← Eesti

2-20-13440/25

Obsah (14)§ 657§ 459§ 5§ 230§ 654§ 465§ 436§ 405§ 122§ 171§ 174§ 176§ 175§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-13440 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Maakohus tuvastas, et pärast eelmises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit on asjaolud muutunud, mis võivad olla aluseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hagejale sündis 19. juulil 2020 teine laps (D.D. ). Samas annab teise lapse olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Hageja ei ole tõendanud, millised on tema teise lapse vajadused ega seda, et teine laps jääks kostjale elatise miinimummääras maksmisel vähem kindlustatuks kui kostja. Hagejal on piisav sissetulek ja vara, mille arvelt temalt välja mõistetud elatist tasuda. Hageja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks on 1403 eurot 57 senti. Vanem peab kasutama tema käsutuses olevat raha võrdväärselt. Seega on hageja võimeline tasuma igakuiselt kostja vajaduste rahuldamiseks 292 eurot. Ei ole tõendatud, et kostjale miinimummääras elatise maksmine tooks kaasa hageja teise lapse suhtes ebavõrdse olukorra. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et teise vanema sissetulek on ligikaudu 837 eurot (s.o töötasu ja lapsetoetus). Seega puudub alus elatise vähendamiseks. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna samuti alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on 3

(9)miinimummäärast väiksemad. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et lapse vajadused oleksid miinimummäärast väiksemad ja seda, et hageja varaline seisund on halb, mis ei võimalda elatist miinimummääras maksta. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Hageja palub
  2. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja vähendada eelmises tsiviilasjas hagejalt kostja kasuks välja mõistetud igakuist elatist 150 euroni alates hagi esitamisest kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus võtnud arvesse, et hageja ei suuda igakuiselt tasuda kostjale eelmises tsiviilasjas välja mõistetud elatist, kuna hageja ülalpidamisel on ka teine laps. Kostjale 292 euro suuruse elatise tasumisel jääb D.D. vähem kindlustatuks. Pärast teise lapsi sündi tekkisid hagejal probleemid elatise tasumisega, mistõttu pöördus kostja ema kohtutäituri poole. Hageja ei ole võimeline säilitama enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tule toime riigi abita. Hageja igakuine sissetulek on 680 eurot, mitte 1403 eurot 57 senti, nagu leidis maakohus. Maakohus arvestas põhjendamatult sisstulekuna hageja abikaasa poolt endaga seotud kulutuste katteks tasutud summadega. Hageja abikaasal on kolm last, kes on täielikul tema ülalpidamisel. Tasudes nii kostjale kui ka D.D. le 292 eurot kuus, ei jääks hagejale enda kulude (toit, eluase, riided jms) katteks raha. Kuna 292 eurot tuleb maksta kohtuotsuse alusel, siis hageja peaks ülejäänud 388 eurot jagama enda ja D.D. vahel, mis teeb ühe inimese kohta 194 eurot. Seega on D.D. oluliselt kehvemas olukorras kui kostja. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel viitas kohus hagejaga seotud neljale äriühingule. Oluline on tegelik tulu, mida hageja reaalselt saab. Nutilahendus IoT OÜ maksuvõlg on 13 268 eurot 29 senti. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-20-1550 mõistnud Purbasha Sarbojanin OÜ-lt ja hagejalt solidaarselt välja Aktsiaseltsi Esvika Elekter kasuks 12 783 eurot 80 senti. Hagejale kuulub XXX kinnistu, mille väärtus on 2000 eurot. Kostja on korteri võõrandanud, millest saadud rahast maksis ta võlausaldajate nõuete katteks. Raha korteri müügist üle ei jäänud. Hageja on sõiduki BMW 325I müünud
  3. märtsil 2020, s.o enne käesolevas asjas hagi esitamist. Hagejale ei ole teada, miks ostja avaldust sõiduki kannete muutmiseks liiklusregistris. Maakohus ei võtnud elatise suuruse hindamisel arvesse riiklikke peretoetusi. Hagejal on halb varaline seisund ning teine laps ei saa ülalpidamist samas ulatuses nagu kostja. Kostja vajadused on miinimummäärast ka väiksemad. Uuringu kohaselt on 7–12-aastase lapse ülalpidamiskulu ühes kuus 360 eurot (Ida-Virumaal 166 eurot). Seega saaksid miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud.
  4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, millised on tema teise lapse vajadused ega seda, et teine laps jääks kostjale elatise miinimummääras maksmisel vähem kindlustatuks kui kostja. Hageja 4
(9)ei ole tõendanud, et tema varaline seisund on halb, mis ei võimalda maksta elatist miinimummääras. Maakohus hindas menetlusosaliste majanduslikku olukorda asjas esitatud tõendite alusel. Hagejal on piisav sissetulek ja vara, mille arvelt temalt välja mõistetud elatist tasuda. Hageja ei ole esitanud kohtule õigeid andmeid oma varalise seisundi kohta. Hageja on kohtumenetluse ajaks (ajal) halvendanud oma varalist seisundit ning näitab seda halvemana, kui see tegelikult on. Kostja emale teadaolevalt on hageja ka varem enda tegelikke sissetulekuid varjanud. Kostja ei nõustu hageja väitega, nagu oleks maakohus põhjendamatult viidanud hagejaga seotud neljale äriühingule. Äriühingu ja juhatusse kuulumise eesmärgiks on tulu saamine. Ei ole veenev, et hageja ei saa äriühingutest kasu. Hageja ei ole ka vastupidist tõendanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tsiviilasjas nr 2-20-1550 tehtud otsus on jõustunud ja XXX kinnistu väärtus on 2000 eurot. Hageja väitel on sõiduk müüdud enne hagi esitamist. Seejuures oli müügihind 6000 eurot. Hageja kasutuses on sõidukid alati olnud. Viimasel ajal tuleb hageja kostjaga kohtumisele Mercedes-Benz’iga (reg. märk XXX ). Hageja väitel on ta korteri võõrandanud 63 000 euroga, millest tasus Swedbank AS-ile laenukohustuse. Seega puuduvad hagejal hagis välja toodud igakuine eluasemelaenukohustus 150 eurot ja kindlustus 12 eurot. Korteri müügilepingu järgi on 33 713 eurot 86 senti kantud müüja soovil R.R. kontole. Ebaõige on hageja väide, et R.R. on tema võlausaldaja. R.R. on hageja ema, kelle ees tal laenukohustused puuduvad. Seega sai hageja korteri müügist vähemalt 33 713 eurot 86 senti. Kostjale teadaolevalt elab hageja koos oma perega Valgamaal XXX külas aadressil XXX asuval kinnistul, mis on kinnistusraamatu järgi hageja ema R.R. omandis. R.R. elab XXX . Järelikult on kostja majanduslik seisund paranenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 tuleb otsuse põhjendusi osaliselt muuta.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Hageja on maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsuse järgi kohustatud maksma kostjale igakuiselt 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni kostja täisealiseks saamiseni. Hageja esitas käesolevas asjas hagi elatise vähendamiseks 150 euroni
  4. septembril 2020, s.o kõigest vähem kui kaheksa kuud pärast otsuse tegemist eelmises tsiviilasjas.
  5. Olukorras, kus elatise nõude aluseks olevad asjaolud on muutunud, võib pool

