KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 21.05.2021 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-120741 Tsiviilasi J&M Investme

§ 373

lg 3 näeb ette, et vastuhagiavaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut.

§ 363

lg 1 p 1 sätestab, et hagiavalduses tuleb märkida hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese.

§ 371

lg 1 p 9 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui sellel ei ole pädeva isiku allkirja või kui on rikutud muid olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Kohus leiab, et kuna kostja ei esitanud vastuhagiavaldust, milles oleks selgelt formuleeritud hagi ese ehk hageja vastu esitatav nõue, esinevad olulised puudused vorminõuetes, mille tõttu tuleb keelduda kostja 30.01.2021 avalduse menetlusse võtmisest vastuhagina.

1. Küll aga saab kohus arvestada samas menetlusdokumendis esitatud tasaarvestuse avaldust. Õiged on kostjad viited, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea tegelikult vastuhagi esitama ning tasaarvestuse avalduse võib esitada kohtumenetluse ajal. Alusetud on hageja väited, et töötasu nõudest tulenevat tasaarvestuse avaldust ei tohi kohus menetleda, vaid seda tuleks hinnata mõnes eraldiseisvas menetluses. Seesuguseid piiranguid ühestki õigusnormist ei tulene. Alusetud on ka hageja väited, et kostja esitas töötasu puudutava tasaarvestuse avalduse hilinemisega. TLS § 29 lg 9 kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest. Hageja enda väidete kohaselt lõpetas ta töölepingu kostjaga 06.10.2019 ning järelikult ei saanud kostja töötasu tasaarvestuslik nõue olla aegunud. Ühtlasi tuleneb VÕS § 200 lõikest 2, et tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Alusetud on hageja viited, et kostja ei ole tasunud riigilõivu. Menetlusliku tasaarvestuse avalduse esitamisel ei tule tasuda riigilõivu.
2. Kostja vastu nõude esitamisel tugines hageja ise vastuolulistele väidetele. Hageja tunnistas kostjaga laenulepingu sõlmimist ning kostjale hageja pangakonto kasutamiseks õiguste andmist, kuid väitis samas, et kostja tegi ülekandeid omal algatusel, pidi hageja rahaliste vahendite kasutamise kohta esitama dokumente ning hageja tehingut heaks ei kiitnud. Hageja väitis ka menetluse käigus, et vaatamata eeltoodud asjaoludele omastas kostja hageja vara ilma õigusliku aluseta. Samas asus hageja väitma, et tal on õigus nõuda laenulepingu alusel saadud laenu tagasi ja kuna ta on esitanud kostjale raha tagastamise nõude, on ta laenulepingu üles öelnud. Kostja töötasu nõuet pidas hageja alusetuks, sest kostja käis tööl ainult 6 päeva 21.08.2019 kuni 28.8.2019 ega ole töötamist tõendanud.
3. Kostja nõustus, et ta laenas endale 2390 eurot, kuid leidis, et raha tagasi saamiseks peab hagejal olema alus. Kostja töötas hageja juures üle 4 kuu, kuid lubatud kirjalikku lepingut ei sõlmitud ja töötasu ei makstud. Kostja vormistas elamiseks vajaliku raha seniks laenuna. Saadud summa soovis kostja tasaarvestada tasumata töötasuga. Hageja on ise nõustunud, et kostja töötasu oli 1080 eurot kuus ning nelja kuu ja 22 päeva eest alates 16.05.2019 kuni 06.10.2019 oli kostjal õigus saada töötasu 5076 eurot brutosumas.
4. Kohus leiab, et kuna poolte vahel puudub sisuline vaidlus selle üle, et 2390 euro saamine põhines laenulepingul, tuleb õigussuhet käsitleda laenulepinguna vaatamata sellele, et hageja väited on menetluse käigus korduvalt muutunud ja olnud vastuolulised. Hageja on selgesõnaliselt 7 omaks võtnud, et tema ja kostja vahel oli 2390 euro osas sõlmitud laenuleping.

§ 231

lg 2 näeb ette, et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega.

§ 231

lg 3 näeb ette, et omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. 40. Kuna hageja võttis omaks kostjaga laenulepingu sõlmimise, on alusetud hageja samaaegselt esitatud väited, et kostja sai rahalisi vahendeid ilma õigusliku aluseta. Kuna hageja võttis omaks laenulepingu sõlmimise, on alusetud hageja väited, et ta ei ole laenulepingut heaks kiitnud. Hageja ei ole tõendanud

§ 231lg 3 alusel asjaolusid, mis võimaldaksid omaksvõtu tagasi võtta.

Lisaks on põhjendamatu hageja alternatiivne nõue kostja vastu VÕS § 1028 alusel, sest omaks võetud asjaolu kohaselt oli raha saamiseks olemas õiguslik alus ehk laenuleping. Kohus selgitas 22.12.2020 (toimiku lk 61-62) saadetud pöördumises, et hagejal tuleb nõuet täiendavalt põhistada ning kohtule ei ole arusaadav, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel hageja on nõude esitanud. Samas pöördumises selgitas kohus hagejale, et miks ei saa olla põhjendatud nõue VÕS § 1028 alusel.

1. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja kontolt on ajavahemikul 07.06.2019 kuni 23.08.2019 tehtud erinevaid ülekandeid kokku 2390 euro ulatuses selgitusega „credit“ ja „laen“ (toimiku lk 13-14, koos tõlkega lk 74-76). Pooled on selle tõendi alusel mõlemad nõustunud, et raha ülekandmise tulemusena oli nende vahel sõlmitud laenuleping. Muid laenulepingu tingimusi pooled välja ei toonud ega tõendanud. Seega võib nõustuda hageja väitega, et laenuleping sõlmiti tähtajatult.
2. Hageja ja panga vahel 08.06.2019 sõlmitud lepingust (toimiku lk 51-52, koos tõlkega lk 6970) nähtub, et kostjale väljastati hageja kontole pangakaart. Samuti andis hageja kostjale 20.05.2019 volituse (toimiku lk 53-54, koos tõlkega lk 71-72) pangakonto kasutamiseks piiramatu päevalimiidiga. X AS kinnitas, et kostja tegi vaidlusalused ülekanded hageja kontolt (toimiku lk 55, koos tõlkega lk 73-74). Nendest tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks kostjale seadnud tingimusi või nõudeid, mida viimane pidi järgima pangakonto kasutamisel. Hageja väited, milliste kohaselt oleks kostja pidanud eraldi taotlema hagejalt laenulepingu heakskiitmist, ei tugine ühelegi faktilisele asjaolule ega õiguslikule alusele. Tegemist on ka asjakohatute väidetega, sest hageja on laenulepingu sõlmimise omaks võtnud.
3. VÕS § 398 lg 1 näeb ette, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Eeltoodust lähtuvalt on iseenesest õiged hageja väited, et tähtajatu laenulepingu alusel laenatud summa võib tagasi nõuda, kui laenuleping on üles öeldud. Hageja asus kohtumenetluse käigus aga paljasõnaliselt väitma, et ta on sellise avalduse esitanud. Laenulepingu ülesütlemise avalduse esitamist kostjale, millest tulenevalt oleks kostja pidanud kahe kuu pärast laenatud summa tagastama, asjas kogutud tõenditest ei nähtu.
4. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja saatis kostjale 18.09.2019 e-kirja (toimiku lk 59, tõlge lk 60), milles leidis, et kostja oli juhatuse liige ning soovis temalt teada, millisel eesmärgil on kostja endale teinud ülekandeid ja milleks on ta raha kasutanud. Laenulepingu ülesütlemise 8 soovi hageja e-kirjas ei avaldanud. 25.09.2019 saatis hageja kostjale teise e-kirja (toimiku lk 59, tõlge lk 60), milles ta nõudis kostjalt kahe päeva jooksul dokumente, mille alusel oleks võimalik tõendada raha kulutamise eesmärki või tagastada raha. Samas e-kirjas leidis hageja, et kuna kostja ei ole olnud tööl alates 28.08.2019 ja kui kostja ei saada vajalikku teavet, lõpetab hageja temaga töölepingu. E-kirjas ei teinud hageja avaldust, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu ning ütleb selle üles.
5. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu 2390 euro tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata ainuüksi seetõttu, et nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole nõuetekohasel viisil kostjaga sõlmitud laenulepingut üles öelnud ega saa seetõttu nõuda laenatud summa tagastamist.
6. Samas nõustub kohus kostja väidetega, et kui hagejal oleks õigus nõuda laenatud summa tagastamist, on kostja tasaarvestuse avaldus põhjendatud. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja tasaarvestuse avalduse tulemusena oleks hageja nõue VÕS § 197 lg 2 alusel lõppenud.
7. Hageja vastuväited kostja töötasu nõudele on põhistamata ja tõendamata. TLS § 4 lg 2 küll sätestab, et tööleping sõlmitakse kirjalikult, kuid tööleping loetakse sama sätte järgi sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega tuleb töösuhte alguseks lugeda aega, mil töötaja tegelikult tööülesandeid täitma asub. Lisaks on ekslik hageja arusaam, et töölepingu olemasolu korral peab töötaja töötasu saamise eeldusena tõendama töö tegemist. Seesugust nõuet töölepingu seadusest ei tulene. Vastupidi, TLS § 35 näeb ette, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Eeltoodust tulenevalt ei sõltu töötasu maksmine sellest, kas või kuidas täpselt suudab töötaja tõendada tööülesannete täitmist.
8. Hageja äriregistri väljavõttest (toimiku lk 33) nähtuvalt ei olnud kostja hageja juhatuse liige, kuigi hageja seda hagiavalduses algselt väitis. Hageja asutati 16.05.
