← Eesti

2-18-5036/102

Obsah (9)§ 580§ 69§ 581§ 600§ 602§ 603§ 9§ 592§ 1018

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Kairi Piirisild Otsuse kuupäev 12. märts 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

) § 69 lg-tele 1 ja 2 ning põhjendas laenu I tagasimakse käsitlemisel, et hageja täitis poolte ühise kohustuse. Nii täitis ta sellest summast ½ ehk 300 000 krooni (19 161,50 euro) ulatuses kostja kohustuse. Neil kaalutlustel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 19 161,50 eurot. 8.2.3. Korteri I remondiks kulunud osasumma 225 000 krooni osas otsustas maakohus, et see kajastub sama korteri hilisemas hinnas ega ole eraldi jagatav. Korteri I müügist saadi umbes 6

(14)5100 eurot, mis kulus korteri II sissemakseks. Nii ei ole korterile I tehtud kulutused hüvitatavad. 8.2.4. Seltsingu sätetest loetles maakohus

§ 580, 581 ja 600–604 sätteid, aga ei tuvastanud nende kohaldamise eelduseid.

Kohus märkis, et tema hinnangul ei ole poolte abielueelse kooselu ja varaliste suhete puhul tegemist seltsinguga, samuti ei ole enam olemas enne abielu omandatud vara. 8.

  1. Ülejäänud nõuded lahendas maakohus ühisvara jagamise nõuetena ja viitas sellega seoses perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-le 2, PKS § 37 lg-tele 1–3 ja §-dele 28–
  2. Maakohus tuvastas, et pooled abiellusid
  3. oktoobril 2006, neil oli varaühisuse varasuhe, mis lõppes abielu lahutamisega
  4. septembril
  5. Seega kohalduvad ühisvara jagamisel PKS sätted. Maakohus lähtus sellest, et poolte osad ühisvaras on võrdsed. 8.
  6. Nõude

