← Eesti

1-18-10214/92

Obsah (5)§ 113§ 115§ 24§ 34§ 28

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Teised kassatsioonimene

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

jaanuari

  1. a otsus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila; D. D. kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg, kassatsioonid Kannatanu A. K., esindaja vandeadvokaadi abi Anu Toomemägi
  2. juuni 2021, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a ja Harju Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsus D. D. süüditunnistamises ja karistamises, temalt menetluskulu hüvitise väljamõistmises ning A. K. tsiviilhagi osalises rahuldamises. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsus osas, millega mõisteti riigilt D. D. kasuks välja 3276 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  10. Mõista D. D. talle esitatud süüdistuses õigeks.
  11. Jätta kannatanu A. K. tsiviilhagi läbi vaatamata.
  12. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  13. Kaitsja kassatsioon rahuldada.
  14. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
  15. Jätta maakohtu otsusega D. D-lt välja mõistetud menetluskulu (ekspertiisikulu kokku 846 eurot, tunnistajate sõidukulu kokku 837 eurot 2 senti ja kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 60 eurot) riigi kanda.
  16. Mõista Eesti Vabariigilt D. D. kasuks välja 13 812 eurot apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 10 302 eurot 1-18-10214 apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 3510 eurot kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. D. D-d süüdistatakse tapmiskatses karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi.

  1. augustil 2018 kella 23.05 ajal tulistas süüdistatav vintraudsest püstolist Glock 19 A. K. pihta vähemalt kuus lasku, tabades kannatanut pähe ja kehasse. Sellega tekitas süüdistatav kannatanule kaks haava pähe ja neli kehale. Üks vigastustest (alalõuga läbistav kuulihaav) oli eluohtlik. Kannatanu ei surnud tänu kiirele arstiabile.
  2. Prokuratuuri versiooni kohaselt tulistas süüdistatav ootamatult kannatanut, kes läks lihtsalt küsima, millal lõppevad tema akna all tehtavad teetööd. Süüdistatav reageeris olukorrale aga agressiivselt, tulistades kaasas olnud seaduslikust relvast kõigepealt õhku ning seejärel juba kannatanu pihta. Kannatanu küll jooksis ühel hetkel süüdistatava suunas, kuid ei rünnanud teda mingilgi moel. Aga isegi kui oletada, et kannatanu ründas süüdistatavat, ületas tema pihta tulistamine hädakaitse piire.
  3. Harju Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsusega tunnistati süüdistatav

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati 6-aastase vangistusega.

Kohus rahuldas osaliselt kannatanu tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Maakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 3.

  1. Kohus tuvastas toimunu asjaolud võrreldes süüdistuses esitatuga oluliselt erinevalt. Seejuures leitakse otsuses, et süüdistatava ütlused on valdavalt usaldusväärsed, kannatanu ütlused aga paljuski mitte – eeskätt osas, mis puudutab väidet, et D. D. tulistas kannatanut kohe, kui viimane jõudis süüdistatava juurde. Tegelikkuses algatas konflikti alkoholijoobes kannatanu, kui ta läks süüdistatava juurde ja lõi teda rusikaga pähe, mille tagajärjel kukkusid maha ja purunesid süüdistatava kõrvaklapid. Seejärel võttis süüdistatav relva ja tegi õhku hoiatuslasu, mis sundis kannatanu hetkeks taanduma. Mõni hetk hiljem jooksis aga kannatanu rusikas kätega ootamatult süüdistatava poole, mispeale tulistas süüdistatav ründe lõpetamiseks tema pihta viis lasku. 3.
  2. Süüdistatav oli hädakaitseseisundis ja kaitsetegevuseks valis ta ka sobiva vahendi. Samas ei olnud tulirelvast tulistamine säästvaim vahend, samuti ületas süüdistatav hädakaitse piire. Ta ei kaalunud kordagi mõne teise abinõu kasutamist enda kaitseks. Ühe korra oli kannatanu teda juba rünnanud, mille vastu kaitses süüdistatav end relvaga, tehes hoiatuslasu õhku, mis ründe lõpetas. Kui kannatanu ründas süüdistatavat uuesti, süüdistatav aga enam hoiatuslasku ei teinud, vaid tulistas kohe kannatanu pihta. Ta ei veendunud laskude järel, kas ta on kannatanut tabanud. Süüdistatav pidanuks tegema hoiatuslasu või tulistama jalgadesse. Kannatanul polnud relva ja seda pidi eeldama ka süüdistatav. Kahe tulistamise vahele jäi mõni minut, mille jooksul oli süüdistataval aega mõelda sellele, mis juhtub, kui kannatanu teda uuesti ründab. Süüdistataval tulnuks ootama jääda politseid, kelle ta lasi kutsuda pärast kannatanu esimest kallaletungi. Kuna süüdistatav on varem tegelenud võitluskunstiga, pidanuks ta kasutama kaitsevahendina seda enne relva. Relvast tulistamist ei õigusta see, et süüdistatav väidetavalt kartis kannatanu kallaletungi ja relva sattumist kannatanu kätte. Relva kandev isik peab teadma, kuidas takistada endalt relva äravõtmist. Kokkuvõttes ületas süüdistatav hädakaitse piire, kuna ta tekitas otsese tahtlusega kannatanule liigselt kahju.
  3. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Vladimir Sadekov ning kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Anu Toomemäe kaudu. Kaitsjad taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist ning vastavalt tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata 2