9. Asjas kogutud tõenditest ja hageja enda väidetest nähtub, et kostja asus hageja tegevust korraldama juba alates ajast, mil hageja asutati. Hageja on kinnitanud kostja tegevust ja seadusliku esindaja ning kostja ühiseid komandeeringuid. Hageja väidetest ei saa teha muid järeldusi, kui et ligipääs hageja kontole anti kostjale 20.05.2019 samuti hagejaga tegevusega seotud ülesannete täitmiseks. Hageja ei ole välja toonud ühtegi õiguslikku alust, miks pidi kostja tema jaoks alates maist 2019 täitma erinevaid ülesandeid ilma töölepingulise aluseta ja ilma töötasu saamiseta. Kostja esitas kohtule hageja teate tsiviilasjas nr 2-20-8204 (toimiku lk 89-90), milles on muuhulgas märgitud, et hageja asutati kostja projektide jaoks ning kostja oli seal ametlikult tööl.
10. Hageja esitas kohtule väljavõtte Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist (toimiku lk 57), mille kohaselt oli kostja hageja töötaja 21.08.2019 kuni 06.10.
11. Tõendi kohaselt töötas kostja turunduse tippspetsialistina. Hageja esitas kohtule samuti 07.08.2019 enda koostatud käskkirja (toimiku lk 77), mille kohaselt võeti kostja tööle 0,5 koormusega projektijuhina. Tema töötasuks määrati 1080 eurot brutotasuna ning tööajaks 4 tundi päevas. Ülejäänud ajal pidi kostja jätkama hageja juhtimist tasuta. 9
12. Kohus leiab, et vaatamata sellele, millal esitas hageja Maksu- ja Tolliametile andmed kostja kui töötaja registrisse kandmise kohta, tuleb tegelikult töösuhte alguseks lugeda kostja tööle asumise aeg ehk 16.05.
13. Kuna kostja asus alates sellest ajast täitma ülesandeid hageja huvides, tuleb tööleping lugeda sõlmituks alates sellest ajast. Kostjale tasumisele kuuluva töötasu suuruse osas ei ole pooltel vaidlust, et selleks on käskkirjas märgitud 1080 eurot kuus brutosummana. Vaidlust ei ole sisuliselt selle üle, et kokkulepitud töötasu hageja kostjale ei maksnud.
14. Hageja esitas kohtule enda koostatud korralduse 06.10.2019 (toimiku lk 56), milles märgitu kohaselt ei olnud kostja kui hageja töötaja ilmunud tööle alates 29.08.
15. Hageja otsustas töölepingu kostjaga lõpetada. Kostja ei ole iseenesest vastu vaielnud asjaolule, et töösuhe lõppes 06.10.
16. Seda, et kostja ei ilmunud tööle alates 29.08.2019 ei ole hageja tõendanud ning selle väite tõendamiseks ei piisa kohtu hinnangul üksnes hageja enda koostatud 06.10.2019 käskkirjast.
17. Hageja esitas kohtule enda koostatud töötasu arvestuslehe (toimiku lk 78), kus tasu suuruseks arvestati 271,50 eurot. Hageja ei ole kohtumenetluse käigus selgitanud ega põhistanud, millisel õiguslikul alusel luges ta kostja töötasu suuruseks 271,50 eurot erinevalt käskkirjas märgitust. 06.09.2019 oli hageja koostanud käskkirja (toimiku lk 79), milles nimetas kostja tekitatud kahju suuruseks 107 860 eurot. Muuhulgas luges hageja käskkirjas kahjuks ülekannet 2390 euro ulatuses, sest kostja ei olnud esitanud laenulepingut või muud alust. Käskkirjas otsustas hageja mitte maksta kostjale palka alates 29.08.2019 töölt puudumise tõttu ja arvestada kogunenud palka kuni asjaolude täieliku selgumiseni.
18. Sõltumata sellest, kas või millisel põhjusel pooled töölepingu lõpetasid, puudus hagejal igasugune õiguslik alus vähendada ühepoolselt töötasu suurust või jätta kostjale töötasu sootuks maksmata. Hageja 06.09.2019 käskkirjas märgitud aluseid töötasu maksmata jätmiseks seadus ette ei näe. Seega jättis hageja alusetult kostjale välja maksmata töötasu ajal, mil poolte vahel oli töölepinguline suhe. Kostja on põhjendatult leidnud, et töösuhte kehtivuse ajal ehk alates 16.05.2019 kuni 06.10.2019 tuli hagejal talle maksta brutotasuna 5076 eurot. Kostjal oli õigus tasaarvestada hageja laenulepingust tulenev võimalik nõue oma töötasu nõudega. Kokkuvõttes ei saaks hageja nõuet rahuldada isegi siis, kui ta oleks esitanud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. 54.

§ 162lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 55. Kostja palus hagejalt menetluskuludena välja mõista kulud õigusabile. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 100 eurot. Käibemaksu ei lisandu. Kogu on menetluskulude summa on 1150 eurot. Kostja palus menetluskuludena väljamõistetava summa lasta hagejal tasuda lepingulise esindaja Õigusmenetluse Osaühingu