Obsah (6)

§ 4231§ 68§ 74§ 75§ 329§ 24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. jaanuar 2021 Kriminaalasja number 1-20-3067 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Erkki Hirsn

§ 4231järgi RESOLUTSIOON: 1.

Tartu Maakohtu

1. oktoobri 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata.
3. Valitud kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaare menetluskulud apellatsiooniastmes summas 1725 eurot jäävad süüdistatava Šerif-Turan Gayibli enda kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
4. Šerif-Turan Gayiblit süüdistatakse

§ 4231

järgi selles, et tema juhtimisõigust omamata ja isikuna, kes on varasemalt juhtimisõiguseta süstemaatilise sõitmise eest karistatud Tartu Maakohtu 07.06.2017 ning Harju Maakohtu 07.06.2018 otsustega, millised karistused ei ole kustunud, juhtis tahtlikult uuesti, s.o süstemaatiliselt, 25.07.2019 kella 22.53 ajal Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Neanurme külas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee

1. kilomeetril suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXX , omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 nõuet, mille kohaselt mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 06.10.2020 otsusega karistati Š.-T. Gayiblit

§ 4231

järgi 7 kuu vangistusega.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka Š.-T.

Gayibli kahtlustatavana kinnipidamise aeg 25.07.2019 kuni 26.07.2019a, s.o 2 päeva. Š.-T. Gayibli ärakandmata karistuse suuruseks loeti 6 kuud 28 päeva vangistust.

§ 74lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati, et Š.-T.

Gayiblile mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 1 kuu vangistust. Ülejäänud karistuse osa, s.o 5 kuud 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui Š.-T. Gayibli ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, elukohaga XXX .

§ 75lg 2 p 8 alusel kohustati Š.-T.

Gayiblit osalema sotsiaalprogrammis kriminaalhooldaja äranägemisel (eesmärgiga ära hoida samalaadsete süütegude toimepanemist).

1. Maakohus leidis, et Š.-T. Gayibli on süüdistuse aluseks oleva teo toime pannud. Süüdistatav juhtis 25.07.2019 kella 22.53 ajal Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Neanurme külas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
2. kilomeetril suunaga Tallinna poole mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXX . Mootorsõiduki juhtimise aeg ja koht ning sõidukit juhtinud isik on tõendatud tunnistaja A.A. ütlustega, samuti süüdistatava enda ütlustega, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja sõiduki hoiukohta teisaldamise aktiga. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistataval ei ole kunagi olnud juhtimisõigust. Lisaks isikulistele tõenditele kinnitab seda ka Rahavastikuregistri väljatrükk, millest ei nähtu, et süüdistatavale oleks väljastatud juhiluba. Süüdistatav kõrvaldati 25.07.2019 kell 22.53 sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 alusel, kuna tal puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning seetõttu teisaldati sõiduk hoiukohta.
3. Toime pandud tegu on kuritegu ja see tuleb kvalifitseerida

§ 4231järgi.

4.

1. Tõendatud on, et süüdistatav juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta. Küsimus on sellest, et kas ka süstemaatiliselt. Riigikohtu lahendid 3-1-1-87-08 ja 3-1-1-66-13 selgitavad süstemaatilisuse mõistet varguste näitel, lahendis 3-1-1-75-15 sedastatakse, et varguste kohta väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele. 4.
2. Esiteks tuleb asja nr 3-1-1-75-15 p-st 8 tulenevalt tuvastada, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta, kusjuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid

§-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud (õiguslik retsidiiv) või tuvastatakse need ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Süüdistatavat oli uue juhtimisõiguseta juhtimise fakti tuvastamise hetkeks, s.o 25.07.2019, karistatud kriminaalkorras kahel korral – 07.06.2017 ja 07.06.2018 otsustega. Mõlemad need karistused ei olnud uue teo hetkeks kustunud. Järelikult on tuvastatav süüdistatava puhul õiguslik retsidiiv. 2 4.

1. Teiseks tuleb tõdeda, et süütegude vaheline ajavahemik on tähtsusetu. Asja nr 3-1-1-66-13 p-s 7 on asutud seisukohale, et ajalisele faktorile iseseisva õigusliku tähenduse omistamine ei ole õiguslikult põhjendatav ega ka vajalik. Lahendis toodud varguste kohta käivate seisukohtadega soostuvalt saab sedastada, et puudub igasugune mõistlik selgitus, miks peaks juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv mingi konkreetne ajavahemik või tähtaeg. Sellise range kriteeriumi tunnustamise korral võib tekkida praktikas olukordi, kus mingi ajalise kriteeriumi ületamine näiteks ühe päeva võrra vabastaks inimese kriminaalkaristusest. Pole välistatud, et sellises olukorras hakkaksid inimesed ajaliselt nn arvet pidama ja oma tegevust teadlikult planeerima. 4.
2. Kolmandaks tuleks asja nr 3-1-1-87-08 p 10 kohaselt justkui hinnata tegude vahelist sisemist seost. Samas tuleb arvestada, et lõppkokkuvõttes sisustatakse süstemaatilisust koosseisuspetsiifiliselt ja juhtimisõiguseta juhtimise koosseisu arvestades on hindamisruum sisulise seose otsingul vähenenud sisuliselt nullini. Teisisõnu ei ole see oluline. Juhtimisõiguse puudumine inimesel on fakti küsimus ning juhtimisõiguseta juhtimise kuritegude toimepanemisel ei ole määravaks see, millise konkreetse mootorsõidukiga inimene sõidab, kuhu ta sõidab või miks ta sõidab. Sisulise seose analüüsimine peab andma vastuse ennekõike küsimusele, kas inimese õigusvastane käitumine on kujunenud tema elustiiliks või harjumuseks. Juhtimisõiguseta inimese puhul ei ole vaja seda vastust otsida läbi sisemise seose, vaid kui inimene ei omanda juhtimisõigust, viitab see juba iseenesest tema otsusele teatud viisil oma elu elada. Kui ta otsustab korduvalt sõidukit juhtida, võib see olla nii teadlik valik (eluviis) või lihtsalt lootmine, et ta ei jää vahele (harjumus). Sisemise seose tuvastamise mittevajalikkust on jaatatud ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes, aga ka kehtivas kohtupraktikas (Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2019 otsus asjas nr 1-19-4017, p 6). Just tõdetust järeldub omakorda, et ajaline faktor ei ole oluline ka sisulise seose hindamise kontekstis. Seega piisab vaadeldava kuriteokoosseisu täitmiseks üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust. 4.
3. Mööda ei saa vaadata ka seadusandja tahtest.