(10)1-18-10214 jätmist. V. Sadekov taotles alternatiivselt karistuse kergendamist. Kannatanu palus rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. D. D. tunnistati süüdi provotseeritud tapmise katses

§ 115

– § 25 lg 2 järgi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus vähendas süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise suurust. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt, kannatanu apellatsioon jäeti rahuldamata. Kohus leidis lühidalt järgmist. 5.

  1. Süüdistatav vastutab provotseeritud tapmise katse eest. Ta oli tugeva hingelise erutuse seisundis, kuna enne tulistamist ründas kannatanu teda ilma põhjuseta. Süüdistatav palus seejärel möödasõitval kiirabil kutsuda politsei. Tunnistajate sõnul oli süüdistatav selgelt häiritud ja erutunud ning kannatanu ähvardas ja provotseeris teda, kuni hakkas süüdistatava poole jooksma. Asjaolu, et süüdistatav pani vahepeal relva ära ja naasis tööle, ei mõjuta seda järeldust. Pärast kannatanu tulistamist ei asetanud süüdistatav relva kabuuri, vaid viskas selle minema. Siis pöördus süüdistatav erutunult kiirabi poole kannatanule abi palumiseks. 5.
  2. D. D. oli hädakaitseseisundis. Kannatanu lõi süüdistatavat pähe, misjärel lasi viimane hoiatuslasu õhku, ja kannatanu taganes. Kannatanu aga jätkas provokatsiooni, kuna ropendas, vehkis kätega ning karjus, et tapab süüdistatava, ja provotseeris süüdistatavat end tulistama. Süüdistatav üritas konflikti vältida, suurendas kannatanuga vahemaad ning suunas relva kannatanule üksnes selleks, et viimane lõpetaks ründe. Kannatanu hakkas ootamatult, käed rusikas, süüdistatava poole jooksma, mistõttu tulistas süüdistatav kannatanut. 5.
  3. Süüdistatav ületas hädakaitse piire. Kannatanu ei kartnud süüdistatava relva ja provotseeris ise ennast tulistama. Süüdistataval oli põhjust karta, et kannatanu saab relva enda kätte. Süüdistatav võis relva kasutada, ta ei pidanud pärast esimest hoiatuslasku enam uut hoiatuslasku tegema, kui kannatanu tema poole jooksis. Samas ei olnud õigustatud kehasse laskude seeria tulistamine. Süüdistatav oleks pidanud tulistama jalgade suunas. Piisanuks juba ühest tabamusest alajäseme pihta, et kannatanu rünne lõpetada. Süüdistatav ei veendunud pärast iga lasku, kas ta oli kannatanut tabanud, vaid sooritas kohe laskude seeria. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ja süüdistatava kaitsja E. Kergandberg.
  5. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse jõustamist. Prokuröri väitel kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus ei näidanud, millised tõendid osutavad süüdistatava tugeva hingelise erutuse seisundile. Pea kõikide tunnistajate ütlustest nähtub, et süüdistatav jäi kujunenud olukorras rahulikuks. Ta jätkas pärast hoiatuslasku teetööde tegemist. Süüdistatav pole ise kõnelenud erutusseisundist, vaid üksnes sellest, et ta tundis hirmu ja et tal ei olnud võimalik kannatanu rünnet raskete tööriiete tõttu tõrjuda. Süüdistatav on tegelenud võitluskunstiga, mille oskus, sh võime hinnata ja näha olukorda tervikuna, jääb alles ka pärast aktiivse treeningu lõppu.
  6. Kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmist järgmistel põhjendustel. Süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire. Ta ei pidanud üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei taga ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. 3

