← Eesti

2-20-10341/27

Obsah (8)§ 438§ 230§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Epp Tombak Otsuse avalikult teatavaks- 31. mai 2021. a, Kalevi 1, Tartu tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-20-10341

§ 438

lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

§ 230

lg 1 sätestab, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 230lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised.

Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja ja kostja vahel oli alates XX.XX.XXXX töölepinguline suhe, alates XX.XX.XXXX oli leping muudetud ja sõlmitud määramata ajaks hageja töötamiseks hooldustöötajana. Vaidlust ei ole ka selle üle, et XX.XX.XXXX esitas hageja tööandjale avalduse alljärgneva tekstiga: „Palun mind töölt vabastada alates 25.03.20 seoses valesüüdistuste esitamisega“. 5.03.2020. a on tööandja, võttes aluseks AAA XX.XX.XXXX esitatud avalduse, allkirjastanud töölepingu lõppemise teate, mille kohaselt lõpeb XX.XX.XXXX sõlmitud tööleping nr XXX töölepingu seaduse § 85 lg 1 alusel, s.o töötajapoolne korraline ülesütlemine, XX.XX.XXXX. Kuna hageja ei ole nõus, et ta on töölepingu üles öelnud korraliselt, vaid ta oli sunnitud lepingu üles ütlema tööandjapoolse kohtlemise tulemusena, siis on käesolevas asjas vaidlusaluseks asjaoluks, kas kostja on rikkunud lepingut, andes hagejale aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. 5

