← Eesti

1-20-1825/108

Obsah (10)§ 4231§ 201§ 209§ 213§ 65§ 64§ 68§ 423§ 227§ 217

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 1. juuni 2021 Kohtuasja number 1-20-1825 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Sekretä

) § 201 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 2 p 1 ja § 4231 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. jaanuari 2021 otsus Apellandid Alari Ujok ja tema kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Alari Ujok. Isikukood 39412302734; vahistatud, vabaduses elas XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Tartu Maakohtu
  2. novembri 2019 otsusega

§ 4231

ja § 424 järgi tingimisi 4 kuulise vangistusega aastase katseajaga kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere Menetluse vorm suuline, kohtuistung

  1. mail 2021 RESOLUTSIOON
  2. Jätta Tartu Maakohtu
  3. jaanuari 2021 kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Määrata Advokaadibüroole In Jure vandeadvokaat Marko Paabumetsa poolt Alari Ujokile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 403,92 eurot, sh käibemaks.
  5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Alari Ujokilt Eesti Vabariigi kasuks välja 403,92 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalist 1

(17)kohustust selleks tähtajaks täielikult ei täideta, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus 1. Alari Ujok anti kohtu alla süüdistuses

§ 201lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 1, § 213 lg 2 p 1 ja § 4231 järgi.

Kohtuliku uurimise käigus muutis prokurör mõneti

§ 209lg 2 p 1 järgse süüdistuse sisu – järgnevalt lähtutakse muudetud süüdistusest.

2.

§ 213lg 2 p 1 järgi süüdistati varem vargusi ja omastamise toime pannud A.

Ujokit järgmise teo toimepanemises. A. Ujok sai tuvastamata kohas ja ajal enda valdusesse F.K. i mobiiltelefoni Apple iPhone 6 ning F.K. i Smart-ID konto PIN-koodid.

  1. jaanuaril 2019 kell 17.19 sisestas A. Ujok tuvastamata kohas enda mobiiltelefoni numbriga xxx seotud internetti kasutades F.K. i AS SEB Pank (edaspidi SEB) kontole sisselogimiseks ja ülekande tegemiseks ebaseaduslikult F.K. i Smart-ID konto PIN-koodi. Seejärel kandis A. Ujok F.K. i arvelduskontolt G.P. SEB arvelduskontole 940 eurot. G.P. võttis
  2. jaanuaril 2019 kell 17.57– 18.01 Tartus Nõlvaku 2 asuvast SEB pangaautomaadist A. Ujoki palvel oma kontolt välja 865 eurot ning andis need A. Ujokile. Sellise tegevusega sekkus A. Ujok andmete ebaseadusliku sisestamise teel andmetöötlusprotsessi, mille tulemusena sai ta ise varalist kasu ning tekitas F.K. ile varalist kahju 940 eurot. 3.

§ 201lg 2 p 1 järgi tehti varem vargusi ja omastamise toime pannud A.

Ujokile selline etteheide. A. Ujok sai

  1. veebruaril 2019 Tartus Ööbiku 22a asuvas A.A. elukohas enda valdusesse A.A. le kuuluva televiisori LG UK6300 väärtusega 529 eurot. Samal päeval viis A. Ujok televiisori A.A. teadmisel Tartus Kuu 41 asuvasse TartuQ Pandimajja. Vastavalt kokkuleppele A.A. ga pidi A. Ujok teleri peagi pandimajast välja ostma ja A.A. le tagastama. A. Ujok maksiski pandimajale laenu-pandilepingu järgi nõutud summa ja sai
  2. veebruaril 2019 teleri pandimajast kätte. Ta jättis aga televiisori A.A. le vaatamata viimase korduvatele nõudmistele tagastamata. Sellega pööras A. Ujok tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks. 4.

§ 209lg 2 p 1 järgi süüdistati varem vargusi ja omastamise toime pannud A.

Ujokit kahes kelmuses.

  2. augustil 2019 tegi A. Ujok ajavahemikul kell 10.00–11.00 Tartus Ringtee 75 asuva Lõunakeskuse juures S.S. ile ettepaneku osta talt 400 euro eest mobiiltelefon Apple iPhone XS Max 512 GB Gold. A. Ujok kinnitas S.S. ile, et tegemist on Apple originaalseadmega. Tegelikult ei olnud A. Ujoki poolt pakutud toode Apple originaalseade ja A. Ujok oli sellest teadlik. S.S. aga jäi uskuma, et tegemist on tõepoolest originaalse Apple tootega ehk A. Ujok lõi S.S. is tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Sellest lähtuvalt maksis S.S. A. Ujokile telefoni eest 400 eurot. Sellise tegevusega tekitas A. Ujok S.S. ile 400 eurot varalist kahju ja sai ise samas summas varalist kasu. A. Ujok tegutses varalise kasu saamise eesmärgiga. 2

(17)
  2. oktoobril 2019 võttis A. Ujok tuvastamata kohas Facebooki kaudu ühendust R.M. ega, kes oli pannud Facebooki mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 9 müügikuulutuse. A. Ujok pakkus R.M. ele vahetustehingut: lubas anda R.M. ele Samsungi ja 5 telefoniümbrise vastu mobiiltelefoni Apple iPhone XS Max 256GB. Tegelikult ei kavatsenud A. Ujok sellist seadet R.M. ele anda. R.M. el aga tekkis arusaam, et ta saab A. Ujokilt telefonide vahetamise tulemusena tõepoolest vastu Apple originaaltoote, mistõttu R.M. nõustus vahetusega. Seega lõi A. Ujok kannatanule teadvalt ebaõige ettekujutuse. Vastavalt R.M. e ja A. Ujoki vahelisele kokkuleppele andis M.U.
  3. oktoobril 2019 täpselt tuvastamata kellaajal Tartus Turu 2 asuvas Tartu bussijaamas A. Ujokile üle R.M. e täiskomplektse mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 9 väärtusega 750 eurot. Ühtlasi ütles M.U. A. Ujokile, et ta jättis 5 telefoniümbrist (koguväärtus 66,94 eurot) A. Ujoki jaoks bussijaama R-kioskisse. A. Ujok andis M.U. ele vastu karbi sees olnud telefoni. See telefon ei olnud Apple originaalseade. A. Ujok oli sellest teadlik, kuna tal ei olnud algusest peale kavatsust anda üle sellist telefoni, nagu ta R.M. e pakkunud oli. Pärast M.U. e ärasõitu võttis A. Ujok R-kioskist kaasa telefoniümbrised. Nii tekitas A. Ujok R.M. ele 816,94 eurot varalist kahju ja sai ise samas summas varalist kasu.
  4. A. Ujokile esitati süüdistus ka

§ 4231järgi.

Seda seepärast, et ta juhtis

  1. novembril 2019 kell 12.44 Tartus Kalda tee 32 juures Subaru Foresterit (XXX ), ehkki tal ei olnud mootorsõiduki juhtimise õigust. Selliselt rikkus A. Ujok liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1 sätteid: mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. A. Ujok tegutses süstemaatiliselt. Nimelt oli ta juhtinud sõidukit juhtimisõiguseta ka
  2. detsembril 2018,
  3. detsembril 2018 ja
  4. augustil 2019 juhtinud mootorsõidukit – nende tegude eest karistati A. Ujokit Tartu Maakohtu
  5. novembri 2019 kohtuotsusega

§ 4231järgi.

Maakohtu otsus

  1. Tartu Maakohtu
  2. jaanuari 2021 otsusega tunnistati A. Ujok talle esitatud süüdistuses süüdi.

§ 4231järgi mõisteti A.

Ujokile karistuseks 10 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust A.

Ujokile Tartu Maakohtu 1. novembri 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu 28 päeva vangistust.

§ 213lg 2 p 1 järgi mõisteti A.

Ujokile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust ja

§ 201

lg 2 p 1 järgi 10 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti

§ 213

lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust A.

Ujokile Tartu Maakohtu 29. novembri 2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 5 kuu 27 päeva pikkuse vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust.

§ 209lg 2 p 1 järgi karistati A.

Ujokit 3 aasta pikkuse vangistusega.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel moodustati kõigist eelnevatest karistustest liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, ning A. Ujokile mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust.

§ 65lg 1 teise lause alusel arvati sellest liitkaristusest maha Tartu Maakohtu 1.

novembri 2019 otsuse järgi 18.– 19. augustini 2019 eelvangistuses viibitud 2 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 5 kuud 25 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka A.

