KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Kadi Kark Kohtujurist Pille Lutter Määruse tegemise aeg ja koht 04.12.2020.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-15412 Tsiviilasi OÜ Nordland

§ 10

lg 2 p 3 alusele nagu antud juhul (võlgnik raiskab või varjab vara), siis ei pea

§ 10lg 3 tulenevalt võlausaldaja nõue olema isegi sissenõutavaks muutunud.

Mõlemad eelnimetatud tingimused on täidetud, sest võlausaldajal on enam kui 1,5 miljoni euro suurune nõue võlgniku vastu ja võlgnik pole tõendanud, et tal oleks olemas likviidne vara nõude tasumiseks. Kui võlgnik pole maksejõuetu, siis pole ka võlgnikul põhjust karta ajutise halduri nimetamist, sest sellisel juhul saab ajutine haldur tuvastada, et isik on maksejõuline.

1. Võlgnik esitas seisukoha 27.11.
2. 6.1 Võlausaldaja väidetav nõue võlgniku vastu on osa tehingukogumist võlgniku, OÜ M X AS-i ja X AS-i teiste aktsionäride vahel. Aastatel 2005-2007 oli X AS arvelduskontodel likviidsed vahendid, mis otsustati välja laenata iga aktsionäri huvides võrdselt. Kuivõrd aktsiaseltsil ei ole võimalik laenukeelu tõttu laenata otseselt aktsionärile (ÄS § 281), siis vormistati kolme aktsionäri võrdne laen läbi OÜ M. X AS laenas aastatel 2005-2007 OÜ-le M kokku 3 555 700 eurot, kusjuures OÜ M andis laenud võrdsetes osades X AS aktsionäridele (OÜ-le N, OÜ-le L ja OÜ-le Viker) samadel päevadel, kui oli saanud selleks rahalised vahendid X AS-ilt (25.11.2005; 11.10.2006; 11.05.2007; 16.10.2007; 7 7.11.2007) ja summaliselt täpselt 1/3 (191 734,95 eurot; 400 000 krooni, 400 000 krooni, 350 000 krooni ning 920 000,00 eurot). Kuna OÜ M kasutas kogu saadud laenusumma aktsionäridele edasilaenamiseks ega kasutanud ühtegi osa saadud laenust muuks majandustegevuseks, siis puudus selliseks tehingu skeemiks muu majanduslik põhjendus. OÜ-l M ei ole praktiliselt olnud muud majandustegevust, kui kõne all olevate X AS-i laenude edasilaenamine aktsionäridele. OÜ M õigused omapoolset laenu aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui X AS tasub kõigile aktsionäridele dividendid. Kokkulepe, et laene pikendatakse, oli tagatud sellega, et kui OÜ M P. K.e juhtimisel oleks hakanud laene OÜ-lt N ja OÜlt Viker sisse nõudma, omanuks OÜ N ja OÜ Viker piisavalt hääleõigust (2/3) X AS-is selleks, et sellisel juhul otsustada ka X AS-i laenu sissenõudmine OÜ-lt M. Kõikides laenulepingutes oli sätestatud laenu tagasikutsumise võimalus 6-kuulise etteteatamisega. OÜ M poolne laenude tagasikutsumine on saanud reaalsuseks peale seda, kui OÜ L arvab omavat RBH 2/3 aktsiatest (seejuures kohus keelas nendest aktsiatest poolte – st 1/3 RBH aktsiate hääletamise ja mistahes muude õiguste teostamise). Selliseks X AS-i laenuks OÜ-le M kui igapäevasest majandustegevusest väljuvaks tehinguks ei oleks teistsugustel tingimustel nõusolekut andnud kaks aktsionäri OÜ Viker ja OÜ N, kelle häältega oli esindatud 2/3, sest neil puudus/puudub kontroll OÜ M tegevuse üle. Samuti poleks teistsuguseks tehinguks nõusolekut andnud X AS-i tollase nõukogu liikmed Ü. U. ja J. R. (aktsionäride OÜ Viker ja OÜ N esindajad). Eeltoodud asjaolusid tõendavad lisaks käenduslepingud, mille mõte ja eesmärk oli anda X AS-ile käendus selle katteks, et OÜ M tasub X AS-ile oma laenukohustuse. Käenduslepingu mõtteks ei olnud kindlasti muuta käendused nulliks, kui vaid OÜ M oma nõuded aktisonäridelt kätte