§ 459järgi esitada hagi elatise suuruse muutmiseks.

Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p‑d 32, 36;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

§ 5lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude 5

(9)põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

§ 230lg 1 kohaselt tõendab.

Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et olukord võrreldes otsuse tegemise ajaga eelmises tsiviilasjas on muutunud, kuna tema ülalpidamisel on alates

  1. juulist 2020 teine laps (D.D. ), kes kostjale igakuise elatise maksmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras on varaliselt vähem kindlustatud kui kostja. Hageja väitel ei võimalda tema majanduslik seis kostjale miinimumelatist maksta. Lisaks on hageja palunud elatise määramisel võtta arvesse riiklikud toetused. Maakohus leidis, et elatise vähendamiseks alus puudub. Hageja ei ole tõendanud, millised on teise lapse vajadused ja seda, et teine laps jääb kostjale miinimumelatise maksmisel vähem kindlustatuks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tema varaline seisund on halb ja kostja vajadused oleksid miinimumelatisest väiksemad.
  2. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide põhjal ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja keskmine kuusissetulek ajavahemikul alates
  3. maist 2020 kuni
  4. novembrini 2020 oli 1403 euro 57 senti. Maakohus on ekslikult võtnud sissetuleku suuruse kujunemisel arvesse hageja abikaasa poolt tehtud ülekanded. Need summad ei ole töötasu või muu sellesarnane tulu, mida saaks sissetulekuna arvestada. Samas on alusetu hageja väide, et tema igakuine sissetulek on vaid 680 eurot. Hageja konto väljavõttest nähtub, et talle on ajavahemikul alates
  5. maist 2020 kuni
  6. novembrini 2020 laekunud töötasu kokku 4514 eurot 45 senti ning ta on teinud enda kontole sularaha sissemakseid 1700 eurot (tl-d 92–98). Sularaha sissemaksetest võib järeldada, et hagejal on lisaks vahetult kontole laekuvatele sissetulekutele ka muid sissetulekuid. Seega on eeltoodud perioodil olnud hageja igakuiseks keskmiseks sisstulekuks vähemalt 1035 eurot 74 senti. Kõnealuses osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.
  7. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus rõhutab, et kohtu otsustus elatise vähendamise ja mõjuva põhjuse esinemise üle on kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Jättes kõrvale ülalviidatud järeldused hageja keskmise kuusissetuleku kohta, on maakohtu seisukohad otsuses nõuetekohaselt (