(10)Osundatud sätte kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega või on töö jätkamine seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Hageja AAA on kohtuistungil andnud vande all seletuse, mille kohaselt kutsus tema vahetu XXX EEE teda XX.XX.XXXX XXX i ruumi ja hakkas süüdistama, et hageja on vedanud 21,02.2020.a tööautoga oma tädi vedamises. Kui hageja sellele vastu vaidles, väitis EEE, et ta nägi seda isiklikult ning käskis karjudes kirjutada seletuskirja või kui seletuskirja ei kirjuta, siis kirjutada lahkumisavaldus. Ta andis hagejale paberi ja pliiatsi. Alguses rääkis EEE rahulikult, kuid kui hageja süüd omaks ei võtnud, siis tema hääletoon tõusis. Hageja möönab, et ka tema enda hääletoon võis ärritusest tõusta. Jutuajamine kestis umbes veerand tundi. Hageja, olles alusetust süüdistamisest väga solvunud ja šokeeritud, kirjutas avalduse, palvega vabastada teda töölt valesüüdistuse esitamise pärast. Avaldusse märkis ta töölt vabastamise päevaks XXX, kuna arvas, et kui kohe lahkub, peab maksma tööandjale ühe kuu palga. Kui avaldus oli valmis, andis ta selle XXX HHH , kes luges avalduse läbi, andis avalduse tagasi ja ütles, et anna XXX. Hageja seletuse kohaselt ei soovinud ta ise töölt lahkuda, kliendid olid tema tööga rahul. Avalduse kirjutamine oli peale sunnitud, tingitud solvumisest ja pettumisest, EEE ebaviisakast ja ebaväärikast käitumisest. Tööandja pidi aru saama, et avalduse kirjutamine ei olnud vaba tahe. Kui hageja oleks tahtnud lahkuda, oleks ta seda teinud ükskõik millisel muul päeval, mitte 25.02., kui teda oli ebaväärikalt koheldud. Hagejale tundus, et XXX tundis heameelt, et saab temast vabaneda. Hageja oli ka varem tajunud tööandja poolt külma ja ükskõikset suhtumist tema suhtes, seostades seda kuulumisega ametiühingusse. Näiteks kui ta kord küsis XXX, kas võib kööki jooma minna, siis XXX ei lubanud ja käskis minna jooma WC-sse. Pärast avalduse üleandmist ei olnud hageja võimeline ei autot juhtima ega üldse tööülesandeid täitma, ta andis autovõtmed ja muud tööga seotud asjad EEE kätte ja pöördus arsti poole, perearst teda tööle ei lubanud. Kuna kliendid helistasid hagejale ja olid õnnetud, mis hagejat tööl ei ole, siis soovis hageja 28.02.2020.a selle tagasi võtta. Hageja lootis, et EEE vabandab tema ees ja on võimalik töötamist jätkata. 04.03.2020.a esitas hageja tööandjale ka kirjaliku taotluse avalduse tagasivõtmiseks. Tööandja vastas sellele, et tööleping on kas poolte kokkuleppel või omal soovil lõpetatud XX.XX.XXXX. Kuna see oli ära otsustatud, siis hageja rohkem tööandjaga ei suhelnud, vaid pöördus töövaidluskomisjoni poole. Hageja on esitanud lisaks dokumentaalsetele tõenditele kohtuistungil ka seletuse, miks tema süüdistamine 21.02.2020. a ametiautoga kõrvalise isiku sõidutamises oli vale. Ta oli nimetatud kuupäeval ajavahemikus 12-12.45 XXX klienti teenindamas, kust sõitis XXX Selverisse, kassatšekk ostude eest tasumise kohta on kellaajaga 12.59. Vahepeal ta sõi autos ja sõitis edasi järgmise kliendi juurde, kus viibis ajavahemikus 13.20-14.10. Ajaliselt ei olnud tal võimalik vahepeal kedagi kõrvalist vedada. Ka ei liigu tema tädi, kelle hooldaja ta on ilma rulaatorita või toeta, kuid EEE väite kohaselt vanaproua väljus autost. Lisaks asub EEE elukoht, kus ta väidetavalt lõunastas XXX majast 200-300 m eemal, mistõttu ei ole usutav, et ta sai näha hageja numbrit. Hageja on varem ühel korral tõepoolest oma tädi sõidutanud ning ei vaielnud sellele ka vastu. Soovides tõestada, et ta viibis 21.02.2020.a XXX klient FFF juures, esitas ta töövaidluskomisjonile FFF seletuse, mille tekst on kirjutatud FFF tuttavate poolt, kuid mille allkirjastas FFF hageja juuresolekul. 6
(10)EEE on tunnistajana ütlusi andes selgitanud, et 21.02.2020.a oli ta kella 13 ajal kodus lõunal, kui tema juurde tuli hooldustöötaja KKK tooma kliendikotte, kus on klientide rahad. Nad kohtusid tänaval, mitte vahetult EEE kodumaja ees, KKK ametiautos. KKK nägi eemal, teise maja ees seisvat päevakeskuse elektriautot, kust väljus eakas proua ning ta nägi autost väljumas ka AAA, EEE ise AAA väljumist ei näinud. Ta otsustas sellest AAA järgmisel tööpäeval, mis oli