(2)rahuldamisel tuvastas maakohus vaidlustamata asjaoludena laenu II võtmiseks
  1. aprillil 2013 laenulepingu sõlmimise ja selle, et alates
  2. maist 2018 on laenu pangale tagastanud hageja. Kuni
  3. augustini 2019 moodustasid tagasimaksed 7855,92 eurot, millest kostja peab hagejale hüvitama poole ehk 3927,96 eurot. 8.
  4. Nõude
(3)rahuldamisel tuvastas maakohus, et auto oli abielu ajal sõlmitud liisingulepingu ese. Liisinguleping lõpetati
  1. juuli 2017 aktiga, mille järgi sai auto omandiõiguse kostja. Pärast auto võõrandamist ja liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist maksti kostjale välja 4200 eurot, millest pool ehk 2100 eurot tuleb kostjal omakorda maksta hagejale. 8.
  2. Nõude
(4)lahendamisel tuvastas maakohus vaidlustamata asjaoludena korteri II ja parkimiskoha kuulumise poolte ühisvarasse ning nende väärtused eksperdi arvamuse põhjal vastavalt 164 500 eurot ja 10 000 eurot. Hageja ei vaielnud vastu nimetatud varaesemete talle jätmisele, mistõttu tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel kohtulahendiga asendada selleks vajalikud kostja tahteavaldused. 8.7. Nõude
(5)lahendamisel tuvastas maakohus lisaks nõude
(2)juures juba märgitule vaidlustamata asjaoluna, et laenu II jääk
  1. augusti 2019 seisuga on 111 299,85 eurot. Hageja vastuväidete puudumise tõttu jättis maakohus selle kohustuse ühisvara jagamisel hagejale. 8.
  2. Nõude
(6)lahendust maakohtu otsuse resolutsioon otseselt ei sisalda, aga sisuliselt järgis maakohus tasaarvestust tehes kostja mõttekäiku, et hüvitis tuleb arvutada nõuetes
(4)ja
(5)märgitud varaesemete väärtuste vahena. 8.9. Nõude
(7)lahendamisel lähtus maakohus sellest, et kostja nõuab kasutuseelist korteri II ja parkimiskoha eest alates
  1. aasta veebruarist 175 eurot kuus. Pooled on üksmeelsed, et kostja lahkus korterist II veebruari lõpus, st sama kuu eest pole alust kasutuseelist välja mõista. Kostja lahkumise põhjus pole oluline. Pooled jõudsid üksmeelele, et korteri II üürihind on 700 eurot kuus ja kohane kasutuseelise hüvitis 175 eurot. Järelikult tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista selles summas igakuine kasutuseelis alates
  2. märtsist
  3. Kasutuseelist on põhjendatud arvutada kuni otsuse jõustumiseni, sest siis saab hageja teha omandikande muutmiseks vajalikud toimingud. Kuni
  4. novembrini 2019 on kasutuseelis 5775 eurot (= 33 × 175) ja edasi tuleb seda maksta 175 eurot kuus. 8.
  5. Tasaarvestuse tegi maakohus TsMS § 445 lg 1 alusel järgmiselt. Jagatava ühisvara koosseisus on positiivse väärtusega varaesemetest korter II ja parkimiskoht, st vara 174 500 euro eest, millest kummalegi poolele peab jääma 87 250 euro väärtuses vara. Kohustusena on ühisvaras laen II, mille jäägist 111 299,85 eurot on kummagi kanda samuti pool ehk 55 649,93 eurot. Nõuete
(1)–
(3)lahendamise tulemusel peab kostja maksma hagejale 25 189,46 eurot (=19 161,50 + 3927,96 + 2100). Kokku on kostjal saada ühisvara arvelt 87 250 eurot ja vaja tasuda 80 839,39 eurot (=55 649,93 + 25 189,46). Nende summade vahe 6410,61 eurot tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Lisaks peab hageja kostjale maksma nõude
(7)alusel välja mõistetud 5775 eurot ja 175 eurot kuus kuni otsuse jõustumiseni. 7
(14)8.
  1. Hageja taotlus kohtuotsuse täitmise tähtaja määramiseks jäi rahuldamata, sest 300 euro kaupa tasumine oleks kostjale liiga koormav ja hageja pole taotlust piisavalt põhjendanud. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles nõue
(1)jäi rahuldamata 7190,06 euro (pool kostjale 5. septembril 2007 üle kantud summast 225 000 krooni) saamiseks, temalt mõisteti nõude
(7)alusel välja kasutuseelis ja jäi rahuldamata otsuse osamaksetega täitmise võimaldamise taotlus. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 9.
  1. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Sellest pole aru saada, miks
  2. septembril 2007 tehtud maksetest üks on hüvitatav, teine aga mitte. Kostja ei tõendanud, et ka tema oleks teinud kulutusi korteri I remondiks. 9.
  3. Kasutuseelise osas lähtus maakohus ekslikult sellest nagu oleks pooled leppinud kokku hüvitatava kasutuseelise suuruse. Pooled olid üksmeelsed 700 euro suuruses üürihinnas. Kasutuseelise väljamõistmine pole kooskõlas hea usu põhimõttega ja otsus on ka üllatuslik, sest vastavat nõuet pole pooltega arutatud. 9.
  4. Samuti puuduvad vaidlustatud otsuses põhjendused, miks ei rahuldanud maakohus hageja taotlust võimaldada hüvitise maksmine osamaksetega.
  5. Kostja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles nõude
(1)alusel mõisteti temalt välja 19 161,50 eurot (pool 5. septembril 2007 pangale tagastatud 600 000 kroonist), samuti palub ta täiendada maakohtu otsust nõude
(6)lahendamiseks tehtava otsustusega. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. 10.1.