§ 4231hakkas kehtima alates 01.01.2015.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt oli enne

§ 4231

kehtima hakkamist seaduses karistatavuslünk – erinevalt juhtimisõigusega rikkujast, keda kohus karistab juhtimisõiguse äravõtmisega, ei ähvardanud juhtimisõiguseta rikkujat karistus kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise eest

§ 329

järgi, kui ta juhtimisõiguse puudumisest hoolimata üha uuesti ja uuesti sõidukit juhtis. Seadusandja tahteks oli sisuline ebavõrdsus seadusemuudatusega kaotada ja käsitleda õigusrikkujaid võrdselt. Süütegude vahelise ajavahemikuga arvestamine, nii nagu paluvad seda teha süüdistatav ja kaitsja, aga seadusandja tahet ei täida. Inimene, kes paneb toime

§-s 329 sätestatud teo, teab, et tal on kehtiv karistus ja et ta peab seda karistust kandma ja et karistuse mittetäitmine toob kaasa vastutuse. Raske on leida põhjust, miks peaks teisiti kohtlema inimest, kes teab, et tal on kehtiv karistus juhtimisõiguseta juhtimise eest, istub vaatamata sellele taaskord täiesti teadlikult juhtimisõigust omamata mootorisõiduki rooli. 4.6. Süüdistatav on teo toime pannud tahtlikult, s.o otsese tahtlusega ja seega on süüdistatava tegevusega täidetud

4231 subjektiivne süüteokoosseis. Süüdistatav teadis, et tal puudub juhtimisõigus ja ta tahtis sõidukit sedaviisi juhtida. Süüdistatav kinnitab ise, et ta teadlikult sõitis ilma juhtimisõiguseta, kuid ta ei leia, et tegemist oleks kuriteoga. Taoline suhtumine vaid kinnistab maakohtu hinnangut

§ 4231laiemale tõlgendusvajadusele.

Just selliste inimeste eest peab norm ühiskonda kaitsma. Inimeste eest, 3 kes kalkuleeritult eiravad õigusnorme kindlas usus, et nad pääsevad karistusest. Kui sedamoodi mõtlevate inimeste tegude eest kaitsele

4231 ei küüni, on tegemist seadusandliku praagiga. Kahel korral kriminaalkorras süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud inimesena sai süüdistatav selgelt aru, et ta rikub seadust. Seetõttu ei ole süüdistatava puhul alust arvata süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmist. 4.

1. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
2. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Arvestades süüdistatava kehtivat kahte kriminaalkaristust tuleb tõdeda, et sobilik karistus ei ole rahaline karistus. Süüdistatavat karistati esimesel korral 07.06.2017 rahalise karistusega kokku 91 päevamäära ehk 910 eurot. Teisel korral karistati süüdistatavat juba vangistusega ja moodustati esimese karistusega liitkaristus, kuna süüdistatav pani uue teo toime katseajal. Lõpuks määrati rahaline karistus täitmisele iseseisvalt ning vangistus asendati üldkasuliku tööga. Vaevalt viis kuud pärast esimese kohtuotsuse kuulutamist tabati juhtimisõiguseta süüdistatav taas roolis. Arvestades süüdistuses kajastatud tegu, ei mõjunud ka vangistuse ümberarvestamine üldkasulikuks tööks ja samasugust karistust mõista põhjust ei ole. Järelikult tuleb mõista eelnevatest karistustest karmim karistus.

§ 4231sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust.