  1. veebruaril, rääkida, kuna ametiautodes ei ole lubatud kõrvalisi isikuid sõidutada. Sellega on olnud probleeme ka teiste töötajatega ning on võetud seletuskirju. AAA oli varasem sarnane juhtum 2019.a oktoobris, siis ta ütles, et ei teadnud, et ei või ning järgmisel päeval palus XXX vabandust. Hiljem aga rääkis AAA, et XXX ei mäleta, et oli lubanud sõidutada. Seekordne jutuajamine toimus kontoriruumis, mida EEE jagab XXX iga. EEE palus AAA juhtunut seletada ning panin lauale paberi seletuskirja kirjutamiseks. AAA ärritus, lennutas oma käekoti ukse taga asuvale toolile, tõmbas laua alt vihaselt tooli ja karjus, et ma valetan, laiman teda ja et ta oli FFF juures. EEE soovitas tal panna kirja, kas see oli tema või ei olnud ning AAA istus ja hakkas midagi kirjutama. Kui ta oli kirjutanud, tuli XXX tööle, AAA tõusis püsti, läks XXX juurde ja andis talle paberi. XXX võttis selle korraks enda kätte ja andis tagasi, palus XXX i lauale panna. Ruumis viibis ka XXX LLL. Seejärel AAA lahkus ning EEE sai XXX teada, et see oli lahkumisavaldus. Seal oli kirjas lahkumise aeg kuu aja pärast. 15 minutit hiljem tuli AAA tagasi, teatas, et ta on tänasest haiguslehel ja tõi kliendikotid.
  2. veebruaril tuli AAA hommikusele koosolekule ja tahtis hakata lahkama
  3. veebruari teemat, kuid EEE keeldus, kuna oli vaja tööasju arutada. AAA siirdus seejärel XXX juurde ja palus lahkumisavaldust tagasi aga XXX keeldus. Kuna koosolek oli selleks ajaks lõppenud, kuulis EEE seda jutuajamist pealt. Tunnistaja MMM ütluste kohaselt hakkas AAA temale
  4. a lõpus kurtma, et juhtkonna suhtumine on temasse muutunud. Näiteks süüdistati teda kirjade kirjutamises, millega ta ei olnud seotud, kuna MMM oli need kirjutanud. Tegemist oli linnavalitsusele adresseeritud kirjadega, milles MMM kirjutas probleemidest asutuses. Järgnes halb suhtumine ka töökaaslaste poolt, repliigid, millest ta tundis end solvatuna. 2020 alguses ta helistas ja nuttis, öeldes, et tema oli ühel korral sõitnud ja see on lahendatud ning uus süüdistus on alusetu ning ta pidi kirjutama surve all seletuskirja. Ta oli sunnitud kirjutama valesüüdistuse tõttu lahkumisavalduse. Aegajalt ma helistasin talle, koguaeg oli tal probleem tervisega, öised mittemagamised, tunne, nagu oleks ta surve all. See oli enne tema töölepingu lõppemist juba. Ta rääkis, et otsene ülemus EEE ei lasknud tal enda versiooni rääkida, kuidas on olnud, vaid esitas seda nii, et kaastöötajad ei saanudki aru, milles probleem on. Ei olnud koostööd tööalaste probleemidega. Põhiline oli halvustav hoiak. Tunnistaja väitel ta ise selliseid juhtumeid AAA pealt ei ole näinud ning ka 25.veebruari sündmustega tal vahetut kokkupuudet ei olnud. Tunnistaja MMM avaldas, et tema töösuhe lõppes temapoolse erakorralise ülesütlemisega, töövaidluskomisjonis lõppes vaidlus kokkuleppega, seadusega ettenähtud hüvitisest jäi tunnistaja tema sõnade kohaselt ilma. LLL on andnud tunnistajana ütlusi
  5. veebruari hommikul toimunu kohta, mida ta nägi pealt oma kabinetis. EEE, kelle tööruum see samuti on, kutsus pärast hommikuse koosoleku lõppu oli AAA kabinetti ja palus seletuskirja kirjutada, miks ta sõidutas võõrast inimest. Kui ta oli palve esitanud, hakkas AAA kõva häälega karjudes seletama, et teda süüdistatakse alusetult. EEE häält ei tõstnud, tunnistaja sõnade kohaselt ta ei saanudki enam midagi AAA karjumisele vahele öelda. Seletuskirja ta ei kirjutanud, kuid lõpuks ikkagi istus ja hakkas midagi kirjutama. Siis tuli koridorist XXX, AAA läks paberiga tema juurde ning XXX palus selle tunnistaja lauale panna. DDD oli AAA karjumisest ehmunud, varem ei olnud ta AAA selliselt karjumas kuulnud ja alguses ta ei vaadanud, mis paberil kirjas oli. Kui AAA oli lahkunud, nägi ta, et oli lahkumisavaldus, mitte seletuskiri. 7
(10)Tunnistaja viibis ka 28.veebruaril toimunud jutuajamise juures, kus AAA avaldas XXX HHH soovi tema lahkumisavaldus tagasi anda ja soovis tööle edasi jääda. Kabinetis oli veel EEE . XXX sellega ei nõustunud. Tunnistajal olid AAA tööalased kokkupuuted vähesed, tunnistaja andis temale isikukaitsevahendeid. AAA suhtles viisakalt, kuid tunnistajale tundus tema näoilme alati tusane. Lisaks isikulistele tõenditele on kohus uurinud kirjalikke tõendeid –töölepingut nr XXX ja selle lisa XX.XX.XXXX, millega töösuhe muutus alaliseks, töölepingu juurde kuuluvat ametijuhendit, tööandja 13.12.2019.a käskkirjaga nr XXX antud volitust elektriauto kasutamiseks, AAA avaldust XX.XX.XXXX, milles ta palub end töölt vabastada 25.
  1. 2020.a seoses valesüüdistuste esitamisega, samuti 4.03.
  2. a hageja poolt päevakeskus Kalda XXX saadetud e-kirja, milles ta avaldab soovi XX.XX.XXXX esitatud lahkumisavaldus tagasi võtta. AAA on pöördunud ka NNN poole seoses töölt lahkumise avalduse tagasivõtmise ja töökiusamisega, kohus on uurinud NNN XXX 19.03.
  3. a vastust pöördumisele ning õiendit AAA keskmise töötasu kohta. Hinnates kohtu poolt uuritud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab kohus, et nende põhjal ei ole võimalik tuvastatuks lugeda hageja nõude rahuldamise eelduste esinemist, s.o hagejal aluse esinemist töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust asjaolu, kas hageja kasutas 21.veebruaril