§ 69lg-te 1 ja 2 kohaldamine nõude

(1)lahendamisel on üllatuslik ja ebaõige. Maakohus jättis hindamata kostja väited ja tõendid kostjale lahusvarana kuulunud korteri võõrandamise kohta. Poolte ühine tahe korteri I soetamisel ja edasistel toimingutel oli ühise vara loomine viisil, et neile ei teki sellest üksteise vastu muid nõudeid. Maakohtu tõlgenduse järgi oleks tulnud sarnaselt hinnata kostja panust korteri II soetamisel. 10.2. Maakohus jättis ekslikult tegemata resolutsioonis otsustuse kostja nõude
(6)kohta, kuigi arvestas sellega tasaarvestuses. Samas on tasaarvestuse tuleb ebaõige, sest nõude
(1)rahuldamata jätmise korral tuleks hagejal maksta kostjale suurem summa. 10.
  1. Koos kaebusega esitas kostja täiendavate dokumentaalsete tõenditena notari hoiustamiskviitungi ja kontoväljavõtte, millega soovis tõendada oma panust ning kulutusi korteri II ja parkimiskoha ostmisel ja korteris parenduste tegemisel.
  2. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu, sh vaidles hageja vastu kostja dokumentaalsete tõendite taotlusele. Kuigi pooled märkisid kaebustes, et soovivad menetluskulude jätmist vastaspoole kanda, siis ei sisalda kumbki kaebus argumente, et maakohus oleks eksinud kulude jaotamisel TsMS § 164 lg 1 kohaldamisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 2¹ alusel osaliselt. Ringkonnakohus lahendab hageja nõude
(1)apellatsioonimenetluses vaidlusaluses osas maakohtust erineval õiguslikul alusel ja jätab selle rahuldamata. Kostja nõude
(7)rahuldab ringkonnakohus maakohtust väiksemas ulatuses ja ühtlasi võtab vastu sellest nõudest osaliselt loobumise. Resolutsiooni tuleb lisada maakohtu otsusest välja jäänud otsustus nõude
(6)kohta. Nimetatud muudatuste tulemusel teeb ringkonnakohus uuesti ka tasaarvestuse ja muudab vastavalt hagejalt kostja kasuks välja mõistetud summat. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise menetluskulud ringkonnakohtus. 8
(14)13. Kaebuste lahendamiseks selgitab ringkonnakohus esmalt vaidluse ulatuse apellatsioonimenetluses nõuete ja asjaolude osas (järgnevas p-d 14 ja 15). Seejärel käsitleb kohus hageja rahalist nõuet
(1)mõlema poole kaebuste alusel (p 16) ja kostja kasutuseelise nõuet
(7)hageja kaebuse alusel (p 17). Nende nõuete kohta tehtud otsustuste põhjal saab teha uue tasaarvestuse (p 18). Lõpuks kontrollib ringkonnakohus, kas hageja taotlus hüvitise tasumise tähtaja pikendamiseks jäi õigesti rahuldamata (p 19) ja teeb muud menetluslikud otsustused. 14. Maakohus rahuldas poolte nõuded osaliselt ja ka kaebused esitasid pooled üksnes osade nõuete kohta tehtud otsustuste vaidlustamiseks. Selle tulemusel on vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses nõuete kaupa järgmine:
(1)52 703,11 euro saamisele suunatud nõudest vaidlustas hageja selle 7190,06 euro osas rahuldamata jätmise ja kostja 19 161,50 euro osas rahuldamise – vaidlustamata on 33 541,61 euro (=52 703,11 – 19 161,50) osas nõude
(1)rahuldamata jätmine;
(2)–
(6)pole sisuliselt vaidlustatud, aga nõude
(6)osas heidab kostja ette selle lahendamise kohta tehtud otsustuse puudumist maakohtu otsuse resolutsioonist;
(7)kasutuseelise nõudest vaidlustas hageja rahuldatud osa, st temalt alates
  1. märtsist 2017 kuni maakohtu otsuse jõustumiseni igakuise kasutuseelise 175 eurot väljamõistmise; vaidlustamata on sama nõude rahuldamata jätmine
  2. aasta veebruari eest. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud. Endiselt on aktuaalne hageja taotlus otsuse täitmise tähtaja määramiseks.
  3. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest korterite I ja II omandamise, korteri I võõrandamise ja sellest saadud tulemi jaotamise, laenude I ja II võtmise ning tagastamise, abielu sõlmimise ja lahutamise ning pooltele enne abiellumist kuulunud korteritega tehtud tehingute kohta. Samuti pole vaidlusalune, et korterit II ja parkimiskohta kasutab hageja koos poolte ühise lapsega. Hageja
  4. septembri 2007 ülekanded vastavalt summades 600 000 krooni ja 225 000 krooni pole vaidlusalused, aga hinnata tuleb nende õiguslikku tähendust ning seda, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kummastki summast poole tagastamist. Korteri II ja parkimiskoha üürihinna osas on pooled üksmeelsed, aga vaidlus on küsimustes, kas, millises ulatuses ja millise ajavahemiku eest on kostjal õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist.
  5. Hageja nõue
(1)on suunatud 52 703,11 euro saamisele. Sellest on apellatsioonimenetluses vaidluse alla osasummad 7190,06 eurot (st pool 225 000 kroonist, mis hageja kandis
  1. septembril 2007 kostja kontole) ja 19 161,50 eurot (st pool 600 000 kroonist, mis hageja maksis samal päeval laenu I osalise ennetähtaegse tagastusena). 16.
  2. Hageja tugines nõude esitamisel seltsingulepingule. Maakohus ei tuvastanud poolte vahel seltsingulist õigussuhet ega pidanud võimalikuks ka seltsingu lõppemist käsitletavate sätete analoogia korras kohaldamist, st nõustus selles osas kostjaga. Ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama, et pooltel ei olnud seltsingut, aga ei nõustu maakohtu põhjenduse ega seltsingu likvideerimise sätete analoogia korras kohaldamata jätmisega. 16.
  3. Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (

§ 580lg 1).

Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine (

§ 581lg 1).

Seltsinglaste panused on eeldatavasti võrdsed (

§ 581

lg 2) ja seltsinglane pole kohustatud suurendama kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid (

§ 581lg 4).

16.3. Seltsingulepingu lõppemisel toimub

§ 600

lg 1 esimese lause järgi seltsingu likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel.

§ 600lg 1 teine lause näeb 9

(14)ette kaasomandi jaotamise sätete kohaldamise, kui

33. ptk-st ei tulene teisiti. Seltsinguvarast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, sh kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased (

§ 602lg 1 esimene lause).

Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused (

§ 603lg 1).

16.

  1. Senises kohtupraktikas on seltsingu likvideerimise sätteid kohaldatud ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (TsÜS §-s 4 ette nähtud analoogia alusel) ning seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui täidetud on järgmised tingimused (vt Riigikohtu
  2. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12328, p 12 ja seal viidatud varasem praktika): - mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (

§ 581

mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. 16.

  1. Need tingimused on korteri I soetamise osas täidetud. 16.5.
  2. Pooled ostsid korteri I kaasomandisse, võtsid selleks ühise laenu, remontisid korterit ja panustasid sellesse nii ühise kui ka neile enne abiellumist kuulunud vara arvel. Hageja müüs talle lahusvarana kuulunud Sõle tn korteri varem (
  3. aasta sügisel) ja kostja oma Vindi tn korteri hiljem (
  4. aasta kevadel), aga mõlemad tehinguid toimusid juba abielu ajal ja enne korteri I võõrandamist. Sellises olukorras pole oluline, et just hageja korteri võõrandamisest saadud raha kasutati osaliselt laenu I ennetähtaegseks tagastamiseks. Poolte majanduslikud panused on piisavalt olulised. Laen I võeti solidaarkohustusena summas 1 900 000 krooni, hageja korteri müügist saadi 850 000 krooni ja kostja omast 401 417,21 krooni. Need panused on ka piisavalt võrreldavad. Järelikult tegid mõlemad pooled korteri I omandamiseks ja parendamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud panused. 16.5.
  5. Korteri I müügileping sõlmiti veebruaris 2006 ja pooled abiellusid sama aasta oktoobris. Poolte peatne abiellumine pärast korteri I soetamist kinnitab nende tahet ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Sama nähtub poolte edasisest käitumisest, kui korteri I müügist saadud tulemit kasutati sissemakseks korteri II eest. 16.
  6. Siiski ei järeldu mõlema tingimuse täidetusest, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj (Riigikohtu 21.

detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 21 teine lõik). Hageja ei toonud esile ega tõendanud poolte tahteavaldusi, mille põhjal saaks tuvastada seltsingulepingu sõlmimise (

§ 9lg 1).