Süüdistatava tegu oli mõtlematu ja ohtlik. Süüdistatav sõitis Eesti ühe tihedama liiklusega maanteel, halva nähtavusega ja sooritas arusaamatuid ning ohtlikke manöövreid. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et süüdistataval ei ole juhtimisõigust kunagi olnudki. Seega ei ole tegemist inimesega, kes oleks läbinud kõik vajalikud koolitused ning kellel on kunagi olnud juhtimisõigus, kuid on sellest mingil põhjusel ilma jäänud. Põhjusel, mis ei ole seotud tema juhtimisoskustega. Seega on süüdistatav inimene, kelle juhtimisoskused on kontrollimata ja need tuleb lugeda puudulikeks. See omakorda tähendab, et teo toimepanemise asjaolud tuleb lugeda rasketeks ja see avaldab mõju ka süüdistatava süü suurusele, mis on keskmisest kindlasti suurem. Seetõttu tuleb süüdistatavat karistada keskmisest sanktsioonimäärast kõrgema karistusega. Süüdistatava suhtumine õiguskorda on taunitav ja seda tuleb karistuse eripreventiivsete eesmärkide osas arvestada. Süüdistatava suhtumine peegeldub ennekõike tema varasemas karistatuses, aga ka teo toimepanemise asjaoludes, mida just eelnevas punktis kajastust leidis. Süüdistatav on jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist ja järelikult ei ole mõistetud karistused talle vajalikku mõju avaldanud. Karistuse põhimõtete järgi on oluline karistada kuriteo toimepanijat järjest rangemate karistustega, selleks, et tagada karistuseesmärkide saavutamine. Lõpptulemusena on oluline, et süüdistatav edasiselt enam samalaadseid süütegusid toime ei paneks. Siiani ei ole mõistetud karistused talle vajalikku mõju avaldanud, st sundinud süüdistatavat oma tegude üle järele mõtlema ja tegema oma käitumises ning mõtlemises olulisi järeldusi ja korrektiive. Süstemaatiline juhtimisõiguseta sõitmine on ohtlik süütegu, kuna liikluses osalemiseks on vajalik eelnevalt omandada teatud kogemused ja läbida nõutav väljaõpe. Ilma selleta seatakse liikluses osalemisega ohtu kõikide teiste liiklejate elud, tervised ja kindlasti ka vara. Seetõttu on ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt oluline mõista süüdistatavale karistus, mis annaks ka ühiskonnale selge signaali, et taolisi tegusid ei sallita. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatavat karistada 7 kuu pikkuse vangistusega, millest koheselt kuulub ära kandmisele 1 kuu vangistust. Süüdistatavale mõistetav reaalne vangistus viib mõistetava karistuse võrreldes seni mõistetud karistustega kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning ehk on seeläbi võimalik ühelt poolt süüdistatavat paremini mõjutada uutest kuritegudest hoiduma, aga teiselt poolt täidab ka üldpreventiivseid eesmärgid ja taastab õigusrahu. 4 Ülejäänud karistuse osa kandmisest võib süüdistatava tingimisi vabastada, kohustades teda katseajal järgima kontrollnõudeid, mis vähendavad uute kuritegude toimepanemise ohtu. Uute kuritegude toimepanemise ohtu aitab vähendada ka kohustus osaleda liiklusohutusalases sotsiaalprogrammis kriminaalhooldaja äranägemisel. Apellatsioon 6. Tartu Maakohtu 06.10.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav Š.-T. Gayibli kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist, sest see vastab väärteo tunnustele. Menetluskulud jätta riigi kanda. Hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel süüdistatavale kriminaalmenetlusega põhjustatud kahju. 6.1. Kaitsja on enda positsiooni kujundamisel ja esitamisel tuginenud peaasjalikult Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2018 määruses nr 1-18-6707 väljendatud seisukohtadele. Kaitsja leidis, et kuivõrd ajaline vahemik on väga pikk, pidanuks süüdistus esile tooma muid faktilisi asjaolusid, mis viitavad süüdistatava tegevuse elustiilsele või harjumuslikule iseloomule, mis annaks aluse kõneleda süüdistatava teo süstemaatilisusest. Selliseid faktilisi asjaolusid ei ole menetluses käsitletud. 6.2. Maakohus leidis, et juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise puhul pole võimalik otsida ega leida tegude vahelist sisemist seost. Kohus leidis, et seetõttu on piisav kriteerium ka fakt, et süüdistataval oli teo toimepanemise aja seisuga karistatus

§ 4231järgi.

Maakohtu seisukoht on kaitsja arvates materiaalõiguslikult ekslik. Ka mootorsõiduki juhtimise puhul on võimalik tuvastada juhtimise faktidega seonduv sisemine seos või selle puudumine. Kaitsja poolt menetluses korduvalt viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahendi nr 1-18-6707 eeskujul tuleb pikema ajavahemiku puhul arvesse võtta toimepanija sisemisi motiive mootorsõiduki juhtimisel. Sedavõrd pika ajavahemiku (enam kui 1 aasta ja 8 kuud) puhul tuleb viidatud ringkonnakohtu määrusega analoogselt lahendada küsimus, kas mootorsõiduki juhtimine on toimepanija jaoks harjumuspärane käitumisalternatiiv transpordiküsimuse lahendamisel. Viidatud ringkonnakohtu lahendis käsitleti juhtumit, mil kahe episoodi vahemik oli vaid pisut üle aasta. 6.

1. Antud juhul puuduvad viited sellele, et 25.07.2019 seisuga olnuks Š.-T. Gayibli jaoks mootorsõiduki juhtimine üks osa tema harjumuspärasest käitumisviisist ja n-ö alternatiivseks normaalsuseks transpordiga seotud küsimuste lahendamisel. Kuivõrd tegude vahel esineb seejuures väga pikk ajavahemik ning süüdistuses ega kohtuotsuses pole esile toodud süüdistatava isikuomadustega seonduvaid asjaolusid, mis viitaks vastupidisele, saab maksimaalselt tulla kõne alla tema vastutus LS § 201 lõikes 2 kirjeldatud väärteo eest. 6.
2. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ajavahemik on täiesti tähtsusetu. Esmalt nõustub kaitsja maakohtu tõdemusega, et Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-1-1-7515 tulenevalt on varguste kohta kohtupraktikas väljendatud seisukohad mutatis mutandis põhimõttel kohaldatavad ka

§ 4231puhul.

