← Eesti

1-13-11203/100

Obsah (7)§ 4241§ 416§ 432§ 179§ 180§ 1542§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 28. mai 2021 Kohtuasja number 1-13-11203 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtuasi Viru Vangla taotlus Mohamed Helmi Jebn

) § 4241 lg 1 alusel. Vaidlustatud kohtumäärus

  1. Viru Maakohus jättis
  2. aprilli 2021 määrusega M. H. Jebnouni edasisest karistuse kandmisest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.

§ 4241

lg 1 järgi edasisest karistuse kandmisest vabastamise eeldused on

§ 416lgs 1 sätestatud asjaolud.

M. H. Jebnouni suhtes on täidetud

§ 416lg 1 p-st 1 tulenev eeldus: ta saadetakse Harju Maakohtu 27.

märtsi 2014 otsuse alusel riigist välja. 5.

§ 4241

lg 1 alusel süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamise otsustamisel võetakse arvesse, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded. Samas on

§ 4241

kehtestamise seletuskirjas märgitud, et kohtul on süüdimõistetu

§ 4241

lg 1 alusel vabastamise otsustamisel lai diskretsioon võtta arvesse kõiki asjakohaseid kriteeriume (toime pandud kuriteo raskus, asjaolud, süüdlase isik, karistus) ning seda lisaks juba eelnimetatud asjaoludele.

  2. veebruari 2021 määrusega otsustas maakohus jätta M. H. Jebnouni vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Seda põhjendas kohus muu hulgas M. H. Jebnouni kuriteo raskusega. Teise isiku julmal või piinaval viisil tapmise eest mõistetud karistusest vaid poole ärakandmine ei ole M. H. Jebnouni süü suurust arvestades piisav. Samuti ei tekkinud kohtul veendumust, et M. H. Jebnouni ei pane toime uusi kuritegusid. Ringkonnakohus nõustus
  3. märtsi 2021 määruses maakohtu seisukohaga ja leidis, et M. H. Jebnouni puhul ei ole karistuse eesmärk veel täidetud.
  4. Vangla taotluse kohaselt on M. H. Jebnounil K-Raha andmetel
  5. märtsi 2021 seisuga võlgnevusi summas 37 227,48 eurot. Ta ei ole teinud kinnipidamisasutuses märkimisväärseid samme nõuete täitmiseks, on korduvalt keeldunud vangla poolt pakutavates majandustöödes osalemisest. Pärast 7,5 aastat vangistust ei ole M. H. Jebnouni kuritegelikud hoiakud ka vangla tingimustes vähenenud. M. H. Jebnounit karistati
  6. augustil 2019 KarS § 218 lg 1 järgi. M. H. Jebnouni ei ole soovinud vangistuses viibitud aega kasutada selleks, et maandada temast tulenevaid riske ja kuritegelikke hoiakuid. Muu hulgas keeldus M. H. Jebnouni osalemisest sotsiaalprogrammis, mis on mõeldud vägivaldse käitumisega seotud riskide maandamiseks. Vangla andmetel on M. H. Jebnouni hetkel siiski sotsiaalprogrammi ootejärjekorras. See annab lootust, et süüdimõistetu võib järelejäänud vangistuse jooksul ikkagi hakata osalema individuaalsest täitmiskavast tulenevates riske maandavates tegevustes. Kohtuistungil kinnitas M. H. Jebnouni, et sotsiaalprogramm toimub alles järgmisel aastal. Psühholoogiga rääkis M. H. Jebnouni oma isiksusest ja sellest, milliseid traditsioone ta austab. Psühholoogi meelest on M. H. Jebnouni meelestatud positiivselt.
  7. Alates
  8. veebruarist 2021, mil maakohus arutas M. H. Jebnouni ennetähtaegset vabastamist, ei ole karistuse eesmärkide saavutamiseks liikumisi tehtud, v.a vestlus psühholoogiga. M. H. Jebnouni on toime pannud isikuvastase kuriteo ja täitmisplaanis on talle ette nähtud sotsiaalprogramm „Viha juhtimine“, mis aitaks maandada tema agressiivsusest tulenevaid riske. Seda sotsiaalprogrammi ei ole M. H. Jebnouni läbinud.
  9. Kohtu hinnangul on vangla taotlus ennatlik ning M. H. Jebnouni vabastamist ei saa põhjendada pelgalt väljasaatmisega. Sarnaselt
  10. veebruari 2021 tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise määrusega leiab kohus nüüdki, et M. H. Jebnouni isikut, kuriteo raskust, süü suurust, käitumist kinnipidamisasutuses, karistuse pikkust ja vabanemisjärgseid tingimusi arvesse võttes ei ole M. H. Jebnouni edasisest karistuse kandmisest vabastamine põhjendatud. 2

