Obsah (11)

§ 436§ 363§ 163§ 657§ 423§ 651§ 654§ 652§ 277§ 190§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2021, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 436nõuetega.

Maakohus ei arvestanud kostja hagi rahuldamata jätmisel aruandega nr 52 ja

1. augusti 2017 aktiga. Kostja palub võtta asja juurde uute tõenditena apellatsioonkaebuse lisad 1-
2. Lisaks 1 on saatelehed perioodi
3. november 2017-
4. august 2019 kohta; lisaks 2 on kassa sissetuleku orderid; lisaks 3 on lisa 1 ja lisa 2 baasil koostatud koondtabel. Arvestades, et kaupa oli tagastatud summas 905,36 eurot ja makseterminali kaudu maksti 1394,51 eurot, siis on lisade 1 ja 2 alusel võimalik veenduda, et hageja tekitas kostjale kahju vähemalt 1999,66 eurot.
5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus selles osas muutmata. Hageja on täitnud TvLS § 58 lg 5 tuleneva nõude esitada kohtu poolt määratud tähtajaks hagiavaldus. Hageja esitas
6. märtsil 2020 kohtule taotluse tsiviilasjade 2-20-4505 ja 2-20-4271 liitmiseks ning ühtlasi hagiavalduse täienduse, milles selgitas, et esitas enne kostja taotluse ja kohtu
7. märtsi 2020 määruse kättesaamist ka ise Tartu Maakohtule hagiavalduse sama töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses (tl 24-25). TvLS § 58 lg 5 näeb ette, et kohus võib vajaduse korral määrata hagejale tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis. Seega sätet grammatiliselt tõlgendades saab järeldada, et isegi kui hageja
8. märtsi 2020 menetlusdokument polnud vormistatud klassikalise hagiavaldusena, ei ole kohtul võimalik jätta hagiavaldust läbi vaatamata, kui töövaidluskomisjonis esitatud avaldust on võimalik käsitleda hagiavaldusena. Vaidlust ei saa olla selles, et hageja on kohtu
9. märtsi 2020 määrusele reageerinud. Hagiavalduse

§ 363

nõuetele vastavust ei ole kostja maakohtus vaidlustanud ning ka maakohus ei pidanud vajalikuks teha hagiavaldusele puuduste kõrvaldamise määrust. Maakohus on otsuse p-s 16 väga põhjalikult selgitanud, miks kostja esitatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik kostja kahju hüvitamise nõuet rahuldada.

1. aasta aktiga on maakohus jätnud otsuse tegemisel arvestamata, kuna maakohus on
2. novembri 2020 istungil jätnud nimetatud tõendi asja juurde võtmata. Kõnealune akt on võltsing. Hageja selgitab uuesti, et inventuur toimus
3. aastal ehk enne seda kui hageja kostja juures tööle hakkas ning töösuhte ajal ei ole ühtegi inventuuri toimunud. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid on esitatud hilinenult ning kostja pole tõendi hilisemat esitamist põhjendanud. Jääb arusaamatuks, mida kostja soovib nimetatud tõenditega tõendada. 6
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Hageja pakkus
5. novembri 2020 kohtuistungil kostjale kompromissi, mille kohaselt jääks töövaidluskomisjoni otsus muutmata. Kostja sellise kompromissiga ei nõustunud. Töövaidluskomisjoni otsus on samasisuline nagu maakohtu otsus, mistõttu tuleb menetluskulud

§ 163lg 2 kohaselt jätta kostja kanda.

Hagejale on Tartu Maakohtu

1. novembri 2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-17322 antud riigi õigusabi ilma hüvitamiskohustuseta hageja esindamiseks töövaidluskomisjonis ja vajadusel ka kohtus. Puudub mõjuv põhjus, miks peaks hageja menetluskulud jääma tema kanda. Maakohus pole otsust selles osas ka põhjendanud. Seetõttu tuleb alternatiivselt jätta kostja menetluskulud kostja kanda ja hageja menetluskulud riigi kanda.
2. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb täiendada menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 6) ning jätta hageja menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (

§ 657lg 1 p 1).

Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse alusel ning jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 14. Kostja vaidlustab maakohtu otsust hageja nõuete rahuldamise ning kostja nõude rahuldamata jätmise osas. Kostja leiab, et maakohus ei oleks pidanud hageja nõudeid menetlema, hageja nõuded tuli jätta läbi vaatamata TvLS § 58 lg 7 ja

§ 423lg 3 alusel.

Osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata (tasu ületunnitöö eest ja viivised) maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (

§ 651lg 1).