Ujoki 16.– 18. novembrini 2019 eelvangistuses viibitud 3 päeva ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 5 kuud 22 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka ka eelvangistuses viibitud aeg alates 22.

novembrist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning 3 aasta 5 kuu 22 päeva pikkuse vangistuse kandmise aja alguseks loeti 22. november 2019. 3

(17)
  1. Menetluskuludena mõisteti A. Ujokilt välja sundraha 876 eurot, riigi õigusabi kulu 2115,60 eurot, Valge Klaar OÜ hinnangute kulu 50 eurot ja kannatanu R.M. e ning tunnistajate M.U. e, M.O. i ja R.V. kohtusse ilmumise kulu 93,69 eurot. Tõlkekulu jäeti riigi kanda.
  2. Kohus rahuldas kannatanute tsiviilhagid varalise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis A. Ujokilt S.S. i kasuks välja 400 eurot, R.M. e kasuks 816,94 eurot ning F.K. i kasuks 940 eurot.
  3. Ka võttis kohus seisukoha A. Ujoki suhtes kohaldatud tõkendi ja asitõenditega edasise toimimise osas.
  4. Arvutikelmusse puutuvalt leidis kohus järgmist.
  5. F.K. i ütlustega ja tema kuriteoavaldusega on tõendatud, et
  6. jaanuaril 2019 kaotas ta täpselt teadmata asjaoludel oma mobiiltelefoni valduse. Telefonil ei olnud ekraanilukku ega parooli ning igaühel oli võimalik pääseda ligi telefoni sisule, sh Smart-ID kontole ja mobiili salvestatud PIN-koodidele. F.K. i ütluste, tema kuriteoavalduse, SEB maksekorralduse debiteerimise teatise, SEB vastuskirja ja SK ID Solutions AS vastuskirjaga on tõendatud, et F.K. i arvelduskontolt tehti
  7. jaanuaril 2019 tema tahte vastaselt tema Smart-ID PIN-koode kasutades 940 eurone ülekanne G.P. pangakontole. Nimetatud vastuskirjadest ja sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtub, et ülekande tegemine seondub IP-aadressiga, mis on seotud telefoninumbriga, mis on G.P. ülekuulamise protokollis märgitud A. Ujoki kasutuses olevaks telefoninumbriks. Selle telefoninumbri kasutamine A. Ujoki poolt on tuvastatud ka A. Ujoki suhtes koostatud väärteoprotokollidega ja väärteoasja kohtuotsusega. G.P. ütlustega on tõendatud, et lisaks kõnesolevale telefoninumbrile kasutas A. Ujok ka teist telefoninumbrit. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist ja selle lisadest nähtub, et mõlemat telefoninumbrit on kasutatud samas mobiiltelefonis. On eluliselt usutav, et ühes mobiiltelefonis kasutab vaheldumisi kahte telefoninumbrit üks ja sama inimene. Tõenditest nähtuvalt oli selleks A. Ujok. Ühelt neist numbritest helistas A. Ujok
  8. jaanuaril 2019 F.K. i arvelduskontolt ülekande tegemisega külgneval ajal G.P. telefoninumbrile. G.P. ütlustest nähtub, et A. Ujok soovis tema pangakontot kasutada sinna raha saatmiseks ja sealt hiljem raha välja võtmiseks. G.P. ütlustest nähtub seegi, et ta nõustus A. Ujoki ettepanekuga ja võttis enda pangakontolt välja 865 eurot (ülejäänud raha ei saanud võtta, kuna tema konto oli enne A. Ujoki ülekannet ca 75 euroga miinuses ja see 75 eurot broneeriti).
  9. G.P. kohtus antud ütlused ei ole kohtu hinnangul usutavad. Nimelt väitis G.P. kohtus, et ta andis raha A. Ujoki sõbrale V.R. ile. Kohtueelselt aga ütles G.P. , et ta andis raha A. Ujokile. G.P. ei suutnud neid vastuolusid arusaadavalt selgitada. Ka lähevad G.P. väited raha V.R. ile andmise kohta vastuollu A. Ujoki ja G.P. vahel Facebook Messengeris ning Instagramis toimunud suhtluse väljatrükkidest nähtuvaga, mille kohaselt oli ülekande tegemise taga just A. Ujok ning ka väljavõetud raha sai ja jäi just tema kätte. Samuti on need ütlused vastuolus V.R. i ja S.P. ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Neist ütlustest nähtub, et G.P. välja võetud raha V.R. ei saanud. V.R. i ütluste kohaselt ei teinud ta sel õhtul ka ühtegi pangaülekannet, samas kui A. Ujok käis G.P. ga pangaautomaadi juures. Kuigi ka tunnistajad R.L. ja M.M. ning A. Ujok ise väidavad, et G.P. pangakontole tegi ülekande ja sealt sai raha just V.R. , ei ole nendegi ütlused selles osas usaldusväärsed. Seda põhjusel, et nendegi ütlusi kohtueelses- ja kohtumenetluses ei kattu ja ka nemad ei suutnud ütluste muutumist mõistlikult põhjendada. Liiatigi nähtub V.R. i ja M.M. i ütlustest selgelt, et M.M. il, A. Ujokil ja nende heal tuttaval R.L. ul oli ühine motiiv enda kohtueelses menetluses antud ütluste oluliseks muutmiseks kohtumenetluses A. Ujoki kasuks ja V.R. i kahjuks. Esiteks soovisid nad A. Ujokit 4
(17)vastutusest päästa. Teiseks oli M.M. A. Ujoki elukaaslane, kes kunagi oli elanud koos V.R. iga. Kolmandaks esitasid A. Ujok ja M.M. V.R. i vastu oma koera varguse kohta kuriteoteate. Seega ei tuginenud kohus G.P. , R.L. u, M.M. i ega A. Ujoki ütlustele. Tõenditest ei nähtu, et keegi teine peale A. Ujoki oleks teinud või saanud teha tema kasutuses olnud mobiiltelefonist G.P. pangakontole rahaülekande. A. Ujok ei ole ka kordagi avaldanud, et ta andis oma mobiiltelefoni ülekande tegemiseks kellegi teise kasutusse või see oleks tal sel päeval kuhugi kadunud või maha ununenud (nii et seda oleks saanud kasutada mõni muu inimene). A. Ujoki väide, et ta olevat V.R. ile jaganud enda internetti, ei muuda tõenduslikku olukorda. Isegi kui eeldada selle väite õigsust, ei muudaks see IP-aadressi, millega seonduvalt tehti ülekanne. See IP-aadress jääks ikkagi seotuks just A. Ujoki kasutuses olnud telefoninumbriga. Seega luges kohus V.R. i ja S.P. ütlustega, A. Ujoki ning G.P. vaheliste Facebook Messengeri ja Instagrami vestlustega ning nende tõenditega kooskõlas oleva ülejäänud tõendikogumiga tuvastatuks, et arvutikelmuse pani toime just A. Ujok. 15. Subjektiivsest küljest tegutses A. Ujok kavatsetult. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolud pole. Kuna tegu toime pannes oli A. Ujokil kehtiv karistus varguste ja omastamise eest ning tegemist ei olnud väheväärtusliku asja vastu suunatud väärteoga, on A. Ujoki tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 213lg 2 p 1 järgi.

  1. Teleri omastamise osas oli otsuse sisu lühidalt selline.
  2. A.A. ütlustega ning Telia Eesti AS ja A.A. vahel sõlmitud müügilepinguga on tõendatud, et A.A. soetas endale LG teleri maksumusega 529 eurot. Kannatanu ütlused ning tema ja A. Ujoki Facebook Messengeri vestlus kinnitavad, et selle teleri andis kannatanu
  3. veebruaril 2019 Tartus Ööbiku 22a raha vajanud A. Ujokile, kellega jäi kokkulepe, et A. Ujok viib teleri pandimajja, kuid ostab selle hiljem sealt välja ja tagastab kannatanule. Telerit A. Ujok kannatanule ei tagastanud. Küll aga lubas A. Ujok A.A. le, et ta hüvitab tollele teleri väärtuse ehk maksab 500 eurot. Seda lubas ta teha ositi, makstes iga nädal. Kokku maksis A. Ujok siiski vaid 90 eurot: 50 + 40 eurot. Kannatanu ei oleks enda telerit A. Ujokile pantimiseks andnud, kui oleks teadnud, et ei saa seda enam tagasi.
  4. Et A. Ujok viis
  5. veebruaril 2019 teleri Tartu Q Pandimajja, nähtub OÜ Incassor vastuskirjast ja sellele lisatud pandilepingust. Pandilepingust nähtub ka see, et A. Ujok sai teleri pandimajast kätte
  6. veebruaril
  7. Arvestades seda, et pandimaja blanketilt nähtuvalte tehti pandimaja
  8. veebruaril 2019 lahti alles kell 11, ei saanud A. Ujok enne seda kellaaega telerit kätte saada. A. Ujok aga teatas Facebook Messengeris A.A. le juba
  9. veebruaril 2019 kell 10:21, et ta sai teleri juba eelmisel päeval kätte, ent see varastati tal ära. Seega valetas A. Ujok A.A. le.
  10. Kohtus antud ütlustes väitis A. Ujok, et ostis teleri pandimajast välja ja see kukkus tal maha. See ei ole aga eluliselt usutav, kuna maha sai teler kukkuda alles pärast pandimajast kättesaamist, aga A.A. ga rääkis A. Ujok esmalt enne pandimaja avamist. Ka väitis A. Ujok, et ta ei julgenud teleri maha kukkumist A.A. le algselt tunnistada ning rääkis sellest A.A. le alles hiljem aprillis-mais Lõunakeskuse juures kokkusaamisel. Kannatanu ütlused ei kinnita selle kokkusaamise aega ega seda, et A. Ujok rääkis kannatanule teleri maha kukkumisest. A.A. ütluste kohaselt rääkis A. Ujok temale ainult teleri vargusest, mida kinnitab ka nendevaheline Facebook Messengeri vestlus. Sellest nähtub muu hulgas seegi, et A. Ujok lubas teleri A.A. le ositi kinni maksta, kuid lubadusele järgnevatele kohtumistele jättis ta ilmumata ega tagastanud raha. 5