§ 465

lg 2 p 8) põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Vastusena ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Kohus võib PKS § 102 lg 2 järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab mh olla vanema halb varaline seis ning teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu annaks elatise vähendamiseks alust ainuüksi teise lapse sünd. 11.
  2. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste 6

(9)ebavõrdse olukorra (Riigikohtu
  1. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Seega pidi hageja praeguses asjas tõendama, millised on D.D. vajadused ning seda, et teine laps on kostjale miinimumelatise maksmisel vähem kindlustatud kui kostja. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas põhjendatult leidnud, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, mis on teise lapse vajadused ning seda, et hageja halva majandusliku olukorra tõttu on teine laps kostjale miinimumelatise maksmisel vähem kindlustatud kui kostja, mis annaks alust elatise vähendamiseks. 11.
  2. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tema majanduslik seis ei võimalda tal mõlemale lapsele miinimumelatist maksta. Perekonnasja lahendamisel ei ole kohus

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja talle kuulunud korteri

  1. detsembril 2020, s.o vahetult pärast vaidlustatud maakohtu otsuse tegemist, võõrandanud (tl-d 148–156). Korteri müügist laekunud rahast (63 000 eurot) on hageja tasunud Swedbank AS-ile laenukohustuse katteks 28 086 eurot 14 senti ja LAAM Kinnisvara OÜ-le 1200 eurot. Järelikult ei ole hagejal enam Swedbank AS-i ees eluasemelaenulepingust tulenevaid kohustusi (150 eurot kuus). Kuigi hageja ei ole enda ega teise lapse vajadusi välja toonud, võib eeldada, et hageja igakuine sissetulek 1035 eurot 74 senti on piisav nii hageja enda kui ka oma mõlema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (sh mõlemale lapsele miinimumelatise maksmiseks). Kuigi hageja väitel on temalt tsiviilasjas nr 2-20-1550 solidaarselt Purbasha Sarbojanin OÜ-ga välja mõistetud 12 783 eurot 80 senti (tl-d 139–146), ei ole hageja tõendanud, et see otsus oleks jõustunud. Sellised võimalikud hageja kohustused teiste võlausaldajate (v.a alaealised ülalpeetavad) ees ei ole iseenesest ka elatise vähendamise aluseks. Korteri müügist ülejäänud raha 33 713 eurot 86 senti on hageja kandnud R.R. le (tl 151). Kuigi müügilepingu kohaselt maksis hageja selle raha R.R. le võlgnevuse katteks, ei ole hageja võlga R.R. ees tõendanud ega põhistanud. Kostja väitel on R.R. hageja ema. Eeltoodu tõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul usutav hageja väide, et korteri müügist raha üle ei jäänud, kuna see maksti võlausaldajate nõuete katteks. Seejuures on kostja seadnud kahtluse alla, et hageja võib varjata oma vara, ostes uueks eluasemeks oleva kinnistu R.R. nimele (tl 159). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa elatise vähendamiseks anda alust see, kui elatist maksma kohustatud isik ise halvendab oma varalist seisu. Hageja pidi korteri võõrandamisel ja selle müügist üle jäänud raha maksmisel R.R. le arvestama, et tal on kostja suhtes ülalpidamiskohustus. Korteri müügist üle jäänud rahast (33 713 eurot 86 senti) saaks hageja maksta kostjale hetkel kehtivas miinimummääras elatist ligikaudu 10 aastat (enne saab kostja täiselaiseks). Ringkonnakohus lisab, et hageja on
  2. märtsil 2020 võõrandanud ka talle kuuluva sõiduki, mille eest peab talle olema laekunud veel 6000 eurot (tl 157). Lisaks kuulub hagejale XXX kinnistu (tl 44). Eelmärgitust tulenevalt on hagejal piisav sissetulek ja vara, mille arvelt tasuda eelmises tsiviilasjas temalt kostja kasuks välja mõistetud elatist. 11.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus põhjendamatult analüüsinud hageja seoseid äriühingutega. Kuivõrd 7

