← Eesti

1-20-7648/63

Obsah (5)§ 65§ 199§ 68§ 76§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 8. juuni 2021 Kohtuasja number 1-20-7648 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Kohtuasi Artur Fedortšenko (isikukood 38503040

) § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning teda karistati 6-kuulise vangistusega.

§ 65lg 1 alusel loeti see karistus kaetuks A.

Fedortšenkole varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 20 päeva vangistust. Samuti tunnistati A. Fedortšenko süüdi

§ 199

lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 järgi ning teda karistati aastase vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust A.

Fedortšenkole varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud 29 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka A.

Fedortšenko eelvangistus 4 päeva ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvati A. Fedortšenko kahtlustatavana kinnipidamisest

  1. septembril 2020, karistusaeg lõppeb
  2. detsembril
  4. Tallinna Vangla esitas
  5. märtsil 2021 Harju Maakohtule materjalid A. Fedortšenko tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  6. Harju Maakohtu
  7. aprilli 2021 määrusega edastati materjalid A. Fedortšenko vabastamise otsustamiseks Viru Maakohtule, kuna A. Fedortšenko oli üle viidud Viru Vanglasse.
  8. Tallinna Vangla ega prokuratuur A. Fedortšenko vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
  9. Viru Maakohus jättis
  10. mai 2021 määrusega A. Fedortšenko tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  11. Formaalsed eeldused A. Fedortšenko vabastamiseks on täidetud. Kuna A. Fedortšenko on kandnud karistusest ära aja, mis võimaldaks tema vabastamist nii elektroonilise valve kohaldamisega kui ilma, kaalub kohus mõlemat varianti.
  12. A. Fedortšenkol on olemas kindel elukoht, mis vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. Samuti on tal olemas kindel töökoht. Siiski leiab kohus, et A. Fedortšenko võimalused vabanemisel ei kaalu üles tema käitumist enne vangistust ning toimepandud kuritegude asjaolusid. Arvestades A. Fedortšenko kuriteo toimepanemise asjaolusid (süstemaatilised vargused) ja süüdimõistetu isikut, ei ole tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. See ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muu hulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. A. Fedortšenko karistusaeg lõppeb
  13. detsembril 2021, karistusest on tal ära kanda veel ligikaudu 7 kuud.
  14. A. Fedortšenkol on diagnoositud narkosõltuvus. Ta on pannud kuriteod toime alkoholijoobes. Ei ole välistatud, et vabaduses võib A. Fedortšenko asuda taas alkoholi ja narkootikume tarvitama ning panna toime uued kuriteod. Varasemalt on A. Fedortšenko rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid.
  15. Kohtupraktika kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-9106, p 8.1). A. Fedortšenko puhul ei ole see tingimus täidetud, kuna tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Samuti ei saa heaks kiita, et A. Fedortšenko keeldub vanglas töötamast.
  16. Kohus hindab A. Fedortšenko pingutusi (elu- ja töökoha olemasolu vabaduses) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Kohtul puudub veendumus, et karistuse eesmärgid oleksid A. Fedortšenko puhul saavutatud ja ta võiks vabaduses elada seaduskuulekalt. Sellise veendumuse tekitab eelkõige tema varasem käitumine (korduvate kuritegude toimepanemine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, mitterahuldav kriminaalhoolduse kogemus) ning käitumine vangistuse ajal (distsiplinaarkaristus, tööst keeldumine). Ei ole alust arvata, et A. Fedortšenko uue kuriteo toimepanemise risk oleks ennetähtaegsel vabastamisel madal või väheoluline. Ka kriminaalhoolduslike vahenditega ei ole 2