saab. Võlausaldaja kirjeldatud tõlgendus ei andnuks X AS-ile tõsiseltvõetavat reaalset tagatist. Kui käendus muutuks nulliks paljalt selle tõttu, et käendajad on tasunud raha võlgnikule enesele, siis ei saaks olla tegemist reaalse tagatisega võlausaldajale (X AS). Käenduslepingu mõte ja eesmärk ei saanud olla võlausaldaja poolt pakutav tõlgendus ka seetõttu, et XAS aktsionäride näol oli tegemist maksevõimeliste ja oluliste varadega (sh X AS-i enda aktsiad) juriidiliste isikutega, samas kui OÜ-l M mingeid märkimisväärseid varasid, peale nõudeõiguste aktsionäride vastu, ei esine. Käenduslepingu osas toob võlausaldaja välja, et laenulepingud on sõlmitud 2006-2007, samas kui käendusleping on sõlmitud 2013.a. Eelnev ei vasta tõele. Kuigi käenduslepingud sõlmiti laenulepingutest hiljem, siis sõlmiti neid juba aastast 2009 mitmeid kordi (kuivõrd summa muutus, sest intressid arvestati põhisummaks). Kokku oli lepitud laenude pikendamine seni, kuni aktisonärid otsustavad jagada dividende, mis eeldanuks, et X AS-il on lisavahendeid tulumaksuosa võrra. Tehniliselt tähendanuks see, et X AS määranuks laenude (koos intressidega) summaga võrdselt dividende, tasunuks tulumaksu, ning tasunuks dividendid mitte rahas, vaid varaga: nt iga aktsionär saanuks 1/3 X AS-i nõudest OÜ M vastu, millega tasaarveldanuks oma kohustuse OÜ M ees. Võlausaldaja on seisukohal, et ülalkirjeldatud lisakokkuleppeid ehk tehingukogumit pole sõlmitud selle tõttu, et laenulepingus oli kokku lepitud, et lepingut saab muuta üksnes kirjalikus vormis. Võlausaldaja jätab tähelepanuta, et VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Pooltel on algusest peale olnud kokkulepe, et OÜ M laene pikendatakse aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas X AS pikendab laenu OÜ-le M ning vastav tegutsemisviis toimis sääraselt 11 aastat. Võlausaldaja on välja toonud ka argumendi, et väidetava tehingukogumi korral oleks OÜ M sõltuv teise juriidilise isiku, X AS-i käitumisest, kellel aga ei ole võlausaldaja meelest õigust sekkuda OÜ M tegevusse. Võlgnik selle väitega ei nõustu. X AS on andnud OÜ-le M sihtotstarbeliselt edasilaenamiseks laenu, mis tänaseks on summas ca 4,863 miljonit eurot. Sellises olukorras on käibes tavaline ja lausa reegel, et võlausaldaja kontrollib, kuidas võlgnik oma varadega/rahadega ümber käib. Selline tingimus on tavaline ka nt pangalaenu lepingutes. 8 6.2 Võlausaldaja nõue ei ole sissenõutav isegi, kui lugeda, et võlausaldaja on nõude omandanud. Võlgnikul on õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest kuni OÜ M täidab omapoolse kohustuse võlgniku ees. Pankrotiavalduse aluseks olev laenuleping ja X AS-OÜ M laenuleping ning selle laenulepingu käendusleping, on omavahel tihedates ajalistes, majanduslikes ja sisulistes seostes. Jättes kõrvale tehingukogumi, on võlgnikul ikkagi õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest selletõttu, et antud õiguskaitsevahend ei näe ette, et seda saaks kasutada vaid ühe ja sama lepingu kohustuste raames. Teiseks ei ole nõue sissenõutav selle tõttu, et OÜ M poolsed 08.12.2019 ja 03.01.2020 laenulepingu lõpetamise (ülesütlemise) avaldused on õiguslike tagajärgedeta vastuolu tõttu OÜ M ja võlgniku jt vahel kokkulepituga – mh otsese keeluga laenu tagasi kutsuda X AS-i aktsionäridelt nende nõusolekuta. Võlausaldaja poolt viidatud asjaolu, et võlgnik on laenu kajastanud majandusaasta aruandes lühiajalisena, ei viita sellele, et antud laenu tagastamise tähtaega oleks sellega tunnustatud. Tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi ei ole võimalik poolte vahelist õigussuhet kvalifitseerida. Üldteadaolevalt kajastatakse raamatupidamises laenulepingud, milles on kirjas 6kuuline korralise tagasikutsumise tingimus, lühiajalistena. 