Riigikohus leidis viidatud lahendi p-s 8, et süstemaatilisuse puhul on tegemist erilise isikutunnusega

§ 24

lg 1 tähenduses, mis

§ 4231

koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Kaitsja rõhutab, tuginedes kohtupraktikas, sh ka kohtu poolt viidatud kohtuasjas nr 3-1-1-6613 osutatud seisukohale, et ajalisele kriteeriumile ei saa omistada iseseisvat tähendust. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et kaitsja polegi palunud omistada ajalisele faktorile 5 iseseisvat tähendust. Kaitsja on palunud ajalist faktorit hinnata kogumis muude süüdistatava isikuomadustega seonduvate asjaoludega. Riigikohus leidis viidatud lahendis, et ajalist faktorit peavad kohtud kindlasti hindama, kuid seda tuleb teha tegude sisemise seose analüüsi juures. Tegude toimepanemise vaheline ajavahemik võib toetada süütegude nn ühtset käekirja. Teisalt ei ole võimatu, et ka ühe päeva jooksul toime pandud kolm või enam vargust võivad erineda tehioludelt nii oluliselt, et sisemist seost ei ilmnegi. Ringkonnakohus võiks kujundada seisukoha, et mida pikem on tegude vaheline ajavahemik, seda enam pöördub selles olukorras tõendamiskoormis prokuratuuri poolele ning juhtumitel, mil ajavahemik ületab juba aastat või enamgi, tuleb süstemaatilisust kinnitavad tõendid esitada prokuratuuril. 6.5. Ka mootorsõiduki juhtimise põhjus võib anda teavet sellest, kas toimepanija pani uuesti samalaadse teo toime tulenevalt enda isikuomadustest või muudest asjaoludest. Riigikohtu lahendi 3-1-1-75-15 p-st 8 nähtubki, et vastamaks küsimusele, kas tegemist on süstemaatilise teoga või mitte, tuleb ikkagi analüüsida tegude vahelist sisemist seost. Selle hindamiseks on ühelt poolt tarvilik vaadelda konkreetse teo tehiolusid, sealhulgas ajavahemikku, jõudmaks järeldusele, kas tegemist on või ei ole elustiililt õiguskorda eirava suhtumisega ja sellest tulenevalt harjumuspäraselt õiguskorda rikkuva inimesega. Ekslik on maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 04.12.2019 otsusele asjas nr 1-19-4017, kus tuginedes karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes toodud seisukohale leiti, et

§ 4231täitmiseks piisab üksnes selles kirjeldatud teo toimepanemise kordade arvust.

Selle põhjendiga seonduvalt osutab kaitsja, et karistusseadustiku kommenteeritud väljaande teksti koostamine lõpetati 01.07.2015. Sellel ajal ei olnud Riigikohus teinud veel otsust kohtuasjas nr 3-1-1-75-15, kus leiti, et mutatis mutandis tuleb mootorsõiduki juhtimise puhul süstemaatilisuse hindamisel kohaldada varguste kohta kujundatud kohtupraktikas omaks võetud seisukohti. Viidatud lahendis leitigi, et mutatis mutandis on süstemaatilise juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise kuriteokoosseisu puhul asjakohane kohaldada süstemaatilise varguse kohta avaldatud seisukohti. Riigikohtu kõnealuse lahendi p-s 8 on märgitud, et süstemaatilisuse puhul on tegemist erilise isikutunnusega

§ 24

lg 1 tähenduses, mis

§ 4231

koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Niisiis on Riigikohus leidnud, et oluline on kehtiva regulatsiooni eiramise puhul selle sarnasus ja pidevus. Kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tuvastada ka erinevate tegude vaheline sisemine seos (Riigikohtu lahendis esile toodud kriteerium „sarnasus“) ja see, et toimepanija eirab liiklusseadusega kehtestatud korda sageli (kriteerium „pidevus“). 6.6. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 1-19-4017 koostatud kohtuotsuse p-s 7 iseenesest toonud argumentatsiooni, miks konkreetsel juhtumil esines süüdistatav V.R. i teos süstemaatilisus ka sisulises tähenduses. Muu hulgas on ringkonnakohus viidanud seejuures süüdistatava suhtumisele õiguskorda, mille kohaselt oli ka isik ise enda ütlustes möönnud, et kui on vajadus sõita, siis ta ka sõidab, hoolimata juhtimisõiguse puudumisest. Varasemaid episoode oli tuvastatud viis ning uue kuriteo pani süüdistatav toime kõigest viis kuud pärast vanglast vabanemist. Seetõttu pole otsest tähtsust asjaolul, et kõnealuse lahendi p-s 6 leidis ringkonnakohus, et toimepanija teo kvalifitseerimisel

§ 4231

järgi piisab ka kehtivate karistuste olemasolust ning et justkui Riigikohtu praktikast tuleneks, et sisulist seost üldse ei ole asjakohane hinnata. 6 See ei ole ilmselgelt nii, kuivõrd Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-75-15 tehtud otsuse p-s 8 avaldanud võrdlemisi arusaadavalt just vastupidist seisukohta. 6.