(9)Määruskaebus
  1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. H. Jebnouni, kes märgib kokkuvõtlikult järgmist.
  2. Viru Vanglat kontrollivad selle neljanda osakonna juht K.L. i ja tema parim sõber, vangladirektori abi A.M. . K.L. i diskrimineerib M. H. Jebnounit, kuna viimane ei ole eestlane ja tema eesnimi on Muhamed. Samuti esitab K.L. i valeinfot, et manipuleerida kohtuga ning teeb kõik, et M. H. Jebnouni kannataks ja oleks vanglas kuni karistusaja lõpuni.
  3. On vale, et M. H. Jebnouni keeldus vanglas tööst ja ei taha tasuda oma nõudeid. Ta töötas varem Tallinna Vanglas ja tasus enamuse oma nõuetest.
  4. aasta aprillis asus ta tööle Viru Vanglas, kuid sellest saadav tasu ei olnud piisav isegi hambapasta ja seebi ostmiseks. Ta küsis korduvalt tasuvamat tööd, kuid K.L. i ütles, et ta saab teha vaid koristustööd.
  5. Vangla iseloomustuse kohaselt on M. H. Jebnounil alkoholiprobleem, mis põhjustab enesekontrolli kaotust ja põhjustas ka naise tapmise. Väidetavalt aitas vangla tal alkoholist loobuda, aga seda ei ole ta ise kunagi öelnud. Tema usk ei luba alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Kodumaal Tuneesias ei tarvitanud ta neid kunagi. Kui ta tuli Eestisse, tegi ta kõvasti tööd ja algasid pereprobleemid. Stressi tõttu jõi ta aeg-ajalt üks või kaks õlut pärast tööd, kuid ei olnud purjus ega kaotanud enesekontrolli. Kuna alkoholile ei ole tema religioonis ja kultuuriruumis kohta ning tema jaoks on väga lihtne soovi korral alkoholist hoiduda, ei pannud vangla teda alkoholist loobuma. Hoopis tema religioon ja usk aitasid teda. Vangla pani ta loobuma suitsetamisest. On vale, et oma naise tapmise ajal oli ta alkoholi tarvitanud. Millest järeldab vangla, et ta võib olla agressiivne ja see oht võib suureneda, kuna ta ei suuda alkoholist loobuda? Ta on kindel, et ei tarvita enam kunagi alkoholi, seda enam, et ta asuks tagasi Tuneesiasse, kus elu on teistsugune ja ei ole probleeme, mis põhjustasid talle stressi.
  6. Varasemas kohtumääruses on kirjas, et M. H. Jebnouni ründas kaaskinnipeetavat. Tegelikult ründas kaaskinnipeetav teda, kuna K.L. i põhjustas nende vahel konflikti. Ta esitas erinevaid kaebusi, mis ei meeldinud K.L. ile ja A.M. le. Seetõttu makstakse talle kätte ja esitatakse kohtule valeinfot.
  7. On ebaselge, miks toetas prokurör M. H. Jebnouni ennetähtaegset vabastamist, aga ei toeta vabastamist nüüd. Kas sellel võib olla seos sama prokuröri poolt varem allkirjastatud dokumentidega? Sama prokurör lõpetas varem kriminaalasja, kus M. H. Jebnouni soovis esitada süüdistuse kaaskinnipeetava suhtes ja ei olnud nõus minema prokuröriga kompromissile. Samuti on sama prokurör allkirjastanud varem M. H. Jebnouniga seoses ühe dokumendi
  8. mail 2019 (kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis).
  10. mail 2021 saatis M. H. Jebnouni täiendava seisukoha. Kinnipeetav vabandab, et ta väitis eelnevalt, et prokurör pole tema vabastamisega nõus. Ka selgitab M. H. Jebnouni, et tema poeg on talle vanglasse kirjutanud. Ringkonnakohtu seisukoht
  11. Ringkonnakohus peatub kõigepealt

§ 4241

kohaldamise teoreetilistel eeldustel ja vaeb seejärel, kas ja kuidas saab neid eeldusi rakendada M. H. Jebnouni suhtes. 18.

§ 4241pealkiri on vangistuse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine.