6.3 Võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu, sest võlausaldaja ei ole ühegi kehtiva tehinguga omandanud OÜ M nõuet võlgniku vastu. Võlasuhete seotuse tõttu loovutus olnud vastuolus heade kommete ja avaliku korraga; antud konkreetset kohustust ei saa vaadelda lahus tehingukogumist. Heade kommete ja avaliku korra vastasus seisneb käesoleval juhul selles, et: A. võlausaldaja oli teadlik sellest, et nõue on lahutamatu osa teisest tehingukogumist; B. tehingukogumis oli kokku lepitud, et nõude tasumine OÜ-le M on seotud sellega, et OÜ M omakorda tasub oma kohustust X AS-ile; C. OÜ M poolt nõude loovutamine on ebamoraalne ja taunitav selletõttu, et tehingu tegelik eesmärk on lahutada laenukohustus tegelikust tehingukogumist, segada jälgi ja muuta suulise lepingu tõendamine raskeks. Mingit muud majanduslikku põhjendust nõude loovutuseks ei ole esitatud. 6.4 Võlgnik ei ole asunud hävitama, peitma ega raiskama oma vara. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhjendanud täiesti absurdsete väidetega nagu juhatuse liikme vahetus; võlgniku tütarfirma osade müümine H.T.. Kumbki nimetatud asjaolu ei anna tunnistust võlgnikust kui maksejõuetust juriidilisest isikust. Etteheide, et Ü. U. tasus võlgniku eest menetluskulude tagatise on eriti küüniline, sest võlausaldaja teab ja on ka menetluses esitanud tõendi selle kohta, et võlgniku arveldusarved on arestitud võlausaldaja kasuks. Millisel moel pidi võlgnik siis tasuma oma arveldusarvelt antud menetluskulude tagatise, jääb arusaamatuks. Võlausaldaja on samuti põhjendanud, et võlgniku maksejõuetust näitab ka see, et võlgnik ei ole esitanud
3. aasta majandusaasta aruannet. Viimane asjaolu ei oma mistahes puutumust äriühingu maksejõuga. Võlgnikul ei olegi olnud võimalik esitada majandusaasta aruannet, sest võlgnikul kui 33,3% X AS-i aktsionäril (sidusettevõte) tuleb ära oodata X AS-i
4. aasta majandusaasta aruanne ja võtta sellejärgselt ette veel tegevusi nagu oma aruande auditeerimine. Võlausaldaja tugineb sellele, et võlgnikul puudub vara nõude tasumiseks ka siis, kui võlgnik võõrandab aktsiad ja kinnistu; OÜ-le Viker laekunud 694 000 eurot on äriühingust välja viidud. Võlgnikul on olemas ka viidatud vara väärtusega ca 600 000 eurot. Võlgnik aga ei ole tõendama kohustatud pool. Võlgnik ei ole kohustatud hoidma rahalisi vahendeid arvelduskontodel ja on võinud antud rahaga teha tavalisi, kahepoolseid tehinguid, näiteks investeerida. Võlgnik jääb selle juurde, et võlgniku varade väärtus on sõltuv P. K.e tegevusest. 6.5 Võlausaldaja nõude üle on vaidlus ja nõue on pandiga täielikult tagatud. ÄS § 232 lg 3 kohaselt aktsia pantimisel teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija. Võlausaldaja ei ole mitte pantija vaid analoogses mõttes pandipidaja. Seega on hagi tagamisega loodud pantimisega samane olukord, et aktsiate hääleõigust teostab endiselt pantija: aktsiate omanik, kelleks on käesoleval juhul võlgnik. 9 Kohtu seisukoht
5. Pankrotiseaduse (