(6)võimalik korrigeerida A. Fedortšenko käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. A. Fedortšenko ennetähtaegse vabastamise vastu on ka vangla ja prokurör. Määruskaebused
  1. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused A. Fedortšenko ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe, taotledes mõlemad maakohtu määruse tühistamist.
  2. Kaitsja määruskaebuses toodud argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et A. Fedortšenko isikuandmed ei võimalda tema ennetähtaegset vabastamist. A. Fedortšenko palub ennetähtaegset vabastamist, sest ta suudab elada seaduskuulekalt. A. Fedortšenko kohtuistungil öeldust nähtub, et ta soovib asuda tööle ja osaleda oma poja kasvatamises.
  4. Kohus ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et A. Fedortšenko viibib vanglas esimest korda ja suhtub kriitiliselt enda poolt toime pandud kuritegudesse. Vangistuses on A. Fedortšenko viibinud kaheksa kuud ning teinud kõik endast sõltuva, et oma elu tulevikus parandada. Kohus on tulenevalt A. Fedortšenko karistusandmetest ja teda iseloomustavatest andmetest hinnanud tema retsidiivsusriski paisutatult. Karistusaja lõpuni on võimalik kohustada A. Fedortšenkot mitte tarvitama alkoholi ja narkootilisi aineid, asuma tööle ning täitma elektroonilise valve nõudeid. A. Fedortšenko suudab vabanedes hoiduda kuritegude toimepanemisest ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest. Tal ei ole narkootikumidega seotult ühtegi karistust. Seda kinnitavad tema kohta kogutud andmed, mille kohaselt on tema kuriteod eriliigilised ja need on muutunud kergemaks. Ta kinnitas istungil, et nüüdse kogemuse põhjal ta rooli taha alkoholijoobes enam ei istu. Varem on A. Fedortšenko rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid, kuid ta põhjendas, et varasemaid nõudeid rikkudes puudus tal vanglakogemus.
  5. Kohus ei kiitnud heaks, et A. Fedortšenko keeldub vanglas töötamast. Samas kinnitas A. Fedortšenko, et oli Tallinna Vanglas koristustöödega nõus. Ta toodi üle Viru Vanglasse
  6. aprillil
  7. Kuigi A. Fedortšenko oli enne vangistust töötu ja tegevusetu, siis tema enda sõnul puuduvad tal sissetulekud alates
  8. aastast, kui ta elas vanemate juures. Praegu on tal võimalus asuda tööle.
  9. Kohus viitas kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel, ning leidis, et praegu pole see tingimus täidetud, kuna A. Fedortšenkol on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Selline rikkumine saab aga olla vaid kerge, kuna karistuseks on määratud noomitus.
  10. Arvamus, et A. Fedortšenko võiks jätkata kuritegude toimepanemist, saab olla vaid oletuslik. A. Fedortšenko on küll korduvalt karistatud, kuid ta on karistust kandes teinud oma järeldused ning on kindel, et suudab katseaja läbida edukalt. Asja materjalidest nähtub, et A. Fedortšenkol on piisavalt tugev motivatsioon elus uue lehekülje pööramiseks. A. Fedortšenko kohta kinnipidamisasutuses koostatud iseloomustusest nähtub, et vanglal ei ole A. Fedortšenko käitumisele midagi tõsist ette heita. Seega ei ole ta ühiskonnale niivõrd ohtlik, nagu on prognoosinud kohus. A. Fedortšenko pikemaajaline vangistus, s.o veel seitse kuud, ei ole vajalik, sest A. Fedortšenko suudab tõestada, et tema käitumine saab olla vaid seaduskuulekas.
  11. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peavad liikmesriigid täitma Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust nr
(2003)22, mille kohaselt tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamist võimaldada kõikidele vangidele, kes vastavad seaduskuulekate kodanike miinimumnõuetele. 3
(6)A. Fedortšenko puhul on täidetud ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused, kuid sellele vaatamata jättis kohus ta vabastamata.

