KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 31.03.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-19442 Kohtuasi XX avaldus

) lähtuvalt. Maakohus leidis, et kuigi avaldaja ei ole korteriühistu üldkoosoleku otsust KrtS § 29 lg-tes 2 ja 3 sätestatud korras vaidlustanud (s.o nõudnud üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist), ei ole tühisusele tuginemine välistatud. Kuivõrd antennidega seotud küsimus lahendati päevakorra punkti „jooksvate küsimuste arutelu“ all ja päevakorrast ei nähtu selgelt, et antennidega seotud küsimusi üldkoosolekul lahendama hakatakse, asus kohus seisukohale, et sellega rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda. Samas leidis maakohus, et olukorras, kus avaldaja osales vaidlusalusel koosolekul ja ta ei vaielnud vastu sellele, et otsustatakse „antennide seadustamine“ ja osales hääletamises, ei ole tuginemine väitele, et tema suhtes on rikutud koosoleku kokkukutsumise korda, kooskõlas hea usu põhimõttega (

§ 32

). Seega vaatamata sellele, et päevakorras ei olnud piisavalt selgelt välja toodud, et üldkoosolekul hakatakse otsustama ka „antennide seadustamise“ üle, ei ole otsus avaldaja väljatoodud asjaoludel ja põhjendustel tühine. Vastavat kõrvalekallet ei saa pidada oluliseks rikkumiseks. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus seisukohale, et puudutatud isiku I poolt korterelamu katusele paigaldatud antennide olemasolu on tagantjärele heaks kiidetud (

§ 111lg 1) KÜ Järveotsa tee 7 01.03.2018 korteriühistu üldkoosoleku otsusega.

1. Avaldaja etteheide, et korterelamu katusele paigaldatud antennid muudavad maja välisilmet ja rikuvad linnapilti, ei ole maakohtu arvates objektiivselt hinnatav, samuti ei saa seda käsitada avaldaja või teiste kaasomanike omandiõiguse rikkumisena. Kortermaja ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas ning kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et antennide paigutamine maja katusele oleks visuaalsest aspektist keelatud.
2. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et antennide paigaldamiseks on vaja ehitusluba ning nende kasutamiseks on vaja kasutusluba ning lubade puudumine viitab paigaldise ohtlikkusele. Asjaolu, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti hinnangul on ehitus- ja kasutusloa olemasolu vajalik, ei tähenda, et see ka tegelikkuses nii on. Ajal, mil puudutatud isik asus katusele antenne paigaldama (s.o augustis 2015), kehtinud ehitusseadustiku (EhS) kohaselt ei ole antennide katusele paigaldamise näol tegemist ehitamisega (täpsemalt ümberehitamisega), kuivõrd vaidlusalused antennid ei ole käsitatavad kortermaja tehnosüsteemina EhS § 4 lg 3 p 3 ja § 4 lg 5 mõttes. Lisaks ei muuda antennid kortermaja välisilmet olulisel määral (mida tehnosüsteemi ümberehitamine eeldaks). Kuivõrd tegemist ei ole ehitamisega, siis pole vaja ka ehitusluba ega hilisemalt kasutusluba
3. Avaldaja ei ole tõendanud, et antennide paigaldis oleks ohtlik, mistõttu jättis kohus nimetatud väited tähelepanuta. Puudutatud isik I on kinnitanud, et antennidega seonduvalt puuduvad mistahes intsidendid, mis oleks hoonele või isikutele või nende varale mistahes viisil kahju tekitanud.
4. Maakohus pidas alusetuks ka avaldaja väidet, et puudutatud isikule I antud tasuta ainuisikuline õigus katust antennide paigaldamiseks kasutada on vastuolus korteriomanike huvidega ning tegemist on korteriomanike ebavõrdse kohtlemisega (sarnase nõusoleku andmisest teistele korteriomanikele on keeldutud). Asjaolu, et korteriühistu üldkoosolek on häälteenamusega otsustanud anda heakskiidu katusele paigaldatud antennide osas, ei tähenda, et puudutatud isikul I oleks ainuisikuline õigus katust kasutada – see ei välista teiste korteriomanike õigust kaasomandi eset kasutada, vaid üksnes mõnevõrra piirab seda (AÕS § 72 lg 3). Asjaolu, et käesoleval hetkel puudutatud isikult kasutuse eest tasu ei nõuta, ei tähenda, et 5 2-19-19442 kasutus oleks ebaseaduslik – seadus ei nõua, et kasutus oleks tasuline. Samuti ei ole tasu edaspidine nõudmine välistatud, kui korteriomanikud vastavalt otsustavad. Puudutatud isiku I kasutust ei saa ebaseaduslikuks muuta asjaolu, et väidetavalt on keeldutud kolmandatele isikutele sarnase kasutusõiguse andmisest.
5. Avaldaja ei tõendanud oma väiteid, et antennide paigaldamine on kahjustanud elamu katust ja selle tulemusel on välised mõjutused kahjustanud elamu konstruktsioone, mistõttu jättis kohus väited tähelepanuta.
6. Maakohus jättis tähelepanuta paljasõnalised avaldaja etteheited, mille kohaselt ei ole teada, kas puudutatud isiku I tegevus vastab valdkonda (raadioamatöörlust, sidetehnikat) reguleerivatele nõuetele ja on tervisele ohutu. Avaldaja on seadusesätteid tsiteerinud, kuid ei ole esile toonud ja tõendanud, et puudutatud isik mõnda neist rikuks.
7. Seoses avaldaja väitega, et antennid takistavad päästetööde läbiviimist, märkisid puudutatud isikud, et Päästeamet käis 31.03.2020 aadressil Järveotsa tee 7 kaebuse sisus esitatud etteheiteid kontrollimas ning asus järeldusele, et paigaldatud antennid ei segaks päästetöid, kui selliste tööde vajadus peaks tekkima.
8. Seega leidis maakohus, et kuivõrd korterelamu katusele paigaldatud antennide olemasolu on tagantjärele heaks kiidetud (

