← Eesti

1-20-3082/62

Obsah (9)§ 339§ 236§ 341§ 277§ 271§ 155§ 38§ 328§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-20-3082 1. juuli 2021 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Juhan Sarv Kriminaalasi Mati Ki

) § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Tuvastatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, kes taotleb selle tühistamist osas, millega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalasi palutakse saata lahendamiseks ringkonnakohtule.
  2. Kaebuse esitaja märgib, et kannatanud kutsuti
  3. veebruari
  4. a kohtuistungile, kuid nendest kaks ei soovinud kohtulikust arutamisest osa võtta. Puudub teave selle kohta, et kannatanud ei saanud istungile tulla. Prokurör suhtles kannatanutega enne kriminaalasja kohtusse saatmist ja ka pärast seda korduvalt. Keegi neist ei avaldanud soovi tsiviilhagist loobuda. Kohus rahuldas tsiviilhagid täies ulatuses. Kannatanu arvamus karistuse kohta ei ole kohtu jaoks siduv. Järelikult pole alust väita, et kannatanute õiguste rikkumisega kaasnenuks ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Ükski kannatanu pole otsust vaidlustanud. Kannatanute
  5. veebruari
  6. a istungist teavitamata jätmine võib olla menetlusõiguse rikkumine, ent mitte oluline rikkumine

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 236

lg 2 kohaselt ei takista lühimenetluses kannatanu istungile ilmumata jäämine kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Ringkonnakohtul polnud alust seda kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata. Kolleegium märgib taas kord, et tühistades ebaõigetel kaalutlustel maakohtu otsuse ja saates kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikub ringkonnakohus

§ 339

lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-30-16, p 16;
  3. septembri
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-57-16, p 17;
  5. oktoobri
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-71-16, p 14, vt ka
  7. juuni
  8. a määrus nr 1-17-11182/201, p 31).
  9. Olukorras, kus pole tegemist mõne

§ 339

lg 1 p-des 1–11 nimetatud menetlusõiguse rikkumisega, saab ringkonnakohus saata kriminaalasja

§ 341

lg 3 ja § 339 lg 2 või lg 1 p 12 kohaselt esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ühtaegu on täidetud kõik kolm alljärgnevat tingimust: 1) maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust; 2) selle rikkumisega kaasneb või võib kaasneda maakohtu otsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus või ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte eiramine kohtulikul arutamisel; 2

(4)1-20-3082 3) rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus ei järginud kannatanute kohtumenetlusest osavõtu tagamisel seadust ja seetõttu jäid kolmest kannatanust kaks
  2. veebruari
  3. a kohtuistungist nõuetekohaselt teavitamata.
  4. Käsilolev kriminaalasi saadeti maakohtusse lahendamiseks üldmenetluses. Asja arutamiseks määrati kohtuistung
  5. veebruariks
  6. Prokuröri kinnitusel saadeti kannatanutele kutsed sellele istungile ja seda väidet pole kummutatud. Kohtuistungile ilmusid süüdistatav, kaitsja ja prokurör. Istungile tuli kohale ka üks kannatanu (kohtuistungi protokoll seda ei kajasta, kuid helisalvestisest kuuldub, et tegemist oli R. M-iga). Ülejäänud kaks kannatanut kohale ei tulnud. Kohus avas kohtuistungi, selgitas välja kohale ilmunud isikud, tegi süüdistatavale teatavaks tema õigused ja kohustused ja uuris, kas menetlusosalistel on enne kohtuliku uurimise alustamist taotlusi. Selle peale esitas kaitsja taotluse istungi edasilükkamiseks järgmise päevani, võimaldamaks pooltel tutvuda täiendavate tõenditega ja esitada taotlus üleminekuks lühimenetlusele. Prokurör kaitsja taotlusele vastu ei vaielnud ja kohus kuulutas välja vaheaja, määrates, et asja arutamisega jätkatakse
  7. veebruaril
  8. Järgmisel istungil mindigi üle lühimenetlusele. Kannatanuid sellele istungile ei kutsutud ja keegi neist seal ka ei viibinud.
  9. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu väide, et
  10. veebruaril 2021 istungit ei toimunud. Samas ei järginud maakohtunik kohtuistungi rakendamise korda. Ehkki kohtuistungile olid kutsutud kannatanud, jättis maakohus

§ 277

lg-t 1 eirates välja selgitamata kahe kannatanu ilmumata jäämise põhjuse ega teinud

§ 271

lg 1 järgi nõutavat määrust kohtuliku arutamise jätkamise või edasilükkamise kohta. Istungile kohale tulnud kannatanu ilmumine jäeti

§ 155lg 2 p 3 rikkudes kohtuistungi protokollis fikseerimata.