(10)1-18-10214 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et 1) süüdistatava ja kannatanu vahemaa oli lühike (3–5 meetrit) ning kannatanu provotseeris süüdistatavat („tulista!“) ja jooksis tema poole; 2) süüdistatav tulistas viis lasku ja lõpetas tulistamise kohe, kui kannatanu kukkus; 3) kõrvalist abi ei olnud teo hetkel oodata; 4) süüdistatav ei saanud veenduda, kas ja millised lasud kannatanut tabasid, sest öisel ajal lühikese vahemaa pealt jooksva inimese suunas tehtud laskude korral ei ole võimalik ühe-kahe sekundi jooksul aru saada, kas lask on tabanud või mitte. Kuulitabamus ei mõjuta liikuvat inimkeha füüsiliselt nähtavalt. Pole võimalik eeldada, et laskude vahepeal kontrollitaks pihtasaamist. Kannatanu kukkus alles pärast viiendat lasku. Liikuvat kannatanut (eriti veel pingelises olukorras) jalga tulistada olnuks keeruline. Samuti ei ületanud süüdistatav hädakaitse piire tahtlikult.
  1. Kaitsja kassatsioonile vastas prokuratuur, paludes jätta see rahuldamata. Prokuröri väitel ületas süüdistatav hädakaitse piire. Ta teadis, kuidas tema relv laskmisel käitub ja milline löögijõud sellel on. Ta pidanuks suunama relva tema poole jooksva kannatanu alajäsemete suunas, samuti tulnuks süüdistataval veenduda iga lasu järel, kas ja millist kahju on ta kannatanule juba tekitanud. Kuna piisanuks vaid ühest tabamusest, on põhjendamatu kaitsja seisukoht, et süüdistatav tohtis tulistada kannatanut seni, kuni ta maha kukkus.
  2. Kaitsja kaebusele vastas ka kannatanu esindaja, kes toetas prokuratuuri seisukohta.
  3. Kaitsja peab prokuröri kassatsiooni põhjendamatuks ja palub jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Nii prokuröri kui ka kaitsja kassatsioon pälvivad tähelepanu. Riigikohus jagab hädakaitse küsimuses paljuski kaitsja seisukohti, mis tingivad lõppeks süüdistatava õigeksmõistmise. Otsuse I osas on ülevaade kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest, mille üle kassatsioonimenetluses ei vaielda. Pärast seda selgitab kriminaalkolleegium prokuröriga nõustudes, et ringkonnakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit

§ 115mõistes (II).

Seejärel põhjendab Riigikohus õigeksmõistva otsuse tegemist (III) ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise küsimuse (IV). I

  1. Sündmuse põhilise käigu üle prokurör ja kaitsja ei vaidle. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid menetlusõigust järgides vaatlusaluse juhtumi asjaolud järgmisena.
  2. Süüdistatav tegi õhtusel ajal teetöid. Ühel hetkel tuli tema juurde tööga kaasnevast mürast häiritud kannatanu, kes lõi süüdistatavat ootamatult rusikaga pähe. Seetõttu purunesid viimase kõrvaklapid. Löögi peale liikus süüdistatav tagasi, misjärel hakkas kannatanu uuesti tema poole minema. Siis võttis süüdistatav välja enda tulirelva, millele tal oli kehtiv relvaluba. Süüdistatav vinnastas relva ja tegi kohe hoiatuslasu õhku, mille peale kannatanu taandus, liikudes teisele poole teed. Kannatanu aga karjus ja sõimas süüdistatavat ning provotseeris teda ennast tulistama. Samal ajal nägi süüdistatav mööduvat kiirabiautot ja hüüdis selle juhile, et ta kutsuks politsei. Pärast seda läks süüdistatav kaastöölise juurde ja palus ka temal politsei kutsuda ning jätkas hetkeks töötamist. Ühtäkki märkas süüdistatav, kuidas kannatanu hakkas teisel pool teed sõitva bussi tagant kokkusurutud rusikatega kiiresti tema poole jooksma. Süüdistatav taganes mõne sammu, haaras uuesti relva ning tulistas temast ca 5 meetri kaugusele jõudnud ja tema poole jooksvat kannatanut, tabades teda viiel korral. Niipea, kui kannatanu kukkus, lõpetas süüdistatav 4