§ 111

lg 1) KÜ Järveotsa tee 7 01.03.2018 korteriühistu üldkoosoleku otsusega ja kohtu hinnangul ei riku antennide paigaldis avaldaja omandiõigust, on avaldajal antennide suhtes talumiskohustus (AÕS § 89 viimane lause). Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada ja menetluskulud puudutatud isikute kanda jätta.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigusnorme.
3. Maakohus kohaldas üllatuslikult asjas enne 01.01.2018 kehtinud KOS-i, olles varasemalt juhtinud poolte tähelepanu, et vaidlus kuulub lahendamisele KrtS-i sätete alusel. Kohus ei selgitanud kohalduva õigusakti üle otsustamiseks välja, millal antennid katusele paigaldati. Avaldaja väite kohaselt on antenne paigaldatud alates augustist 2015, mis tähendab, et neid on paigaldatud erinevatel aegadel. Kohus asus seisukohale, et hiljemalt juunis 2017 pidid antennid katusel olema, kuid ei tuvastanud, kas sellel hetkel olid katusel kõik vaidlusalused antennid või ainult osa nendest. Välistatud ei ole, et osade antennide puhul kuulub kohaldamisele KOS ja osade antennide puhul KrtS.
4. Kohus kohaldas ebaõigesti EhS § 4 lg 3 p-i 3, asudes seisukohale, et antennide paigaldamise puhul ei ole tegemist ehitamisega EhS mõttes ja et antennide paigaldamiseks ei olnud vaja ehitus- ja kasutusluba. EhS lisa 1 järgi, kui tegemist on sidemastiga, siis on nõutav ehitusluba ning lisa 2 järgi on nõutav ka kasutusluba. Maakohus ei selgitanud välja, kas antennide näol on tegemist sidemastiga EhS lisade 1 ja 2 mõttes.
5. Kohus jättis ebaõigesti analüüsimata avaldaja väited seoses erikasutusõigusega, mida reguleerib KrtS. Kohus jõudis põhjendamatule järeldusele, et kuivõrd antennide paigaldamise ajal kehtis KOS, ei analüüsi kohus avaldaja väiteid seoses erikasutusõigusega, mida reguleerib KrtS. 6 2-19-19442
6. Kohus järeldas ebaõigesti, et antennide paigaldamine korterelamu katusele ei ole käsitatav kaasomandi osa või selle majandusliku otstarbe olulise muutmisena, mistõttu ei ole vajalik kõigi kaasomanike kokkulepe ja selle küsimuse saavad korteriomanikud otsustada häälteenamusega. Avaldaja jääb oma seisukoha juurde, et korterelamu katusele antennide paigaldamise puhul ei ole tegemist kaasomandi tavapärase kasutamise ja valdamisega AÕS § 72 lg 1 ja KOS § 11 lg 1 mõttes, mille puhul saab otsuseid vastu võtta omanike enamuse otsusega. Vajalik on kõigi korteriomanike kokkulepe.
7. Katusele antennide paigaldamisega on puudutatud isikud muutnud oluliselt kaasomandis oleva katuse majanduslikku otstarvet. Avaldaja hinnangul ei kuulu kortermaja katuse olemusliku või loomuliku kasutamise viiside hulka kasutusviis, mille puhul katusele kinnitatakse antenne vms seadmeid. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et asjas kogutud tõendite (fotodelt nähtuv antennide paigutus ja kinnitusviis) põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et sellega on korterelamut või selle katust oluliselt muudetud.
8. Maakohus jättis kohaldamata ka kuni 04.06.2020 kehtinud Tallinna linna heakorra eeskirja § 5 lg 1 p 2, mille kohaselt on kinnistu ja ehitise omanik kohustatud hoidma korras hoone fassaadi ja selle elemendid, s.t fassaadielemendid peavad olema terved, nõuete- ja projektikohaselt värvitud ning vastama kinnitatud ehitusprojektile. Hoone fassaadile ei ole lubatud paigaldada elemente või tehnilisi seadmeid, mis ei vasta kinnitatud ehitusprojektile. Antennide paigaldamine on lubamatu ka kehtiva heakorraeeskirja (Tallinna Linnavolikogu 28.05.2020 määrus nr 6 „Heakorraeeskiri“) § 8 p 2 alusel.
9. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et korteriühistu 01.03.2018 üldkoosoleku otsus, millega antennide olemasolu katusel seadustati, ei ole tühine. Üldkoosoleku otsus on tühine tulenevalt koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisest – antennide seadustamise küsimus otsustati päevakorrapunkti „Jooksvate küsimuste arutelu“ all. Küsimus ei olnud eraldi üldkoosoleku päevakorras, lisaks ei saa seda otsustada enamuse otsusega.
10. Kohus tuvastas ebaõigesti, et avaldaja ei ole üldkoosoleku otsusele vastuväidet esitanud, millest tulenevalt ei saa otsus rikkuda tema õigusi. Avaldaja esitas otsusele eriarvamuse: „Ei ole otsusega nõus“. Lisaks on arusaamatu, mida tähendab „antennide seadustamine“.
11. Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et puudutatud isikute poolt katusele antennide paigaldamine ei riku avaldaja omandiõigust. Ebaselgeks jääb, et kui puudutatud isikud kasutavad kaasomandi osa oma isiklikuks otstarbeks, piirates selliselt teiste kaasomanike õigust kaasomandit kasutada, siis kuidas see ei riku teiste kaasomanike omandiõigust.
12. Maakohus leidis, et avaldaja väide, et antennide paigaldamisega on saanud kahjustada katusekattematerjal ning tõenäoliselt on tekkinud läbijooksud hoone konstruktsioonidesse, on tõendamata. Kohus ei hinnanud avaldaja väiteid ja viiteid tõenditele.
13. Maakohus leidis ebaõigesti, et avaldaja väide, mille kohaselt võivad antennid kahjustada elanike tervist, on paljasõnaline. Maakohus pani ebaõigesti tõendamiskoormuse avaldajale.
14. Kohus jättis kaalutlusõigust rikkudes menetluskulud ebaõigesti avaldaja kanda. Määrusest ei nähtu, et maakohus oleks poolte huve kaalunud. Menetluse edasine käik
15. Puudutatud isikud paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. 7 2-19-19442
16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).
18. Avaldaja tugineb määruskaebuses sellele, et maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust, kui luges mitmeid asjaolusid tõendatuks ja/või tegi ebaõigeid ning tõenditel ja tegelikkusel mitterajanevaid järeldusi ning rikkus põhjendamise kohustust ning hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi. Määruskaebuses kordab avaldaja peamiselt maakohtus esitatud seisukohti, jäädes kokkuvõtvalt seisukohale, et avaldajal ei ole antennide talumiskohustust, kuna antennide paigaldamine on õigusvastane, selleks puudub kaasomanike kokkulepe, tagantjärele antennide seadustamiseks vastuvõetud üldkoosoleku otsus on tühine ning antennid rikuvad avaldaja omandiõigust. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
19. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu lahendi põhjal kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusnormide rikkumist. Maakohus kohaldas õigesti asjakohast materiaalõigust ja jagas õigesti ka tõendamiskoormuse ning andis poolte esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Maakohus tegi tuvastatud asjaolude pinnalt õige järelduse, et kuivõrd korterelamu katusele paigaldatud antennide olemasolu on tagantjärele heaks kiidetud (

§ 111

lg 1) KÜ Järveotsa tee 7 01.03.2018 korteriühistu üldkoosoleku otsusega ja antennide paigaldis ei riku avaldaja omandiõigust, on avaldajal antennide suhtes talumiskohustus (AÕS § 89 viimane lause). Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Avaldaja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks määruse tühistamise aluseks.