1. Riigikohtu praktikast ilmneb sisuliselt seisukohavõtt, et mida pikem on erinevate episoodide vaheline ajavahemik, seda kaalukamad peavad olema muud toimepanija isikuomaduste ja toimepandud tegudega seonduvad argumendid selleks, et süstemaatilisust jaatada. Mida vähem on toimepanija puhul tuvastatud episoode ja mida väiksem on seejuures roll toimepanija isikuomadustel, seda lühem peab olema ka episoodide vaheline ajavahemik, et oleks süstemaatilisust võimalik jaatada. 6.
2. Nagu eelpool juba märgitud, tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-75-15 p-st 8, et süstemaatilisuse puhul on tegemist erilise isikutunnusega

§ 24

lg 1 tähenduses.

§ 4231

koosseisu kontekstis kirjeldab see toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Š.-T. Gayibli puhul tuleb märgata, et tema varasemad teod, millega seonduvalt on antud juhul jaatatud süstemaatilisust, leidsid aset pikka aega tagasi ning lühikeste ajavahemike jooksul. Samas oli arutatava sündmuse ja viimase episoodi vahel enam kui pooleteise aasta pikkune ajavahemik. See asjaolu näitab, et isik on vahepealsel ajal kujundanud enda isikuomadusi positiivses suunas ning teinud seeläbi enda käitumises olulise korrektiivi, loobudes mootorsõiduki juhtimisest. Kuigi kohtupraktikas on omaks võetud nn ühe aasta kriteerium, mis sõltuvalt asjaoludest tõepoolest ei ole ja ei saagi olla ainus argument, tuleb samas siiski tähele panna, et antud konkreetsel juhul ületas tegude vaheline aeg seda oluliselt. 6.

1. Ekslik on maakohtu lahendis väljendatud arvamus, mille kohaselt juhtimisõiguseta juhtimise koosseisu arvestades on hindamisruum sisulise seose otsingul vähenenud nullini. On oluline vahe, kas isik kasutab mootorsõidukit igapäevase liikumisvahendina suhtudes niiviisi õiguskorda tõepoolest üle ülevalt või konkreetsel juhtumil oli tegemist pigem ühekordse impulsiivse otsusega. Käesolevas asjas arutatava sündmuse puhul oli siiski tegemist olukorraga, kus süüdistatav vaid üks kord eksis. Kogu vahepealse pika ajavahemiku jooksul otsustas süüdistatav omal vabal tahtel õigust mitte rikkuda. 6.
2. Kuigi iseenesest võib nõustuda ka maakohtu seisukohaga selles, et lõppastmes ei ole määravaks see, millise konkreetse mootorsõidukiga inimene sõidab, kuhu ta sõidab või miks ta sõidab, tuleb neid asjaolusid siiski sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest arvesse võtta. Iseäranis on see vajalik neil juhtumitel, mil erinevate episoodide vahele on jäänud pikk ajavahemik ning seetõttu esineb kaalukaid argumente süstemaatilisuse eitamise kasuks. Süstemaatiliseks õigusrikkujaks võib pidada isikut, kes tavapärasest käitumisharjumusest lähtuvalt kogu aeg ja järjepidevalt juhib mootorsõidukit, kasutades sõiduautot mis tahes transpordiküsimuse lahendamise viisina. Kui isik seejärel teeb aga korrektiivi enda käitumisharjumustes ja asub õiguskuulekale teele, siis ei saa teda pidada enam süstemaatiliseks õigusrikkujaks. Sellest annabki enamasti tunnistust pikk õiguskuulekas ajaperiood. 6.
3. Antud juhul kogutud tõendid viitavad kaalukalt võimalusele, et Š.-T. Gayibli poolt 25.07.2019 mootorsõiduki juhtimine oli kujunenud olukorras oma olemuselt pigem ühekordne impulsiivne otsus, mitte aga osa süüdistatava süsteemsest käitumisest. Kaitsja meelest tähendab süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine seda, et mootorsõiduki kasutamine peaks isiku jaoks olema igapäevase transpordiküsimuse lahendamisel jäänud endiselt nö alternatiivseks normaalsuseks. 7 Süüdistatava varasemate episoodide ja arutatava sündmuse vahel on sedavõrd pikk ajaperiood, et süstemaatilisuse jaatamiseks peaks esinema täiendavaid seda kinnitavaid faktilisi asjaolusid. Asjas esitatud süüdistus ega prokuratuuri esitatud tõendid ei võimalda jõuda järeldusele, et mootorsõiduki juhtimine oli, vaatamata juhtimisõiguse puudumisele, 25.07.2019 kuupäeva seisuga endiselt jäänud harjumuslikuks ja tema eluviisist tulenevaks alternatiiviks muude transpordivõimaluste kasutamisele. 6.
4. Kaitsja palus maakohtus jätta menetluskulud riigi kanda. Kaitsja jääb selle taotluse juurde ning palub riigilt süüdistatava kasuks välja mõista menetluskulud nii kohtueelse menetluse, maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluse eest. Maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasu suurus ja tasu arvestamise alused on välja toodud kohtule edastatud taotluses. Apellatsiooni rahuldamise korral palub kaitsja välja mõista riigilt ka apellatsioonimenetluse kulud. Kaitsja esitab vastava taotluse apellatsioonimenetluse edasises käigus. 6.
5. SKHS § 5 lg 1 p 2 sätestab, et kui isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lõike 1 p 1 alusel, hüvitatakse süüdistatavale tema kahtlustatavana kinnipidamisega põhjustatud kahju. Kaitsja taotleb selle kahju hüvitamist.
6. Tartu Ringkonnakohtu 30.10.2020 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 13.11.
7. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, kohtuistungi protokolli, maakohtu otsust, esitatud apellatsiooni, leiab, et Tartu Maakohtu 06.10.2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
9. Apellatsioonis jätkab kaitsja oma varasemat kaitsestrateegiat ja väidab, et süüteokoosseis

