Obsah (8)

§ 663§ 667§ 654§ 6183§ 465§ 4771§ 6181§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-1804 Tsiviilasi OÜ Ojaotsa Metsavara avaldus juurdepääsu tee m

) § 4771 lg 4 teine lause). ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. OÜ Ojaotsa Metsavara (avaldaja) esitas
2. veebruaril 2020 Tartu Maakohtule avalduse (avaldus), milles palus määrata talle kuuluva X kinnistult asukohas X (registriosa nr X; X kinnistu)) avalikult kasutavale teele juurdepääs X kinnistul (katastriüksuse nr X; registriosa nr X; X kinnistu) asuvat teed mööda järgmiselt:  määrata, et X kinnistu igakordsel omanikul ning temalt nõusoleku saanud isikul on tähtajatu õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga X kinnistul asuvat juurdepääsuteed, mis on juurdepääsuteena punasega tähistatud avalduse lisaks nr 4 oleval dokumendil;  määrata, et X kinnistu igakordsel omanikul on kohustus tasuda eelnevas punktis nimetatud juurdepääsu tee kasutamise X kinnistu igakordsele omanikule 20 eurot kalendriaastas. Samuti palus avaldaja kohustada FIE Aare Reiljani Kirja Talu ja Helle Reiljani (puudutatud isikud I ja II) andma nõusolekut X kinnistu kolmandasse jakku märkuse kandmiseks järgmiselt sõnastusega: X kinnistu igakordsel omanikul ning temalt nõusoleku saanud isikul on tähtajatu õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga X kinnistul asuvat juurdepääsuteed, mis on juurdepääsuteena punasega tähistatud avalduse lisaks nr 4 oleval dokumendil, ning asendada vastavad tahteavaldused kohtulahendiga. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda.
3. Avaldaja esitas koos avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus kohustada X kinnistu igakordset omanikku võimaldama X kinnistu igakordsel omanikul ning temalt nõusoleku saanud isikutel kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga X kinnistul asuvat X maanteelt X kinnistule kulgevat teed, mis on tähistatud punasega avalduse lisas nr 4, kohustades X kinnistu igakordset omanikku vastusooritusena tasuma selle eest X kinnistu igakordsele omanikule 20 eurot kalendriaastas ning tee kahjustamisel tegema selle korda. Samuti palus avaldaja kohustada X kinnistu igakordset omanikku hoiduma mistahes tegevusest või tegevusetusest, millega piiratakse või takistatakse eelnevas punktis viidatud tee kasutamist ning juurdepääsu X kinnistule.
4. Maakohus jättis
5. veebruari
6. a määrusega avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.
7. Avaldaja esitas
8. veebruaril 2021 uue taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, milles palus kohustada puudutatud isikuid I ja II kui X kinnistu omanikke mitte tegema takistusi avaldajal (sh tema poolt valitud teenuse osutajatel ja lepingupartneritel) kasutada X kinnistul asuva tee (tähistatud taotluse lisaks nr 4 oleval plaanil punase värviga) kasutamiseks X kinnistult metsa väljaveoks järgnevatel tingimustel: 3      metsa väljaveoks on lubatud kasutada kõiki selliseid sõidukeid, milliste kasutamine on lubatud avalikel teedel (sh üle 5-tonnise massiga sõidukeid); tee kasutamine on lubatud ajal, mil maapind on külmunud ning Rõuge valla teedel ei ole kehtestatud sõidukitele hooajalisi massipiiranguid; tee kasutamine on lubatud maksimaalselt 90 päeval ühe kalendriaasta sees; avaldaja kohustub X kinnistult metsaveo tõttu kahjustumise korral tee seisundi asjatu viivituseta oma kulul taastama; avaldaja kohustub tasuma puudutatud isikutele I ja II tasu tee kasutamise eest tagasiulatuvalt arvestatuna alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest summas ja tingimustel, millised määratakse kindlaks tsiviilasjas tehtava sisulise kohtulahendiga tee kasutamise suhtes, kui avaldaja ja puudutatud isikud ei ole kokku leppinud teisiti. Taotluse põhjenduste kohaselt ei ole avaldajal olnud võimalik X kinnistult metsa välja vedada, kuna metsavedu alla viis tonni kaaluvate masinatega ei ole mõistlikult võimalik. Avaldajale tekib varaline kahju, kuna ta ei saa realiseerida enda varalisi õigusi endale kuuluva metsa majandamisega. Lisaks ei ole teada käesoleva tsiviilasja kestus. Puudutatud isikud I ja II ei vaidlusta enam seda, et avaldaja võiks teostada metsavedu mööda teed ajal, mil maapind on külmunud ja kuni 90 päeval aastas. Kuigi vaidluse esemeks on muud tingimused, ei suuda menetlusosalised vaidlustamata tingimuste osas kokkulepet saavutada. Kuna praegusel hetkel on maapind külmunud, ei saa metsavedu teed kahjustada. Seega oleksid puudutatud isikute seatud eeldused tee kasutamise lubamiseks täidetud. Tee on ka ainus ajalooline ning reaalne metsaveoks võimalik väljapääs X kinnistult. Eeltoodu tõttu on avaldaja taotlenud X kinnistul asuva metsa raieload ning sõlminud lepingu X kinnistul asuva metsa langetamiseks ja väljaveoks. MAAKOHTU MÄÄRUS