(17)
  1. Kuivõrd A. Ujoki ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulistes asjaoludes olnud sellised, et ühele valele on järgnenud teine, tuleb tema ütlused ja tema poolt Facebook Messengeris avaldatu jätta kõrvale osas, milles need on vastuolud muude tõenditega. Seega tuleb tugineda kannatanu ütlustele ja nende ütlustega kooskõlas olevatele muudele tõenditele.
  2. On tõendatud, et teleri A.A. le tagastamata jätmise ja selle endale jätmise eesmärk oli A. Ujokil juba vähemalt
  3. veebruari 2019 hommikul enne telerile pandimajja järele minemist. Sellele vastavalt käitus A. Ujok ka edasiselt: ostis teleri pandimajast välja ja sai selle kätte, kuid A.A. le ei tagastanud. A.A. le esitas ta teleri tagastamata jätmise põhjusena vähemalt kaks tõele mittevastavat versiooni. Kolmanda väära versiooni tõi A. Ujok välja kohtumenetluses. A. Ujoki avaldatu muutlikkus ja valelikkus teleri tagastamise põhjuste kohta viitab selgelt sellele, et tal puudus soov, tahe ja eesmärk teleri tagastamiseks ning tema eesmärgiks oligi jätta teler tagastamata. Taoliselt pööras ta talle usaldatud kannatanu teleri ebaseaduslikult enda kasuks ning pani sellega toime võõra vara omastamise, kuna kannatanule teleri tagastamata jätmiseks polnud tal kannatanu nõusolekut. Selliselt käitudes pani A. Ujok kavatsetult toime teleri omastamise ning seejuures puudusid õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud. Kuna A. Ujokit oli karistatud varguste ja omastamise eest ning tegemist ei olnud väheväärtusliku asja vastu suunatud väärteoga, on A. Ujoki tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 201lg 2 p 1 järgi.

  1. Kelmuste osas leidis kohus järgmist.
  2. S.S. i ja R.M. e kuriteoavalduste, kannatanute ja tunnistaja M.U. e ütluste, äratundmiseks esitamise protokollide ning asitõendi vaatlusprotokollidega on tõendatud, et A. Ujok müüs S.S. ile võltsitud mobiiltelefoni Apple iPhone XS Max 512GB ja vahetas R.M. ega võltsitud mobiiltelefoni Apple iPhone XS Max 256GB viimasele kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 9 ja 5 telefoniümbrise vastu. Valge Klaar OÜ hinnang kinnitab, et mõlema Apple mobiiltelefoni näol oli tegemist võltsinguga. Mõlema kannatanu ütlused tõendavad, et mobiiltelefonide müügi ja vahetuspakkumisega pöördus nende poole just A. Ujok, kes kinnitas, et tema pakutavad mobiiltelefonid on originaalid. Kannatanud ei oleks neid tehinguid teinud, kui oleks teadnud, et mobiiltelefonid on võltsitud. Kannatanud pöördusid pärast võltsingute avastamist A. Ujoki poole ja palusid neile raha tagasi anda või telefoni tagasi vahetada ning lubasid vastasel juhul võtta ühendust politseiga. A. Ujoki vastused kannatanutele näitavad, et ta oli ilmselgelt enda saavutatuga rahul ega olnud nõus tehinguid tagasi pöörama ega midagi kannatanutele hüvitama. Ta ei kohkunud ka kannatanute lubadustest politseisse pöörduda. A. Ujoki suhtumisest ja käitumisest nähtub, et tema eesmärgiks oligi kannatanuid petta ning nende arvelt sellega endale varalist kasu saada.
  3. Kannatanu R.M. e petmise kavatsus ja sellega endale varalise kasu saamise soov nähtub ka R.M. e ning A. Ujoki vahel Facebookis toimunud vestluse väljatrükist. Vestlusest nähtub, et A. Ujoki käitumise eesmärgiks telefonide vahetamisel oligi pettuse teel kannatanu arvelt endale kasu saada. Seda kinnitavad ka M.U. e ütlused, kes andis kannatanu mobiiltelefoni A. Ujokile üle ning võttis A. Ujokilt vastu mobiiltelefoni R.M. ele andmiseks. Nimelt nähtub tunnistaja M.U. e ütlustest, et A. Ujok venitas mobiiltelefoni üleandmisega pikalt ning saabus üleandmise kohta alles ca 15 minutit enne M.U. e bussi väljumist. A. Ujok andis M.U. ele tühja akuga mobiiltelefoni, mistõttu ei olnud M.U. el võimalik telefoni kontrollida. Vastates küsimustele M.U. ega sedavõrd hilja kohtumise kohta on A. Ujok oma ütlusi kriminaalmenetluse vältel muutnud. Need ütlused ei ole usutavad ning pigem nähtub tema käitumisest ja suhtlusest Facebookis, et ta jättis teadlikult ja kavatsetult kohtumise M.U. ega võimalikult hiliseks, et M.U. el ei oleks võimalik ajanappuse tõttu enne bussi väljumist mobiiltelefoni kontrollida. A. Ujok väitis R.M. ega seoses ka seda, et kannatanu andis uurijale üle teise mobiiltelefoni kui see, 6

(17)mille tema saatis kannatanule. See väide ei ole veenev: võltsitud Apple seadmetega kelmuste toimepanemise süüdistused on A. Ujoki vastu esitanud kaks kannatanut, kes teineteist ei tunne ja kes elavad teineteisest kaugel.
  1. Kuna kannatanute ütlused moodustavad süüdistatava ütlustest üle jäävas osas teiste tõenditega veenva koosluse ja süüdistatava ennast õigustavate ütluste usaldusväärsuses on alust kahelda, tuleb ülejäänud tõendikogumiga vastuolus olevad süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. On tuvastatud, et A. Ujok käitus kannatanutega suheldes kindla eesmärgiga saada enda valduses olevast Apple võltstootest kasu. Ta soovis panna kannatanud uskuma, et temal olev seade on originaal, et kannatanud sooviksid seadet originaali pähe endale. See läks tal korda, kuna mõlemad kannatanud uskusid enne tehingute tegemist, nende tegemise ajal ja väga lühikest aega ka pärast tehingute tegemist, et tegemist on originaaltootega. A. Ujoki poolt eksitusse viiduna tasus S.S. originaaltoote pähe võltsitud toote eest A. Ujokile 400 eurot ja R.M. vahetas enda mobiiltelefoni koos 5 telefoniümbrisega võltsitud seadme vastu, saades sellega kahju 816,94 euro ulatuses.
  2. A. Ujoki käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Kuna A. Ujok pani toime kaks kelmust ning neid toime pannes oli tal kehtiv karistus varguste ja omastamise toimepanemise eest, samuti ei olnud kummagi kelmuse puhul tegemist väheväärtusliku asja vastu suunatud väärteoga, on A. Ujoki tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 209lg 2 p 1 järgi.

  1. A. Ujoki süüditunnistamist mootorsõiduki süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises ei apelleerita, mistõttu ringkonnakohus maakohtu põhjendusi selle süüdistuse osas välja ei too.
  2. Kohtu argumendid A. Ujokile karistuse mõistmise osas olid kokkuvõtlikult järgmised.
  3. A. Ujok pani vähemalt otsese tahtlusega toime mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise ilma juhtimisõiguseta. Samuti pani ta kavatsetult toime ühe arvutikelmuse ja kaks kelmust, millega põhjustas kannatanutele kahju 940, 400 ja 816,94 euro ulatuses. Neid kahjusid pole ta kannatanutele üldse hüvitanud. Lisaks pani A. Ujok kavatsetult toime omastamise, millega põhjustas kannatanule kahju 529 euro ulatuses. Sellest kahjust on A. Ujok kannatanule hüvitanud 90 eurot ja seda tuleb lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  4. Kuritegude rohkus ja kuritegeliku käitumise intensiivsus, osade kuritegude toimepanemine katseajal ja asjaolu, et kannatanutele on valdavas osas kahjud senini hüvitamata, välistab varasemalt kriminaalkorras karistatud A. Ujoki suhtes kõige kergema karistusliigi, s.o rahalise karistuse kohaldamise. A. Ujoki süü varavastaste kuritegude toimepanemisel pole suur. Kuritegudega põhjustatud kahjud ei ületa ühegi kannatanu puhul 1000 eurot. See võimaldab varavastastest kuritegudest arvutikelmuse ja omastamise eest karistused mõista alla keskmist määra ja kahe kelmuse eest sanktsiooni keskmises määras. Nii tuleb A. Ujokit karistada arvutikelmuse eest 1 aasta ja 6 kuu, kelmuse eest 3 aasta ja omastamise eest 10 kuu pikkuse vangistusega. A. Ujoki süüd mootorsõiduki süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises hindas kohus suureks. Selle teo pani A. Ujok toime vaid paar nädalat pärast seda, kui ta samasuguse teo eest süüdi mõisteti. Seetõttu on A. Ujokit põhjendatud karistada selle teo eest sanktsiooni maksimumi lähedase karistusega ehk 10 kuue vangistusega. 31.