(10)1-18-10214 tulistamise. Seejärel pani süüdistatav relva maha ja läks, käed laiali, kaastöölise juurde, näitamaks kiirabile, et ta pole ohtlik ja et kannatanu saaks kiiret abi.
  1. Kohtud tegid need asjaolud kindlaks paljude tunnistajate (pealtnägijate), süüdistatava ja osalt ka kannatanu ütluste ning kirjalike tõendite põhjal. Kuna kohtud ei irdunud tõendite hindamisel menetlusõigusest ja poolte vahel ei ole juhtumi põhiliste asjaolude üle vaidlust, võtab kolleegium otsuse järgmistes osades aluseks kirjeldatud sündmuse käigu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus nr 1-19-8038/67, p 8 koos viidetega). II
  4. Prokurör vaidleb vastu ringkonnakohtu seisukohale, et süüdistatav pani teo toime äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis

§ 115mõistes.

Kolleegium nõustub prokuröriga. Ehkki kahtlust ei ole, et kannatanu kutsus ilmselgelt provotseeriva käitumisega ise esile süüdistatava ründe, ei saa ainuüksi sellest järeldada, et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. 17.

§ 115

näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (

§ 24

lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda – ja sageli esinevadki – kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu

§ 113

, eeldab ka

§ 115

subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (

§ 34). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

veebruari

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega.)
  2. Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab

§ 115koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“.

See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet

§-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. 19. Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja 5

(10)1-18-10214 nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt selle kohta ka osutatud otsus nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega

§ 115kohaldamisel.

20. Ringkonnakohtu kogu põhjendus äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi kohta on järgmine: „[o]lukorras, kus tõendamist on leidnud, et kannatanu eelnevalt oma töökohustusi täitvat süüdistatavat põhjuseta ründas, seejärel ähvardas ja sõimas, kusjuures süüdistatav jõudis küsida abi politsei väljakutsumiseks möödasõitva kiirabi brigaadi töötajatelt, on igati põhjendatud asuda seisukohale, et süüdistatav viibis tugevas hingelise erutuse seisundis. Sellist järeldust ei väära asjaolu, et süüdistatav jõudis vahepeal relva kabuuri tagasi panna ja isegi proovida töökohustuste juurde naasta. Tunnistajate ütluste kohaselt oli süüdistatav selgelt häiritud ja erutunud, kiirabis viibinud tunnistajad tegelesid süüdistatava palvel politsei väljakutsumisega, kannatanu jätkas ähvardava ja provokatiivse käitumisega kuni hakkas süüdistatava poole jooksma, seega süüdistatava kaitsetegevus hädakaitsepiiride ületamisel oli kannatanu poolt üheselt provotseeritud. Tähtis asjaolu süüdistataval tugeva hingelise erutuse seisundi tuvastamisel on ka uurimisega tuvastatud fakt, et peale kannatanu tulistamist süüdistatav ei asetanud seaduslikku relva tagasi kabuuri, vaid viskas püstoli sündmuskohal minema, mis on tõendatud nii süüdistatava ja tunnistajate ütlustega kui ka sündmuskoha vaatluseprotokolliga. Seejärel pöördus süüdistatav erutunult tema poolt eelnevalt peatatud kiirabi töötajate poole juba kannatanule abi palumiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatava käitumist kvalifitseerida provotseeritud tapmiskatsena

§ 115– § 25 lg 2 järgi.“ 21.