9. Maakohus rahuldas
10. veebruari
11. a määrusega avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas puudutatud isikuid I ja II kui X kinnistu omanikke mitte tegema takistusi avaldajal (sh tema teenuse osutajatel ja lepingupartneritel) kasutada X kinnistul asuva tee (tähistatud
12. veebruari
13. a taotluse lisaks nr 4 oleval plaanil punase värviga) kasutamiseks X kinnistult metsa väljaveoks järgnevatel tingimustel:      metsa väljaveoks on lubatud kasutada sõidukeid, milliste kasutamine on lubatud avalikel teedel (sh üle 5-tonnise massiga sõidukeid); tee kasutamine on lubatud ajal, mil maapind on külmunud ning Rõuge valla teedel ei ole kehtestatud sõidukitele hooajalisi massipiiranguid; tee kasutamine on lubatud maksimaalselt 90 päeva jooksul ühes kalendriaastas; avaldaja kohustub X kinnistult metsaveo tõttu kahjustumise korral tee seisundi viivituseta oma kulul taastama; avaldaja kohustub tasuma puudutatud isikutele I ja II juurdepääsutasu tee kasutamise eest tagasiulatuvalt alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest suuruses ja tingimustel, millised määratakse kindlaks põhimenetluses. Maakohus luges määruse lahutamatuks lisaks
14. veebruari
15. a esialgse õiguskaitse taotluse lisas nr 4 oleva plaani. 4 Määruse kohaselt on avaldaja esialgse õiguskaitse kohaldamine taotletud viisil põhjendatud. Avaldajale peab olema tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt talle kuuluvale kinnistule vajaliku metsaveotehnikaga tsiviilasja menetlemise ajaks, et vältida olulise kahju tekkimist. Avaldaja on kinnitanud, et juurdepääs on võimalik üksnes üle X kinnistu. Puudutatud isikud ei ole ka välistanud avaldajal tee kasutamist 90 päeval aastas üle viie tonni kaaluvate metsaveosõidukitega perioodil, mil maapind on külmunud. Lisaks on avaldaja esitanud andmed tee kandevõime kohta, mille järgi on raskeveokitele liiklemine sobiv täiendavaid massipiiranguid kehtestamata. Tee ei ole avariiohtlik ning kandevõime on piisav. Esialgse õiguskaitse korras määratav juurdepääs on proportsionaalne ega koorma liigselt puudutatuid isikuid. Avaldaja kohustab metsaveo tõttu tee kahjustamise korral tee seisundi viivituseta omal kulul taastama. Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras juurdepääsu, peab ta määrama ka juurdepääsutasu. Kuna poolte vahel on vaidlus juurdepääsutasu suuruse osas, on avaldajal kohustus tasuda puudutatud isikutele juurdepääsutasu tagasiulatuvalt alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest suuruses ja tingimustel, mis määratakse kindlaks põhimenetluses. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei lahenda põhivaidlust (sh tee kasutamise tasu, periood, kasutamise aja määramine, kinnistusraamatusse kande tegemine). Need küsimused lahendatakse põhimenetluses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
16. Puudutatud isikud I ja II paluvad
17. märtsil 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud enne korduvalt esitatud taotluse lahendamist küsima seisukohta asjast puudutatud isikutelt. Võrreldes
18. veebruaril 2020 esitatud taotlusega ei ole asjaolud märkimisväärselt muutunud, mistõttu ei ole taotluse rahuldamine põhjendatud. Avaldajal on juurdepääs tema kinnistult avalikult kasutatavale teele mööda metsateed, mida on avaldaja pidevalt kasutanud. Seega on ebaõige avaldaja väide, et tal ei ole võimalik X kinnistult metsamaterjali välja vedada. Ilmselt saab ka mööda X kinnistu erateed vedada metsa väiksemates kogustes korraga (kuni viis tonni), mida avaldaja on varem teinud. Kohus on määruses tuginenud tõenditele, mille osas puudub seisukoht asja materjalide juurde võtmise kohta ning mille on avaldaja saanud ebaseaduslikult. Avaldajal puudus põhjus kiireks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks olukorras, kus asja on menetletud üle aasta. Avaldaja on kuus päeva enne taotluse esitamist võõrandanud talle kuuluva X kinnistul asuva kasvava metsa raieõiguse Keskühistule Eramets (Eramets). Nendevahelise lepingu kohaselt sõlmib kokkulepped kolmandate isikute kinnistute kasutamiseks ostja. Avaldajal Erametsa vastavad volitused puuduvad. Ebaselge on ka ostja käitumine. Puudutatud isikud I ja II ei nõustu, et metsa väljaveoks on lubatud kasutada sõidukeid, mille kasutamine on lubatud avalikel teedel (sh üle 5-tonnise massiga sõidukeid). Nad on sellega nõustunud üksnes kompromissi korras tingimusel, et avaldaja nõustub muude tingimustega. 