Järelikult tuvastas maakohus õigesti, et poolte vahel puudus seltsing, aga samas jättis ekslikult analoogia alusel kohaldamata seltsingu likvideerimise sätted poolte abielueelse kooselu ajal soetatud vara jaotamisel, st nõude

(1)lahendamisel. 16.7. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hageja nõuet
(1)kohaldades TsÜS §-s 4 ette nähtud analoogia alusel seltsingu likvideerimise sätteid. 16.7.1. Esitatud asjaoludel saab seltsingu likvideerimise sätete kohaldamisel kõne alla tulla esmajoones korterile I võõrandamisest saadud raha jaotamine

§-de 602–604 kohaselt. See tähendab esmalt korteri I omandamisega seotud võimalike kohustuste (tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist (

§ 602

), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (

§ 603

) ja seejärel kas ülejäägi jaotamist või kahjumi katmist vastavalt panustele (

§ 592lg 1 ja § 604 või § 603 lg 4 ja § 602 lg 2; vrd Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12916, p 25 ja seal viidatud varasem praktika). 10

(14)16.7.2. Vaidlustamata asjaoludel kasutasid pooled korteri I võõrandamisest saadud tulemi ühisvara soetamiseks. Korter I müüdi 80 000 euro eest, millest 74 887,27 eurot tagastati pangale laenu I katteks ja 5112,72 eurot jäi pooltele. Seega jäi pärast

§ 602

järgset mahaarvamist panuste tagastamiseks 5112,72 eurot, mille pooled kasutasid ühiselt korteri II ostmiseks. See on algsetest panustest väiksem summa. Kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmisel (

§ 603lg 4 ja § 602 lg 2).

Kirjeldatud olukorras ei saa üks seltsinglane teiselt nõuda oma panuse suuremas osas hüvitamist, kui see on võimalik tulemi arvel. 16.7.

  1. Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte kohaldub ka abieluvälise kooselu ajal soetatud olulise varaeseme ja sellega seotud kohustuste jagamisel. Seetõttu ei saa hageja nõuda
  2. septembri 2007 soorituste tervikuna ega osaliselt tagastamist mingil muul õiguslikul alusel, sh solidaarvõlgniku tagasinõudena (

§ 69

), käsundita asjaajamisena (

§ 1018

jj) või kaasomandi esemele tehtud kulutusena (asjaõigusseaduse § 72 lg 4, § 75 lg 1). 16.7.

  1. Järelikult saaks hageja nõuda korteri I soetamise ja parendamise panust tagasi üksnes teatava osana 5112,72 eurost, aga ka see ei ole võimalik, sest pooled kasutasid nimetatud rahasumma ühiselt korteri II ostul. 16.
  2. Lisaks tuleb kontrollida, kas neil asjaoludel saaks hageja nõude