) § 10 lg 1 kohaselt „võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.“

§ 10

lg 2 sätestab: „Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: 1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul; 2) võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks; 3) võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse; 4) võlgnik teatab võlausaldajale, kohtule või avalikkusele, et ta ei suuda oma kohustusi täita; 5) võlgnik on lahkunud Eestist eesmärgiga hoiduda oma kohustuste täitmisest või varjab end samal eesmärgil.“ Antud juhul on võlausaldaja tuginenud punktis 1 nimetatud alusele (pankrotihoiatuse esitamine) ja punktis 3 nimetatud alusele (võlgnik peidab vara). Pankrotiavalduse esitamise eeldus ei ole, et võlausaldaja peab tooma välja või tõendama võlgniku kõikide kohustustega (v.a tema enda nõudega seonduv) ja kogu varaga seonduvaid asjaolusid. Võlausaldaja on põhistanud seega võlgniku maksejõuetust piisavalt, et avaldus on menetletav. 8.

§ 15

lg 3 p 1 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kuivõrd võlgnik on pankrotiavaldusele vastu vaielnud, tuleb hinnata, kas vastuväited on sellised, mis välistavad ajutise halduri nimetamise. Pikaaegse kohtupraktika kohaselt ei saa lugeda pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-17-02, p 8). Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on M OÜ-lt omandatud nõue (pankrotiavalduse lisa 11), mille aluseks on laenulepingud ja nende lisad (pankrotiavalduse lisad 1-6), viimane lisa on sõlmitud 31.12.2018 (allkirjastatud digitaalselt 01.07.2019), millest nähtuvalt on nõude suurus 1 589 556,43 eurot – samas summas on nõue kajastatud võlgniku 2018 majandusaasta aruandes (pankrotiavalduse lisa 22). M OÜ ütles laenulepingu üles korraliselt (pankrotiavalduse lisa 7) ja hiljem erakorraliselt (pankrotiavalduse lisa 8). Pärast tasaarvestust (pankrotiavalduse lisa 10) ja nõude vähendamist (pankrotiavalduse lisa 12) on põhinõude suurus 1 447 705,04 eurot (lisanduvad viivised). Võlgniku hinnangul on nõue põhjendamatu ning nõude osas on vaidlus hagimenetluses (tsiviilasi 2-20-525). Laen on osa tehingute kogumist seotud isikute (võlgniku 11.11.2020 seisukoha lisad 16) vahel. X AS andis laenu OÜ-le M (võlgniku 27.11.2020 seisukoha lisa 2) sihtotstarbeliselt – et viimane annaks laenu X AS aktsionäridele, kellest üks on võlgnik. X AS ei saanud anda aktsionäridele otse laenu äriseadustikust tuleneva keelu tõttu. Aktsionäride poolt OÜ-le M laenu tagastamine on seotud lisatingimustega:

§ 15

lg 3 p 2 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. TsMS § 389 lg 1 „Vara arestimisel ei või kostja arestitud vara käsutada. Muu vallasvara kui laevakinnistusraamatusse kantud laeva või tsiviilõhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki arestimisega tekib lisaks arestipandiõigus.“ Täitemenetluse seadustiku § 62 lg 2 järgi annab arestipandiõigus sissenõudjale samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei saa kindlalt väita, et nõue on täies ulatuses pandiga tagatud. N OÜ-le kuulunud 100 000 X AS-i aktsiat müüdi 2019.a detsembris hinnaga 1 000 007 eurot (võlausaldaja 17.11.2020 seisukoha lisad 3-4), enampakkumisel oli üks pakkuja ja selleks oli teine aktsionär OÜ L. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 sätestab: „ Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik 11 keskmine müügihind (turuhind).“ Kuna sama äriühingu aktsiaid on müüdud lähemas minevikus ja aktsiate kogus on sama kui võlgnikule kuulub, siis on nende väärtuse hindamisel kohtu hinnangul kohasem lähtuda müügihinnast kui majandusaasta aruandes kajastatud väärtusest. 10. Eelnevast tulenevalt jätab kohus ajutise halduri nimetamata kuna nõue tuleb lahendada hagimenetluses. Kohus ei analüüsi menetlusosaliste väiteid seoses teise osalise pahatahtlikkusega või teiste menetlustega, kuna need ei mõjuta asja lahendust. Kohus ei analüüsi võlgniku varalist olukorda ja maksejõulisust, kuna ajutine haldur jääb nimetamata.