§-s 4231 järgi asjas puudub, kuna süüdistatava tegevus ei olnud süstemaatiline. Kaitseväitena leitakse, et süüdistatava poolt toime pandud tegude vaheline ajavahemik on väga pikk (1 aasta ja 8 kuud) ning riiklik süüdistus pole välja toonud asjaolusid, mis täidaks süstemaatilise süüteokoosseisu tunnused. Muuhulgas leitakse, et mida väiksem on roll toimepanija isikuomadustel, seda lühem peab olema ka episoodide vaheline ajavahemik, et oleks süstemaatilisust võimalik jaatada. Kaitsja kujundab oma positsiooni viidates peaasjalikult Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2018 määruses nr 1-18-6707 väljendatud seisukohtadele. Apellatsiooni kohaselt pole käesolevas asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada teo süstemaatilisust. Muuhulgas on kaitsja osundanud juba maakohtu kohtuvaidlustes, et jääb „selle juurde, mis on Tartu Ringkonnakohtu praktika, mille kohaselt leitakse, et ajaline kriteerium, kui see on üle ühe aasta, on see juba sedavõrd pikk, et selliselt tuleb süstemaatilisust eirata.“ (Ko To tl 52)

1. Apellatsioonis leitakse, et ringkonnakohus võiks kujundada seisukoha, et mida pikem on tegude vaheline ajavahemik, seda enam pöördub selles olukorras tõendamiskoormis prokuratuuri poolele ning juhtumitel, mil ajavahemik ületab juba aastat või enamgi, tuleb süstemaatilisust kinnitavad tõendid esitada prokuratuuril.
2. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ning soostub maakohtu põhjendustega, et süüdistatava tegevuses on süstemaatilisus tõendamist leidnud. Maakohtu sellekohased motiivid on põhjalikud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid kõiges korrata. Apellatsioonis palub kaitsja endiselt arvestada süütegude vahelise ajaga, kuid taoline nägemus ei ole kooskõlas seadusandja tahtega, milleks

§ 4231süüteokoosseis 01.01.2015 ellu kutsuti.

Kaitsja viide 8 Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-18-6707 süstemaatilisuse käsitlusel (vargus) ei pruugi olla kohaldatav teiste süüteokoosseisude käsitlusel. 12. Seega ei saa nõustuda seisukohaga, et süstemaatilise varguse puhul tuvastatud süstemaatilisuse mõiste ning väljendatud seisukohad on mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisõiguseta juhtimisele. Kaitsja väide, et kohtupraktikas on süstemaatilisuse hindamisel omaks võetud nn ühe aasta kriteerium ei ole siinkohal tõsiseltvõetav. Süstemaatilisuse näol on tegemist erilise isikutunnusega

§ 24

lg 1 tähenduses, mis

§ 4231

koosseisu kontekstis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, milleks on liiklusseadusega kehtestatud regulatsiooni sarnane ja pidev eiramine. Seega eeldab mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Seejuures ei ole oluline, kas varasemad teod moodustasid väärteo LS § 201 tähenduses või vastasid

§-s 4231 sätestatud kuriteokoosseisule, nagu ka see, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi tunnistatud või tuvastatakse need ühes menetluses. 13. Kaitsja arvates ei ole tõendamist leidnud, et juhtimisõiguseta süstemaatiline sõiduki juhtimine oleks olnud süüdistatava harjumuslik iseloomujoon või lausa elustiil. Sellise väitega ei saa ringkonnakohus kindlasti nõustuda, sest asjas sisalduv tõendusteave kinnitab hoopis vastupidist. Üheks oluliseks kriteeriumiks tuleb pidada ka asjaolu, et süüdistataval oli teo toimepanemise ajal 25.07.2019 juba karistatus

§ 4231järgi.