Kolleegiumi hinnangul irdus ringkonnakohus süüdistatava käitumise hindamisel põhjendamatult maakohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest, mille teisiti tuvastamist ringkonnakohus nõuetekohaselt ei selgitanud. Maakohtu poolt suures ulatuses usaldusväärseks tõendiallikaks loetud süüdistatava räägitust selgub, et ta käitus teo ajal täiesti kaalutletult ja adekvaatselt. Kõigepealt tegi süüdistatav hoiatuslasu, misjärel lasi ta kutsuda politsei ja tegi edasi isegi tööd, mõni hetk hiljem üritas süüdistatav esmalt taganeda, aga kuna kannatanu jooksis tema poole, tulistas ta kannatanut. Pärast viimase mahakukkumist lõpetas süüdistatav kohe tulistamise ning käitus edasi samuti kaalutletult, kui pani relva ära ja tegi kõik endast oleneva, et kannatanu saaks kiiret abi. Süüdistatav ei ole ka kõnelenud sõnagagi enesekontrolli kaotamisest või mõnest muust asjaolust, mis andnuks põhjust kahtlustada äkki tekkinud tugevat hingelist erutust. Paljud sündmust pealt näinud tunnistajad rääkisid samuti sellest, kuidas süüdistatav käitus tasakaalukalt ja seda ka ajal, kui kannatanu teda järjepidevalt provotseeris. 22. Ringkonnakohus leidis küll, et „[t]unnistajate ütluste kohaselt oli süüdistatav selgelt häiritud ja erutunud“, aga ei nimetanud samas ühtegi konkreetset tunnistajat, kelle ütlustele tuginedes sellise järelduse teha saab, rääkimata ütluste sisu täpsemast avamisest ja kõrvutamisest teiste tõenditega. Kolleegiumi hinnangul ka ei nähtu kriminaalasjas kindlaks tehtud tõendusteabest selliste asjaolude esinemist. Lisaks on oluline tähele panna, et üksnes toimepanija häiritus või erutus teo ajal pole ka iseenesest veel piisavad, et kõneleda tugevast hingelisest erutusest, vaid see peab olema midagi enamat (vt käesoleva otsuse p-d 17 ja 18). Samuti ei osuta vähimalgi määral tugeva 6

(10)1-18-10214 hingelise erutuse seisundile ringkonnakohtu esile tõstetud asjaolu, et süüdistatav loobus relvast kohe pärast tulistamist. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus nõuetekohaselt sellise seisundi olemasolu ja kohaldas valesti materiaalõigust.
  1. Kokkuvõttes ei kerki esile tõsiselt võetavat kahtlust, et süüdistatav võis teo ajal olla äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ainuüksi kannatanu provotseeriv käitumine sellele käsilolevas kaasuses ei osuta. Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. III
  2. Eelnevalt sedastatu ei tähenda aga, et oleks ainest rahuldada prokuröri taotlus ning D. D. tuleks tunnistada süüdi tapmiskatses

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi.

Kolleegium jagab nimelt enamikku kaitsja kassatsiooni seisukohti ning leiab erinevalt maa- ja ringkonnakohtust, et süüdistatav tegutses hädakaitses ega ületanud selle piire, põhjendades seda järgmiselt. 25. Kohtud tegid kindlaks ja selles ei ole ka kahtlust, et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis ja tal oli seega õigus hädakaitsetegevusele

§ 28lõike 1 järgi.

Kohtute tuvastatud asjaolusid silmas pidades nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selleski, et kannatanu rünne süüdistatava vastu oli jätkuv. Viimati selgitas Riigikohus otsuses nr 1-19-8038/67, et vahetuks õigusvastaseks ründeks

§ 28

lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (Vt viidatud otsuse p-d 27 ja 28.)