§ 15

lg 7 järgi „kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.“ 11.

§ 15lg 6 kohaselt jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda. 12. Kuivõrd kohus lõpetab menetluse, siis määrab kohus Ts

MS § 174 lg 1 ja 2 alusel menetluskulud kindlaks käesolevas kohtumääruses. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on menetluskulud (õigusabikulu) kokku summas 11 046 eurot. Õigusabi on osutatud kokku 65,75 tundi ja Advokaadibüroodega HansaLaw ja REMOs sõlmitud õigusteenuse lepingute kohaselt on ühe tunni hind 168 eurot (käibemaksuga). Tehtud toiminguteks on: 1) 28.10-11.11.2020 - pankrotiavalduse ja lisadega tutvumine 4h, kliendiga nõupidamine, tõendamisvajaduse selgitamine ja 2,5 h, kirjaliku vastuse koostamine 22 h 2) 12.11.2020 - ettevalmistus kohtuistungiks 1 h ja kohtuistungil esindamine 4 h 3) 18-19.11.2020 - tutvumine võlausaldaja 17.11.2020 menetlusdokumendi ja lisadega ning kliendiga nõupidamised 3,25 h 4) 27.11.2020 - 27.11.2020 menetlusdokumendi koostamine kohtule (vastus 17.11.2020 menetlusdokumendile ja menetluskulude nimekirja koostamine) ja kliendiga nõupidamised – kokku 29 h Võlausaldaja taotleb kohustada võlgnikku esitama kohtule tsiviilasjas nr 2-20-15412 õigusteenuse osutamist tõendav leping, väljastatud õigusteenuse arved ja arvete tasumist kinnitavad maksekorraldused; jätta rahuldamata taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 11 046 eurot ja kui kohus veendub õigusteenuse osutamise eest arvete väljastamises ja nende tasumises, siis määrata ajutise halduri nimetamata jätmise korral võlgniku menetluskulude suuruseks mitte rohkem kui 3 192 eurot. Võlgnikule väidetavalt osutatud õigusteenuse maht on ebaproportsionaalselt suur, puudub vajadus kahe esindaja kasutamiseks. Kohtule on esitatud vaid tabel, milles on välja toodud kokku väidetavalt õigusteenuse osutamisele kulunud aeg, kuid pole esitatud detailset nimekirja sellest, milline esindaja, millal ja milliseid toiminguid on teinud. Seega pole kohtul võimalik abstraktse tabeli alusel eristada seda kui suures mahus on kumbki esindaja tööd teinud, milliseid konkreetseid toiminguid on tehtud ja kui palju on iga toimingu peale aega kulunud. Seisukohad toimingute osas: 12 1) 11.11.2020 võlausaldaja seisukoht on 13 lk pikk ja kohtupraktikas on üldtunnustatud põhimõte, et reeglina peetakse põhjendatud ajakuluks ca 1 tund 1 menetlusdokumendi lk kohta. Lisaks on väitis võlgnik 12.11.2020 kohtuistungil, et tegelikult on kõik pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud talle juba selged ja teada ning asus seisukohale, et ta on tegelikult juba kõigile pankrotiavalduses esitatud väidetele vastanud dokumendis. Võlgniku 11.11.2020 seisukoht kordab suures ulatuses juba 03.01.2020 seisukohas esitatud seisukohti. Samuti tugines võlgnik oma vastuses analoogses vaidluses 18.05.2020 tsiviilasjas nr 2-20-4244 tehtud kohtumäärusele. 