§ 4231järgi kvalifitseeritud kuriteo pani A.

Ujok toime 1. novembri 2019 kohtuotsuse alusel katseajal olles. Seega tuleb

§ 65

lg 2 alusel suurendada

§ 423¹ järgi mõistetud 7

(17)vangistust 1. novembri 2019 kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, st 3 kuu ja 28 päeva võtta, saades selliselt 1 aasta 1 kuu ja 28 päevase vangistuse. 32.

§ 213lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod pani A.

Ujok toime 29. novembri 2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegse vabastamisega kaasneval katseajal. Niisiis tuleb siingi kohaldada

§ 65

lg 2, kuid enne tuleb

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus arvutikelmuse eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkusest ning omastamise eest mõistetud 10 kuu pikkusest vangistusest. Selle viimati nimetatud liitkaristuse (arvutikelmuse eest mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse ning omastamise eest mõistetud 10 kuu pikkuse vangistuse liitmine) moodustas kohus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, saades selliselt 2 aastase vangistuse.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust A.

Ujokile 29. novembri 2016 kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, st 1 aasta 5 kuu ja 27 päeva võrra, saades selliselt 3 aasta 5 kuu ja 27 päevase vangistuse. 33.

§ 209lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod pani A.

Ujok toime kahe katseaja vahel, seega liitkaristust

§ 65lg 2 alusel moodustada ei saa.

  1. Kuna varavastased kuriteod toimusid enne
  2. novembri 2019 süüdimõistvat kohtuotsust, kuulub kohaldamisele

§ 65lg 1.

Õigusliku olukorra muudab aga keerukamaks asjaolu, et ka pärast 1. novembri 2019 kohtuotsust pani A. Ujok katseajal olles toime

§ 423

¹ järgi kvalifitseeritava kuriteo ja tuleks kohaldada

§ 65lg 2.

Kahte sätet, s.o

§ 65

lg 1 ja

§ 65lg 2 tuleks kohaldada justkui korraga ning samaaegselt.

Normitehniliselt pole see võimalik ja tekib küsimus, kumba sätet esmalt kohaldada. Esmalt tuleb kohaldada

§ 65lg 2.

Esmajärjekorras

§ 65

lg 1 kohaldamine satuks teravasse vastuollu

§ 65

lg-s 2 sätestatuga ning kahjustaks suurel määral õiguskindluse põhimõtet, mida suudaks aga tagada eelisjärjekorras

§ 65lg 2 kohaldamine.

Kui esmalt kohaldada

§ 65

lg 1, pole prognoositav, millise karistuse osa võrra hilisemal

65 lg 2 kohaldamisel karistuse ärakandmata osa suureneks. Kuna

§ 65

lg-s 2 sätestatu on imperatiivne ja sätestab põhimõtte, et katseajal toimepandu eest mõistetavat karistust saab suurendada ainult eelmise kohtuotsuse järgi karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra, on põhjendatud moodustada liitkaristus kõigepealt

§ 65

lg 2 järgi ja alles seejärel

§ 65lg 1 järgi.

Taoline toimimisviis ei kahjusta süüdistatava olukorda ja saab olla kindel, et

§ 4231

järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistetud karistust saab suurendada ainult 1. novembri 2019 kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra. Neil asjaoludel jääb

§ 65

lg 1 kohaldamine kõige lõppu, kuna see oleks õiguskindluse seisukohalt ja ka süüdistatava huvidest lähtudes põhjendatum.

§ 65

lg 1 kohaldamise peamisi põhimõtteid ongi, et süüdistatava seisund kujunenud õiguslikust olukorrast lähtudes põhjendamatult ei halveneks. Seega on põhjendatud

§ 65lg 1 kohaldamine järgnevalt.

35. A. Ujok pani arvutikelmuse (

§ 213

lg 2 p 1), omastamise (

§ 201

lg 2 p 1) ja kelmused (

§ 209lg 2 p 1) toime enne 1.

novembri 2019. Seepärast tuleb kõigepealt moodustada

§ 65

lg 1 järgne kolmest komponendist koosnev liitkaristus: 1) kelmuse eest mõistetud 3 aastasest vangistusest, 2) 3 aasta 5 kuu ja 27 päevasest liitvangistusest (arvutikelmus, omastamine ja teise otsusega liidetu) ja 3) 1 aasta 1 kuu ja 28 päevasest liitvangistusest (mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine ja teise otsusega liidetu). Seda liitkaristust moodustades luges kohus kergemad karistused kaetuks raskeimaga, saades nõnda 3 aasta 5 kuu ja 27 päevase vangistuse.

§ 65lg 1 teise lause alusel tuleb arvata sellest vangistust maha 1.

novembri 2019 kohtuotsuse järgi eelvangistuses viibitud aeg, st 2 päeva, saades nõnda 3 aastat 5 kuud ja 25 päeva.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka A. Ujoki praeguses kriminaalasjas eelvangistuses viibitud aeg, st 3 päeva, saades nii lõplikuks 8

(17)vangistuseks 3 aastat 5 kuud ja 22 päeva. A. Ujoki vangistuse kandmise aja alguseks tuleb lugeda
  1. november
  3. Kannatanute F.K. i, R.M. e ja S.S. i tsiviilhagid kohus rahuldas. Apellatsioonid
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Ujok ja tema kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets.
  5. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning A. Ujoki arvutikelmuses, omastamises ja kelmustes õigeks mõistmist. Kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, taotleb kaitsja A. Ujokile kergema karistuse mõistmist. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  6. Pole tõendatud, et just A. Ujok pani toime

§ 213lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo.

Kohtulikul uurimisel tõusetusid põhjendatud kahtlused, mille oleks pidanud tõlgendama A. Ujoki kasuks. Et F.K. i arvelduskontole on logitud IP-aadressilt, mis seondub A. Ujoki telefoninumbriga, ei tähenda tingimata, et ülekande tegi A. Ujok. Tema oli küll initsiaatoriks G.P. ga suhtlemisel viimase pangakonto kasutamiseks, kuid see piirdus vaid pangakonto leidmisega V.R. ile, kes vajas seda ülekande tegemiseks. Ei saa nõustuda maakohtuga, et senini ei ole A. Ujok kordagi avaldanud, et ta oleks andnud enda mobiiltelefoni rahaülekande tegemiseks kellegi teise kasutusse või et see oleks tal kuhugi sellel päeval ära kadunud või maha ununenud. A. Ujok on korduvalt menetluse kestel väitnud, et andis võimaluse V.R. ile kasutada mobiilset internetivõrku enda mobiiltelefonist, mis tähendab, et selle kasutaja tegevusele internetis asetub interneti andja IP-aadress. Kohus on ebaõigesti seadnud kahtluse alla G.P. ütlused selle kohta, kelle kätte pangaautomaadist välja võetud raha sai. Selles osas on kohus teinud meelevaldse ning väära järelduse ka G.P. ja A. Ujoki Facebook Messengeri vestlusest ning on valesti hinnanud tõendeid. Kohus on vääralt tuginenud A. Ujoki ja G.P. ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel S.P. ütlustele. Nimelt ei olnud S.P. ütlused usaldusväärsed ja kaitsja pidi neid ütlusi korduvalt kontrollima eeluurimisel antud ütluste avaldamise läbi. S.P. on V.R. i mõju all, sest ta on suhelnud V.R. iga vältimaks oma puutumust selle kriminaalasjaga. Kohus jättis need asjaolud põhjendamatult tähelepanuta, kuigi kaitsja ja süüdistatav sellele kohtuistungil viitasid. Kohus ei põhjendanud, miks pidi G.P. andma valeütlusi A. Ujoki kasuks. Küll on aga tuvastatav S.P. poolne ütluste andmine V.R. i kasuks. Ebaõigesti on loetud ebausaldusväärseks ka M.M. i ütlused. Vääralt on aga peetud usaldusväärseiks V.R. i ütlusi. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et M.M. oli V.R. i „eks“. Seega on alusetu ja põhjendamatu maakohtu põhjendus võimalikust vihavaenust „ekside“ vahel. Kohus jättis täielikult tähelepanuta selle, et V.R. il oli põhjust anda end õigustavaid, ent väärasid ütlusi. 40. Ka ei omastanud A. Ujok A.A. televiisorit. Ta hoopis ostis selle A.A. lt. Kohus viitas A.A. ütlustele, et A. Ujok pidi teleri talle selle pandimajast väljaostmise järel tagastama. Nende ütlustega on kohtu hinnangul kooskõlas ka A.A. ja A. Ujoki vahel Facebook Messengeris peetud vestlused. A.A. kohtuistungil antud ütlustest aga tuleneb, et viimane viis televiisori koos A. Ujokiga pandimajja, kus A. Ujok sõlmis laenu-pandilepingu. Pandilepingu p-s 10 kinnitab laenusaaja A. Ujok muu hulgas, et on pandieseme omanik, on omandanud selle seaduslikult ja see on vaba kolmandate isikute õigustest. Kuna tehingu juures viibis ka A.A. , pidi ta olema teadlik, et pantida saab asja ainult omanik, ja selleks oli A. Ujok. Kui teleri omanikuks oleks olnud A.A. , oleks ta võinud teleri ka ise pantida. A.A. võõrandas seega teleri enne selle pantimist A. Ujokile ning tasu osas tehti kokkulepe hiljem. See tuleneb A.A. ütlustest. 9