  1. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et kannatanu rünne sai alguse sellega, kui ta lõi süüdistatavat rusikaga pähe, ja päädis hetkega, mil kannatanu jooksis süüdistatava poole, käed rusikas, ilmse kavatsusega teda uuesti rünnata, mille peale süüdistatav tulistas kannatanut. Ehkki süüdistatava hoiatuslask esimese kallaletungi ajal sundis kannatanut hetkeks taanduma, jäi ta süüdistatava vahetusse lähedusse ning sõimas, ähvardas ja provotseeris teda, kuni hakkas mõni hetk hiljem süüdistatava poole jooksma. Kannatanu käitumine näitab, et ta ei loobunud ründest pärast hoiatuslasu peale esmast taandumist, vaid sisuliselt jätkas seda (süüdistatavat järjepidevalt sõimates, ähvardades ja provotseerides) ning ootas kõigest parajat hetke, et talle uuesti kallale tungida, mida ta lõppeks tegigi. Seepärast on põhjust nõustuda ringkonnakohtuga ja lugeda kannatanu rünne jätkuvaks vahetuks õigusvastaseks ründeks.
  2. Süüdistatava kaitsetegevus seisnes kannatanu pihta tulirelvast laskude seeria tulistamises. Kohtud leidsid õigesti, et relva kasutamine oli kahtlemata sobiv vahend, kuna see lõpetas täielikult ja otsekohe kannatanu vahetu ründe. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt otsus nr 1-19-8038/67, p 30). Seetõttu ei välistanud süüdistatava poolt relva kasutamist tõik, et kannatanu ründas teda ilma samaväärselt ohtliku ründevahendita. Pealegi oli kannatanu juba enne süüdistatavat rünnanud ja ta teadis, et süüdistataval on relv, kuid otsustas teda sellegipoolest uuesti rünnata. Relva kasutamata jättes olnuks süüdistataval põhjust tõsiselt karta selle sattumist kannatanu kätte, mis asetanuks süüdistatava enda elu ohtu. See osutab sellele, et kaitstava ja 7

(10)1-18-10214 rünnatava õigushüve väärtused olid vahetult teo toimepanemise hetkel võrdväärsed, kuigi rõhutamist vajab veel kord, et sellel ei ole hädakaitseõiguse seisukohalt iseenesest tähendust. Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 14–15).
  3. Kohtute arvates ei olnud aga süüdistatava relvast laskude seeria tulistamine säästvaim vahend ja nad heitsid talle seetõttu ette hädakaitse piiride ületamist. Kolleegium sellega ei nõustu ja peab taas kord vajalikuks selgitada järgmist.
  4. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel – kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt otsus nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (

§ 28lg 2) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.

mai

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt otsus nr 1-19-8038/67, p 32).
  4. Maakohus leidis säästvaima vahendi ja hädakaitse piiride ületamise küsimust lahendades järgmist: 1) süüdistatav ei teinud (enam) hoiatuslasku, kui kannatanu teda uuesti ründas, vaid hakkas kohe kehasse tulistama; 2) süüdistatav ei arvestanud sellega, et läheneval kannatanul polnud relva; 3) kannatanu esimese ja teise kallaletungi vahele jäi mitu minutit, mille jooksul saanuks süüdistatav mõelda, mida teha, kui kannatanu uuesti peaks ründama; 4) süüdistatav kutsus politsei ja pidanuks seetõttu jääma ootama; 5) süüdistatav tulistas viis lasku järjest, veendumata, kas ta vahepeal juba tabas kannatanut; 6) relvaluba omaval isikul ei ole õigust kasutada igas konfliktsituatsioonis relva üksnes seetõttu, et ta kardab ründaja tegevuse tagajärjel kukkumist, mis võib kaasa tuua tema enda surma; 7) relva intensiivset kasutamist ei õigusta oletus, et kui rünne jõuaks kehalise kontaktini, siis võiks relv sattuda kannatanu kätte; 8) relvakandja peab teadma, kuidas ta endalt relva äravõtmist takistada saab; 9) süüdistatav on varem tegelenud võitluskunstiga; 10) süüdistatava varustus polnud sellise kaaluga, et ta ei saanuks kasutada kannatanu vastu füüsilist jõudu.
  5. Ringkonnakohus lükkas osa neist maakohtu seisukohtadest õigustatult ümber. Teise astme kohus märkis, et kuna kannatanu provotseeris süüdistatavat end tulistama, siis võis viimane tõsiselt karta, et lähivõitluse korral võib kannatanu haarata tema relva, mis kujutanuks juba süüdistatava enda elule vahetut ohtu. Lisaks leidis ringkonnakohus, et süüdistatav võis kujunenud olukorras kasutada relva ilma hoiatuslasku tegemata. Kolleegium nõustub nende seisukohtadega täiel määral, märkides veel järgmist. Kannatanu oli juba süüdistatavat rünnanud ja ta teadis, et süüdistataval on relv. See ei kohutanud teda siiski uuesti ründama, mistõttu oli vahetult teo ajal tõsiselt põhjust karta, et kannatanu võib tahta relva enda kätte saada ja seda ka kasutada. Süüdistatava poolt relva kasutamata jättes ja lähivõitlust pidades olnuks täiesti reaalne võimalus, et relv satub selle käigus kannatanu kätte. Seetõttu ei pidanud süüdistatav otsustama lähivõitluse kui süüdistatava enda elu potentsiaalselt ohtu seadva ja seega ebakindla kaitsevahendi kasuks, 8