(1)rahuldada ühisvara jagamisel või selle arvelt hüvitise saamise nõudena või vähemalt tasaarvestusena kostja hüvitisnõude suhtes. 16.8.
  1. Kumbki pool ei tugine väitele, et nad oleks kokku leppinud osad ühisvaras. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Nii võisid küll 5112,72 euro piires abikaasade osad, st neile lahusvarana osaliselt tagastatud panused olla erinevad, aga nad ei leppinud kokku sellest tingituna ühisvara osade suurust. 16.8.
  2. Kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kuigi hageja nõuab praegu hüvitist kostjalt ja sellist nõuet PKS § 34 lg 2 otseselt ette ei näe, siis saab hageja nõuet mõista ka tasaarvestusena kostjale makstava hüvitise vähendamiseks (Riigikohtu
  3. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 21.1 teine lõik). 16.8.
  4. PKS § 34 lg 2 ei anna aga alust selleks, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati (Riigikohtu
  5. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 214-18828, p 22 ja p 22.2 esimene lõik). 16.8.
  6. Korteri I müügist saadud tulem 5112,72 eurot moodustas korteri II ja parkimiskoha ostuhinnast (149 000 eurot) vähem kui 3,5%. Isegi kui korteri I soetamiseks tehtud panused olid mõneti erinevad, ei annaks see alust kohaldada PKS § 34 lg 2 hiljem ühisvara jagamisel. Poolte panuste olulist erinevust ringkonnakohus ei tuvasta. 16.
  7. Neil kaalutlustel jääb hageja nõue
(1)rahuldamata nii 7190,06 euro kui ka 19 161,50 euro saamiseks, st hageja kaebus on kõnealuses osas edutu ja kostja kaebus rahuldatakse. 16.
  1. Eelnevate alapunktide tulemusel pole vaja uurida ega hinnata tõendeid, mis käsitlevad täpsemalt korteri II ostu rahastamist ja kulutusi ehitustarvetele. Kostja
  2. detsembri 2019 taotlused jäävad TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Samuti pole vaja käsitleda kostja muid vastuväiteid samale nõudele.
  3. Kostja nõue
(7)kasutuseelise saamiseks on apellatsioonimenetluses vaidluse all osas, milles maakohus nõude rahuldas, sest selle peale esitas hageja apellatsioonkaebuse. 11
(14)17.
  1. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja on kasutuseelise nõudest osaliselt loobunud. Algselt nõudis ta alates
  2. aasta veebruarist igakuiselt 200 euro maksmist, aga vähendas summat
  3. aprilli 2019 menetlusdokumendis 175 euroni. Sisuliselt kostja loobus ülejäänud nõudest igakuiselt 25 euro saamiseks. Hagist loobumine on TsMS § 4 lg 3 ja § 429 lg 1 järgi hageja õigus, kostjal vastuhagejana on TsMS § 373 lg 3 kohaselt samasugune õigus. TsMS § 429 lg 1 alusel tuleb loobumine vastu võtta ja nõude
(7)menetlus vastavas osas lõpetada. 17.
  1. Kuigi kasutuseelise kui varalise õiguse jagamise viisi PKS otsesõnu ei sätesta, saab jagada abikaasade vahel ka ühisvara hulka PKS § 25 mõttes kuuluvaid muid varalisi õigusi, sh kasutuseelist (Riigikohtu
  2. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 22 kuues lõik). Seega lahendas maakohus nõude
(7)õigesti ühe osana ühisvara jagamise nõuetest. 17.
  1. Kasutuseelise jagamisel tuleb selgitada selle väärtus, st eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Korteri kasutuseeliste väärtuse saab määrata selle kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, st üüritasu järgi (Riigikohtu
  2. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Maakohus sedastas õigesti, et poolte üksmeelsete avalduste järgi
  3. märtsi 2019 istungil on korteri II ja parkimiskoha üürihind 700 eurot kuus. 17.
  4. Ühisomandi puhul ei saa siiski kasutuseeliste ulatust kindlaks teha ja kasutuseeliste hüvitamist nõuda sarnaselt kaasomandile, st kaasomaniku mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus on võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Kasutuseelise väärtust mõjutab see, kui korterit kasutavad lisaks muud perekonnaliikmed (Riigikohtu