(9)vanemal on kohustus hankida vajalikud vahendid nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13), tuleb kohtul tuvastada vanemate varaline olukord tervikuna (sh andmed sissetulekute ja muu vara kohta). 11.
  3. Riiklik lapsetoetus võib olla põhjendatud võtta PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuva põhjusena arvesse elatise vähendamisel alla miinimummäära, kui hageja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda tingivad. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamisel saab riikliku peretoetuse võtta mõjuva põhjusena arvesse koostoimes muude asjaoludega (vt Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Ringkonnakohus ei ole asja materjalidest tuvastanud ühtki sellist muud asjaolu, mille tõttu tulnuks praeguses asjas elatist poole riikliku lapsetoetuse võrra vähendada. Kuivõrd hageja on eelmises tsiviilasjas igakuise elatise suurusega 292 eurot nõustunud, on ta eelduslikult selle summa kujunemisel riikliku peretoetusega arvestanud. Hageja ei ole välja toonud, et asjaolud oleksid pärast eelmises tsiviilasjas tehtud kohtulahendit oluliselt muutunud, mis tingiksid elatise vähendamise riikliku peretoetuse võrra. 11.
  6. Hageja on seadnud kahtluse alla kostja igakuiste kulutuste suuruse, tuginedes lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringule. Iseenesest võib elatise vähendamise aluseks olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused, kuid seda peab tõendama hageja (vt nt Riigikohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Hageja ei ole aga käesolevas asjas tõendanud, et kostja vajadused oleksid miinimummäärast väiksemad ja võrreldes eelmises tsiviilasjas otsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Üksnes uuringule tuginemisest ei piisa, väitmaks, et lapse vajadused on miinimumelatisest väiksemad. Kui laps nõuab elatist miinimummääras, ei ole lapsel endal vajadusi vaja tõendada (vt nt Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 11.
  11. Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.
  12. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsusest nähtuvalt (p 3) on maakohus pidanud käesolevat asja

§ 405lg 1 mõttes lihtmenetluseks menetletavaks asjaks.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

§ 405

lg 1 tähenduses lihtmenetluse asi on ainult selline elatiseasi, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (vt Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p 9).

§ 405

lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse sätete kohaldatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda esmajoones

§ 122

lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9–10). Praeguses asjas palus hageja vähendada kostjale makstavat elatist alates hagi esitamisest 292 eurolt 150 euroni kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni. Seega palus hageja vähendada elatist 142 eurot kuus. Kostja saab täisealiseks
  3. oktoobril
  4. Järelikult on hageja nõude koguväärtus suurem kui

§ 405lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir 2000 eurot. Seega ei saanud asja lahendada lihtmenetluses. Samas ei ole 8

(9)ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et see maakohtu kõnealune minetus võis mõjutada käesoleval juhul asja lahendust. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

13.1.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 13.

  1. Kostja esindaja esitas
  2. mail 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud ringkonnakohtus menetluskulusid kokku 363 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust (360 eurot) ja dokumentaalse tõendi saamise kulust (3 eurot). Kostja esindaja vandeadvokaat R. Golovenko on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks) ning teinud järgmised toimingud: suhtles kliendiga, analüüsis kohtuotsust, tutvus apellatsioonkaebusega ja koostas sellele vastuse. Kostja palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

13.3. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 13.4.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on advokaadi taotluses toodud õigusabile kulunud aeg 3 tundi põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot (sh käibemaks)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 13.5. Samuti on vajalik menetluskulu (asja läbivaatamise kulu) dokumentaalse tõendi saamise kulu 3 eurot (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 143 p 2).

13.6. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 363 eurot (sh käibemaks) (120 eurot × 3 tundi + 3 eurot) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.