(10)1-18-10214 vaid tohtis enda kaitsmiseks kasutada relva. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et süüdistatav on varem tegelenud võitluskunstiga. Maakohtu arvamus, et relva kandev isik peab kallaletungi korral teadma, kuidas vältida endalt relva äravõtmist, on materiaalõiguslikult ilmselgelt põhjendamatu ja elukauge ega välista vähimalgi moel hädakaitset. Ainetu on ka maakohtu etteheide, et süüdistatav pidanuks valmistuma pärast kannatanu esimest kallaletungi uueks rünnakuks. Süüdistatavale polnud vahetult esimese kallaletungi järel teada, kas kannatanu ründab teda ka füüsiliselt uuesti. Samuti on oluline tähele panna, et süüdistatav lasi vahepeal kutsuda politsei, soovides lahendada olukorda teisiti, kui end ise vahetult kannatanu vastu kaitstes. Süüdistataval ei olnud aga võimalik jääda enam politseid ootama, kui kannatanu teda ootamatult uuesti ründas.
  1. Edasi selgitas ringkonnakohus juba maakohtuga sarnaselt, miks ületas süüdistatav siiski hädakaitse piire: 1) süüdistatav ei tohtinud tulistada kannatanu keha pihta laskude seeriat; 2) süüdistatav teadis relva purustusjõudu, aga tulistas ikka kehasse, ta pidanuks suunama relva kannatanu alajäsemetesse; 3) süüdistatav ei veendunud pärast iga lasku, kas ja millise vigastuse on kannatanule tekitanud; 4) süüdistataval piisanuks ainult ühest lasust kannatanu alajäseme pihta, et rünne lõpetada.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei arvestanud kohtud piisavalt kujunenud ründeolukorraga. Nagu apellatsioonikohus väga õigesti märkis, ei olnud süüdistatavalt enam võimalik eeldada hoiatuslasu tegemist. Kannatanu hakkas ootamatult jooksma süüdistatava poole, käed rusikas, ning süüdistatava ja kannatanu vahemaa oli väga lühike (tulistamise hetkel kõigest ca 5 meetrit). Kusjuures enne seda oli süüdistatav juba teinud hoiatuslasu, sundides kannatanu korraks taganema. Süüdistataval tuli reageerida ründele väga kiiresti (kõigest paari sekundi jooksul) ja tal ei olnud kaalumiseks aega ega võimalust mõelda läbi, kuidas end täpselt relvaga kaitsta.
  3. Esipuhku võib pidada küsitavaks, kas laskude seeria kannatanu suunal oli õigustatud. Sellele tuleb siiski vastata jaatavalt. Kohtute seisukoht, et süüdistatav pidanuks iga tehtud lasu järel veenduma, kas kannatanu sai pihta ja lõpetab ründe, ei võta arvesse juhtumi asjaolusid ning sellise nõudmise järgimine olnuks ilmselgelt võimatu. Kannatanu ründas ootamatult. Süüdistataval, keda eraldas kannatanust vaid mõnemeetrine distants, polnud talle reageerimiseks jäetud mõne sekundi vältel aega ega võimalust veenduda, kas mõni tema järjest tehtud laskudest tabas kannatanut. Oli reaalne oht, et kannatanu jõuab kohe süüdistatavani ja üritab näiteks tema käest relva haarata. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et samuti ei saanud kohtute tuvastatud asjaoludel süüdistatavalt eeldada, et ta sihtinuks lasud kannatanu jalgadesse. Kannatanu ei seisnud paigal, vaid liikus, ning süüdistataval oli, nagu korduvalt rõhutatud, väga vähe aega kannatanu kallaletungile reageerida. Samasugust arvamust väljendas ka kriminaalasjas asjatundjana üle kuulatud laskeinstruktor, kelle ütlusi on maakohtu otsuses kajastatud. Asjatundja on ilmekalt kirjeldanud, milline on tabavusprotsent liikuvate objektide tulistamisel ka tulirelva käsitlemisel professionaalse väljaõppe saanud politseinikel. Praegusel juhul raskendas süüdistatava kaitsetegevust samuti öisest ajast tingitud piiratud nähtavus. Asjatundja on arusaadavalt ning argumenteeritult kummutanud väärarusaama, nagu oleks potentsiaalne kuulitabamus visuaalselt kohe näha, ning andnud ütlusi, et üldjuhul ei takista tabamus jalga haavatu edasiliikumist. Kõnekaks võib ka pidada ringkonnakohtu tuvastatut, et süüdistatav tulistas ainult senikaua, kuni tema suunas jooksev kannatanu maha kukkus. Laskude seeria tulistamine oli seega tingitud kannatanu äkilisest sööstust süüdistatava poole, mis kestis ainult süüdistatava õigushüvesid potentsiaalselt ohustava vahetu ründe lõpetamiseni. Sellistel asjaoludel ei saa toimunud sündmusele ex ante tervikhinnangut andes tõsikindlalt väita, et süüdistatav saanuks kasutada valitud kaitsevahendit kannatanut vähem kahjustaval moel. 9
(10)1-18-10214 35. Seega oli süüdistatava kaitsetegevus säästvaim ja ta ei ületanud objektiivselt hädakaitse piire