1. Apellatsiooni kohaselt tulnuks pikema ajavahemiku puhul arvesse võtta toimepanija sisemisi motiive mootorsõiduki juhtimisel ja püstitada küsimus, kas mootorsõiduki juhtimine on toimepanija jaoks harjumuspärane käitumisalternatiiv transpordiküsimuse lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et taoline teemapüstitus on asjakohatu. Esmalt tuleb märkida, et tegemist on isikuga, kellel polegi kunagi sõiduki juhtimisõigust üldse olnud. Sobimatu on üldse kasutada tundeküllast väljendit, et süüdistatav justkui lahendas järjekordselt oma “transpordiküsimust“. Reaalsus on asja materjalide põhjal see, et süüdistatav lihtsalt jämedalt ja järjepannu kõike eiravalt läheb juhilubadeta rooli, millal ise õigeks peab.
2. Maakohus on juba põhjendanud, et süütegude vahelise ajavahemikuga arvestamine, nii nagu paluvad seda teha süüdistatav ja kaitsja, seadusandja tahet ei täida. Inimene, kes paneb toime

§-s 329 sätestatud teo, teab, et tal on kehtiv karistus ja et ta peab seda karistust kandma ja et karistuse mittetäitmine toob kaasa vastutuse. Raske on leida põhjust, miks peaks teisiti kohtlema inimest, kes teab, et tal on kehtiv karistus juhtimisõiguseta juhtimise eest ja ometigi istub vaatamata sellele taaskord täiesti teadlikult juhtimisõigust omamata mootorisõiduki rooli. 16. Maakohus on veatult tuvastanud, et süüdistatav on teo toime pannud tahtlikult, s.o otsese tahtlusega ja tema tegevusega on täidetud

4231 subjektiivne süüteokoosseis. Siinjuures on maakohus märkinud, et süstemaatilisuse jaatamisel või eitamisel tuleb lähtuda peaasjalikult kolmest Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-87-08, nr 3-1-1-66-13 ja nr 3-1-1-75-15. Otsuse nr 3-1-1-87-08 punktis 8 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mootorsõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine eeldab, et isik on enam kui korduvalt, s.o vähemalt kolmel korral juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta. Sellest praktikast tulenevalt on oluline rõhutada, et süüdistatav oli uue juhtimisõiguseta juhtimise fakti tuvastamise hetkeks, s.o 25.07.2019, karistatud kriminaalkorras kahel korral – 07.06.2017 ja 07.06.2018 otsustega. Kumbki neist karistustest ei olnud uue teo hetkeks kustunud. Järelikult on tuvastatav süüdistatava puhul õiguslik retsidiiv. 9 17. Mitmete aastate jooksul toime pandud juhtimisõiguseta sõiduki juhtimised moodustasid süüdistatava puhul ilmselge süsteemi, sest see oli jätkuvalt tema harjumuslik elustiil. Süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole aga süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas räägib ajaline faktor koos teiste tuvastatud asjaoludega selgelt süüdistatava juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise süstemaatiliseks lugemise poolt. Tõepoolest, puudub sisukohane mõistlik põhjendus, miks peaks juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisuse hindamisel olema õiguslikult siduv ja oluline mingi konkreetne ajavahemik. 18. Süstemaatilisust saaks ehk eitada vaid mingites väga erandlikes olukordades. Nii ei pruugiks n-ö süsteemi sobituda mitu korda autot enese transpordi vahendina kasutanud inimese (A) järgmised teod:

1. a)A läheb kellelegi appi põllutöödele, et traktorit juhtides viljakoristusel osaleda. Põllul võib sõita ka juhtimisõiguseta (vt liiklusseaduse § 1 lg 1), ent A sõidab ühelt põllulapilt teisele jõudmiseks ka mõnda aega mööda teed;
2. b)Jalakäija A märkab tee ääres ühte autot ja selle kõrval B-d. B ütleb A-le järgmist. Ta sõitis sinna kohta, kus ta praegu on, koos C-ga. Autot juhtis just C. Siis aga läksid nad tülli ja C läks vihasena minema. B ise ei saa aga autoga ära sõita, sest tal pole juhtimisõigust. Seetõttu hakkas ta parajasti helistama oma sõbrale, et too talle appi tuleks (või nt puksiirteenust pakkuvasse ettevõttesse). A aga (nt olles B-st sisse võetud) ütleb B-le, et ta sõidutab tolle ise tagasi koju ja teebki seda. Eelnenust tulenevalt on selge, et käesolevas asjas mingist sellisest erandlikust olukorrast rääkida ei saa. 19. Uuritavas asjas on süüdistatav korduvalt juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta ning isegi ei oma tähtsust, kas need teod moodustavad väärteod või kuriteod, oluline on, et süüdistatava poolt toimus järjekindlalt regulatsiooni eiramine, mis on tõendamist leidnud. Olukorras, kus isik ei omandagi juhtimisõigust, osundab see ilmselgelt tema teadlikule valikule, s.o sõidukit jätkuvalt juhtimisõiguseta edasi juhtida. Olles küll teadlik oma varasematest süüdimõistvatest kohtuotsustest analoogsetes asjades peab süüdistatav siiski taolist seadusrikkuvat elukorraldust jätkuvalt õigeks. 20. Maakohus tuvastas, et süüdistatav teadis, et tal puudub juhtimisõigus ja ta tahtis sõidukit taoliselt juhtida. Süüdistatav kinnitab, et ta teadlikult sõitis ilma juhtimisõiguseta, kuid ta ei leia, et tegemist oleks kuriteoga. Kaitsja püüab süüdistatava olukorda pehmendada, väites, et süüdistatava puhul oli tegemist pigem ühekordse impulsiivse otsusega ja tegemist oli olukorraga, kus süüdistatav vaid üks kord eksis. Rõhutamist väärib siinkohal asjaolu, et varasemaid karistusi eirates valis süüdistatav sõitmiseks Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa maantee, mis omab vabariigi mõistes sellel kulgeva aktiivse liikluse tõttu põhimaanteena strateegilist tähendust. Süüdistatav läks juhirooli millal ise seda heaks arvas. Tunnistaja A.A. kinnitas maakohtus, et sõiduki kinnipidamisel küsimusele, miks ta sõitis, vastas süüdistatav lihtsakoeliselt „tal oli vaja sõita.“ ( Ko To tl 49). 21. Eelmärgitud süüdistatava suhtumine õigustatult vaid kinnistab maakohtu hinnangut

§ 4231laiemale tõlgendusvajadusele.