§ 76

lg-t 4 ja Euroopa Nõukogu viidatud soovitust tuleb tõlgendada koostoimes nii, et formaalsete eelduste täitmisel tuleb isik enne tähtaega vabastada, välja arvatud juhul, kui esinevad erandlikud asjaolud, mis vabastamist ei võimalda. Ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-4-15 kohaselt on ennetähtaegne vabastamine reegel, mitte erand. Kui isik on käitunud õiguskuulekalt, puudub alus jätta teda tingimisi ennetähtaegsest vabastamisest ilma. Taotluse mitte rahuldamine oleks õigustatud vaid siis, kui isikul on distsiplinaarkaristused, ta keeldus vanglas töö tegemisest, tal puudub elu- ja töökoht, ta ei soovi alluda käitumiskontrollile, pole motiveeritud senise eluviisi muutusele. A. Fedortšenko puhul on tegemist isikuga, kes saab pärast karistuse osalist ärakandmist olla õiguskuulekas kodanik ning kes kahetseb puhtsüdamlikult toimepandud kuritegu.

  1. A. Fedortšenko märgib oma määruskaebuses kokkuvõtlikult järgmist.
  2. Vangla iseloomustuses kirjeldatakse seitsme aasta taguseid sündmusi, kuid selle aja peale on A. Fedortšenko end palju muutnud ning enam samu vigu ei kordaks. Ta tunnistab vigu ja kahetseb tehtut. Ka Riigikohus on asjas nr 1-09-14104 tehtud lahendi p-s 27 selgitanud, et vangla riskihindamisele ei tohi tugineda, kuna see sõltub ajas muutuvatest asjaoludest.
  3. Tuleb arvestada, et A. Fedortšenko on teinud algusest peale uurijatega koostööd ning sõlmis prokuröriga kokkuleppe. Ta on hüvitanud kannatanutele suurema osa kahjust ja kavatseb seda vabaduses edasi teha. Vanglas on võlgasid raske tasuda. Kui tal oleks võimalus kannatanutega kohtuda, paluks ta neilt andestust.
  4. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et kogu vangistusaja on A. Fedortšenko olnud üksikkambris. Ka see on omamoodi karistus, kuna sedavõrd pikka aega üksinduses viibimine mõjutab väga tugevalt psüühikat. Üksinduses viibimine on olnud piin. Vangistuse ajal on tal olnud küll üks arusaamatus, mis lõppes distsiplinaarkaristusega, kuid seda ei tohiks arvestada. Vangla ei selgitanud talle vanglareegleid ning selle tõttu kasutas ta teadmatusest kõrvalkambri kinnipeetava nõusolekul tema telefonikaarti. Ta kasutas telefonikaarti vaid selleks, et kontrollida oma kaardi toimimist, mitte ei vajanud vahendeid telefonikõne tegemiseks. Tallinna Vanglas on ta korduvalt soovinud tööle asuda või kursustele minna. Koroonaviiruse tõttu seda ei võimaldatud. Vabaduses tegi ta üldkasulikku tööd, kuid vanglasse sattumise tõttu jäi 380 tunnist 89 tegemata. Kui ta ei oleks vanglasse sattunud, oleks ta selle töö kindlasti ära teinud. Ta on nõus täitma kriminaalhoolduse mistahes ettekirjutusi.
  5. Vabaduses on A. Fedortšenkol ametlik töö- ja elukoht, mis vastab kriminaalhooldaja juhenditele. Ka vanemad toetavad teda. Tema tulevikuplaanid on väga positiivsed: ta hakkab töötama ja suhtlema pojaga, keda väga armastab. Ta on otsustanud, et ei seo end enam kuritegeliku maailmaga ega alkoholiga. Ta on vanglas esimest korda, see on väga oluline õppetund ja ta ei taha rohkem vanglasse sattuda. Ta ei toeta kriminaalset subkultuuri, vaid elab tavalist elu. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. A. Fedortšenko ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb

§ 76

lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi 4

(6)enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud A. Fedortšenko ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ühtegi sellist kaalutlusviga, mille tõttu võinuks kinnipeetav jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Tõsi, maakohus on viidanud, et A. Fedortšenko vabastamine ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega, ning on selgitanud, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muu hulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine ei ole aktsepteeritav ja toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ärakandmises. Maakohtu sellest mõttekäigust näib järelduvat, et suurt kuritegelikku aktiivsust üles näidanud inimesed peaksid (sama hästi kui) alati kogu neile mõistetud vangistuse ära kandma. Seaduse järgi pole siiski välistatud ka mitmeid kuritegusid toime pannud inimese ennetähtaegne vabastamine: kaaluda tuleb kõiki

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaolusid kogumis.