11.11.2020 vastus pankrotiavaldusele on suures osas varasemalt teistes tsiviilasjades esitatud seisukohtade kordamine „lõika ja kleebi“ meetodil. Seetõttu ei saanud võlgniku esindajatel kuidagi kuluda pankrotiavaldusega tutvumiseks 4 tundi ja kliendiga nõupidamiseks 2,5 tundi, sest kõik pankrotiavalduses esile toodud faktid ja tõendid olid neile juba varasemalt teada. Samuti on täiesti põhjendamatu kulutada väidetavalt 22,5 tundi vaid 13 lk menetlusdokumendi koostamisele (mille sisuline osa on 11 lk) ja seda eriti olukorras, kus nimetatud dokumendis korratakse juba varasemalt teistes tsiviilasjades esitatud väited neid ümber kopeerides ja uuesti esitades. Põhjendatud ajakulu pankrotiavaldusega tutvumiseks ja 11.11.2020 vastuse koostamiseks on 6-8 tundi. 2) Põhjendatuks saab pidada ainult ühe vandeadvokaadi poolt kohtuistungil osalemiseks kulutatud aega mahus 2 tundi. Teise vandeadvokaadi osalemiseks kohtuistungil puudus vajadus. Kohtuistungi ettevalmistamiseks veel täiendava aja kulutamine pole antud juhul üldse põhjendatud, sest võlgnik koostas 11.11.2020 oma seisukohad ja väitis 12.11.2020 kohtuistungil, et tegeles kuni hilisõhtuni nende koostamisega. 3) 17.11.2020 menetlusdokument ei sisaldanud uusi, üllatuslikke ja võlgnikule teadmata seisukohti, mille osas oma seisukohtade koostamiseks oleks põhjendatud kulutada väidetavalt enam kui 32 töötundi. 27.11.2020 kordab seisukoht suuresti juba varasemalt võlgniku poolt esitatud seisukohti, mida on lihtsalt pikemalt selgitatud ja illustreeritud joonisega. Seega ei saanud ka 27.11.2020 menetlusdokumendi koostamine olla väga aega nõudev. Võlausaldaja hinnangul võib põhjendatud töömahuks pidada ca 10-12 tundi. Võlgniku poolt esile toodud toimingute peale kokku saab võlausaldaja hinnangul põhjendatud õigusteenuse mahuks lugeda 17 kuni 21 tundi (s.t 6 kuni 8 tundi + 1 tund + 10-12 tundi) ehk keskmiselt 19 tundi. Tunnitasu määr on põhjendatud ja selles osas võlausaldajal vastuväiteid ei ole. Võlgnikul puuduvad igasugused vabad rahalised vahendid arvete tasumiseks ja väidetavalt osutatud õigusteenuse maht ebamõistlikult suur ületades 11 000 eurot pankrotiavalduse lahendamise menetluses. Seetõttu on põhjendatud kontrollida, kas sellises summas arveid on reaalselt väljastatud ja tasutud. Kohus märgib esmalt, et ei pea vajalikuks arvete ja muude võlausaldaja poolt taotletud dokumentide väljanõudmist ning see taotlus jääb rahuldamata. Puuduvad andmed selle kohta, et esindajatel puudub esindusõigus, esindajad on osalenud menetluses (allkirjastanud menetlusdokumente, osalenud eelistungil). Menetluskulude kindlaksmääramine ei eelda, et kulud oleks kliendi poolt kantud (sh ei oma ka tähtsust kas kulud tasub klient ise või keegi teine tema eest). Kohus saab lähtuda võlgniku poolt 27.11.2020 esitatud menetluskulude nimekirjast. Kohus nõustub võlausaldajaga selles, et menetluskulude nimekiri ei kajasta, kumb esindaja tegi milliseid toiminguid ja milline oli kummagi esindaja ajakulu. Samas ei pea kohus seda takistuseks menetluskulude kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul ei ole kahe esindaja kulude hüvitamine põhjendatud. Menetlusosaline võib endale võtta nii mitu esindajat, kui soovib, kuid see ei tähenda, et teine menetlusosaline peab mitme esindaja kulud ka hüvitama. Tegu ei ole nii keerulise menetlusega, et kahe esindaja osalemine oleks vajalik. Kohus arvestab seega toimingutele kulunud aega selliselt, mis oleks põhjendatud ühe esindaja puhul. Esindajate tunnitasu on sama, seega ei ole ka seetõttu vajalik detailset ülevaadet sellest, milline esindaja mida ja kui kaua tegi. 13 Kohtu hinnangul on võlgniku õigusabikulud ebamõistlikult suured ja seda isegi kahe esindaja peale. 