  4. a tema kasutusse antud ametiautot kõrvalise isiku transportimiseks või mitte, sest see ei ole olnud aluseks temaga töösuhte lõpetamisel. Seetõttu jätab kohus arvestamata hageja poolt esitatud Selveri ostukviitungi ja väljavõtted klientide hoolduspäevikutest, mis on esitatud tõendamaks asjaolu, et hageja ei saanud viibida 21.02.
  5. a teatud kellaajal kohas, kus tema kasutuses olevast ametiautost väidetavalt väljus kõrvaline isik. Samal põhjusel tuleb arvestamata jätta ka OOO, GGG ja FFF seletused. Kohus leiab, et tööandjapoolne töötaja ebaväärikas kohtlemine ei ole tõendatud. Hageja otsesel ülemusel oli õigus nõuda töötaja ametiauto kasutamise kohta selgitusi, kui esines põhjendatud kahtlus sõiduki kasutamise reeglite rikkumises ning hagejal oli õigus ja võimalus esitada kõik temale etteheidetava teo toimepanemist välistavad argumendid ja tõendid Hageja 25.
  7. a. seda võimalust ei soovinud kasutada, vaid esitas töölt lahkumise avalduse ja asus alles töövaidlust lahendavates organites (töövaidluskomisjonis ja kohtus) tõendama oma süütust. Kohus möönab, et hageja võis subjektiivselt tajuda temalt seletuse nõudmist valesüüdistusena, nagu ta seda oma avalduses on kirjeldanud, kuid see ei tähenda automaatselt, et kostja teadlikult ja tahtlikult soovis hagejat süüdistada teos, mida viimane pole toime pannud. Selgituste küsimise eesmärk oligi asjaoludes selgusele jõudmine. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja ei ole hagejalt XX.XX.XXXX seletust nõudes hagejat kuidagi alandanud või muul moel ebaväärikalt kohelnud. Hageja vande all antud seletus, et EEE nõudis temalt seletuse kirjutamist tema peale karjudes, on ümber lükatud tunnistaja DDD ütlustega, kes kinnitas, et hoopis AAA oli ärritunud ja väljendas end kõrgendatud häälel. Asjaolu, et DDD on kostja töötaja ei muuda kohtu hinnangul tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ka AAA ise on kinnitanud, et tema hääletoon või samuti ärritusest tõusta. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja tundis end pärast töölt lahkumise avalduse esitamist halvasti ja tema terviseseisund ei võimaldanud tööülesandeid täita. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii PPP seletusega, kes toimetas paanikas ja nutva hageja XX.XX.XXXX perearsti juurde ning hiljem koju, kui ka tunnistaja MMM ütlustega, kellele hageja on rääkinud oma probleemidest. Kuid kohtu hinnangul ei saa antud juhul objektiivset asjaolu- hagejal tervisehäirete esinemist seostada kostja käitumisega. See ei saa olla ka hageja poolt töölepingu 8
(10)erakorralise ülesütlemise aluseks, kuna hageja oli töölepingu lõpetamise avalduse juba esitanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kuivõrd töötajalt seletuse nõudmine ei ole õigusvastane ja töötaja ebaväärikas kohtlemine tööandja poolt ei ole tõendatud, siis ei esinenud hagejal mõjuvat põhjust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kuidas kostja pidi aru saama hageja XX.XX.XXXX avaldusest, arvestades, et hageja on esitanud väite, et kuna kostja ei ole hagejapoolset töölepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustanud, siis on see formaalselt jõustunud. Kohus nõustub siinkohal kostjaga, et kuna kostja pidas hageja avaldust töölepingu korraliseks ülesütlemiseks, siis puudus kostjal põhjus selle vaidlustamiseks. Tulenevalt TLS § 85 lg 3 kehtib eeldus, et ülesütlemine on korraline, kuni töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Osundatud paragrahvi 4.lõike järgi loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga, kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust Kostjal ei olnud alust pidada ülesütlemist erakorraliseks ainuüksi töötaja avalduses sisalduva valesüüdistusele viitava lause tõttu, kuna tegemist oli hageja subjektiivse hinnanguga. Muud asjaolud, sealhulgas avalduses märgitud 30 päevane etteteatamistähtaeg ja töötaja hilisem käitumine, kui ta soovis avaldust tagasi võtta, viitavad, et tegemist ei olnud erakorralise ülesütlemisega. TLS § 98 lg 2 kohaselt ei pea töötaja tööandjale erakorralisest ülesütlemisest reeglina ette teatama. Kohtu jaoks on hageja käitumine olnud mõnevõrra vastuoluline, kus ta ühel päeval soovib töölepingu erakorraliselt üles öelda, mille eelduseks on lisaks tööandjapoolse kohustuse olulisele rikkumisele ka asjaolu, et mõistlikult ei või nõuda lepingu jätkamist, kuid kolm päeva hiljem taotleb suuliselt ja seejärel mõned päevad hiljem kirjalikult lepingulise suhte jätkumist. Hageja ei ole ka enne töövaidluskomisjoni pöördumist nõudnud kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise maksmist. Asjaolu, et hagejal puudusid vastavad õigusteadmised ei oma kohtu arvates tähtsust hageja tahteavalduse tõlgendamisel kostja poolt. Eeltoodu alusel on kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamine XX.XX.XXXX TLS § 85 lg 1 alusel kehtiv. Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt

§ 174

lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 138

lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 144

p 1 järgi on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostjat on esindanud menetluses vandeadvokaat DDD, kes on esitanud 14.05.2021. a menetluskulude nimekirja. Kostja lepingulise esindaja tunnistasu on menetluskulude nimekirja alusel 140 eurot (käibemaksuta). Kokku on kostja esindaja ajakulu õigusabi osutamiseks olnud 9

(10)14 tundi, sealhulgas tutvumine hagiavaldusega, selle õiguslik analüüs, nõupidamine kliendiga ja hagile vastuse koostamine 8 tunni ulatuses, seiiskohtade koostamine hageja taotluste suhtes 1,5 tunni ulatuses, kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tunni ulatuses, kliendi esindamine kohtuistungil 3 tunni ulatuses ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tunni ulatuses. Kokku moodustavad kostja menetluskulud õigusabikulude näol seega 1960 eurot. Hageja ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse suhtes vastuväiteid esitanud. Kuna

§ 174

lg 8 järgi määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ning hindab kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust omal algatusel. Kohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu käesolevas menetluses olnud põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu 27.11.2019. a määrus tsiviilasjas nr XXX p 22) ei peeta põhjendatud ja vajalikuks kliendiga suhtlemisele (nõupidamistele) kulutatud aega, kui esitatud materjalidest ei nähtu, et selle tulemusel oleks koostatud kohtule mingeid põhjalikke menetlusdokumente. Lisaks on kohtu arvates mõnevõrra ülepaisutatud hagiavaldusega tutvumisele ja selle õiguslikule analüüsile kulunud aeg kuivõrd esindaja oli esindanud kostjat ka töövaidluskomisjoni menetluses ning seoses sellega asjaoludega kursis. Arvestades käesoleva vaidluse sisu ning kostja lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid, nende vajalikkust, mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude nimekirjas märgitud ajakuluga, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks kostja esindaja ajakulu 12 tunni ulatuses. Kostja esindaja tunnitasu - 140 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas peetud mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulude katteks mõista 1680 (12 x 140) eurot. Kostja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ka viivise tasumist

§ 177lg 2 alusel.

Osundatud sätte kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna hageja menetluskulud jäävad vastavalt menetluskulude jaotusele hageja enda kanda, ei hinda kohus käesolevas otsuses nende vajalikkust ja põhjendatust. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.