1. Asjaolu, et maakohus oli menetluse ajal seisukohal, et praeguses asjas kuulub kohaldamisele KrtS, ja määruse põhjendustes asus seisukohale, et tulenevalt antennide paigutamise ajast tuleb vaidlus lahendada siiski KOS-i alusel, ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul selline oluline menetlusnormide rikkumine, mis tooks kaasa lahendi tühistamise. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus tuvastas õigesti antennide paigaldamise aja. Nii avaldaja 14.01.2017 e-kirjast kui ka 11.06.2017 e-kirjast KÜ juhatusele (tl-d 82 ja 64) nähtuvalt olid antennid olemas enne KrtS jõustumist. Avaldaja ei ole teinud usutavaks, et antennid paigaldati pärast 01.01.
2. Määruskaebusest jääb selgusetuks, millise tõendi alusel pidi maakohus tuvastama, kas 11.06.2017 olid katusel kõik vaidlusalused antennid või osad neist. Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et asjas kohaldamisele kuuluvad sätted on viidatud seadustes sarnased. Omandi tavakasutust puudutavad sätted ja nendest tehtavad järeldused on nii KOS § 11 lg 1 p 1 kui ka KrtS § 31 lg 1 p 1 ja § 38 lg 2 järgi samad (Riigikohtu 14.11.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-12-24747, p 21). Kuivõrd kohaldamisele kuulus õigesti KOS, on põhjendamatu avaldaja määruskaebuse etteheide, et maakohus jättis ebaõigesti analüüsimata avaldaja väited seoses erikasutusõigusega.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antennide paigaldamine on käsitatav omandi tavakasutusena KOS § 11 lg 1 p 1 mõttes, mida korteriomanikud võivad kooskõlas KOS § 12 8 2-19-19442 lg-s 2 sätestatuga otsustada häälteenamusega. Maakohus asus õigesti seisukohale, et antennide paigutus ja kinnitusviis ei võimalda teha järeldust, et kaasomandis olevale katusele paigaldatud antennid muudavad korterelamu või selle katuse majanduslikku otstarvet oluliselt AÕS § 74 lg 1 tähenduses. Antennid ei ole elamu konstruktsioonidega püsivalt ühendatud ja on vajadusel lihtsasti eemaldatavad.
4. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt selles, et korteriühistu 01.03.2018 üldkoosoleku otsus, millega antennide olemasolu heaks kiideti, on kehtiv. Riigikohus on selgitanud, et alates 01.01.2018 kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja

§ 38

lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda. Viidatud sätet tuleb mõista nii, et kui otsus tehakse koosolekul, siis toob tühisuse kaasa koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine (Riigikohtu 03.03.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 35). Maakohus on piisavalt põhjalikult otsuse võimalikku tühisust analüüsinud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele, et maakohus ei tuvastanud, et avaldaja ei ole üldkoosoleku otsusele vastuväidet esitanud, nagu avaldaja määruskaebuses ekslikult leiab. Maakohus tuvastas, et avaldaja osales üldkoosolekul ja ta ei vaielnud vastu sellele, et otsustatakse „antennide seadustamine“. Protokollist nähtuvalt esitas avaldaja eriarvamuse, mille kohaselt ei olnud ta nõus otsusega, s.o hääletas otsusele vastu (tl 13). Asjaolu, et avaldaja jäi eriarvamusele ja ei nõustunud enamuse otsusega, ei muuda fakti, et antennide paigaldamise üle koosolekul hääletati ja otsus võeti vastu häälteenamusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul määravat tähtsust, kuidas protokollis otsus sõnastati. Eeldatavasti said kõik korteriomanikud juhatuse liikme selgitustest aru, et juba paigaldatud antennide jaoks on vajalik korteriomanike enamuse nõusolek heakskiiduna. Vastasel juhul ei oleks nad hääletanud.