Just selliste inimeste eest peab norm ühiskonda kaitsma. Inimeste eest, kes kalkuleeritult eiravad õigusnorme ja õiguskorda kindlas usus, et nad pääsevad karistusest. Ilmselgelt taolistel juhtudel ei kavatsetagi juhtimisõigust soetada ja jätkuvalt asutakse sõidukirooli lootuses, et ei jääda niipea vahele. Sõidukiroolist juhtimisõiguseta tabamise korral esitatakse aga mitmekesisest valelikest kaitseversioonide arsenalist sobilikum, 10 mida politsei ja kohus peaks järjekordselt uskuma ja karistust mõistes leebuma. Konkreetselt süüdistatava Š.-T. Gayibli puhul ei saa see taoliselt jätkuda. 22. Maakohtu otsusega mõistetud koheselt ärakandmisele kuuluv lühiaegne vangistus (1 kuu) peab kandma endas kindlat riigipoolset signaali Š.-T. Gayibli taoliste isikute osas. Vastasel korral

4231 süütekooseisu olemasolu ja toime ning mõistetav karistus ilmselgelt devalveerub. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis märgituga, et süüdistatav oli justkui vahepealsel ajal kujundanud enda isikuomadusi positiivses suunas ja teinud seeläbi enda käitumises olulise korrektiivi. Selline väide on reaalsust eirav ja kohut eksitav. Juba kahel korral kriminaalkorras süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise eest karistatud isikuna sai süüdistatav selgelt aru, et ta on taoliselt seadust rikkudes ammu ületanud seaduskuuleka kodaniku lävendi. Tõde on ka see, et süüdistatav sai ilmselgelt aru

4231 süütekooseisu sisust. Süüdistatava käitumine moodustas süsteemi, kus süüdistatav teadvalt ja sihikindlalt eiras õiguskorda, sooritades süütegusid eelnevalt väljakujunenud harjumusest põhimõttel “sõidan kui vaja ja mind ei huvita, et mul juhtimisõigust pole.“ Varasemad karistused ei takistanud süüdistataval sissejuurdunud käitumismustri kordumist, s.o mootorsõiduki juhtimist aastate vältel ilma juhtimisõiguseta. Tegemist on mõneti äärmusliku olukorraga, kuid samas süüdistatava jaoks harjumuspärase käitumisega, kus ta ei näegi vajadust juhtimisõiguse omandamiseks ega enda jaoks mingit probleemi juhtida sõidukit ilma juhtimisõiguseta. 23. Maakohtu apelleeritud kohtuotsus on seega põhjalik ja kõiges jälgitav. Seda nii motiivide kui karistuse põhjenduste osas. Ainult jaatada saab maakohtu järeldust mõista eelnevatest karistustest seekord karmim karistus.

§ 4231sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust.

Süüdistatava tegu oli mõtlematu ja ohtlik. Süüdistatav sõitis Eesti ühe tihedama liiklusega maanteel, halva nähtavusega ja sooritas arusaamatuid ning ohtlikke manöövreid. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et süüdistataval ei ole juhtimisõigust kunagi olnudki. Vaatamata sellele sõitis süüdistatav ikkagi juhtimisõiguseta, sest panustas sellele, et tõenäosus õiguskaitseorganitele vahele jääda on väike. Seega ei ole tegemist inimesega, kes oleks üldse läbinud kõik vajalikud koolitused ning kellel on kunagi olnud juhtimisõigus, kuid on sellest mingil põhjusel ilma jäänud. Põhjusel, mis ei ole seotud tema juhtimisoskustega. Seega on süüdistatav inimene, kelle juhtimisoskused on kontrollimata ja need tuleb lugeda puudulikeks. See omakorda tähendab, et teo toimepanemise asjaolud tuleb lugeda rasketeks ja see avaldab mõju ka süüdistatava süü suurusele, mis on keskmisest kindlasti suurem. Ta oli sõiduki juhtimiselt juba korduvalt kõrvaldatud ja tema juhilubadeta sõitmisele oli antud korduvalt karistusõiguslik hinnang.

1. Seega kaitsja taotlust maakohtu otsus tühistada ja KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, kuna see vastavat väärteo tunnustele, edu ei saada. Rahuldamata jääb ka kaitsja taotlus SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel süüteomenetlusega põhjustatud kahju hüvitamiseks.
2. Valitud kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaare menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 1725 eurot on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas tehtud tööga, kaitsja tunnitasu on mõistlik ning need kulud jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 06.10.2020 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) 11 Aarne Sarjas 15.06.2021 Riigikohtu lahend: RESOLUTSIOON
4. Muuta Tartu Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a ja Tartu Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsuse põhiosa, asendades kohtute põhjendused selle kohta, miks süüdistatava tegu on käsitatav süstemaatilisena, käesoleva otsuse põhjendustega.
9. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
10. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
11. Mõista Eesti Vabariigilt Šerif-Turan Gayibli kasuks välja 500 eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 12