Maakohus ongi hoolimata äsja viidatud seisukohast

§ 76lg-s 4 märgitut arvesse võtnud.

  1. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid.
  2. A. Fedortšenko vabastamise kasuks kõneleb see, et ta kannab alles esimest vangistust. Nimelt võib loota, et esmakordne vangistus suunab inimese õiguskuulekale teele.
  3. Siiski tuleb tähele panna, et A. Fedortšenkol on neli kehtivat kriminaalkaristust. See näitab, et tema õigusvastane käitumine ei ole olnud juhuslikku laadi ning varasemad karistused ei ole teda kuritegude toime panemiselt tagasi hoidnud. Uute kuritegude ohule viitavad ka väärteod. Muu hulgas on A. Fedortšenko karistusregistri kohaselt pannud toime

§ 218järgseid varavastaseid väärtegusid.

Saabki öelda, et A. Fedortšenkolt on eeskätt karta vargusi: neid on ta oma senise elu jooksul sooritanud väga palju.

  1. Töö olemasolu on iseenesest positiivne: see vähendab uute varguste ohtu. Samas aga ei saa A. Fedortšenko senist elukäiku arvestades olla kuigivõrd lootusrikas selle suhtes, et ta tõepoolest hakkabki korralikuks tööinimeseks. Isegi kui A. Fedortšenko seda ise usub, võib tema niisugune plaan ebaõnnestuda. Siinjuures ei saa märkimata jätta seda, et vangla iseloomustusest nähtuvalt võib A. Fedortšenkol olla kõrgendatud enesehinnang ning tema suhtluses on mõningaid viiteid manipuleerimisele. Näiteks on A. Fedortšenko iseloomustanud end kui võimekat ettevõtjat, samas kui äriregistris puuduvad andmed tema ettevõtluse kohta. Samuti on ta esitanud vanglale kahel korral kirjaliku loendi oma varasemate töökohtade kohta, kusjuures kahe loendi andmed ei läinud suuresti omavahel kokku. Veel on märgitud seda, et süüdimõistetu püüab anda enamasti sotsiaalselt aktsepteeritavaid vastuseid ja näidata, et teeb ametnikuga koostööd, kuid vestlusest on aru saada, et tegelikult üritab ta vestluse sisu ja kulgu manipuleerida. Seega ei ole välistatud, et süüdimõistetu püüab end tegelikust paremas valguses näidata ka helgetest tulevikuplaanidest ja vangistuse elumuutvast mõjust rääkides.
  2. Ohtu A. Fedortšenko kuritegeliku käitumise kordumiseks suurendavad ka alkohol ja narkootikumid. Vähemalt ühe viimase kohtuotsuse aluseks oleva kuriteo pani A. Fedortšenko toime alkoholijoobes – ja lisaks sellele oli ka kuriteo (varguse) objekt alkohol. Seega võib alkoholi tarvitamine A. Fedortšenko kuritegelikku käitumist soodustada. Süüdimõistetu lubadus alkoholist hoiduda on vaid paljasõnaline. Narkootikumide osas väitis A. Fedortšenko maakohtu istungil esmalt, et nendega seost tal ei ole ning hiljem, et 10 aastat ei ole ta neid tarvitanud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on vangla meditsiiniosakond aga andnud andmed selle kohta, et A. Fedortšenko on kannabinoidide tarvitamisest sõltuvuses ning lisaks on ta süstinud narkootikume. 5