28.10-11.11.2020 toiminguid võib iseenesest pidada põhjendatuks, kuid mitte nende ajakulu. Kohus arvestab seda, et võlgnik oli nõudest teadlik juba ammu ja esitanud nõudele ka varasemalt vastuväiteid. Võlgnik esitas seisukoha nõude osas siis, kui võlausaldaja lepingu üles ütles; sama nõudega seonduvalt on käimas hagimenetlus alates 2020.a jaanuarist; võlgnik on vastanud võlausaldaja pankrotihoiatusele. Neid asjaolusid arvestades peab kohus pankrotiavalduse ja lisadega tutvumine, kliendiga nõupidamise, tõendamisvajaduse selgitamise ja 11.11.2020 vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 10 tundi. Kohus märgib täiendavalt vastuseks võlausaldaja seisukohale seoses 1 lehekülg=1 tund praktikale – põhimõtteliselt võib kohtupraktikast tõepoolest leida näiteid, kus ajakulu põhjendatust on selliselt arvestatud. See paraku võib tuua kaasa selle, et teatud juhtudel pikendatakse kunstlikult oma menetlusdokumente, mis omakorda suurendab teiste menetlusosaliste ja ka kohtu ajakulu dokumendi läbitöötamisele. Struktureeritud, lühikese, konkreetse ja ammendava dokumendi koostamine võib mõnikord võtta kauem aega kui pika ja korduvate mõtetega dokumendi koostamine. 12.11.2020 toimingute puhul nõustub kohus võlausaldajaga, et ajakulu istungiks ettevalmistuseks ei ole antud juhul põhjendatud. Istung toimus 12.11.2020, võlgnik esitas kirjaliku seisukoha 11.11.2020 õhtul. Istungiks ettevalmistamise ajakulu on põhjendatud nendes menetlustes, kus dokumentide esitamise ja istungi vahele jääb ajaperiood ning istungil tõhusaks esindamiseks on vajalik asjaolud vahetult enne istungit üle vaadata ja meelde tuletada. Praegusel juhul see nii ei olnud. Seetõttu on ettevalmistamise ajakulu põhjendamatu. Istungil osalemise ajakulu 4 tundi on samuti osaliselt põhjendamatu. Istung toimus protokolli järgi 1 tund ja 45 minutit. Kohus määrab põhjendatud ajakuluks istungil osalemisele 1,5 tundi. Kuigi see on vähem, kui istungi reaalse toimumise aeg, siis arvestab kohus sellega, et istungil kulutasid mõlema menetlusosalise lepingulised esindajad põhjendamatult palju aega üksteise süüdistamisele pahatahtlikkuses ja etteheidete tegemisele seoses käitumisega teistes menetlustes. 18-27.11.2020 toimingute (tutvumine võlausaldaja 17.11.2020 menetlusdokumendi ja lisadega, kliendiga nõupidamised, 27.11.2020 menetlusdokumendi koostamine) põhjendatud ajakuluks peab kohus 10 tundi, kuivõrd seisukoht valdavalt täpsustab/selgitab täiendavalt varemesitatud väiteid. Kokku peab kohus põhjendatud ajakuluks seega 21,5 tundi. Tunnitasu 168 eurot (sisaldab käibemaksu) ei ole ebamõistlikult suur ja vastab turuhinnale. Ajakuluga 21,5 tundi ja tunnitasuga 168 eurot (sisaldab käibemaksu) kujuneb õigusabikuluks 3 612 eurot (sisaldab käibemaksu). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgnik on sellise taotluse esitanud. Eeltoodu põhjal määrab kohus võlgniku menetluskuludena kindlaks 3 612 eurot (sisaldab käibemaksu) ja mõistab selle võlausaldajalt välja. Kohus mõistab välja ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Ülejäänud osas jääb võlgniku menetluskulude taotlus rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ 14 Kadi Kark Kohtunik 15