(17)Lähtuvalt A.A. ütlustest oli A.A. ja A. Ujoki vahel sõlmitud ostu-müügileping ning kokku lepitud kõigis olulistes tingimustes, kaasa arvatud teleri hind. A. Ujok on rikkunud müügilepingu tingimusi, mille eest ta võiks vastutada võlaõigusseaduse järgi. Omastamise koosseis tema käitumises aga puudub. A.A. ja A. Ujoki vahel tekkinud ostu-müügisuhet ei muuda olematuks ka see, et A. Ujok esitas erinevaid versioone teleri staatusest.
  1. Kelmuste osas jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta A. Ujoki versioonid toimunust. A. Ujoki selgituste kohaselt ei sõlminud müügilepingut S.S. iga mitte tema, vaid keegi tuvastamata isik. Seda kinnitavad ka S.S. i ütlused, mida kohus on valesti hinnanud. Ei ole ühtegi tõendit, mis seostaks S.S. ile müüdud telefoniga A. Ujokit. Kuna S.S. ei pöördunud politseisse kohta pärast telefoni ostmist, ei saa väita, et menetluses vaadeldud telefon on just see, mille S.S. ostis. Ka R.M. ega seoses jättis kohus arvestamata A. Ujoki versiooni: kannatanu poolt menetlejale antud telefon ei pruugi olla sama, mille A. Ujok andis üle M.U. ele. M.U. e ütlused on R.M. e ütlustega vastuolus: kui R.M. ütleb, et telefonil puudus aku ja see ei töötanud, siis M.U. väitis vastupidist. Niisiis räägivad nad erinevatest telefonidest. Seega on tõusetunud põhjendatud kahtlused, mille kõrvaldamiseks ei ole piisav ka usk kannatanute heas usus käitumisse. Need kahtlused tuleb tõlgendada A. Ujoki kasuks.
  2. Ka A. Ujok taotleb enda õigeks mõistmist arvutikelmuses, omastamises ja kelmustes.
  3. Arvutikelmuse süüdistus on alusetu, tõendite kogumine on kallutatud ja paljud tõendid on jäetud kogumata. Kohus on käsitlenud ebaõigesti G.P. , R.L. u ja M.M. i ütlusi ebausaldusväärsetena ning V.R. i ütluseid usaldusväärsena. Valetanud on V.R. , sealhulgas suhete või vihavaenu tõttu tema ja M.M. iga. V.R. on käinud teisi menetluse ajal mõjutamas, mistõttu andsid tunnistajad algselt V.R. ile soodsaid ütlusi. Tegelikult tegi ülekande ja sai raha just V.R. . Süüdlase väljaselgitamiseks ei kogutud olulisi kaamerapilte või alustati nende taotlemist liiga hilja, st siis, kui salvestisi enam ei olnud. Samuti ei viidud läbi äratundmiseks esitamisi ega selgitatud välja, milliselt IP-aadressilt logiti panka sisse
  4. jaanuaril, mil sessioonid lõppesid aegumise tõttu. Viimati nimetatu tõendaks, et V.R. kasutas teda ära, kui ta jagas V.R. ile tema palvel oma telefonist internetti. Ebaõige on kohtu väide, et A. Ujok küsis G.P. lt tolle konto kasutamise luba enda jaoks – ta ütles G.P. le kohe, et kontot on vaja tema tuttavale. G.P. kinnitab ja Facebooki vestlusest on näha, et raha sai V.R. . Raha väljavõtmise ajal Prisma juures rääkis tema telefoniga V.R. i abikaasaga. Seega on vale V.R. i väide, et tal oli kaasas abikaasa telefon. Seda tõendaks V.R. i abikaasa telefoni positsioneerimine – siis saaks selgeks, et V.R. il oligi vaja, et talle internetti jagataks. V.R. i on ka varem sarnase kuriteo eest karistatud.
  5. Alusetu on ka omastamise süüdistus. Ta ei jätnud A.A. le tahtlikult ega ettekavatsetult telerit tagastamata – see kukkus maha. Ebaõige on kohtu seisukoht, nagu oleks ta selle juhtumiga seoses esitanud kolm erinevat versiooni. Ta käis A.A. ga koos pandimajja telerit viimas ja A.A. luges samuti pandilepingut, millega kinnitas, et tal puudub edasine omandiõigus telerile. Televiisori järel käis A. Ujok
  6. veebruaril 2019 –
  7. veebruar 2019 on lepingule märgitud ilmselt ekslikult. Kui kohus leidis, et ta oli omakasu peal väljas, siis kuidas on loogiline, et ta soovis jõuda A.A. ga kokkuleppele teleri kinni maksmise osas ja on osaliselt seda juba ka teinud? Nad sõlmisid järelmaksulepingu ja samal õhtul tegi A.A. kuriteoteate. A.A. ütlused on ebausaldusväärsed. Seejuures esitanud A.A. halvustava ja vale väite, et tegi kuriteoteate seetõttu, et sai teada, justkui oleks selliseid juhtumeid olnud veel. Kuriteoteate esitamisel ei olnud ühtegi kahtlustust ega kuriteoteadet esitatud. See väide lisati A.A. teisel ülekuulamisel, üritades asju üle paisutada – sellele suunas menetleja. 10
(17)
  1. S.S. iga ei teinud telefonimüügi tehingut tema, vaid üks teine isik, keda S.S. peab ekslikult vaid tõlgiks. A. Ujok ei saanud tehingust ka mingit varalist kasu. S.S. rääkis kohtus mingisugusest firmast. A. Ujokile pole kunagi kuulunud ühtegi firmat ja ta ei ole olnud ka ühegi firma juhatuses. S.S. tõdes, et firmast rääkis vene keelt kõnelev isik. Vestlused toimusid vene keeles, aga tema ei oskagi vene keelt. Need asjaolud tõendavad, et tehing ei toimunud temaga. Uurimise ajal teati, et tehing toimus Lõunakeskuse kasiino juures ja sealt küsiti kaamerapilti, kuid seda ei olnud enam. Taotlemata jäeti kasiinot külastanud isikute andmed, mille alusel oleks saanud teada, kes oli see vene keelt kõnelev isik. Oluline on välja tuua ka kannatanu ütlused selle kohta, et enne raha järele minemist sai ta tootega tutvuda, sel hetkel ja tehingu tegemise ajal ei liikunud karbis midagi ning telefon oli kinnises pakendis kile sees. Tekib küsimus, kuidas sai kiletatud pakendisse teine telefon, sest kiled pole kuidagi avatavad. Kannatanu ütlused telefoni kontrollimise ja kahtluse tekkimise osas on vastuolulised. Mõtlemapanev on fakt, et kannatanu teab Hiina telefoni hinda, millest võib järeldada, et ta on ise selle kuskilt soetanud.
  2. R.M. on esitanud valeväite, nagu oleks A. Ujok saatnud talle Facebooki vestluses IMEIkoodi. Samuti väitis R.M. vastuoluliselt kord seda, et telefonil ei olnud akut, ja kord seda, et aku oli tühi. Kohus ütles, et M.U. bussis akut ei laadinud, aga eeluurimisel ütles M.U. , et laadis telefoni rongis – seega telefon oli töökorras. Kohtus täpsustas M.U. , et telefon läks käima aku pealt, ilma vooluühenduseta. Ka see seab kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ja näitab, et tema antud telefon oli täiesti töökorras ning kohtule anti edasi katkine telefon, mis pole saadud vahetusena tema käest. Tema saadetud telefonist tehtud pildid tõendavad, et telefon töötas ja ilma juhtmeta. Ka see lükkab ümber kannatanu ütlused, nagu oleks talle antud katkine ja mitte-originaalne toode. Ebaõige on väide, et M.U. el oli viimase bussi peale kiire. Ka see väide näitab, et M.U. ja R.M. üritavad asja keerata tema kaela. Ringkonnakohtu istung
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid oma apellatsioonide juurde. Prokurör palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  4. Ringkonnakohus peatub kõigepealt faktiliste asjaoludega seonduval, vaeb seejärel sündmustele antud õiguslikku hinnangut puutuvat, peatub pärast seda karistusel ja võtab viimaks seisukoha menetluskulude osas.
  5. Esiteks analüüsib kriminaalkolleegium F.K. i pangakontolt raha üle kandmisega seonduvat. Apellantide väitel polnud ülekande tegijaks mitte A. Ujok, vaid V.R. . Kriminaalkolleegium sellega ei soostu.
  6. A. Ujoki väited osade tõendite kogumata jätmise kohta tuleb jätta kõrvale. Hinnata saab üksnes olemas olevaid tõendeid. Kui need ei ole süüdistatava süüdi tunnistamiseks piisavad, tuleb vastavalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttele teha õigeksmõistev otsus. Kui aga tõendid kinnitavad süüdistatava süüd, ei saa õigeks mõistmist kaasa tuua väide, et oleks saanud koguda veel mingeid tõendeid, mis väidetavalt lükkavad süüetteheite ümber.