§ 28lõike 2 mõistes.

Kohtute tuvastatud asjaolud ei jäta ka kahtlust, et süüdistatav tegutses kaitsetahtest lähtuvalt. Seetõttu on välistatud süüdistatava vastutusele võtmine talle süüksarvatud teo eest. Kohtute vastupidine seisukoht põhineb vääral arusaamal hädakaitseõigusest (

§ 28) ehk materiaalõiguse ebaõigel kohaldamisel.

See tingib kohtuotsuste tühistamise ja süüdistatava õigeksmõistmise. IV

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse D. D. süüditunnistamises ja karistamises ning mõistab ta talle esitatud süüdistuses õigeks. Kolleegium tühistab kohtuotsused ka tsiviilhagi lahendamise osas ja jätab kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi vaatamata. Lisaks tühistab kolleegium kohtuotsused D. D-lt menetluskulu hüvitise väljamõistmises ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti riigilt D. D. kasuks välja 3276 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada, prokuröri kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
  2. Viimaks lahendab kolleegium menetluskulude hüvitamise küsimuse. Maakohus mõistis süüdistatavalt välja ekspertiisikulu kokku 846 eurot, tunnistajate sõidukulu kokku 837,02 eurot ja kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 60 eurot. Kuna Riigikohus mõistab süüdistatava talle esitatud süüdistuses õigeks, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 181 lõike 1 ja § 182 lõike 5 alusel riigi kanda. Samuti jääb süüdistatavalt välja mõistmata sundraha.
  3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks kokku 10 302 eurot. Teise astme kohus luges sellest summast mõistlikuks tasuks 3276 eurot, mõistes selle välja riigilt süüdistatava kasuks. KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole seda otsustust vaidlustanud (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 135). Kaitsja esitas juba apellatsioonis, mille ringkonnakohus pidanuks täielikult rahuldama, asjakohased väited hädakaitse kohta, millega kolleegium nõustub ja mis toovad kaasa süüdistatava õigeksmõistmise talle esitatud süüdistuses täies ulatuses. Ringkonnakohtu etteheide, et kaebus sisaldab asjasse puutumatuid argumente ja viiteid, pole põhjendatud. Kokkuvõttes peab kolleegium süüdistatava apellatsioonimenetluses kantud mõistliku suurusega tasuks kogu kaitsja taotletud tasu 10 302 eurot, mis tuleb KrMS § 185 lõike 1 alusel süüdistatavale hüvitada.
  6. KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium riigilt süüdistatava kasuks välja ka 3510 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kokku mõistab kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1, § 185 lõike 1, § 186 lõike 1 ja § 191 lõike 3 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja 13 812 eurot apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud valitud kaitsja tasu. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.