See pealkiri on eksitav. Nimelt ei reguleeri paragrahv sugugi mitte kõiki vangistuse täitmisel tekkivaid küsimusi, vaid keskendub sätte enda ja

§ 416teksti silmas pidades üksnes kitsale 3

(9)valdkonnale: sellise kinnipeetava vabastamisele, kes lahkub vabanemise järgselt Eestist. See norm lisati seadusse vähem kui kahe aasta eest. Kahjuks tuleb tõdeda, et säte pole kuigivõrd õnnestunud ja selle kohaldamise eeldused on suures osas suhteliselt ebaselged. 19. Tõsi, seadusest tuleb selgelt välja, millise kinnipeetava vabastamine

§ 4241

järgi kõne alla tuleb.

§ 4241

lg 1 teeb viite § 416 lg 1 p-dele 1 ja 2 ehk normi rakendamise adressaadiks võib olla

  1. a)süüdimõistetu, kes antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja või
  2. b)välismaalasest süüdimõistetu, keda on teise astme kuriteo eest karistatud vangistusega, on endale võtnud kohustuse lahkuda Eesti Vabariigist vastuvõtvasse riiki koos sissesõidukeeluga viieks kuni kümneks aastaks ning tal on Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul võimalik vastuvõtvasse riiki tagasi pöörduda. 20. Menetluslikus mõttes on üheselt aru saada, kes saab kohtule vastava taotluse esitada: selleks on vangla. Erinevalt ennetähtaegse vabastamise menetlusest (vt

§ 432

lg 3 koostoimes §-ga 426) ei kõnele seadus

§ 4241

järgsesse vabastamismenetlusse puutuvalt prokuratuurist – prokuratuur hakkab rolli mängima alles siis, kui juba vabastatud kurjategija tekitab probleeme (vt

§ 4241lg-d 3 ja 4).

Seega ei ole prokuratuur käesoleva menetluse osaline. Maakohus ja prokuratuur on siiski leidnud teisti: maakohus päris prokuratuuri arvamust M. H. Jebnouni vabastamise kohta ja prokuratuur oma arvamuse ka esitas. Samas on maakohtu määruse ja prokuratuuri arvamuse pinnalt ilmne, et kumbki ei süüvinud asja sisusse: mõlemad lähtusid sellest, et tegemist on ennetähtaegse vabastamise menetluse raames antava arvamusega. Et prokuratuur

§ 4241

järgses menetluses ei osale, on loogiline ka tulenevalt sellest, et vabastamise korral lahkub süüdlane Eestist ja tema retsidiivsusrisk oluline pole (vt all): seetõttu ei puutu see menetlus kuigivõrd prokuratuuri, kelle ülesandeks on menetleda (eeskätt) Eestis aset leidvaid kuritegusid. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohtu hinnangul menetlusosaliseks mitte prokuratuur, vaid vangla. 21.

§ 416

lg-st 2 nähtub, et kõnealuses menetluses võetakse arvesse seda, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded. Samas tuleb tõdeda, et välja ei tooda, mida tuleb neid asjaolusid arvesse võttes silmas pidada. Mõnes mõttes on see olukord sarnane KarS § 76 lg-ga 4, mis paneb kohtule kohustuse arvestada kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetluses mitmeid erinevaid faktoreid – ei ütle aga, mis on eesmärk, millest kohus neid faktoreid arvestades juhinduma peab. Alles viimaste aastate kohtupraktikas on jõutud arusaamisele, et selleks on uute kuritegude oht: KarS § 76 lg-s 4 loetletud tegureid arvestades tuleb hinnata, kui suur on süüdlase retsidiivseks muutumise tõenäosus. 22. Ringkonnakohtu meelest tuleb

§ 416lg 2 kohta öelda järgmist.

  1. Oleks ilmselt täiesti ebaloogiline, et kurjategija võlgu „võetakse arvesse“ selliselt, et mida enam neid võlgu on, seda hõlpsam kinnipeetava vabastamine on. Mõistusepärasem näiks vastupidiselt talitamine: kui kurjategijal on palju võlgu, tuleks ta pigem jätta vabastamata. Seega pole mingit põhjust jätta inimest selle normi alusel vabastamata siis, kui a) tal mingeid võlgu ei tekkinudki1 või b) ta on kõik tal tekkinud võlad tasunud.
  2. Kui aga kurjategijal mingid

§ 416

lg-s 2 nimetatud võlad on, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul selgelt eristada ühelt poolt kuriteoga tekitatud kahju ja teisalt kriminaalmenetluse kulusid ning muid avalik-õiguslikke nõudeid. 1 Selline olukord saab olla ilmselt väga harv. Nt kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega möödapääsmatult sundraha: vt

§ 179

.

§ 180

lg 3 kohaselt on võimalik menetluskulusid vähendada – aga mingi osa neist kuludest peab süüdimõistetu ikkagi ära maksma. Tõsi, alaealise puhul on võimalik menetluskulud täielikult riigi kanda jätta:

§ 180lg 3. 4

(9)
  1. Ringkonnakohtu hinnangul pole kurjategija vabastamata jätmine kriminaalmenetluse kulude või muude avalik-õiguslike nõuete2 tasumata jätmise tõttu siiski loogiline. Nimelt on inimese vanglas hoidmine riigi jaoks väga kulukas. Nt on väidetud, et ühe vangi kuine ülalpidamise kulu on 2249 eurot
  2. Seepärast on kinnipeetava vanglasse jätmine lootuses, et ta tasub riigile võlad ära, üldjuhul riigi jaoks majanduslikult selgelt kahjulik. Seda isegi siis, kui arvestada, et viimati märgitud summa ei kulu konkreetse vangi peale vahetult, vaid see on saadud süsteemi kogukulu jagamisel vangide arvuga – ja ühe vangi vabastamisel ei säästa riik otseselt 2249 kuus. Esiteks saab siiski eeldada, et ka ühe vangi vabastamisel tekib mõningane vahetu kulude kokkuhoid. Teiseks aga tuleb arvestada, et

§ 4241

järgseid menetlusi saab olema tulevikuski – ja kui ka neis tulevastes menetlustes jäetakse võlad riigi ees arvesse võtmata ning vang vabastatakse, võib tekkida ka üleüldine kuluefekt. Ringkonnakohtu hinnangul võiks vangi vabastamata jätmine võlgade tõttu riigi ees osutuda kasumlikuks vaid mingitel äärmiselt erandlikel (pigem teoreetilistel) juhtudel. Nt kui

  1. a)kinnipeetava võlad riigi ees ületavad tema n-ö kellast kellani vangistuse kulusid oluliselt ja
  2. b)on teada või vähemasti põhjust arvata, et kurjategijal on võlgade tasumiseks piisavalt raha, võib riik ehk tõepoolest riskida sellega, et jätab kurjategija

§ 4241

alusel vabastamata ja selgitab kinnipeetavale, et kohe kui too võlad täielikult tasub, esitab vangla

§ 4241alusel uue taotluse ja kurjategija pääseb vabadusse.

Kui aga saab eeldada, et vang maksab võlgu tagasi vähem kui läheb maksma tema vanglas pidamine, vangistuse jätkamine n-ö riigi rahakoti jaoks mõttekas pole. Nii tulebki tõdeda, et vangi vabastamise sidumine võlgadega riigi ees on pole kuigivõrd õnnestunud lahendus – pigem näib see olevat lõpuni läbi mõtlemata. 26. Teisiti on puutuvalt kuriteoga tekitatud kahjusse. Selle kahju osas pole võlausaldajaks mitte riik, vaid kannatanu. Seadus räägib kahju heastamisest või heastama asumisest. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul välistatud niisuguse kurjategija vabastamine, kes pole kahjuhüvitist isegi mitte osaliselt tasunud, st pole asunud kahju heastama. Kurjategija vabastamata jätmine kahju hüvitamata jätmise korral on igati kannatanu huvides: on võimalik, et vabadusse pääsemise soov ajendab kurjategijat hüvitama kahju juba enne

§ 4241

järgse menetluse alustamist või vähemasti hüvitab ta kahju pärast tema vabastamata jätmist, lootes, et seejärel esitab vangla kohtule tema uue

§ 4241

järgse vabastamise taotluse ja seekord lastakse ta kahju hüvitamise tõttu vabaks. Muude eelduste täidetuse korral see reeglina nii olla võikski. Päriselt ei saa välistada sedagi, et vabaks lastakse ka niisugune vang, kes on hüvitanud vaid osa tema tekitatud kahjust, st on asunud kahju heastama. Ilmselt ei saa kahju vaid osalise hüvitamise korral rajada kurjategija vabastamise otsustust vähemalt üldjuhul lubadusele järgi jäänud võlg tulevikus ära maksta (nt väidab kurjategija, et ta hakkab riigis, kuhu ta suundub, tööle ja tasub võla oma töötasust): niisuguse lubaduse rikkumisele ei saa Eesti riik sama hästi kui kunagi kuidagi reageerida. Pigem võib inimese vabastamine kahju osalise hüvitamise korral tulla kõne alla siis, kui võla edasine tasumine ei näi reaalne: näiteks satub seni vanglas tööd teinud ja töötasust võlga maksnud kurjategija ratastooli ega suuda seetõttu enam tööd teha. Ka on küsitav, kas on põhjendatud hoida vanglas sellist inimest, kelle võlg ületab tema poolt potentsiaalselt makstavat summat oluliselt: nt kui kinnipeetav maksab 100 000 euro suurust võlga vanglas teenitavast 30 eurosest kuutasust. Ühelt poolt on ka väike hüvitis parem kui mitte midagi, ent teisalt tuleb arvestada, et see moodustab koguvõlast ikkagi vaid pisku. 27. Ilmselt oleks riigi jaoks peaaegu alati majanduslikult kasulik tasuda kahjuhüvitis kannatanule kurjategija eest ise: kurjategija vanglas pidamine seni, kuni too saab hüvitise makstud, läheb riigile eeldatavasti märksa kulukamaks kui läheks hüvitise maksmine. See kaalutlus siiski

§ 4241järgset menetlust toimetavat kohut mõjutada ei saa.

Esiteks pole seaduses alust, mis võimaldaks riigil kurjategija asemel kannatanule kahju hüvitada – riigi raha aga õigusliku aluseta käsutada ei saa. Teiseks võiks selliselt – ehkki majanduslikult ratsionaalselt – toimetamine olla 2 Avalik-õiguslik nõue peab ringkonnakohtu meelest olema tekkinud kriminaalmenetluses. Nt võib selliseks nõudeks olla avalik-õigusliku nõudeavalduse (

§ 1542) rahuldamisel tekkinud võlg. 3 https://www.vangla.ee/et/uudised-ja-arvud/vangistuse-kulud 5

(9)kriminaalpoliitiliselt (või emotsionaaselt) vastuvõetamatu: kahju ei hüvita mitte selle tekitanud kurjategija, vaid see makstakse kinni n-ö maksumaksja taskust. Seetõttu tuleb kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist analüüsides jätta riigi fiskaalhuvid kõrvale. 28. Rohkem eeldusi

§ 4241

kohaldamise kohta seaduses pole: seda ei menetluslikus ega materiaalõiguslikus mõttes.

  1. Nt pole menetluslikult selge, kas vanglal on niisuguse taotluse esitamise kohustus ehk kas vangla peab juhul, kui (ebaselged) materiaalsed eeldused vangi vabastamiseks näivad esinevat, igal juhul kohtu poole pöörduma või on tal diskretsiooniõigus – ja kui on, siis millest see diskretsioon lähtuma peab. Ennetähtaegse vabastamise menetluses vanglal diskretsiooniõigust ei ole: vangistusseaduse (VangS) § 76 kohaselt esitatakse materjalid kohtule tähtaja saabudes automaatselt.
  2. Ka ei nähtu seadusest, millisel ajahetkel selline vabastamine kõne alla tuleb. Ennetähtaegse vabastamise menetlus eeldab, et inimene on igal juhul teatud aja vanglas ära: teise astme kuriteo puhul vähemalt kolmandiku ja esimese astme kuriteo puhul vähemalt poole talle mõistetud vangistusest (vt KarS § 76 lg 1). See on seletav seeläbi, et kurjategija peab oma süü lunastama ehk peab oma kuriteo tõttu taluma oma vabadusõiguse rasket riivet. Ka on tegemist sellega, mida kohtupraktikas nimetatakse mõnikord ühiskonna õiglustunde rahuldamiseks: ühiskonnaliikmed näevad, et kuriteole järgneb kurjategija jaoks ebameeldiv kohtlemine – ja ühiskonnaliikmete hinnangul on see õiglane. Seda silmas pidades ei ole ringkonnakohtu meelest võimalik, et

§ 4241

järgses menetluses sellest loogikast ei lähtutaks (ja vangla saaks

§ 4241

järgse taotluse esitada kasvõi kinnipeetava vangistuse kandmise esimesel päeval): jääks ju kurjategija süü niisugusel juhul lunastamata ja see võiks tugevasti riivata ühiskonna õiglustunnet. Seepärast ei ole inimese vabastamine ka

§ 4241alusel võimalik enne seda, kui on möödunud Kar

S § 76 lg-s 1 nimetatud tähtaeg. Näib, et sellest on juhindunud ka Viru Vangla:

§ 4241

järgset taotlust ei esitatud enne ennetähtaegse vabastamise menetluse algust, vaid alles siis, kui M. H. Jebnouni ennetähtaegselt vabastamata jätmise määrused jõustusid. 31. Vabastamise materiaalõiguslike eelduste kohta peale

§ 416lg 2 (kahju heastamine) seaduses mingeid viiteid pole.

Seetõttu tekib küsimus, kas kahju heastamisega seonduv ongi ainuke materiaalne kriteerium, mida kohus vaagima peab.

§ 4241kehtestamise seletuskirja järgi see nii pole.

Nimelt märgitakse seal, et kohtul on lai diskretsioon võtta arvesse kõiki asjakohaseid kriteeriume (toime pandud kuriteo raskus, asjaolud, süüdlase isik, karistus)4. Selline lähenemine on problemaatiline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks jääb ebaselgeks, miks ei toodud neid „asjakohaseid kriteeriume“ seadusse, vaid piirduti pelga seletuskirjaga. Nt KarS § 76 lg-s 4 tuuakse ennetähtaegsel vabastamisel arvestatavad faktorid välja. Teiseks aga kerkib siin sarnane küsimus, nagu viidati käesoleva määruse p-s 21 just KarS § 76 lg-st 4 kõneldes: mille osas need kriteeriumid asjakohased on ehk mida kohus neid kriteeriumeid arvestades silmas pidama peab? Nagu märgitud, on kohtupraktikas KarS § 76 lg 4 osas viimastel aastatel leitud, et seaduses loetletud tegurite alusel tuleb hinnata retsidiivsusriski. Järgnevalt tulebki küsida, kas retsidiivsusriski tuleb hinnata ka

§ 4241järgses menetluses.

Ringkonnakohtu meelest see nii ei ole. Esiteks jääks segaseks, miks niisugusel juhul

§ 4241

üldse tarvis oleks: ei takista ju miski saatmast välismaale ennetähtaegse vabastamise menetluse raames vanglast välja lastud inimest. Teiseks tuleb silmas pidada, et Eesti karistusõigussüsteem ei saa kaitsta õiguskorda (õiguskordi) üle terve maailma. Eesti süsteem peab tagama selle, et kuritegusid ei toimuks Eestis.

§ 4241alusel vabastatav inimene Eestisse ei jää, vaid siirdub välismaale.

Selle eest, et ta ei rikuks õiguskorda oma sihtriigis, peab hoolitsema see sihtriik. Pealegi ei siirdu kurjategija välismaale selle välisriigi tahte vastaselt: nii

§ 416

lg 1 p 1 kui ka p 2 järgne vabastamine 4 Ilmselt on seletuskirja koostajad lähtunud (ilma sellele viitamata) õiguskirjanduses

§ 416

kohta leitust: vt Pikamäe –

. Kommentaar. § 416, komm 8. 6

(9)eeldab seda, et vastav välisriik on inimese tema territooriumile saabumisega päri. Õiguskirjanduses on

§ 416

osas leitud sisuliselt sama: karistuse preventiivsed (ehk uute kuritegude vältimisele suunatud) eesmärgid tagabki inimese Eestist lahkumine iseenesest (Pikamäe –

. Kommentaar. § 416, komm 5). 32. Siiski leiab ringkonnakohus, et materiaalseid põhjusi inimese vabastamata jätmiseks

§ 4241

järgses menetluses peab olema peale

§ 416lg-s 2 nimetatute veel teisigi.

Näiteks peaks olema võimalik jätta vabastamata selline isik, kelle suhtes soovitakse tulevikus mingeid riigi jaoks olulisi toiminguid teha. Selliseks oluliseks toiminguks võiks muu hulgas olla kriminaalmenetluse toimetamine: nt on tekkinud kahtlus, et kinnipeetav pani vanglas toime kuriteo – ja seda kuritegu on tarvis menetlema hakata. Küll aga ei tohiks kinnipeetava vabastamist välistada mõne muu isiku huvid. Nt ei tohiks jätta inimest vanglasse põhjusel, et ta on mõnele Eesti inimesele või äriühingule võlgu ja tema välismaale saatmine teeks võla kättesaamise võlgniku jaoks väga keeruliseks. Võlgadega seonduvad vabastamata jätmise alused saavad kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleneda ainult

§ 416lg-st 2: selles sättes nimetamata võlad asjasse puutuvad ei ole.

33. Küll aga ei saa ringkonnakohtu meelest

§ 4241

materiaalseid eeldusi analüüsides keelduda inimese vabastamisest ainuüksi tema mineviku tõttu (st kui selle mineviku osas pole riigi tulevikku suunatud huvi – vt käesoleva määruse eelmist punkti, st kriminaalmenetluse toimetamist minevikus (eeldatavasti) aset leidnud teo tõttu). 34. Kuriteo raskust võetakse eelöeldust tulenevalt arvesse seeläbi, et

§ 4241järgse vabanemise võimalus avaneb alles Kar

S § 76 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumisel: mida rängema kuriteo isik sooritas, seda pikemat aega ta vanglas viibima peab. Seetõttu ei saa

§ 4241

järgses menetluses – nagu ka ennetähtaegse vabastamise menetluses – keelduda inimese lahti laskmisest seetõttu, et toime pandud kuritegu oli suure ebaõigussisuga. 35. Ka ei saa vangi vabastamisest keelduda seepärast, et ta pole end vanglas korralikult üleval pidanud. Vastupidisele seisukohale asumine tähendaks seda, et inimest hakataks vanglas pidama halva käitumise tõttu – mitte aga tema kuriteo pärast. Sobimatu käitumise eest vanglas näeb vastavad karistused ette vangistusseadus: nt saab distsipliinirikkumistele reageerida erineva raskusega sanktsioonidega (vt VangS § 63). Tõsi, ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt kurjategija käitumist vanglas arvesse võtta. Seda aga ei võeta arvesse mitte n-ö iseenesest, st kurjategijat ei jäeta enne tähtaega vabastamata karistuseks tema halva käitumise eest. Halb käitumine võib vabastamise väärata seetõttu, et see viitab tihtipeale uute kuritegude ohule. Nagu käesoleva määruse p-s 31 öeldud,

§ 4241järgses menetluses aga retsidiivsusohtu ei hinnata.

  1. Järgnevalt tuleb ülal toodu panna käesoleva asja konteksti.
  2. Maakohus ringkonnakohtu meelest eeltoodud kaalutlustest kuigivõrd ei lähtunud. Tõsi, kohati on esimese astme kohtu määrus raskesti mõistetav, mistõttu jääb mõneti ebaselgeks, millised tegurid ikkagi arvesse võeti. Seaduse lakoonilisust ja ebaselgust silmas pidades ei ole see ka kuigivõrd imeks pandav. Täpsemalt märkis maakohus, et M. H. Jebnouni vabastamine ei ole põhjendatud tema isikut, kuriteo raskust, süü suurust, käitumist kinnipidamisasutuses, karistuse pikkust ja vabanemisjärgseid tingimusi arvestades. Kuidas maakohus neid asjaolusid täpsemalt arvestas, jääb küllaltki arusaamatuks. Muu hulgas viitas esimese astme kohus veebruarikuisele M. H. Jebnouni ennetähtaegse vabastamise menetluses tehtud määrusele. Seega näib, et vähemalt osaliselt tahtis maakohus tugineda samadele asjaoludele ka nüüd. Samuti viitas esimese astme kohus sellele, et M. H. Jebnouni kuritegelikud hoiakud ei ole vähenenud ja ta ei ole pärast ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamist karistuse eesmärkide saavutamiseks olulisi samme astunud. Jääb mõneti ebaselgeks, millist tähendust omistab kohus neile asjaoludele 7

(9)praeguse asja kontekstis: kas ta hindab M. H. Jebnouni retsidiivsusriski või teeb lihtsalt etteheite M. H. Jebnouni käitumisele vanglas. Päris mõistetamatuks jääb kohtu väide, et M. H. Jebnouni vabastamist ei soosi tema vabanemisjärgsed tingimused: kohus pole kuidagi välja toonud, mis on neis tingimustes halba. 38. Edasi analüüsib kriminaalkolleegium ise, kas M. H. Jebnouni vabastamine on võimalik või mitte. 39. M. H. Jebnouni vabastamistaotluse esitas kohtule vangla ehk

§ 4241lg 1 kohaselt pädev organ.

40. Täidetud on

§ 416lg 1 p 1: M.

H. Jebnouni saadetakse Harju Maakohtu

  1. märtsi 2014 otsuse alusel riigist välja. Asja materjalidest nähtuvalt on see välja saatmine võimalik ka tegelikult: Tuneesia on nõus M. H. Jebnouni vastu võtma.
  2. M. H. Jebnouni on ära kandnud enam kui poole talle mõistetud vangistusest ehk tema vabastamist ei väära analoogia alusel kohaldamisele kuuluv KarS § 76 lg 1 p
  4. Ringkonnakohtule teada olevalt ei ole riigil M. H. Jebnouni suhtes mingit olulist tulevikku suunatud huvi. Nt ei ole pooleli ühtegi kriminaalmenetlust.
  5. Küll aga leiab ringkonnakohus, et M. H. Jebnouni vabastamise muudab võimatuks

§ 416lg 2.

44. Nagu käesoleva määruse p-s 7 viidatud, on M. H. Jebnounil palju võlgu: üle 37 000 euro.

§ 416

lg 2 järgseid võlgu on selle summa hulgas täitemenetluste andmebaasist nähtuvalt ringkonnakohtu arusaamise järgi 15 413,55 eurot: need on kriminaalmenetluse kulud, mille tasumiseks kohustati M. H. Jebnounit käesoleva kriminaalasja raames Harju Maakohtu

  1. märtsi 2014 otsusega, Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni 2014 otsusega ja Riigikohtu
  3. septembri 2014 määrusega
  4. Need kulud on M. H. Jebnounil täielikult tasumata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole mõtet jätta M. H. Jebnounit nende võlgade tõttu vabastamata. Nimelt puudub M. H. Jebnouni senist vangistust ja tausta silmas pidades igasugune lootus, et M. H. Jebnouni selle võla (piisavalt kiiresti) tasuks. Seega kokkuvõttes riik majanduslikus mõttes mitte ei võidaks M. H. Jebnouni vangistuse jätkumisest, vaid hoopiski kaotaks. Niisiis ei väära M. H. Jebnouni vabastamist tema võlg riigi ees.
  5. Täitemenetluse andmebaasis pole mingit infot M. H. Jebnounile Harju Maakohtu
  6. märtsi 2014 otsusega pandud kohustuse kohta hüvitada kannatanu R.R. ile 992,70 euro suurune kuriteoga tekitatud kahju. Saamaks teada, mis on sellest kahjuhüvitisest saanud, võttis ringkonnakohus ühendust R.R. iga. R.R. andis kohtule teada, et M. H. Jebnouni ei ole seda kahjuhüvitist isegi mitte osaliselt tasunud. Seetõttu tuleb M. H. Jebnouni jätta vabastamata: kui kurjategija pole isegi asunud oma tekitatud kahju heastama (rääkimata heastamisest endast), pole teda tulenevalt

§ 416

lg-st 2 võimalik

§ 4241alusel vabastada.

46. Nagu käesoleva määruse p-s 29 öeldud, ei ilmne seadusest seda, millal peab vangla kohtule

§ 4241järgse taotluse esitama.

Ringkonnakohus selgitab vanglale (ja M. H. Jebnounile) seoses praeguse asjaga järgmist. Kui ei ilmne mingit uut olulist teavet või ei juhtu mõnda ootamatut sündmust, ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul võimalik M. H. Jebnounit

§ 4241alusel vabastada enne seda, kui M.

H. Jebnouni (või keegi teine tema eest) hüvitab R.R. ile viimasele tekitatud kahju täielikult, st maksab ära 992,70 eurot. Esiteks ei ole see summa M. H. 5 On teadmata, kas ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkinud 162 eurose riigi õigusabi tasumise kohustuse on M. H. Jebnouni täitnud või mitte: täitemenetluse andmebaasis selle kohta infot ei ole. 8

(9)Jebnouni jaoks ülemäära (lootusetult) suur: kinnipeetava kontole on tema enda saadetud dokumentide kohaselt saabunud puhuti ka kolmekohalised rahasummad. Teiseks tuleb arvesse võtta, et M. H. Jebnouni on vanglas korduvalt keeldunud koristajatööst. Mingeid mõjuvaid põhjuseid selliselt talitamiseks M. H. Jebnounil polnud. Isegi kui koristamise eest makstakse vähe, saab ka selle arvelt R.R. i ees olevat võlga tasuda. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vanglal tuleb muude eelduste täidetuse korral6 esitada kohtule M. H. Jebnouni

§ 4241järgi vabastamise taotlus siis, kui M.

H. Jebnouni saab oma võla R.R. i ees tasutud. Enne seda – st kui tasutud on vaid osa võlast – peaks vangla sellise taotluse esitama vaid siis, kui ilmneb mingi ootamatu asjaolu (nt muutub M. H. Jebnounil terviseprobleemide tõttu töö tegemine võimatuks). 47. Eeltoodut ei lükka kuidagi ümber M. H. Jebnouni määruskaebuses toodu. Määruskaebuse etteheited puudutavad suures osas vanglaametnike väidetavat M. H. Jebnounit diskrimineerivat ja muul viisil mitteaktsepteeritavat käitumist. Esiteks pole need väited usutavad ja teiseks ei ole nad seotud

§ 4241kohaldamise alustega.

Ka ei puutu neisse alustesse see, kas M. H. Jebnounil on alkoholiprobleem või mitte. 48. Ülal öeldu tähendab, et maakohtu määrus jääb muutmata: M. H. Jebnouni vabastamata jätmine oli õige. Et aga ringkonnakohtu argumentatsioon erineb maakohtu omast olulises ulatuses, muudab ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosa, asendades selle põhjendused

§ 390lg 1 ja § 337 lg 1 p 3 alusel käesoleva määruse põhjendustega.

Määruskaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6 Nt peab M. H. Jebnouni väljasaatmine endiselt võimalik olema. 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.