← Eesti

2-21-922/21

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-922 Määruse kuupäev

  1. juuni 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Nele Parrest, Ivo Pilving, Tambet Tampuu ja Urmas Volens Kohtuasi Pädeva kohtu määramine XX nõudes kohustada väljastama prillid Menetluse alus Riigikohtus Harju Maakohtu nr 2-21-922 Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus
  2. märtsi
  3. a määrus kohtuasjas RESOLUTSIOON
  4. Uuendada menetlus asjas nr 2-21-
  6. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  7. augusti
  8. a määrus asjas nr 3-20-
  10. Saata asi ettevalmistava menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. XX (kaebaja) esitas
  12. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tallinna Vanglat (vangla) väljastama kaebajale lugemisprillid. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja
  13. veebruaril
  14. a vangla meditsiiniosakonnale taotluse väljastada talle silmaarsti retsepti alusel vangla kulul prillid, kuid vangla on sellest keeldunud.
  15. Tallinna Halduskohus tagastas
  16. augusti
  17. a määrusega kaebuse pädevuse puudumise tõttu (haldusasi nr 3-20-1069). Halduskohus tuvastas, et on olemas vangla meditsiiniosakonna keeldumine väljastada kaebajale vangla kulul prillid, kuna hageja nägemishälve ei ole sellise ulatusega, mis õigustaks vangla kulul prillide väljastamist. Vangla tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe ja sellel alusel tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Kaebaja peab tekkinud vaidluse lahendamiseks pöörduma hagiavaldusega Harju Maakohtusse.
  18. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  19. septembri
  20. a määrusega halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus ei võtnud ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust
  21. novembri
  22. a määrusega menetlusse. 2-21-922
  23. XX (hageja) esitas
  24. jaanuaril 2021 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu, milles palus kohustada kostjat väljastama hagejale vangla kulul prillid. Lisaks esitas hageja kohtule hagi tagamise abinõu kohaldamise taotluse, mille maakohus jättis
  25. veebruari
  26. a määrusega rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on oftalmoloog J. Varkki väljastanud hagejale
  27. juulil 2019 prilliretsepti. Hageja loeb ja kirjutab suhteliselt palju, silmad valutavad. Dokumentidega ei saa normaalselt tutvuda. Teistes vanglates saavad vangid prille isegi +/- 1 dioptri vajadusega. Rikutakse võrdsuspõhiõigust. Tervishoiuteenust vanglas tuleb osutada samaväärselt ravikindlustusega hõlmatud isikutega. Vangla ei ole hagejale prille väljastanud.
  28. Kostja esitas seisukoha hagiavalduse menetlusse võtmise ja hagi tagamise taotluse lahendamise kohta
  29. veebruaril
  30. Kostja leidis, et meditsiiniliste abivahendite soetamist vanglas reguleerib Vabariigi Valitsuse
  31. detsembri
  32. a määrus nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste, nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus). Loetelu meditsiinilistest abivahenditest, mille soetamist riigi eelarvest rahastatakse, on kajastatud määruse lisas
  33. Prille loetelus ei nimetata. Lisaks eeltoodule väljastab vangla eelarvevahendite olemasolul prillid kinnipeetavale, kellel on meditsiiniline näidustus ja nägemishäire tekitab olulise elukvaliteedi languse, kuid kellel endal ei ole prillide ostmiseks piisavalt raha. Vangla soetab oma raha eest kinnipeetavale prillid, kui nägemishäire on +/-2,0 või enam. Sellise töökorralduse alusel sõelub vangla välja patsiendid, kelle nägemise korrigeerimine abivahendi abil on meditsiiniliselt enam vajalik, kuid samas arvestab ka eelarveliste vahendite sihtotstarbelisemat kasutamist.
