Obsah (9)

§ 122§ 121§ 117§ 120§ 64§ 65§ 68§ 424§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. juuni 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-406 Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlus

§ 122

(kehtivas redaktsioonis

§ 121

lg 2 p-d 2, 3) järgi 4 aasta vangistusega,

§ 117

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 120

lg 1 - § 25 lg 2 järgi 2 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti S.

Lopatnikovile liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.03.2015 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, see on 1 aasta 2 kuu 18 päeva vangistust, võrra, mõistes liitkaristuseks 6 aastat 2 kuud 18 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati S.

Lopatnikovi karistusaja hulka eeluurimisel kahtlustatavana kinnipidamise aeg, see on 2 päeva, ja loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 2 kuud 16 päeva vangistust. Harju Maakohtu 25.11.2016 määrusega kuulutati S. Lopatnikov tagaotsitavaks. Karistuse kandmise aja algus 01.01.2017 ja lõpp 17.03.

2. Viru Maakohtu 19.05.2021 määrusega jäeti S. Lopatnikov vabastamata. S. Lopatnikovi elukoht sobib elektroonilise valve kohaldamiseks. Seega formaalsed eeldused tingimisi ennetähtaega elektroonilise valve alla vabastamiseks on täidetud. 2.
3. Maakohus hindas positiivselt, et S. Lopatnikovil ei ole kehtivaid distsiplinaarkaristusi, vangistuse ajal oli ta hõivatud tööga, keeleõppega ja läbis sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. S. Lopatnikovil on vabaduses olemas elukoht (rehabilitatsioonikeskuses Uus Põlvkond). Samas oli tal elukoht ka viimaste kuritegude toimepanemise ajal ning vabaduses elukoha olemasolu ei ole iseenesest piisav ennetähtaegse vabastamise otsustuse tegemiseks. See eeldab kohtul siseveendumuse kujundamist, et vabaduses ei hakka süüdimõistetu uusi kuritegusid toime panema. Sellist veendumust aga maakohtul süüdimõistetu osas ei olnud. 2.
4. S. Lopatnikov kannab karistust Harju Maakohtu 10.08.2016 otsuse alusel, millega mõistetud karistusele liideti varasema Harju Maakohtu 23.03.2015 otsusega mõistetud ja ärakandmata tingimisi vangistus. 23.03.2015 Harju Maakohtu otsusega oli isik karistatud

§ 424

järgi 1 aasta vangistusega,

§ 65

lg 2 järgi mõisteti liitkaristus 1 aasta 11 kuud 27 päeva vangistust, karistuse kandmise alguseks loeti 22.03.