  7. A. Ujoki enda, G.P. , R.L. u ja M.M. i ütluste osaline kõrvale jätmine oli põhjendatud. Kõik need inimesed ütlesid kohtueelses menetluses kas otse või kaude, et G.P. võttis pangaautomaadist raha välja ja andis (vähemalt osa sellest) A. Ujokile – kohtus aga väitsid nad kõik, et G.P. andis raha hoopis V.R. ile. Maakohus jättis nende nelja inimese sellekohased 11
(17)ütlused korrektselt kõrvale. Mitte ükski neist ütluste andjaist ei selgitanud vastuolusid usutavalt. Nimelt pole võimalik uskuda väiteid, et politsei pani ütlused kirja valesti, ütluste andja eksis kohtueelselt ütlusi andes seepärast, et ei pidanud oma ütlusi oluliseks, et kohtus antud ütlused olid õiged, sest tal oli olnud aega järele mõelda jms. Lisaks oli kõigil ka rohkem või vähem põhjust valetamiseks. A. Ujoki motiiv on selge: ta soovis süüdi mõistmisest pääseda. M.M. oli A. Ujoki elukaaslane pangaülekande tegemise ajal. R.L. aga oli M.M. i hilisem elukaaslane. Lisaks oli R.L. ul ja M.M. il olnud V.R. iga ühe koeraga seotud konflikt. Ehkki see pole kuigi asjasse puutuv, ei näe kriminaalkolleegium põhjust kahelda V.R. i kinnituses, et tal oli kunagi M.M. iga suhe, ent enam ta viimasega läbi ei käi. Kõige ebaselgem on väärade ütluste andmise motiiv G.P. puhul. Tõdeda saab küll seda, et G.P. oli A. Ujoki sõber või tuttav, ent mingeid tugevamaid sidemeid nende kahe vahel asja materjalidest ei nähtu. See aga ei väära ülal öeldut: ka G.P. ei suutnud vastuolusid oma ütlustes arusaadavalt selgitada.
  1. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et kõigiti usutavad on V.R. i ja S.P. ütlused, millest saab järeldada G.P. poolset raha andmist A. Ujokile. Muu hulgas saab uskuda V.R. i väiteid selle kohta, et A. Ujok talle internetti ei jaganud: tal oli oma telefonis piiramatu interneti kasutamise võimalus. Seetõttu jäävad ka tähelepanuta apellantide väited selle kohta, et pangaülekande tegemine A. Ujokiga seotud IP-aadressilt on seletatav sellega, et V.R. kasutas A. Ujoki jagatud internetti. Pole võimalik nõustuda kaitseväitega, et S.P. oli V.R. i mõju all. Selline väide on esiteks paljasõnaline ja teiseks ei viita sellele ka S.P. ütluste sisu: need ütlused on loogilised ja vastuoludest vabad. Niisiis jäävad pelgalt paljasõnalisteks ka kaitseväited selle kohta, et raha kandis üle V.R. .
  2. Maakohus tugines korrektselt ka G.P. ja A. Ujoki vahelisele vestlusele Facebook Messengeris ning Instagramis (kd 2, tl 46–53). Selles veebivestluses annab G.P. A. Ujokile teada, et tal oli 70 eurot „miinuses“, mispeale A. Ujok vastab, et nüüd on siis
  3. Selle vestluse põhjal saab teha järelduse, et G.P. teatas A. Ujokile, et tema kontole saabus raha. Seejärel päris G.P. , kuidas A. Ujok raha kätte saab. A. Ujok helistas seepeale G.P. le. Sellest tuleb järeldada, et A. Ujok ja G.P. leppisid raha üle andmise osas kokku. Viidatud veebivestlus oli igati sõbralik. Edasine internetivestlus oli aga hoopis teistsuguse tooniga: G.P. tegi A. Ujokile etteheiteid, et too oli seganud teda kahtlastesse asjadesse, omandanud võõrast vara ja palus A. Ujokil temaga enam mitte ühendust võtta. G.P. selline reaktsioon on selgitatav seeläbi, et temaga oli ülekande osas just ühendust võtnud uurija (kd 3, tl 96). Nimelt pole põhjust G.P. sellekohastes ütlustes kahelda. G.P. vihased sõnumid A. Ujokile ei võimalda kuidagi järeldada seda, et G.P. oleks raha andnud kellegi teisele kui A. Ujokile: et raha oleks võinud olla seotud kellegi muu kui A. Ujokiga, tuli G.P. le tema vihaste sõnumite sisu arvestades täieliku üllatusena.
  4. Ka A.A. teleriga seonduva kohta A. Ujoki apellatsioonis tehtud etteheited maakohtu tuvastatud faktiliste asjaolude osas jäävad viljatuteks. Pole mingit alust arvata, et pandimajas märgiti teleri tagastamise kuupäev valesti, st televiisor anti A. Ujokile tagasi
  5. veebruaril 2019, ent vastavale kviitungile kanti vääralt
  6. veebruar
  7. Nimelt on see väide täiesti paljasõnaline. Kõigiti loogiline on, et maakohus jättis A. Ujoki ütlused suures osas kõrvale. A. Ujok on väitnud televiisori kohta erinevaid asju: A.A. le ütles ta, et teler varastati ära, riigiesindajatele aga hakkas ta kõnelema selle maha kukkumisest. A. Ujoki selgitused selliste vastuolude kohta pole usutavad: A. Ujoki sõnul olevat ta varjanud televiisori maha kukkumist seetõttu, et tal oli A.A. ees häbi. Mingi eseme maha pillamine ei ole sedavõrd häbiväärne sündmus, et tõe kõnelemise asemel oleks tarvis hakata rääkima asja ära varastamisest. Ka oleks asja puruks pillamise puhul loogiline see, et asi ei kaoks selle omaniku jaoks jäljetult: asja katki teinud inimene viiks kasvõi katkise asja omanikule tagasi, peaks omanikuga aru, mida katkise 12
(17)asjaga teha, teeks katki läinud asjast pilti ja näitaks seda omanuile vms. Kuidagi ei muuda süüdistus- ja maakohtu tuvastatud versiooni mitteusutavaks ka A. Ujoki väited, et tema süü välistavat tõik, et ta lubas A.A. le maksta televiisori eest 500 eurot ja 90 eurot ta maksiski ära. On kõigiti võimalik, et A. Ujok andis maksmislubaduse ja maksis väikse osa lubatust ära seetõttu, et ta lootis, et sellisel juhul ei pöördu A.A. politsei poole või vähemasti n-ö võtab oma avalduse tagasi (inimeste seas on levinud (eksi)arusaam, et mingeid kuritegusid menetletakse vaid kannatanu avalduse alusel). Paljasõnalisena tuleb jätta tähelepanuta väide, et A.A. suunas mingite väärate ütluste andmisele menetleja.
  1. Maakohus leidis igati loogiliselt, et S.S. i ütluste ja tema käest saadud iPhone sarnase eseme alusel saab tuvastada süüdistuses toodud S.S. it puudutava sündmuse. Kaude tõendab seda ka R.M. e ja M.U. ega seonduv: mõlemal juhul said kannatanud A. Ujokilt iPhone pähe iPhone sarnase asja. Paljasõnalisteks jäävad kaitseväited, et telefoni müüs S.S. ile keegi teine ja et A. Ujok oli selle teise inimesega lihtsalt kaasas. Sellegagi seoses on S.S. i ütlused kõigiti loogilised: see teine inimene oli üksnes eesti-vene tõlgiks, ent telefoni müüjaks oli selgelt A. Ujok. Mingit alust pole uskuda ka kaitseväiteid, et S.S. i poolt politseile üle antud asi polnud seesama, mille A. Ujok andis S.S. ile iPhone pähe. Käesoleva otsuse p-s 50 toodud põhjustel ei pälvi ringkonnakohtu tähelepanu A. Ujoki etteheited kaamerasalvestuse ja kasiinokülastajate nimekirja tõendite hulka võtmata jätmise kohta. Arusaamatuks jäävad A. Ujoki väited selle kohta, et telefon oli kinnises pakendis kile sees. S.S. avastas selle, et tegemist ei olnud iPhonega, alles siis, kui ta selle pakendist välja võtnud oli. Ka ei saa A. Ujoki õigeks mõistmist tingida see, et S.S. teadis vale-iPhone hinda. On võimalik, et S.S. uuris selle asja (oletatava) hinna hiljem nt veebist või mõne tuttavaga rääkides välja: näib igati loogiline, et tal tekkis soov teada saada, kui palju see ese väärt oli.
  2. Ka R.M. ega tehtud telefonivahetuse osas tuvastatut apellatsioonides esitatu ei väära.
  3. Peamine – ja sisuliselt ainus – kaitseväide on, et R.M. sai õige iPhone ja ta andis politseile mingi muu telefoni.