  34. mail 2020 viibis hageja uuesti oftalmoloogi vastuvõtul ja soovis lugemiseks prille. Hagejale väljastati uus prilliretsept prillidele dioptritega +1,
  35. Hageja on nõudnud vangla kulul prillide väljastamist, kuid vangla on jätnud taotlused rahuldamata, sest hageja nägemishäire on väiksem kui +/-2,
  37. Vastuseks maakohtu järelepärimisele selgitas kostja
  38. märtsi
  39. a seisukohavõtus, et vangla on prillide väljastamise praktika kujundanud, arvestades silmarsti üldist hinnangut, et nägemise korrektsiooni vajadus kuni +/-2 dioptrit ei tekita olulist elukvaliteedi langust, kuid alates +/- 2 dioptrit võib nägemislangus olla märgatavalt häiriv ja ilma prillideta on töötamise, õppimise ja muude tegevustega toimetulek raskendatud.
  40. Harju Maakohus jättis
  41. märtsi
  42. a määrusega hagiavalduse menetlusse võtmata pädevuse puudumise tõttu. Maakohus edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 8 alusel asja Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks, kuna halduskohus oli varem samas asjas (haldusasi nr 3-20-1069) leidnud, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. Maakohus leidis, et hageja nõuab, et vangla meditsiiniosakond annaks talle vangla kulul prillid. Halduskohus on haldusasjas nr 3-20-1069 leidnud, et hageja nõue tuleneb tervishoiuteenuse osutamise lepingust. Kuigi iseenesest tervishoiuteenuse osutamisel ka vanglas tekib üldjuhul riigi ja kinnipeetava vahel eraõigussuhe (vt nt Riigikohtu erikogu
  43. aprilli
  44. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9), ei põhine maakohtu hinnangul praegune vaidlus eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel. Võlaõigusseaduse § 758 lg 1 alusel saab tervishoiuteenuse osutamiseks tervishoiuteenuse lepingu alusel pidada eelkõige patsiendi läbivaatust, nõustamist, ravi ja sellega seotud tegevusi. Hageja ei vaidlusta asja materjalidest nähtuvalt arsti otsust prillide vajalikkuse kohta. Hageja mure seisneb 2

(4)2-21-922 selles, et tal ei ole vanglas meditsiinilist abivahendit – prille – ja vangla keeldub neid talle tasuta andmast. Maakohtu hinnangul ei ole raviks vajaliku meditsiinilise abivahendi patsiendile tasuta andmine vähemalt ambulatoorse ravi puhul üldjuhul osa tervishoiuteenuse osutamisest. Tulenevalt eeltoodust ei ole meditsiiniseadme, sh prillide väljastamine eraõigussuhtes osutatava tervishoiuteenuse osa. Seega tuleb hinnata, kas vanglalt meditsiiniseadme soetamine toimub eraõigussuhtes või avalik-õiguslikus suhtes. Eraisikutevahelistes suhetes on isikul võimalik tagada endale meditsiinilise abivahendi kasutamise võimalus, sõlmides ise selleks kas võõrandamis- või kasutamislepingu. Üldjuhul on sellised lepingud tasulised ning isik vabaneb tasumiskohustusest üksnes avalik-õiguslike sätete alusel (nt sotsiaalhoolekande seaduse § 46 jj; ravikindlustuse seaduse § 48 jj). Vangistusseaduse (VangS) § 491 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
  1. detsembri
  2. a määruse nr 330 § 2 lg 3 ning lisa 2 järgi ei ole riigil kohustust rahastada meditsiinilise abivahendi, s.o prillide soetamist. Määruse nr 330 § 3 lg 1 kohaselt paragrahvis 2 viidatud tervishoiuteenust ning selle osutamiseks vajaliku ravimi ja meditsiinilise abivahendi soetamist rahastatakse riigieelarvest, sõltumata sellest, kas kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul on raha. Seejuures otsustab määruse nr 330 § 3 lg 2 järgi meditsiinilise abivahendi vajalikkuse vangla volitatud tervishoiutöötaja, st kinnipeetaval endal ei ole võimalik otsustada abivahendi soetamise üle. Riigil on seega avalik-õiguslikest normidest tulenev kohustus tagada vangile meditsiinilised abivahendid, sh võtta temalt üle meditsiinilise abivahendi eest tasumise kohustus. Eraõiguslikul isikul ei oleks aga samas olukorras kohustust isikule meditsiiniliste abivahendite olemasolu tagada ega temalt selle eest tasu maksmise kohustust üle võtta. Seega ei ole vangla ja kinnipeetava suhe meditsiinilise abivahendi väljastamisel olemuslikult sama suhtega, mis on eraisikute vahel meditsiiniliste abivahendite soetamisel. Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et meditsiinilise abivahendi väljastamise otsustab vangla tervishoiutöötaja. Nagu on märgitud eespool, ei ole abivahendite väljastamine üldjuhul eraõigussuhte raames toimuva tervishoiuteenuse osutamise osa. Seega ei ole vangla tervishoiutöötaja selle otsustuse tegemisel samas positsioonis, milles oleks tervishoiuteenuse osutaja eraisikute vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul. Lisaks valib vangla volitatud tervishoiutöötaja määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt meditsiinilise abivahendi, lähtudes peale isiku vajaduste ka raha otstarbeka kasutamise põhimõttest, s.o teeb otsustuse, mis oma olemuselt ei ole samane otsustusega, mille tervishoiutöötaja teeb isiku tema tervise huvides läbivaatamisel, diagnoosimisel või talle ravi määramisel. Raha otstarbeka kasutamise põhimõte ei ole seotud isiku tervisega. Meditsiinilise abivahendi väljastamise otsus vanglas ei ole seega mitte meditsiiniline otsustus, nagu leidis halduskohus, vaid haldusotsustus, mille üheks eelduseks on meditsiiniline otsustus. Eeltoodust tulenevalt olukorras, kus vangla otsustab, kas väljastada vangile meditsiiniline abivahend või mitte, ei ole vangla positsioonis, milles olemuslikult võivad olla eraisikud. Vanglas meditsiinilise abivahendi – prillide – kinnipeetavale väljastamisel või väljastamisest keeldumisel tekkib vangla ja kinnipeetava vahel seega VangS § 491 lg 1 ning määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 ja § 3 lg 2 alusel avalik-õiguslik suhe. Avalikust-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 järgi lahendada halduskohtus, mitte maakohtus. Hagi tuleb seega jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel menetlusse võtmata. ERIKOGU SEISUKOHT 3
(4)2-21-922
  1. Erikogu leiab, et käesolev kohtuasi kuulub halduskohtu pädevusse.
  2. Erikogu senine praktika kohtute pädevuse määramisel on lähtunud sellest, kas vaidlustatakse kinnipidamisasutuse avalik-õiguslikku tegevust, mis seostub seal tervishoiuteenuse tagamisega (haldusotsus), või puudutab etteheide tervishoiuteenuse osutamist, sh meditsiinilise abivahendi väljastamata jätmist (meditsiiniline otsus). Kui tegemist on etteheitega haldusotsusele, on senise praktika kohaselt pädev vaidlust lahendama halduskohus. Kui tegemist on etteheitega tervishoiuteenuse osutamisele, on senise praktika kohaselt tegu eraõigussuhtest tekkinud vaidlusega ja pädev on maakohus (vt nt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a määrus asjas nr 2-20-896/31, p 10; samuti Riigikohtu
  5. jaanuari
  6. a määrus asjas nr 3-19-1884/12, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika).
  7. Riigikohtu üldkogu
  8. juuni
  9. määrusega asjas nr 3-21-30/19 on erikogu eelviidatud seisukohta muudetud. Üldkogu on kokkuvõtvalt leidnud, et kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (põhiseaduse § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavate vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27). Üldkogu leidis oma määruse p-s 28, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud.
  10. Eeltoodust tulenevalt määrab erikogu TsMS § 711 lg 1 esimese lause järgi, et praeguses asjas peab kinnipeetavale prillide väljastamata jätmisest tekkinud vaidluse lahendama halduskohus. TsMS § 711 lg 3 alusel tühistab erikogu Tallinna Halduskohtu
  11. augusti
  12. a määruse asjas nr 3-20-
  13. Halduskohus peab otsustama, kas esinevad kaebuse menetlusse võtmise eeldused ning lahendama
  14. juunil 2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.