistatud Harju Maakohtu
8. novembri 2020.a otsusega nr 1-20-8630 KarS § 424 lg 1 järgi, juhtis uuesti, st korduvalt ja tahtlikult
9. märtsil 2021 kella 23.30 ajal Tallinnas, Aru 8 maja juures mootorsõidukit Mitsubishi, registreerimismärgiga 008GDI, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,53 mg/l laiendmääramatusega ± 0,14 mg/l, lõplik lugem 1,39 mg/l), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja lg 2 p 1 ning korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatav vaidlustab temale mõistetud karistust. Ta on nõus küll vangistuse määraga, kuid leiab, et selle reaalne ärakandmine on karm ja ebaõiglane. Seetõttu palub asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Apellant väidab, et mõistab oma süüd ja südamlikult kahetseb seda. Üldkasulikku tööd tehes tahab ta näidata, et on muutunud ja ei pane enam kuritegusid toime. Arvab, et kohus oleks pidanud arvestama seda, et kaks aastat ei olnud ta ühtegi õigusvastast tegu toime pannud. Kirjeldab, kuidas ta tegelikult on kahe aastaga muutunud – on parandanud suhted lähedastega, loonud pere. Leiab, et vanglakaristus ei ole see karistus, mille ta on ära teeninud. Palub veel ühte ja ainsat võimalust tõendamaks, et ta ei ole paha inimene. Kiidab prokuröri ja tänab teda selle usalduse eest, mis ta oma karistustaotlusega väljendas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg
10. 2 Kohtukolleegium leiab, et puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse karistuse raskust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V. Abramile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 loetletud asjaoludega. Maakohtu põhjendused, miks ei saa nõustuda prokuröri ettepanekuga asendada V. Abramile mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, on veenvad. Maakohus on andnud oma hinnangu nii süüdistatava süü suurusele kui ka tema isikule ja leidnud põhjendatult, et mõistetud vangistus tuleb V. Abramil ära kanda. Karistusseadustiku mõtte kohaselt, karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb tõesti keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ja määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Karistus saab olla efektiivne vaid siis, kui võetakse arvesse ka konkreetseid isikuomadusi. Ka Riigikohtu lahenditest on teada, et eripreventiivset prognoosi tehes on isikuga arvestamine vältimatu. Riigikohtu praktikas on isik isegi karistuse mõistmise iseseisva alusena välja toodud (3-1-1-1311, p 9). Nagu maakohus märkis, on V. Abramil 4 kehtivat karistust, kusjuures viimase kolme kohtuotsuse alusel on V. Abramile mõistetud ka liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Nii mõisteti temale
11. aprilli 2015 otsusega üldkasulikku tööd. Ta pani üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja teda karistati reaalse vangistusega. Vangistuse ajal lubati ta avavanglast lühiajalisele väljasõidule ja ta ei ilmunud ettenähtud ajal tagasi vanglasse. Karistuseks kahe kohtuotsuse järgi mõisteti jälle reaalne vangistus. V.Abram vabanes
12. märtsil 2019 reaalse vangistuse kandmiselt ja ta pidas vastu 1 aasta ja 7 kuud. Siis pani toime uue kuriteo KarS § 424 lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle
13. novembril 2020 (KIS-s on otsus ekslikult dateeritud
14. oktoober 2020, kuritegu, mis selle otsusega tuvastati, on toime pandud
15. novembril 2020 ja muud dokumendid ka viitavad, et õige on 25.november 2020) otsusega tingimuslik vangistus. Just sel korral ilmutas kohus usaldust V. Abrami suhtes, kuna ta oli suutnud õiguskuulekalt elada tervelt 1 aasta ja 7 kuud. V. Abram kuritarvitas kohtu usaldust ja pani toime katseajal uue, vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo. Seega on V. Abram isik, kellega on läbi mängitud kõik stsenaariumid, aga edutult. Uute kuritegude toimepanemist ei ole ära hoidnud ei kriminaalhooldus – nii katseajal kui ka üldkasuliku töö ajal – ega ka avavangla. Ainult reaalse vangistuse ärakandmiselt vabanedes suutis V. Abram elada õiguskuulekalt pisut üle pooleteist aasta. Seega on V. Abram isik, kes ei sobi kriminaalhooldusele, kes pani 3 ja pool kuud pärast seda, kui temale oli samalaadse kuriteo eest mõistetud tingimuslik vangistus, toime uue kuriteo ja keda saab mõjutada hoiduma uute kuritegude toimepanemisest vaid reaalse vanglakaristusega. Seega leiab kohtukolleegium, et süüdistatava karistamine vangistusega on põhjendatud. Karistusmäära vaidlustatud ei ole. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3