Olukorras, kus kohus ei selgitanud välja, millisel põhjusel kaks kannatanut

  1. veebruaril 2021 kohtuistungile ei ilmunud, oli nende kutsumata jätmine
  2. veebruari
  3. a istungipäevale vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku sätetega, mis näevad ette kannatanu õiguse kohtulikust arutamisest osa võtta (

§ 38lg 1 p 8 ja § 265 lg 1 või § 236 lg 1).

Maakohus jättis ka

  1. veebruari
  2. a istungil välja selgitamata kannatanute puudumise põhjuse ega teinud

§ 271lg 1 järgset määrust.

12. Maakohtu eelkirjeldatud rikkumisi ei saa siiski käsitada

§ 339

lg 2 tähenduses olulistena ega sellistena, mis muudaksid kohtuliku arutamise igal juhul

§ 339lg 1 p 12 mõttes ebaausaks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.

detsembri 2017. a määrus nr 1-15-9213/80, p 44). Kannatanu osavõtt kriminaalasja arutamisest ei ole erinevalt prokuröri, kaitsja ja enamasti ka süüdistatava osavõtust alati kohustuslik ega takista kõigil juhtudel kohtulikku arutamist. Öeldu kehtib nii üld- kui ka lühimenetluses (

§ 271lg 1 ja § 236 lg 2).

  1. Ringkonnakohus märkis, et kannatanute kohtuistungile kutsumata jätmisega võeti nendelt võimalus toetada tsiviilhagi või sellest loobuda ning avaldada arvamust karistuse kohta. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu osutatud tõdemusest ei ilmne, miks tuleb tuvastatud rikkumist hinnata käsiloleva kriminaalasja kontekstis oluliseks ehk kuidas võis see mõjutada maakohtu otsuse seaduslikkust või põhjendatust või kohtumenetluse ausust.
  2. Menetletavas asjas rahuldas maakohus kõigi kannatanute tsiviilhagid täies ulatuses. Kohtuotsus tehti kannatanutele kättesaadavaks, ent keegi neist pole otsust apelleerinud. Kõnesolevas olukorras saanuks ringkonnakohus lugeda kannatanute maakohtusse kutsumata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks eeskätt juhul, kui ta oleks ära näidanud, et mõni maakohtu otsustustest tuleb osaliselt või täielikult tühistada just sellise puuduse tõttu, mida kannatanute kohalolu võinuks aidata ära hoida (nt kui ringkonnakohus sedastanuks tsiviilhagide 3

(4)1-20-3082 rahuldamise (osalise) põhjendamatuse ja leidnuks, et kannatanute kohalolek maakohtus võinuks nende olukorda parandada). Midagi selletaolist pole teise astme kohus aga esile toonud. 15. Kuid isegi juhul, kui maakohtu rikkumist saaks pidada

§ 339

lg 2 või lg 1 p 12 mõttes oluliseks, poleks see automaatselt tinginud kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Nimelt pidanuks teise astme kohus osutatud juhul

§ 341

lg-t 3 järgides esmalt hindama, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Riigikohus on viimati osutatud sätet tõlgendades leidnud, et kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 701).
  3. Vaidlustatud määruses on ringkonnakohus küll konstateerinud, et tuvastatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, ent pole sellist seisukohta üldse põhjendanud. Seega ei selgu kõnesolevast määrusest seegi, miks poleks maakohtu rikkumise kõrvaldamiseks – eriti lühimenetluse kontekstis – piisanud näiteks kannatanute kutsumisest apellatsioonikohtu istungile (vrd ka viidatud määrus nr 1-15-9213/80, p 43). Ka asja materjalist ei ilmne põhjust, miks takistas kannatanute maakohtu istungile kutsumata jätmine ringkonnakohut seda kriminaalasja lahendamast.
  4. Ehkki menetlusökonoomia argument ei ole

§ 341

lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane ega otsustav kriteerium, peab ringkonnakohus sellega siiski arvestama (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 707 ja

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 128). Menetletavas asjas räägib kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise vastu mh asjaolu, et süüdistatav on vahi all. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine maakohtus pikendaks oluliselt kriminaalasjas lõpliku selguse saabumist ja eelduslikult ka süüdistatava vahi all viibimise aega.
  3. Neil põhjusil asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu, et praegusel juhul oleksid täidetud

§ 328

lg 1 p-st 2, § 339 lg-st 2 ja § 341 lg-st 3 tulenevad tingimused selleks, et saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Osutatud sätteid kohaldades rikkus teise astme kohus

§ 339lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

19. Juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a määruse osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtu teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. Kolleegium ei muuda ringkonnakohtu määrust osas, mis puudutab prokuröri vastu esitatud taandamistaotluse lahendamist, tõkendi muutmata jätmist ja riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist. Määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.