1. Õige on ka maakohtu järeldus, et vaidlusalused antennid ei ole sellised sidemastid, mille paigaldamine eeldab ehitusluba ja nende kasutamine kasutusluba. Põhjendamatu on avaldaja etteheide, et maakohus ei selgitanud välja, kas antennide näol on tegemist sidemastiga EhS lisade 1 ja 2 mõttes. Avaldaja leiab, et antennide paigaldamine on lubamatu EhS § 4 lg 3 p-le 3 tuginedes. EhS § 4 lg 3 kohaselt on ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt ning sama sätte p 3 järgi on ehitise ümberehitamine eelkõige ehitamine, mille käigus paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet. Maakohus jõudis EhS § 4 analüüsimisel järeldusele, et vaidlusalused antennid ei ole käsitatavad kortermaja tehnosüsteemina EhS § 4 lg 3 p 3 mõttes ning need ei muuda kortermaja välisilmet olulisel määral (mida tehnosüsteemi ümberehitamine eeldaks). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
2. Avaldaja viitab määruskaebuses kahele Tallinna linna heakorra eeskirjale, millest tulenevalt ei ole muu hulgas hoone fassaadile lubatud paigaldada elemente, mis ei vasta ehitusprojektile. Puudub vaidlus, et hoone ei paikne miljööväärtuslikus piirkonnas ega ole tunnistatud miljööväärtuslikuks hooneks. Vaatamata sellele, et heakorra eeskirju on kohustatud järgima kõik Tallinnas viibijad ja tegutsejad ning Tallinnas asuvate kinnistute ja ehitiste omanikud, ei kuulu avaldaja viidatud Tallinna linna heakorra eeskirjad kohaldamisele käesolevas vaidluses, kuna need ei reguleeri mitte eraisikute vahelisi, vaid avaliku võimu suhteid eraisikutega. Seetõttu ei ole ka võimalik väita, et puudutatud isiku I tegevus avaldaja suhtes on ebaseaduslik tulenevalt eelnimetatud heakorra eeskirjadest. Avaldaja viidatud kuni 04.06.2020 kehtinud Tallinna linna heakorra eeskirja § 18 järgi teostavad järelevalvet eeskirja täitmise üle Tallinna linna ametiasutused vastavalt oma pädevusele ning § 14 järgi karistatakse heakorra eeskirja rikkumise eest kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 66² alusel. Avaldaja ei ole tuginenud 9 2-19-19442 asjaolule, et avalik võim on nõudnud korteriühistult või korteriomanikelt heakorra eeskirjade täitmist või võtnud ette muid meetmeid (nt trahvinud eeskirjade täitmata jätmise tõttu), mis tooks kaasomanikele kahju.
3. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et paigaldatud antennid rikuvad avaldaja omandiõigust. Avaldaja ei ole tõendanud, kuidas need katusel asuvad antennid konkreetselt tema kui korteriomaniku omandiõigust rikuvad. Üksnes asjaolust, et üks korteriomanik on korteriomanike enamuse nõusolekul paigaldanud antennid kortermaja katusele, ei saa automaatselt teha järeldust, et sellega rikutakse avaldaja kui kaasomaniku omandiõigust.
4. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormust ebaõigesti. Vaatamata sellele, et tegemist on hagita asjaga, on avaldajal kohustus tõendada enda väiteid (Riigikohtu 30.01.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11887, p 17). Maakohus selgitas avaldajale tõendamiskoormust 17.09.2020 kohtuistungil (tl 104 pöördel). Seega pidi avaldaja tõendama muu hulgas enda väiteid, et antennid ei ole paigaldatud ohutult, antennide paigaldamisega on saanud kahjustada katusekattematerjal ning tõenäoliselt on tekkinud läbijooksud hoone konstruktsioonidesse ja antennid võivad kahjustada elanike tervist. Avaldaja seda ei teinud. Seega oli tegemist avaldaja paljasõnalise kahtlusega, mitte tõendatud asjaoluga, mida puudutatud isikud oleksid pidanud omakorda ümber lükkama.
5. Seoses menetluskulude jaotusega selgitab ringkonnakohus järgmist. TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi on menetluskulude jaotuse otsustamine õigluse kriteeriumi alusel kohtu diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus ei jaga avaldaja seisukohta, et maakohus rikkus kaalutlusõigust jättes menetluskulud avaldaja kanda. Kaalutluspiiride ületamiseks ei saa pidada maakohtu otsustust jätta kulud avaldaja kanda olukorras, kus avaldaja avaldus jääb täielikult rahuldamata, s.t avaldaja on esitanud põhjendamatu avalduse.
6. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda, kuna määruskaebus jääb rahuldamata.
7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10