(6)Kuigi A. Fedortšenko ise sõltuvust ega süstimist ei tunnista, on tema narkoprobleemidele viidanud ka tema vanemad. Seega tuleb usutavaks pidada, et narkootikume A. Fedortšenko siiski tarvitanud on. Niisiis võib ta seda teha edaspidigi – sealhulgas ei anna A. Fedortšenko enda poolne uimastiprobleemi eitamine alust arvata, et tal oleks kuigivõrd motivatsiooni narkootikumidest hoidumiseks. Sellega seoses on alarmeeriv ka asjaolu, et A. Fedortšenko soovib vabanedes asuda elama sõbra juurde, keda on muu hulgas karistatud narkokuriteo eest. Kuigi ei ole teada, et narkootikumide tarvitamine oleks olnud otseselt seotud mõne A. Fedortšenko kuriteoga, tuleb arvestada, et uimastite tarvitamine eeldab raha (uimasteid on vaja osta). Seega ilmneb sellegagi seoses uute varavastaste kuritegude oht.
  1. Päriselt arvestamata ei saa jätta ka seda, et A. Fedortšenko pani vanglas toime distsiplinaarrikkumise. Tõsi, tegemist ei ole väga olulise rikkumisega, kuid ilmestab siiski süüdimõistetu suhtumist temale kehtestatud reeglitesse: aeg-ajalt ta neid rikub.
  2. Mõningal määral viitab retsidiivsusohule ka tõik, et vangistuses on A. Fedortšenko väljendanud vastumeelsust töötamise osas. Kuigi ta ise selgitas maakohtu istungil, et ei ole tööst keeldunud ja ka määruskaebuses kinnitab, et soovis ise tööle minna, ei ole põhjust vangla iseloomustuses kahelda. Seda enam, et selles ei ole otseselt öeldud, et A. Fedortšenko keeldus tööst, vaid on kirjeldatud, kuidas A. Fedortšenko on väljendanud töötamise osas vastumeelsust, eriti koristustööde osas, leides, et läheb pigem kartserisse, kui teiste järele koristab. Et A. Fedortšenko suhtub vanglas töötamisse ja seejuures eriti koristustöödesse vastumeelselt, viitab tema mõningatele kriminaalset subkultuuri toetavatele hoiakutele.
  3. Arvestada tuleb sedagi, et A. Fedortšenko on juba varem jätkanud kuritegelikku käitumist vaatamata talle karistuse kandmiseks antud vangistusest kergematele võimalustele. Nii on ta pannud kuritegusid toime nii katseajal kui üldkasuliku töö tegemise ajal. Samuti on ta korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ega ole suutnud korrektselt täita üldkasuliku töö tegemise kohustust. Kuigi varem ei olnud A. Fedortšenkol vanglakogemust ning nüüd on ta enda sõnul täielikult muutunud ja motiveeritud elama seaduskuulekalt, tuleb eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades nõustuda maakohtuga, et piisavat vendumust selles siiski ei teki.
  4. Puutuvalt A. Fedortšenko etteheitesse, et vangla iseloomustuses kirjeldatakse ka seitsme aasta taguseid sündmusi, kuid selle aja peale on palju muutunud, märgib ringkonnakohus järgmist. Arhiveeritud karistusi ei ole maa- ega ringkonnakohus arvestanud. Samuti ei ole kohtud võtnud arvesse vangla riskihindamises kajastatud uue kuriteo toimepanemise (põhistamata) tõenäosusprotsente. Muus osas on oluline arvestada kogu süüdimõistetu senist elukäiku, et saada aru, millised riskitegurid võivad tema vabastamise puhul esineda – nii nagu

§ 76lg 4 seda nõuabki.

Selle analüüsi põhjal leitigi, et A. Fedortšenko vabastamisega kaasnev risk on liialt suur.

  1. Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. mai 2021 määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata.
  3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et nõustamisele, maakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse esitamisele kulus tal kokku 43 minutit. Selle eest soovib ta tasu 40 eurot, millele lisandub käibemaks 8 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui määruskaebemenetluse kulu A. Fedortšenkolt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.