1. Harju Maakohtu 14.12.2015 määrusega vabastati S. Lopatnikov karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 21.03.2017, millest esimeseks 6 kuuks kohaldati tema suhtes elektroonilist valvet. Vabanes 30.12.
2. Seega varasemalt määratud katseajal jätkas süüdimõistetu kuritegude toimepanemist, millest võib järeldada, et karistusest tingimisi ennetähtaega vabastamine ei pruugi olla talle mõjuv ega hoia teda uute kuritegude toimepanemisest. Lisaks on kinnipeetav rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Hoidus kõrvale üldkasuliku töö tegemisest, samuti tuvastati alkoholi tarvitamise keelu rikkumine. Lisaks on ta katseajal toime pannud uue kuriteo. Süüdimõistetu oli kohustatud iseseisvalt käesolevat vangistust kandma saabuma, kuid ei teinud seda ning kuulutati tagaotsitavaks. 2.
3. Viimase kohtuotsusega mõisteti S. Lopatnikov süüdi kehalise väärkohtlemise eest, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, enda ema järjepideva või suurt valu põhjustanud korduva kehalise väärkohtlemise eest, enda isa surma põhjustamise eest ettevaatamatusest ning venna naise ähvardamise eest. Soodusteguriks oli alkoholi tarvitamine. Vangistuses diagnoositi sõltuvus alkoholist. Sõltuvusainete tarvitamine mõjutab aga isiku käitumist ja suurendab kuritegude toimepanemise ohtu. S. Lopatnikov eiras käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamise keeldu ja pani katseajal olles toime uusi kuritegusid ning vabaduses võib ta jätkata kuritegude toimepanemist, mistõttu tema karistusest tingimisi ennetähtaega vabastamine ei ole õigustatud. Kohtupraktikas on leitud, et korduvalt karistatud isikute retsidiivsus on suurem ning selliste isikute ennetähtaegne vabastamine peab tuginema kaalukamatele argumentidele kui isiku lubadused. Isikut tingimisi ennetähtaegselt vabastades peab kohtus tekkima veendumus, et karistus on enne lõpptähtaja saabumist täitnud nii eri- kui üldpreventiivse eesmärgi. Maakohtul sellist veendumust ei tekkinud. Kuriteo toimepanemise asjaoludest (kehaline väärkohtlemine lähisuhetes, ähvardamine ja surma põhjustamine ettevaatamatusest) ja isiku varasemast käitumisest (katseajal olles uute, sh esimese astme kuritegude toimepanemine, alkoholi tarvitamise keelu rikkumine, ÜKT sooritamisest kõrvale hoidumine, karistuse kandmisele vabatahtlikult mitteilmumine) lähtuv ohuprognoos annab küllaldase aluse arvata, et vabaduses võib ta jätkata kuritegude toimepanemist. 2.
4. Kuritegude toimepanemise asjaolud olid seotud lähedaste vastu toime pandud isikuvastaste süütegudega. Vangla on hinnanud isikut avalikkusele kõrgohtlikuks, oht seisneb muuhulgas kehalises väärkohtlemises ning vabastamise korral võivad olla ohustatud rehabilitatsioonikeskuse teised elanikud. Seega isegi elektroonilise valve kohaldamine ei saa välistada uute samalaadsete kuritegude toimepanemist S. Lopatnikovi poolt. Arvestada tuleb ka seda, et rehabilitatsioonikeskuse näol ei ole tegemist kinnise asutusega ning iseenesest miski ei takista isikul lahkuda sealt talle sobival ajal. Seega miski ei garanteeri, et 2 S. Lopatnikov jääb rehabilitatsioonikeskusesse pikemaks ajaks ning seal pakutavad teenused mõjutavad tema hoiakuid positiivselt ja maandavad uute kuritegude riske kasvõi mingil määral. 2.
5. Maakohus leidis, et süüdimõistetu käitumine vanglas (distsiplinaarkaristuste puudumine, töötamine, riigikeele õpe, sotsiaalprogrammis osalemine, vestlused) ja tema võimalused vabanemisel (elukoha olemasolu) ei kaalu üles ülaltoodud riskifaktoreid. Arvestades kuritegude korduvust ja dünaamikat ei ole maakohtu hinnangul S. Lopatnikovi ennetähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud, sh elektroonilise valve kohaldamisega. Ohuprognoos S. Lopatnikovi puhul annab küllaldase põhjuse arvata, et vabaduses võib ta jätkata kuritegude toimepanemist. Arvestada tuleb ka seda, et PPA on alustanud menetluse S. Lopatnikovi pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ning vastava meetme jõustumise korral kaob S. Lopatnikovil võimalus Eesti territooriumil viibimiseks, nagu ka võime täita kriminaalhoolduse nõudeid. Vähetähtis ei ole ka see, et karistuse lõpuni kandmiseni (märtsis 2023) jääb isikul veel ligi kaks aastat, mis on üsnagi pikk aeg ning isegi jättes ülaltoodud asjaolusid kõrvale oleks S. Lopatnikovi ennetähtaegne vabastamine ilmselt ennatlik. Määruskaebus
6. Viru Maakohtu 19.05.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Lopatnikov, kes palub vabastada ennast tingimisi ennetähtaegselt rehabilitatsioonikeskusesse. Süüdimõistetu palub kohtul arvestada kõiki tema saavutusi ja plusse, mis on seoses karistuse kandmise ja motivatsiooniga edaspidi. S. Lopatnikov toob välja, et vanglas on ta läbinud kõik sotsiaalprogrammid, mis määrati. Ta töötab ja pingutab, tasub trahve ja hagisid, käitub eeskujulikult ja distsiplinaarkaristusi ei ole. Ta teadvustab oma probleeme, mis on seotud alkoholi tarvitamisega ja sellega seotud tagajärgedega ning tahab ise muuta oma elu. Seetõttu tahab S. Lopatnikov vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse Uus põlvkond, et seal endaga tööd teha. Süüdimõistetu toob välja, et ta on ära kandnud 2/3 karistusajast ning on pika karistuse ajal teinud oma järeldused. S. Lopatnikov toob välja, et ta ei ole enam noor. Uue kuriteo sooritamise protsendid on Viru Vangla hinnangul väikesed – kõigest 32% ja 29% ning selle saavutas ta ise, töötades ja õppides koolis. Samuti on süüdimõistetu õppinud eesti keelt. Maakohus ei usu, et süüdimõistetu on alkoholist loobunud. Inimesesse peab uskuma, tuginedes tema teenetele ja iseloomustusele vanglas, arvestades soovi endaga edasi töötada rehabilitatsioonikeskuses, olla pideva järelevalve all. Vajalik on siiski antud olukorda objektiivselt vaadelda. Plussid ilmselt kaaluvad üle miinused. Süüdimõistetu kahetseb tehtut ja palub endasse uskuda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Kohtukolleegium leiab, et S. Lopatnikovi määruskaebus on põhjendamatu ega too endaga kaasa maakohtu määruse muutmist ega S. Lopatnikovi tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
8. Küll tuleb ringkonnakohtul märkida, et kohus ei nõustu maakohtu järeldusega nagu S. Lopatnikovilt elamisloa äravõtmisel puuduks tal ennetähtaegsel vabastamisel seaduslik alus Eestis viibimiseks. Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 kohaselt on välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Kui isik vabastatakse tingimisi ennetähtaegselt, siis on tal kohustus täita kontrollnõudeid ja olemas ka kohtulahend, mille alusel on tal kohustus Eestis viibida, va KrMS § 427 lg 5 olukord. 3 Ka tuleb juba siinkohal ära märkida, et süüdimõistetu toodud viited vangla iseloomustuses olevatele riskiprotsentidele ei ole asjakohased ning maakohus ei ole põhjendatult neid ka arvestanud. Nimelt on kohtud, sh Riigikohus, korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et need riskiprotsendid ei kuulu arvestamisele. Riigikohtu lahendist asjas nr 1-09-14104 tuleneb, et esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa. Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Seega ei ole maakohus põhjendatult sellele ka tuginenud ning süüdimõistetu viide sellele on põhjendamatu. Süüdimõistetu toob välja, et ta on ära kandnud pika osa karistusest. Karistuse pikkus on oluline

§ 76

lg-te 1 ja 2 formaalsete eelduste täidetuseks ning ei oma täiendavat kaalu materiaalsete eelduste täidetuseks.

1. Määruskaebuses ei ole võrreldes maakohtu määruses tooduga välja toodud asjaolusid, mida maakohus ei oleks arvestanud või mis annaksid alust maakohtuga erinevaks lõppjärelduseks. Süüdimõistetu kordab üle maakohtu poolt arvestatud positiivsed asjaolud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et nendele asjaoludele tuleks anda täiendavat kaalu.
2. Riigikohtu praktika kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Nii nagu maakohus on ka märkinud, siis etteheiteid käitumisele vangistuses ning täitmiskava läbimisele ei ole. Küll tuleb arvestada, et ka eelmise vangistuse ajal oli süüdimõistetu käitumine normikohane, ta on osalenud isegi AA tugirühmas ning läbinud Eluviisitreeningu, kuid kuna isik pani uue kuriteo toime katseajal, võib asuda seisukohale, et nendel asjaoludel ei ole mõju süüdimõistetu käitumisele. Ka käesoleval ajal puuduvad isikul distsiplinaarkaristused ning ta on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, kuid kohtul puudub veendumus, et see maandaks uue kuriteo riske märkimisväärselt. Seda eelkõige lähtuvalt süüdimõistetu alkoholiprobleemist, mille tõttu on teda korduvalt karistatud ja tema kriminaalhooldus on ebaõnnestunud. Süüdimõistetu ei ole juhuslik tarbija. Enda sõnul proovis esimest korda alkoholi kui oli umbes 13-aastane, jõi koos sõpradega viina. Enne vangistust tarvitas alkoholi enda sõnul erinevalt - vahel rohkem, vahel vähem. Peamiselt tarvitas viina, õlut või gini. Varasemalt on välja toonud, et alustas joomingut õlle joomisega ning jätkas viinaga. Isik on kord välja toonud, et enne vangistust võis olla kerge sõltuvus alkoholist, kuid mitte tugev. Samas toob jutus pidevalt välja, et oskas ikka alkoholile „ei“ öelda. Kuna kinnipeetav oli pool aastat järjest tööl, siis väidetavalt seal ta alkoholi üldse ei tarvitanud, kuna see ei olnud lubatud. Ülejäänud poole aasta jooksul tarvitas väga tihti. Käesolevalt ütleb, et alkohol üldse ei tõmba, kuna on nii kaua ilma olnud. Vangla meditsiiniosakonna andmetel on kinnipeetaval 4 diagnoositud alkoholisõltuvus ning ta on varasemalt rikkunud kriminaalhooldusel kohustus mitte tarvitada alkoholi. Kriminaalhoolduse infosüsteemist nähtuvalt ilmus isik 30.06.2016 registreerimisele alkoholijoobes (0,778 mg/l). 26.08.2016 teostati Wismari Haiglas alkoholivastane kodeerimine üheks aastaks. Samuti nähtub vangla iseloomustusest ning sotsiaalprogrammide tagasisidest, et süüdimõistetu seisukohad on olnud läbi aja muutuvad. Tugevalt kumab läbi, et süüdimõistetu ei ole näinud probleemi oma alkoholi tarvitamises, kuid pärast sotsiaalprogrammi Eluviisitreening jätkutegevuse läbimist on nähtav teatud soov alkoholist loobuda. Küll ei ole veel võimalik pärast nii lühikest aega teha selles osas põhjapanevaid järeldusi. Seega arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis ja süüdimõistetu vangistuses läbitut, ei ole ringkonnakohus veendumusel, et vabaduses, kus riske ja ohutegureid on oluliselt rohkem, oleksid alkoholist tingitud uute kuritegude riskid viidud miinimumini. Isik soovib vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse. Arvestades süüdimõistetu suhtumist kriminaalhooldusesse, on kohus skeptiline ka süüdimõistetu rehabilitatsioonikeskuses püsimise osas. Varasemalt ebaõnnestunud kriminaalhooldus, ennetähtaegne vabastamine ning õigeaegselt karistuse kandmisele ilmumata jätmine annab alust eelnevaks järelduseks. Seega käitumine vangistuses ja individuaalse täitmiskava osas süüdimõistetule etteheiteid ei ole, kuid edasiselt tuleb vaadata isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Selles osas on maakohtu määrus põhjalik ning kohus ei pea vajalikuks eelnevat üle korrata. Arvestades süüdimõistetu suhtumist kriminaalhooldusesse, selle varasemat läbimist, süüdimõistetu elukäiku, ei leia ringkonnakohus, et uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini või et S. Lopatnikovi puhul oleks selle maandamiseks sobivaks meetmeks kriminaalhooldus ja seda ka vabatahtlikult elektroonilise valve kohustuse võtmisega. Määruskaebuses toob süüdimõistetu välja, et kahetseb tehtut, kuid vangla iseloomustuse kohaselt on põhjust järeldada vastupidist. Nii tuleneb, et kinnipeetav ei tunnista toime pandud kuritegu ja leiab, et ta lavastati süüdi päranduse pärast. Kuigi pärast vanglas vestluste läbimisest on kinnipeetav enda sõnul teadlik, kuidas oma viha ohjata ja püüab edaspidi vältida olukordi, kus ei tule toime vihaohjamisega, nähtub vangla iseloomustusest teatav ohurisk. Nimelt suhtleb süüdimõistetu sõbranna Marina Kovalenkoga. Sõbranna on kriminaalhooldajale välja toonud, et käesolevalt on nende suhted pingelised, kuna ta ei nõustunud elektroonilise valve paigaldamisega enda elukohale. 8. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 19. mai 2021 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik Ingeri Tamm 5