  4. Selle väite lükkab ümber juba R.M. e ja A. Ujoki vaheline Facebooki vestlus. Selles vestluses võtab A. Ujok ilmselgelt omaks, et ta andis R.M. ele vale-iPhone: „Aga ma pole öelnud kordagi et originaal. Ja ütlesin ju et sain kingituseks.“ (kd 1, tl 94), „Plus ma pole kordagi väitnud et see originaal.“ (kd 1, tl 95) ja „Kui inimene läheb vahetab oma toote teise toote vastu ja pärast kahetseb. Ütlesin et tel koodi saad […] Siis see tema enda otsus Pole petnud Kas olen öelnud mõne vale väite“ (kd 1, tl 99–100).
  5. Apellandid üritavad rõhuda ka R.M. e ja M.U. e ütluste ebaõigsusele ning vastuolulisusele. Seegi üritus jääb edutuks.
  6. Kõigepealt tuleb meelde tuletada elementaarset tõsiasja, et inimese mälu on kaugel täiuslikkusest. Muu hulgas väljendub see selles, et mida pikem aeg mingist sündmusest möödub, seda enam üksikasju selle sündmuse kohta inimene unustab. Seetõttu ei saa tõele mittevastavat väidet esitavat inimest pidada per se ebausaldusväärseks. Kui tegemist on suhteliselt ebaolulise detailiga, on äärmiselt tõenäoline, et valeütluse tingib mitte teadlik valetamine, vaid unustamine. Täpselt nii saab seletada R.M. e väiteid selle kohta, et A. Ujok saatis talle enne vahetust iPhone IMEI-koodi. A. Ujok märgib õigesti, et tema IMEI-koodi ei saatnud – seda kinnitab A. Ujoki ja R.M. e vahelise veebivestluse väljatrükk (kd 1, tl 77–93). Samas aga on õige R.M. e väide, et ta päris A. Ujokilt iCloudi kohta: vt kd 1, tl
  7. Mitte kuidagi ei saa kahelda R.M. e sõnades, et väidetava iPhone kaanel polnud IMEI-koodi: see nähtub 13
(17)kõnealusele asjale peale vaadates ja selles veendus kohtuistungil ka maakohtunik. Neid asjaolusid silmas pidades ongi ülimalt loogiline, et IMEI-koodi saamisest kõneles R.M. seepärast, et tema mälu vedas teda alt: tulenevalt sellest, et ta üritas A. Ujokilt midagi telefoni tausta kohta uurida (küsimus iCloudi kohta) ja et talle hakkas silma, et saadud telefoni tagakaanel IMEI-koodi polnud, konfabuleeris R.M. selle, nagu olnuks ta IMEI-koodi kontrollinud. Lõppkokkuvõttes oli see R.M. e jaoks üksnes pisiasi. Seetõttu ei sea valeväide IMEI-koodi saamise kohta R.M. e ütlusi kuidagi kahtluse alla.
  1. Niisamuti ei anna alust kahelda M.U. e ega R.M. e ütlustes telefoni laadimisega või akuga seonduv.
  2. Kaitsja küsitles M.U. t telefoni aku ja selle laadimisega seoses väga intensiivselt (kd 3, tl 46–47). M.U. e vastustes soovib kaitsja näha selliseid vasturääkivusi, mis tingivad M.U. e ütluste tõendikogumist välja jätmise. Kriminaalkolleegium mingeid selliseid vastuolusid ei tähelda. Täpsemalt näib kaitsjal olevat kaks väidet. Esiteks andis M.U. vastukäivaid ütlusi telefoni laadimise osas: ühel hetkel väitis M.U. , et ta telefoni ei laadinud, ent teisel momendil ütles ta, et ta seda tegi. Teiseks väitis M.U. nii seda, et telefoni aku oli tühi, kui ka seda, et telefon siiski käivitus aku pealt. M.U. ei öelnud, et ta telefoni laadis: kaitsja korduvatele küsimustele vastas M.U. korduvalt, et ta ei mäleta, et ta telefoni laadinud oleks. Ka ei öelnud M.U. seda, et telefoni aku oli tühi. Ta väitis, et A. Ujok ütles temale, et aku on tühi – ja sellest tulenevalt ei proovinud ta telefoniga midagi teha. Ent isegi kui soovida M.U. e ütlustes mingit vastuolu näha, tuleb korrata käesoleva otsuse p-s 60 öeldut: eksimine mingis ebaolulises detailis ei muuda muidu igati loogilisi ütlusi kõlbmatuteks.
  3. Vastuolu R.M. e öeldus üritavad apellandid näha järgnevas: R.M. ütles nii seda, et telefonil akut üldse polnud, kui ka seda, et aku oli tühi. Tõepoolest on R.M. öelnud nii seda, et „[s]eal ei olnud akut sees“ kui ka seda, et „aku oli tühi“ (vastavalt kd 3, tl 38 ja kd 3, tl 40). Esmapilgul võiks siingi viidata juba korduvalt öeldule: tegemist oli detailiga, mille ebatäpsus ei sea muidu loogilisi R.M. e ütlusi kahtluse alla. Kriminaalkolleegium aga ei peagi vajalikuks siin sedavõrd kaugele minna: vastuolu üldse polegi. Väide „seal ei olnud akut sees“ võib tähendada ka seda, et aku oli laadimata. Nimelt pole R.M. elt selle väite kohta täpsustust päritud – ja R.M. e muid ütlusi arvesse võttes saabki öelda, et R.M. pidas silmas seda, et aku oli (tema teada) laadimata.
  4. Paljasõnaline on A. Ujoki väide, et M.U. el polnud bussi peale kiiret: ringkonnakohus ei näe mitte mingit alust kahelda M.U. e sõnades, et A. Ujok tõi talle telefoni vaid natuke aega enne M.U. e bussi ära sõitmist.
  5. Õiguslike hinnangute osas apellatsioonides kuigivõrd väiteid ei esitata. Siiski leiab kaitsja, et A. Ujok ei saanud telerit omastada seetõttu, et see kuulus talle. Ringkonnakohus peab iseenda initsiatiivil vajalikuks selgitada esiteks ka seda, miks saab A. Ujoki omastamises süüdistusakti puudulikkusest hoolimata süüdi tunnistada, ja teiseks seda, kas kuidagi tuleb arvesse võtta asjaolu, et S.S. ja R.M. ei jäänud n-ö päris tühjade kätega, vaid said endale liba-iPhoned. Ka näitab kriminaalkolleegium ära, miks ei tingi A. Ujoki õigeks mõistmist üks kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil seoses kvalifitseerimisega välja toodud seisukoht.
  6. Kaitsja rajab oma väite televiisori A. Ujokile kuulumisest ringkonnakohtu meelest järgnevale. A.A. oli A. Ujokiga kaasas, kui viimane televiisori pandimajja viis. A. Ujok pidi seetõttu olema teadlik, et laenu-pandilepingu saab sõlmida vaid asja omanik. Et A.A. kuidagi ei sekkunud ja lasi A. Ujokil lepingule alla kirjutada, kinnitab seda, et A.A. oligi teleri omandi A. Ujokile üle andnud. Tegemist oli järelmaksuga müügilepinguga: A. Ujok pidi tasuma 14
(17)periooditi. Osa A. Ujok tõepoolest tasus, ent osaliselt jäi ta A.A. le võlgu. Võlgu jäämine aga ei muuda A. Ujokit kurjategijaks.
  1. Sellise käsitlusega ei ole võimalik nõustuda. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Teleri valduse andis A.A. tõepoolest A. Ujokile üle. Küll aga ei sõlminud A.A. ja A. Ujok televiisori omandi üle andmise kokkulepet (asjaõiguskokkulepet). See ilmneb A.A. ütluste täiesti üheselt: kokkulepe oli, et A.A. annab A. Ujokile teleri selleks, et too viiks selle pandimajja, saaks sealt talle kiiresti tarvis olnud raha, ostaks televiisori paar päeva hiljem pandimajast välja ja tooks A.A. le koos mõningase rahaga teleri kasutamise eest tagasi. Sellele ei vaidle vastu ka A. Ujok. Niisugust kokkulepet ei saa kuidagi pidada asjaõiguskokkuleppeks omandi üle andmise kohta. Arusaamatuks jääb väide, et A.A. pidi olema teadlik sellest, et pantija saab olla vaid asja omanik. Täpsemalt jääb ebaselgeks, millel see väide põhineb ja kuidas saab seeläbi jõuda järeldusele, et A. Ujok ja A.A. olid sõlminud televiisori omandi ülemineku kokkuleppe. Lisaks pole mingit alust arvata, et A.A. vastavat infot – teleri omanik on A. Ujok – lepingus nägi: A.A. ütlustest saab järeldada, et ta ei tutvunud lepingu sisuga ja teda see ka ei huvitanud, kuivõrd tema oli A. Ujokiga kokkuleppe sõlminud ja lähtus sellest, et see kokkulepe peab. Ka pole kuidagi võimalik näha asjaõiguskokkulepet selles, et A. Ujok lubas millalgi hiljem A.A. le hüvitada tollele teleri hinna: lubadus hüvitada kellelegi talle tekitatud kahju ei ole poolte vaheline asjaõiguskokkulepe omandi üleminekuks.
  2. Süüdistusaktis toodud teokirjeldus omastamise kohta pole õnnestunud. Nimelt märgitakse seal, et A. Ujok jättis televiisori A.A. le vaatamata korduvatele nõudmistele tagastamata. Seega näib, et prokuratuuri hinnangul on omastamisteoks teleri tagastamata jätmine. Mida pidas A. Ujoki poolseks koosseis täitnud teoks maakohus, esimese astme kohtu otsusest selgelt ei ilmne. 69.