Ringkonnakohus kostja seisukohaga, et hagi tuleks jätta läbivaatamata, ei nõustu. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, et käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud hageja nõuete läbivaatamata jätmise maakohtus. Maakohus andis

1. märtsi 2020 määrusega hagejale tähtaja hagiavalduse vormistamiseks ning seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et ta on täitnud TvLS § 58 lg-st 5 tuleneva nõude, kui esitas
2. aprillil 2020 kohtule taotluse tsiviilasjade 2-20-4505 ja 2-20-4271 liitmiseks ja selgituse, et esitas ise enne maakohtu
3. märtsi 2020 määruse kättesaamist Tartu Maakohtule hagiavalduse sama töövaidlusasja läbivaatamiseks hagimenetluses (tl 24-25). Seega on hageja maakohtu määrusele reageerinud. Ringkonnakohus märgib, et TvLS § 58 lg 5 annab kohtule diskretsiooni nõuda hagejalt töövaidluskomisjonis esitatud avalduse täiendamist kooskõlas hagiavaldusele esitatud nõuetega, kuid see ei pane kohtule kohustust jätta hageja nõue läbi vaatamata, kui tema poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus võimaldab selle läbivaatamist hagiavaldusena. Käesolevas asjas oli hageja nõue maakohtule piisavalt selge ka varasemalt esitatud dokumentidest, mistõttu puudus maakohtul õiguslik alus jätta hageja avaldus läbivaatamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega hageja nõuete (töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja hüvise 1316 eurot väljamõistmine) rahuldamise osas ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi

§ 654lg 6 alusel oma otsuses korrata.

Kostja ei ole maakohtu otsuse sisulisi põhjendusi, sh hüvise suurust, vaidlustanud. 7 15. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja apellatsioonkaebuse alusel selles, kas maakohus jättis põhjendatult kostja hagi kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks. Kostja ei ole oma taotlust kooskõlas

§ 652

lg-ga 4 põhjendanud, sh selgitanud, miks ta ei saanud neid tõendeid esitada varasemas menetluses. Vastaspool ei ole tõendite vastuvõtmisega nõus. Seega jätab ringkonnakohus koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendid tähelepanuta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kauba müümine töötaja poolt ettenähtust suurema hinnaga ei saa olla tööandjale kahjulik. Selline kauba müük saab olla tööandjale kahjulik ja tekitada talle kahju saamata jäänud tuluna juhul, kui leiab tõendamist, et töötaja hinnavahe omastas. Käesolevas asjas ei ole tööandja kohtule selliseid tõendeid esitanud. Ülejäänud osas ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kostja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja ei pea vajalikuks kõiki maakohtu otsuse põhjendusi oma otsuses korrata (

§ 654lg 6).

Maakohus on otsuse p-s 16 hinnanud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid (sh aruannet nr 52) ja jõudnud põhjendatud seisukohale, et uuritud tõendid ei anna alust tuvastada hageja poolt kostjale kahju tekitamist. Kuna hageja esitas 2. augusti 2017. aasta akti osas võltsituse vastuväite, jättis maakohus põhjendatult selle tõendiga tõendite kogumis arvestamata.

§ 277

lg 2 kohaselt võib dokumendi ehtsust või võltsitust põhistada mh dokumentide võrdlemisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kostja ütles hagejaga töölepingu üles

1. augustil 2019 ilma sel hetkel inventuuri tegemata, ei ole võimalik hageja poolt väidetavalt tekitatud kahju tõendada ka
2. aasta aktiga. Kaupade ja raha kogus hageja töölt lahkumise seisuga on jäänud tuvastamata, selle kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
3. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on jätnud otsuse tegemisel tähelepanuta, et Tartu Maakohtu
4. novembri 2019 määrusega (tl 76) on hagejale antud riigi õigusabi ilma hüvituskohustuseta.

§ 190

lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks otsus tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et arvestades poolte nõuete rahuldamise ulatust on maakohtu otsus jätta menetluskulud poolte kanda

§ 163lg 1 järgi põhjendatud.

Maakohus jättis otsuses võtmata seisukoha, kelle kanda jäävad lõppkokkuvõttes need menetluskulud, mis riik on kandud hageja eest riigi õigusabi korras. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud maakohtus jäävad

§ 190lg 7 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Maakohtu otsust tuleb vastavalt täiendada. 17. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 190

lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse. Sama kohaldab ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu 26. märtsi 2021 määrusega on ringkonnakohus määranud hagejat apellatsioonimenetluses esindanud advokaadi õigusabikulu suuruseks 365, 04 eurot, mis tuleb välja mõista kostjalt riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks