Obsah (5)

§ 208§ 76§ 88§ 101§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-3063 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2021, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tän

§ 208lg 1) alusel.

1. Hageja on kostjale müüdud kaupade eest väljastanud 3 arvet: nr 1853 summaga 20 520,19 eurot, nr 1880 summaga 7219,06 eurot ja nr 1881 summaga 10 817,82 eurot, tasumise tähtaegadega vastavalt 16.10.2018, 02.12.2018 ja 02.12.
3. Allkirjastatud saatelehtede ja poolte vahelise kirjavahetusega, kus kostja on tunnistanud arvetest tulevat võlgnevust, on põhistatud, et kostja sai just arvetel nimetatud kaubad kätte vastavalt 03.10.2018, 08.10.2018 (arve nr 1853), 19.11.2018 (arve nr 1880) ja 19.11.2018 (arve nr 1881). Asjaolu, et saatelehtedel puudub kostja seadusliku esindaja allkiri ei anna iseenesest alust arvata, et kaup ei ole kostjani jõudnud või üldse kostjale üle antud või ei ole seda üle antud saatelehtedel ja arvetel märgitud kogusetes. Hageja on veenvalt selgitanud, et poolte vahel on tavapärane praktika, et tellitud kauba ja arvetel märgitud kauba kogused võivad erineda seetõttu, et tellimustele lisataksegi kuni paarkümmend lisaartiklit juhuks, kui toodetud kottidesse kauba pakendamisel peaks mõni kottidest vale ekspluatatsiooni, transpordi või täidetud kottidest proovide võtmise tõttu purunema. Poolte kirjavahetuse, väljastatud arvete ja võlatunnistusega on seega põhistatud, et hageja on kostjale kaubad üle andnud ning seda just saatelehtedel ja arvetel märgitud kogustes. Asjaolu, et kostja poolt esitatud tellimustes ja kauba üleandmisel on kauba kogustes erinevused, ei luba iseenesest järeldada, et üle antud kaup ei vastanud poolte kokkuleppele ja arvel märgitud kogustele. Kostja ei ole ei kauba vastuvõtmisel ega kuni hagile vastuse esitamiseni väitnud, et talle ei ole üle antud kaupa kostja poolt soovitud ja arvetel märgitud koguses. Kuna kostja on temale üle antud kaubad vastu võtnud ja tunnistanud, et ta võlgneb hagejale tasu üle antud ja arvetel näidatud koguses kaupade eest, siis ei ole põhistatud kostja väide, et ta ei ole tellinud ega vastu võtnud hageja väidetud koguses kaupa ja seetõttu ta nagu ei peaks selle eest ka tasuma.
4. Kuna kostja tasus ajavahemikul 27.03.2019–12.12.2019 hagejale kokku 11 019,06 eurot, on tõendatud, et kostja on jätnud tasumata hagejale võlatunnistuses kokkulepitud tähtajaks (31.10.2019) 17 735,34 eurot (28 754,40–11 019,06). Eeltoodu ning

§ 76

lg 1 ja § 100 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 17 735,34 eurot põhivõla katteks.

1. Võlatunnistuse p-s 4 on pooled kokku leppinud, et võlatunnistuses kokku lepitud maksete tasumisega viivitamise korral on viivise määr 0,02 % päevas.
2. Hageja on tõendanud, et ta ei nõua kostjalt viivist viivise tasumisega viivitamise eest. Kui pooled leppisid kokku põhivõla 28 036,88 euro tasumises, millele lisandus võlatunnistuse sõlmimise hetkeks müügilepingu alusel sissenõutavaks muutunud viivis 717,52 eurot ja kui kostja pidi tegema igakuiselt makseid 1000 euro suuruses summas, siis seitsme esimese 1000 euro suuruse osamakse hulgas võis hageja lugeda tasutuks võlatunnistuse andmise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 717,52 eurot, nagu seda on hageja ka teinud.

§ 88

lg-te 8 ja 9 järgi loetakse eelduslikult nii põhikohustuse kui viivise võlgnemise korral raha 3 maksmisel esmajoones täidetuks viivise nõue ja alles siis põhikohustus. Seega on hageja veenvalt põhistanud, et hageja nõuab viivist just põhivõla tasumisega viivitamise eest. 18. Kogu võla tasumise tähtaja seisuga, s.o 31.10.2019, oli kostja võlatunnistuse alusel ära tasunud seitse 1000 euro suurust igakuist makset, sh viivise 717,52 eurot ja viimasest 21 754,40 euro suurusest osamaksest 1019,06 eurot. Seega oli 01.11.2019 seisuga kostjal tasumata põhivõlast 20 735,34 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja tasus 12.12.2019 võla katteks 3000 eurot, mistõttu on tõendatud hageja väide, et kuni 12.12.2019 oli kostja 20 735,34 euro tasumisega viivituses 42 päeva, mille tasumisega viivitamise eest on võlatunnistuse p-s 4 sisalduva viivisemäära kokkuleppe alusel hagejal õigus nõuda viivist 0,02% päevas, s.o 174,18 eurot. Kuna kostja tasus 12.12.2019 3000 eurot, siis on hagejal õigus tasumata põhivõlalt 17 735,34 eurolt perioodil 12.12.2019-25.02.2020 nõuda viivist 75 päeva eest kokku 266,03 eurot.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisevõlg suurusega 440,21 eurot (174,18+266,03).

1. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhistatud. Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kostja poolt tasumisele kuuluv viivis oleks ebamõistlikult suur, arvestades hageja õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja jättis vastamata kostja vastuväidetele.
4. Kohus ei põhjendanud, miks kostja esindaja allkirja puudumine saatelehtedelt ei ole oluline tõendamaks seda, et kostja ei ole kaupa kätte saanud.
5. Maakohus tugines ebaõigesti pooltevahelisele kirjavahetusele ja jättis põhjendamata, miks ja millises ulatuses on see tõend on asjakohane. Osa kirjavahetusest ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid ja on seega asjakohatu.
6. Põhjendamata on kohtu järeldus, miks on veenvad hageja väited poolte varasema praktika kohta, mille kohaselt lisatakse kauba kogusele alati täiendavad artiklid. Hageja ei ole esitanud poolte varasema praktika kohta ühtegi tõendit.
7. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei nõua viiviselt viivist. Kuna võlatunnistuses olev võlg sisaldas viivist, on ilmne, et hageja nõuab viivist viiviselt.
8. Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Hageja mittevastamist kostja võla tasumise lahenduse pakkumisele saab pidada mõjuvaks põhjuseks viivise vähendamiseks nullini. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 4
11. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12. Maakohus tuvastas õigesti, et võlatunnistuses on kostja kinnitanud olemasolevat võlga, mis tuleneb poolte vahel sõlmitud müügilepingust. Kostja kinnitas võlatunnistuses selgelt, et hageja on müünud talle kaupu, mille eest tasumise kohta esitas hageja talle arved nr-d 1853, 1880 ja 1881 ning millest oli sellel ajal hagejale tasumata vastavalt 10 000 eurot, 7219,06 eurot ja 10 817,82 eurot, kokku 28 036,88 eurot.
13. Maakohtu otsuses ei ole selgelt märgitud, kas vaidlusalune võlatunnistus on konstitutiivne

§ 30tähenduses või on see deklaratiivne.

Pooled ei tuginenud maakohtus sellele, et poolte tahteks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, mis on omane konstitutiivsele võlatunnistusele. Kohtuotsuse põhjendavast osast saab järeldada, et ka maakohus luges selle õigesti deklaratiivseks võlatunnistuseks, kuna kostja kinnitas selles olemasolevat võlga, mis tulenes poolte vahel sõlmitud müügilepingust.

1. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on lihtsustada vastuväidetest loobumisega selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kuna kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, leides, et tal ei ole selles tunnistatud võlga, oleks tal tulnud seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole seda teinud. Piisav ei ole kostja poolt üksnes võla puudumise põhistamine TsMS § 235 tähenduses.
2. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei pidanudki hageja tõendama müügilepingust tuleneva nõude tekkimise asjaolusid ja selle suurust, nagu kostja ekslikult leiab. Seetõttu on alusetud ka kaebuse väited selle kohta, et maakohus hindas hageja tõendeid valesti ja jättis kostja vastuväidetele vastamata.
3. Kostja seadusliku esindaja allkirjade puudumine saatelehtedel iseenesest võlatunnistuses kinnitatud võla puudumist ei tõenda, nagu leidis õigesti ka maakohus. Hageja poolt esitatud poolte vahelist kirjavahetust käsitles maakohus hageja seisukohtade põhistatuse kontekstis, mitte ei hinnanud otsuse tegemisel tõendina TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi. Hageja ei pidanudki muid tõendeid peale võlatunnistuse kohtule esitama. Seetõttu ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide, et eelnimetatud kirjavahetus ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Ka ei pidanud hageja tõendama poolte varasemat praktikat selle kohta, et miks olid tellitud kaupade ja arvetel kajastatud kaupade kogused erinevad, nagu kostja leiab.
4. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et hageja ei nõua kostjalt viivist viiviselt. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja poolt kohtule esitatud viivisevõla nõude arvestuse alguse ajaks oli kostja hagejale võlatunnistuses kajastuva viivisevõla juba ära tasunud. Seega kohtule võlatunnistuse alusel esitatud nõue enam selles kajastatud viivisevõlga ei sisalda ja viivis on arvestatud tasumata põhivõlalt.
5. Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks põhjendatult rahuldamata. TsMS § 162 kohaldamiseks puudub alus, sest viivisevõlg ei ole ebamõistlikult suur. Asjaolu, et hageja ei vastanud kostja poolt tehtud ettepanekule, kuidas lahendada võla tasumise küsimus, taotluse rahuldamiseks alust ei anna. 5
6. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
7. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Seega kohaldub TsMS § 174 lg 4 ja menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 6