§ 201koosseisuteoks on koosseisuobjekti enese või kellegi teise kasuks pööramine.

See eeldab võõra asja omastamise tahtluse manifesteerimist: kuritegelik tahe peab n-ö muunduma teoks (Sootak –

. Kommentaar. 5. trükk, § 201, komm 6.1). Asja tagastamata jätmine aga piisav pole, kuivõrd selliselt ei väljendata võõrast omandit kahjustavat hoiakut (Sootak –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 201, komm 6.1).
  2. Pole teada, mida A. Ujok teleriga pärast selle pandimajast kätte saamist tegi: kas ta müüs selle kellelegi maha, vahetas mingi asja vastu, andis kellelegi mõne võla katteks vms. Seepärast näib esmasel vaatlusel, et potentsiaalset omastamistegu praegu tuvastatud polegi. Sellisel juhul oleks ringkonnakohtu hinnangul põhimõtteliselt võimalik süüdistuses nii öeldagi: isik pööras asja teadmata moel enese või kellegi teise kasuks. Praegu sellise (täieliku) teadmatusega siiski tegemist pole, kuivõrd tõenditest nähtub selgelt omastamistegu. Selleks oli A. Ujoki poolne sõnumi saatmine A.A. le, et teler varastati ära. Selliselt A.A. le valetades mainfesteeris A. Ujok selgelt televiisori omastamise tahtluse: ta andis A.A. le üheselt mõistetavalt teada, et too oma telerit enam tagasi ei saa. Et A. Ujok võis toime panna ka mõne tuvastamata jäänud omastamisteo – nt müüa televiisori kellelegi maha, vahetada mingi asja vastu, anda kellelegi mõne võla katteks vms – eelöeldut ei väära: valetamine asja kaotsi mineku kohta kujutab endast omastamist.
  3. Järgnevalt tulebki küsida, kas praegune süüdistus KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 tulenevalt valetamisele kui omastamisele tugineda võimaldab. KrMS § 268 lg-d 1 ja 5 ei eelda seda, et süüdistuses tuuakse välja iga viimane kui detail. Faktilised asjaolud peavad olema piisavalt selged, et süüetteheitest aru saada. Millal asjaolud sedavõrd selged on, tuleb otsustada igal 15

(17)juhtumil eraldi. Kui praegu oleks süüdistuses ära toodud A. Ujoki poolne varastamise kohta valetamine, oleks KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõuded igal juhul täidetud. Kui aga prokuratuur oleks piirdunud vaid väitega, et A. Ujok jättis teleri tagastamata, oleks süüdistus olnud A. Ujoki süüdi tunnistamiseks liiga ebatäpne ehk puudulik. Süüdistus on aga nende kahe variandi n-ö vahepeal: lisaks tagastamata jätmisele viidatakse sellelegi, et A.A. esitas A. Ujokile korduvaid nõudmisi teler tagastada. See aga võimaldab mõista, et A. Ujok ja A.A. suhtlesid televiisori tagastamise teemal. Ka saab järeldada, et A. Ujok keeldus teleri tagastamisest. Seetõttu on võimalik öelda, et süüdistuses siiski viidatakse A. Ujoki poolsele A.A. le ära ütlemises väljendunud aktiivsele teole. See täidab kriminaalkolleegiumi hinnangul KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 ette nähtud miinimumnõuded, mistõttu saab öelda, et süüdistusakt on veel seadusega kooskõlas. Olgu lisaks viidatud sellelegi, et senises menetluses pole keegi väitnud, et süüdistusakt oleks sellest aspektist mõistetamatu. 72. Kelmuse puhul tuleb lähtuda saldopõhimõttest: kui varakäsutuse teeb ka petja, tuleb võrrelda petja ja petetu tehtud varakäsutuste vahet (Sootak –

. Kommentaar.

  1. trükk, § 209, komm 21). Praegu said S.S. ja R.M. A. Ujokilt vale-iPhoned. Saab eeldada, et need pole majanduslikus mõttes päris väärtusetud: nt väitis R.M. , et telefon hakkas iseenesest tööle. Siiski tuleb leida, et nende asjade väärtus on saldopõhimõtet kohaldades null. Juba eelnevast järeldub, et tegemist on järgi tehtud iPhonedega: keegi valmistas (ilmselt kusagil välismaal) need telefonid ilma iPhone tootva Apple nõusolekuta. Niisiis rikuti neid telefone valmistades Apple intellektuaalomandit. Maakohus kohustas riiki neid telefone KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitama – viidates neile kui piraat- ja võltsitud kaubale. Seega tuleb öelda, juriidilises mõttes on need telefonid absoluutselt väärtusetud: neid ei tohi mitte kuidagi kasutada. Seetõttu saab leida, et S.S. ja R.M. ei saanud A. Ujokilt vastu mitte midagi ja nende kahju oli täpselt nii suur, nagu oli väärt nende poolt A. Ujokile antud vara.
  2. Ringkonnakohus päris kohtuistungil prokuratuurilt, kas liba-iPhonede ringlusse laskmisega seoses kaaluti A. Ujokile süüdistuse esitamist

§ 227järgi võltskaubanduses ja kas seoses F.K.

i pangakontole logimisega mõeldi A. Ujokile süüdistuse esitamisele

§ 217järgi arvutisüsteemile juurdepääsu hankimises.

Prokurör vastas neile küsimustele eitavalt, lubas aga edaspidi sarnastes olukordades nimetatud sätteid kaaluda. Kaitsja leidis aga, et kuivõrd A. Ujokile pole nende paragrahvide järgseid etteheiteid tehtud, on A. Ujoki teod kvalifitseeritud vääralt ja A. Ujok tuleb õigeks mõista. Selline seisukoht pole tõsiselt võetav: et isik jääb mingil põhjusel mingi kuriteo eest süüdi mõistmata, ei saa kuidagi väärata tema süüdi tunnistamist mingites muudes kuritegudes – seda sõltumata sellest, kas süüdistatav „pääses“ vastutusest mõne täiendava teo eest või jäi ebaõigesti kohaldamata ideaalkogum. 74. Kaitsja leiab sedagi, et kui A. Ujoki süüdi tunnistamine jäetakse muutmata, tuleks vähendada A. Ujokile mõistetud karistust. Miks seda teha tuleks, kaitsja ei põhjenda. Ka ringkonnakohus ise ei näe karistuste vähendamiseks alust. Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et maakohtul on karistust mõistes ulatuslik otsustamisvabadus ja kõrgema astme kohus saab esimese astme kohtu mõistetud karistuse tühistada vaid siis, kui viimane on väljunud ilmselgelt diskretsiooni piirest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11). A. Ujoki korduvat karistatust ja praegu menetletavate kuritegude ebaõigussisu ning suurt hulka silmas pidades on maakohus igati korrektselt välistanud rahalise karistuse. Arvutikelmuse ja omastamise eest karistati A. Ujokit sanktsioonimäära alumisse ossa jäävate vangistustega. Juba seetõttu ei saa karistusi pidada A. Ujoki süüd ületavateks. Kelmuste eest mõisteti A. Ujokile sanktsiooni keskmisele määrale vastav vangistus. Seegi on igati maakohtul olnud diskretsiooni pärane. Esiteks oli kuritegusid kaks. Teiseks rakendas A. Ujok märkimisväärset kriminaalset energiat, eriti puutuvalt R.M. se: A. Ujok hankis kusagilt võltsitud iPhoned, R.M. t hakkas ta 16

(17)petma juba veebis ja ta jätkas oma pettust ka M.U. ele telefoni üleandmisega seoses ehk toimis pikalt ette planeeritult. Liitkaristustegi osas ei saa liigrangusest kõneleda: maakohus rakendas mitmel puhul absorptsioonipõhimõtet, ehkki ta oleks võinud karistused liita ka moel, kus lõplik vangistus oleks osutunud märksa pikemaks kui ta seda praegu on.
  1. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonid jäävad rahuldamata.
  2. Kaitsja esitas kaks riigi õigusabi hüvitamise taotlust. Esiteks soovib M. Paabumets, et menetluskuluks loetaks 324 eurot, sh käibemaks. See kulu tekkis tulenevalt sellest, et advokaat tutvus 120 minutit maakohtu otsusega ja koostas 180 minutit apellatsiooni. Teiseks tahab kaitsja, et talle hüvitataks 129,60 eurot, sh käibemaks, selle eest, et ta osales 120 minuti jooksul ringkonnakohtu istungil. Kriminaalkolleegium rahuldab esimese taotluse täielikult ja teise osaliselt. Kohtuotsusega tutvumist ja sellele kulutatud aega ning apellatsiooni koostamist ning selleks kulunud aega tuleb pidada põhjendatuks KrMS § 175 lg 4 mõttes. Apellatsiooniistung aga ei kestnud mitte 120 minutit, vaid 74 minutit (10:00–11:14). Niisiis tuleb menetluskulude hulka lugeda summa, mis kuulub maksmisele 374 minuti töö eest (120+180+74). Selleks on 336,60 eurot ja sellele lisandub 67,32 eurone käibemaks ehk hüvitamisele kuuluv summa on 403,92 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb need 403,92 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel A. Ujokilt riigi kasuks välja mõista. A. Ujok peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.