  5. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-93-12, p 20 neljas lõik). Käesoleval juhul on kostja põhjendatult lähtunud sellest, et kasutuseelisena on talle hüvitatav 25% korteri üürihinnast. Sel viisil on piisavalt arvesse võetud nii ühisomandi eripära kui ka lapse elamist samas korteris. Kokkuvõtvalt on kohane kasutuseelise igakuine hüvitis 175 eurot (= 25% × 700). 17.
  6. Kasutuseelist saab ühisvarana jagada üldjuhul alates vastava nõude esitamisest teise abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (Riigikohtu
  7. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17 kolmas lõik). Korter II ja parkimiskoht jäid pärast poolte kooselu lõppemist hageja ainukasutusse ja kostja ei nõudnud selle eest tasu, mistõttu saab eeldada poolte vaikivat kokkulepe nende asjade tasuta ainukasutuseks seni kuni
  8. novembril 2018 vastuhagi esitamiseni. Nimetatud eeldusest erinevat kokkulepet kostja esile ei toonud ega tõendanud. Neil kaalutlustel tuleb tühistada maakohtu otsus kasutuseelise saamiseks alates
  9. märtsist 2017 kuni
  10. novembrini 2018 ja jätta selles osas nõue
(7)rahuldamata. Kõnealuses osas on hageja kaebus edukas. 17.6. Alates vastuhagi esitamisest saab kostja aga kasutuseelist nõuda ja selles osas puudub vastuolu hea usu põhimõttega. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja kaotas vastava nõude pelgalt põhjusel, et ta ise lahkus poolte ühisest elukohast. Pooled olid juba abielu lahutades üksmeelsed, et nende kooselu on lõppenud ja suhete taastamine pole võimalik. Sellises olukorras ei saa abikaasadelt mõistlikult eeldada koos elamist samas eluruumis. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 17.4 kostja ja maakohtuga, et 175 eurot on põhjendatud kasutuseelise summa ühes kuus. Selle summa kujunemisel võeti asjakohaselt arvesse lapse jätkuvat elamist koos hagejaga. Maakohtu otsus ei olnud üllatuslik, sest sama nõuet käsitleti nii 12
(14)12.3.2019 istungil kui ka poolte menetlusdokumentides. Järelikult puudub alus maakohtu otsust sama nõude osas ülejäänud osas muuta. 17.
  1. Maakohus mõistis kasutuseelise välja otsuse jõustumiseni. Nii maakohtu põhjenduste kui ka ühisvara jagamise mõttega on kooskõlas arusaam, et silmas on peetud otsuse jõustumist nende varaesemete jaotuse osas, mille kasutamise eest kostja nõudis kasutuseelise hüvitamist. Maakohtu otsust korteri II ja parkimiskoha jagamise osas ei vaidlustatud. Mõlemad pooled said otsuse kätte selle tegemise päeval, st
  2. novembril
  3. TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 632 lg 1 alusel jõustus otsus korteri II ja parkimiskoha jagamise kohta
  4. detsembril
  5. Järelikult saab kostja selle ajani nõuda kasutuseelise hüvitamist. 17.
  6. Eelneva põhjal tuleb nõude
(7)alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista kasutuseelise hüvitis
  1. aasta novembri 10 päeva eest 58,33 eurot (= 10 / 30 × 175), järgneva 12 kuu eest 2100 eurot (= 12 × 175) ja
  2. aasta detsembri 27 päeva eest 14,81 eurot (= 27 / 31 × 175). Kokku on nõue
(7)põhjendatud summas 2173,14 eurot (= 58,33 + 2100 + 14,81).
  1. Tasaarvestus poolte rahaliste nõuete vahel kujuneb järgmiseks. 18.
  2. Põhjendatud on kostja kaebuse väide, et maakohus jättis otsuse resolutsioonis tegemata otsustuse nõuetes
(4)ja
(5)märgitud varaesemete eest hagejalt kostja kasuks hüvitise väljamõistmise ehk nõude
(6)kohta. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, et tasaarvestuse tegemisel võttis maakohus nimetatud esemete väärtust arvesse, aga TsMS § 442 lg 5 esimese lause ja § 445 lg 1 teise lause järgi pidanuks tasaarvestusele eelnema otsustus hagejalt kostja kasuks raha väljamõistmiseks. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. 18.2. Maakohtu otsust ei vaidlustatud nõuete
(4)ja
(5)lahendamise tulemuse, sh neis märgitud varaesemete väärtuse tuvastamise osas. Hagejale jäid korter II ja parkimiskoht väärtustega 164 500 eurot ja 10 000 eurot ning laenu II tagastamise kohustus 111 299,85 eurot. Nende väärtuste saldo on 63 200,15 eurot (=164 500 + 10 000 – 111 299,85), millest hageja peab kostjale hüvitama poole ehk 31 600,08 eurot. Kostja nõue
(6)tuleb selles summas rahuldada, aga jääb rahuldamata 3 399,92 euro (= 35 000 – 31 600,08) saamiseks. 18.3. Hageja peab nõuete
(6)ja
(7)lahendamise tulemusel maksma kostjale 33 773,22 eurot (=31 600,08 + 2173,14). 18.4. Kostja peab nõuete
(2)ja
(3)lahendamise tulemusel maksma kostjale 6027,96 eurot (=3927,96 + 2100). 18.
  1. Kahe eelmise alapunkti tulemusel ja TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused kohustused ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 27 745,26 eurot (=33 773,22 – 6027,96).
  2. Otsuse täitmise tähtaja jättis maakohus sisuliselt õigesti pikendamata. 19.
  3. Kuigi maakohus ei viidanud vastava taotluse õiguslikule alusele, siis on otsusest tervikuna aru saada, et maakohus lähtus TsMS § 445 lg 1 esimesest lausest. Selle alusel võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata ms otsuse täitmise tähtaja. 19.
  4. Ringkonnakohtu otsusega mõistetakse hagejalt välja suurem summa, mistõttu tuleb hageja taotlust uuesti hinnata. Sealjuures peab kohus kaaluma mõlema poole huve. 19.
  5. Ühisomandi lõpetamisel peab kohus lahendi tegemisel järgima omandit kaotavale ühisomanikule õiglase hüvitise maksmise põhimõtet. Üldjuhul tähendab õiglane mh seda, et hüvitis makstakse mõistliku aja jooksul. Kui jagatav varaese on eluruum, siis on üks kriteerium mõistliku aja hindamisel, et omandi kaotanud ühisomanik saab endale soetada uue eluruumi. Senisest suurema omandiõiguse saanud omanikul seevastu on vähemalt üldjuhul võimalus võtta omandi tagatisel laenu hüvitise maksmiseks. Neil kaalutlustel ei saa välistada, et suurema hüvitise maksmise kohustus lükatakse mõnevõrra edasi, aga see ei tohiks tuua kaasa omandi kaotanud ühisomanikule praktilise hüvitise maksmata jätmist. 13
(14)19.
  1. Käesoleval juhul on vastuhagi esitamisest möödunud üle kahe aasta ja poolte peamiste varaesemete jagamise kohta tehtud maakohtu otsuse selles osas jõustumisest üle aasta. Hagejale pidi olema mõistlikult ettenähtav, et kui korter II ja parkimiskoht jäävad talle, siis tuleb nende eest maksta kostjale teatav hüvitis. Nii on hagejal olnud piisavalt aega võtta hüvitise tasumist võimaldavaid meetmeid. 19.
  2. Neil kaalutlustel jääb maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus ei rahuldanud hageja taotlust kostjale tasutava hüvitise maksmise tähtaja pikendamiseks ja osamaksete võimaldamiseks.
  3. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud maakohtu otsustuse kriitikat poolte kaebused ei sisalda. Ringkonnakohus nõustub, et nõuete sisu arvestades oli õiglane ja põhjendatud jätta kulud poolte endi kanda.
  4. Kokkuvõttes rahuldatakse mõlemad hagid ja kaebused osaliselt. Hageja kaebuse alusel vähenes temalt nõude
(7)alusel välja mõistetud summa ja kostja saavutas nõude
(1)tervikuna rahuldamata jätmise. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1 ja § 164 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Maakohus nimetas vaidlustatud otsuse resolutsioonis korterit II ja parkimiskohta kinnistuteks, mis ei takista otsusest aru saamist ega selle täitmist. Ringkonnakohus järgib sama sõnakasutust. (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.