5 Avaldaja poolt taotletud tingimustel juurdepääsu andmine ei ole kohaldav, kuna vaidlusalune tee on õhukese kruusakihiga. Puudutatud isikute tellitud eriteadmistega isiku seisukoha järgi ei vasta see kruusateedele esitatavatele nõuetele. Tee kahjustamisega kahjustatakse ka puudutatud isiku III huve, kellele see tee on ainsaks juurdepääsuteeks sõiduautoga. Avaldaja ega kohus ei ole tema huve arvesse võtnud. Avaldaja soov määrata tasu tee kasutamise eest tulevikus tehtava sisulise kohtulahendiga on põhjendamata. Isegi kui juurdepääsutee määramine esialgse õiguskaitse kohaldamise korras oleks põhjendatud, oleks tulnud määrata ka tasu juurdepääsu kehtivuse ajaks.
19. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja määruskaebuse menetlemisega seotud kulud puudutatud isikute I ja II kanda. Määruskaebuse põhjendused avaldaja ja kolmanda isiku vahelise lepingu kohta on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Puudutatud isikud ei ole lepingu pooleks ning seetõttu ei puuduta lepingu tingimused nende õigusi ja huve. Puudutatud isikute I ja II väited seoses teiste isikute võimalike huvide ja õigustega on samuti asjakohatud, kuivõrd nad ei esinda ühtegi teist menetlusosalist. Puudutatud isikud I ja II ei ole esile toonud ega põhistanud, et maakohus oleks ületanud diskretsioonipiire. Nad on sisuliselt rahulolematud maakohtu kaalutlustega. Puudutatud isikute I ja II väide, et nad olid nõus üle viietonnise massiga sõidukite metsaveoga kompromissina üksnes siis, kui avaldaja oleks nõustunud teiste tingimustega, on pahatahtlik. Massipiirangul ei saa olla muid eesmärke kui tee seisundi tagamine. Avaldaja taotles esialgset õiguskaitset piiratud tingimustel, mis seondusid tee seisundi väidetava tagamisega ja millega puudutatud isikud olid kompromissiläbirääkimistel nõus. Ebaõiged on määruskaebuses esitatud väited teise juurdepääsu kohta. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kohus tõendeid ei hinda ega võta seisukohta asja sisulisel lahendamisel tuvastamisele kuuluvate vaidlusaluste asjaolude kohta. Kohus peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel lähtuma taotleja (avaldaja), mitte puudutatud isikute väidete õigsuse eeldusest. Seetõttu on etteheited väidetava tõendite ebaõige hindamise kohta määruse seaduslikkuse kontrollimisel asjasse puutumatud. Avaldajal puudub ka teave ja võimalus kontrollida, kes, millises asukohas ja millal on salvestanud puudutatud isikute poolt esitatud video. Seetõttu ei nõustu avaldaja puudutatud isikute esitatud faktiväidetega selle video seoste kohta määruse aluseks olevate asjaoludega. Esialgse õiguskaitse teistkordse taotluse rahuldamise eelduseks ei ole asjaolude muutumine. Lisaks on asjaolud võrreldes eelmise taotluse seisuga oluliselt muutunud, mida on avaldaja taotluses põhjendanud. Seejuures ei ole avaldaja esitanud samasisulist taotlust. Praegune taotlus on oluliselt kitsam ja puudutatud isikute õigusi vähem piirav. Puudutatud isikud on maakohtule ette heitnud, et kohus ei küsinud enne määruse tegemist teiste menetlusosaliste seisukohta, kuid nad ei ole viidanud ühelegi menetlusnormile. Seisukoha küsimine on kohtu õigus ja kaalutlusotsus, mitte kohustus.
20. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada osas, milles kohus määras, et avaldaja kohustub tasuma puudutatud isikutele I ja II juurdepääsutasu tee kasutamise eest tagasiulatuvalt alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest suuruses ja tingimustel, mis määratakse kindlaks põhimenetluses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega määrab kindlaks juurdepääsutasu 20 eurot esialgse õiguskaitse kohaldamise ajaks X kinnistul asuva juurdepääsu tee kasutamise eest. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 10.

§ 6183

järgi võib kohus juurdepääsuvaidluses esialgset õiguskaitset kohaldada nii avalduse alusel kui ka omal algatusel. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus

1. veebruari
2. a määrusega rahuldanud avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse. Samas ei ole kohus eelnimetatud määrusega määranud kindlaks juurdepääsutasu, mida avaldaja peaksid puudutatud isikutele I ja II maksma ajal, mil avaldajal on olemas juurdepääs esialgse õiguskaitse korras, vaid märkinud, et juurdepääsutasu tee kasutamise eest määratakse kindlaks asja sisulisel lahendamisel.
3. Esialgse õiguskaitse rakendamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsuasjas esialgse õigussuhte reguleerimise määramisel kohtul sätestada ka tingimused, millega tuleb meetmeid taluda. Kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks kindlaks juurdepääsutasu (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18;
6. juuni
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lahendus, kus esialgse õiguskaitse korras kohaldatud meetmete talumise eest saadav juurdepääsutasu määratakse kindlaks alles asja sisulisel lahendamisel. Kohustatud isikutel on õigus saada tasu juba esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Seega ei ole maakohus seadusest tulenevat kaalutlusõigust kohaselt teostanud, kui jättis esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses juurdepääsutasu kindlaks määramata. Ringkonnakohus tühistab kõnealuses osas maakohtu määruse ning teeb ise uue määruse, määrates kindlaks juurdepääsutasu suuruse.
8. Juurdepääsutee talumise tasu peab hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on asjaõigusseaduse § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu
9. juuni
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39). Kinnistu puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda näiteks eeldatavast keskmisest rendihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida rentides tuleks teha (vt Riigikohtu
11. aprilli
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 15). Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt Riigikohtu
13. mai
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14;
15. juuni
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). 7 Samuti peab makstav tasu hüvitama puudutatud isikutele maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulud ja tee kasutamisest tuleneva omandiõiguse riive. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid. Seejuures tuleb juurdepääsu talumise eest koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu mh juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama või kasutab seda ka kolmas isik (vt Riigikohtu
17. juuni
18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39). Tasu suuruse määramisel tuleb mh arvestada seda, kui palju on isikuid, kes teed kasutavad ja sellest kasutuseeliseid saavad.
19. Võttes arvesse, et Statistikaameti andmetel on Võrumaal asuva põllumaa keskmine rendihind 54 eurot aastas (tl 18), juurdepääsu tee aluse maa-ala pindala 0,24 ha (tee laius on 4 m ja pikkus ca 600 m; tl 131), avaldaja saab juurdepääsu teed kasutada maksimaalselt 90 päeval aastas ajal, mil maapind on külmunud, ning vaidlusalust teed kasutab mh puudutatud isik III, on ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas mõistlik ja piisav juurdepääsutee talumise tasu 20 eurot aastas. Avaldaja on ka selle summa tasumisega nõustunud (tl 1 pöördel). Tasu tuleb maksta hiljemalt iga aasta viimaseks päevaks, s.o
20. detsembriks. Lisaks tasu maksmisele on avaldaja vaidlustatud määruse resolutsiooni p 2.4 järgi kohustutud X kinnistult metsaveo tõttu kahjustumise korral tee seisundi viivituseta oma kulul taastama. Seega on puudutatud isikutele juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamine reguleeritud eraldi summaga. Ringkonnakohus märgib, et esialgse õiguskaitse korras määratud juurdepääsutasu ei ole lõplik. Lõplik juurdepääsutasu otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel.
21. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Maakohtu seisukohad on nimetatud osas määruses nõuetekohaselt (

§ 465

lg 2 p 8) põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Vastusena määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.1. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et maakohas kohaldas esialgset õiguskaitset põhjendamatult. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asjades on tulenevalt

§-st 6183 esialgse õiguskaitse kohaldamine seadusest tulenevalt lubatud.

§ 4771

lg-st 2 tuleneb, et kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Esialgse õiguskaitse kohaldamist võib taotleda menetluse igas staadiumis. Kui kohus on eelnevalt samas asjas jätnud taotluse rahuldamata, ei välista see uue taotluse esitamist. Sellisel juhul hindab kohus uuesti, kas taotletud viisil esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud. 14.

1. Avaldaja on põhjendanud esialgse õiguskaitse kohaldamist vajadusega pääseda X kinnistult avalikule teele üle X kinnistu, et viia palke ja metsamaterjali vastavate transpordivahenditega ning seeläbi vältida olulise majandusliku kahju tekkimist. Avaldaja väitel ei ole puudutatud isikud I ja II kuni
2. a-ni mingeid takistusi X kinnistul asuva tee kasutamiseks teinud. Puudutatud isikud ei ole seda asjaolu ka vaidlusanud, vaid selgitanud, et 8 metsaveosõidukid kahjustavad tee seisundit. Seetõttu ringkonnakohus leiab, et kuna olukorra esialgse reguleerimise vajadus seisnes juurdepääsu olemasolu (ajaloolise tee) tagamises ehk senise väljakujunenud tavaolukorra säilitamises, esines

§ 4771lg-st 2 tulenev alus esialgse õiguskaitse rakendamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul põhjendatult leidnud, et ainus mõistlik juurdepääs avaldaja kinnistult avalikult kasutatavale teele metsaveoks on üle X kinnistu. Määruskaebuse väitede ning kaebusele lisatud uued tõendid ei anna alust teha teistsugust järeldust, sh ei selgu määruskaebusele lisatud videost, millises asukohas ja millal on see salvestatud. Lisaks on vaidlustatud määrusega tagatud, et avaldaja taastab viivitamatult enda kuludega tee seisundi, kui metsavedu seda peaks kahjustama. Määruskaebuse väited, mis seonduvad alternatiivsete juurdepääsudega ning tõendite asja materjalide juurde võtmise otsustamisega, puudutavad avaldaja avalduse sisulist lahendamist ning ei ole aluseks vaidlustatud määruse tühistamisele. 14.

1. Maakohus ei pidanud enne esialgse õiguskaitse kohaldamist puudutatud isikuid ära kuulama. Menetlusosaliste varasem teavitamine on nõutav üksnes siis, kui kohus peab nad erisätete järgi enne esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustamist ära kuulama. Enne esialgse õiguskaitse rakendamist avalikult kasutatavale teele juurdepääsu talumise asjades ei ole menetlusosaliste ärakuulamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi nõutav. Kohus otsustab diskretsiooniõiguse alusel, kas puudutatud isikute ärakuulamine enne taotluse lahendamist on mõistlik ja vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud puudutatud isikute väited alust arvata, et ära kuulamata jätmine oleks kaasa toonud põhjendamatu esialgse õiguskaitse rakendamise. Puudutatud isikud said esitada oma seisukohad ja vastuväited määruskaebuses. 14.
2. Asjakohatud on määruskaebuses esitatud väited avaldaja ja Erametsa omavaheliste kokkulepete ja Erametsa tegevuse kohta. Eramets ei ole X kinnistu omanik, mistõttu ei saa ta puudutatud isikutelt

§ 6181lg 1 alusel nõuda avalikule kasutatavale teele juurdepääsu.

Avalduse

§ 6181lg 1 tähenduses saab esitada üldjuhul kinnistu omanik (avaldaja).

14.

1. Puudutatud isikute määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestanud puudutatud isiku III huvidega. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isik III on käesolevas asjas menetlusosaline ning tal on soovi korral võimalus esitada omapoolseid seisukohti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on puudutatud isik III maakohtu määruse
2. märtsil 2021 kätte saanud, kuid ei ole pidanud vajalikuks seda vaidlustada. Asja materjalidest ka ei nähtu, et puudutatud isikutel I ja II oleks puudutatud isiku III esindusõigus. 14.
3. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt.
4. Kuivõrd esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus

§ 173

lg 1 esimese lause mõttes, ei ole menetluskulude jaotuse märkimine sellises määruses vajalik. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9