Obsah (4)

§ 227§ 127§ 15§ 201

4-21-145 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2021. a Tallinn Väärteoasja number 4-21-145 (2315,20,006770) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusalune isik: Raimond Kukk, ik: 38601050240, elukoht xxxx Kaitsja: advokaat Maano Saareväli, AB Sirk ja Saareväli, Vabaduse pst 59, Tallinn. RESOLUTSIOON 1. Jätta Raimond Kuke kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.12.2020 otsusele nr 2315,20,006770 Raimond Kuke karistamises

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.12.2020 otsus nr 2315,20,006770 Raimond Kuke karistamises

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt

§ 127

sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.03.

1. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 12.04.
2. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.04.
3. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.12.2020 otsusega nr 2315,20,006770 karistati Raimond Kukke

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et Raimond Kukk juhtis 30.11.2020 kella 12:17 paiku Jõelähtme vallas Harju maakonnas Tallinn-Narva 25. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 141 +/- 5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 46 km/h, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud piirangut ja pani toime

§ 227lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse I. Kaebuse asjaolud:

1. Vaidlustatud otsusega karistati menetlusalust isikut selle eest, et ta 30.11.2020.a kella 12:17 ajal juhtis Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt
2. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust (90 km/h) 46 km/h võrra. Menetlusalust isikut karistati

§ 227lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

1. Menetlusaluse isiku poolt kohtuvälises menetluses esitatud vastulausega kohtuväline menetleja ei arvestanud.
2. Otsuses on karistuse valikut põhjendatud asjaoluga, et menetlusalust isikut on varasemalt samalaadilise väärteo eest karistatud, kuid menetlusalune isik jätkab väärtegude toimepanemist. II. Kaebuse väited ja põhjendused:
3. Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses. Menetlusalune isik on seisukohal, et väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Kui väärteo toimepanemist isegi saaks tõendatuks lugeda, ei vasta kohaldatud karistus KarS § 56 lg-s 1 sätestatule.
4. Väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Kohtuväline menetleja on tuginenud aprioorselt kohtuvälise menetleja ametniku J T ütlustele, põhjendades J T ütluste usaldusväärsust asjaoluga, et J.T on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest ning seetõttu puudub tal põhjus pahatahtlikuks ebaõigete ütluste andmiseks. Seega on kohtuväline menetleja lugenud J T ütlused tõeseks argumendil, et tegemist on nö „hoiatatud“ tunnistaja ütlustega ja sellest asjaolust tulenevalt puudub alus kahelda ütluste tõepärasuses. Ütluste sisulist analüüsi otsusest ei nähtu. 5.
5. J T ütlustele vastanduvad menetlusaluse isiku ütlused. Ilmselt on kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku ütlused lugenud vähem usaldusväärseks põhjusel, et menetlusalust isikut ei hoiatata teadvalt ebaõigete ütluste eest. Sellist vahetegu ei saa kaitsja hinnangul pidada siiski põhjendatuks, kuivõrd riivab menetlusaluse isiku kaitseõigust. KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama kriminaalmenetluses oma süütust. Sama põhimõte kehtib VTMS § 2 kohaselt ka väärteomenetluses. Pidades menetlusaluse isiku ütlusi aprioorselt vähemtõesteks võrreldes hoiatatud tunnistaja (kelle isik langeb kokku väärteo avastaja isikuga) ütlustega, 2 polekski menetlusalusel isikul kunagi võimalik ennast talle esitatud (ka ebaõige) süüdistuse vastu kaitsta. 5.
6. Kuna J T on olnud ühtlasi sõidukiirust mõõtnud isikuks, kelle poolt tajutu on fikseeritud ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis, ei loo kiirusmõõturi kasutamise protokoll iseenesest tõendi kvaliteedi suhtes mingit lisaväärtust. 5.
7. Kokkuvõtvalt on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, mille puhul tuleb kohtuvälisel menetlejal eriti põhjendada, miks ta loeb väärteo tõendatuks üksnes ühe isiku ütlustele tuginedes. Käesolevas väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsusest selliseid asjakohaseid põhjendusi ei leia. Seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kaaluda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõte kohaldamist, mille kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuna käesolevas väärteoasjas ei ole kogutud ega nimetatud teisi tõendeid, siis tähendab menetlusaluse isiku ja J T ütluste vastuolu tõlgendamine menetlusaluse isiku kasuks väärteomenetluse lõpetamise vajadust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
8. Isegi, kui menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu pidada tõendatuks (millega menetlusalune isik siiski ei nõustu), on kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigelt karistust. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

§ 227

lg 2 kohase väärteo puhul sõltub isiku süü suurus muuhulgas sõidukiiruse ületamise määrast, samuti muudest teo tehioludest. Kehtiva karistuspraktika kohaselt tuleb karistuse lähtekohaks võtta sanktsiooni keskmine määr ning seejärel leida süü suurusele ning karistust kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele vastav õige karistus.

§ 227

lg 3 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Juhtimisõiguse äravõtmises seisneva põhikaristuse puhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 6 kuud. Seega on menetlusaluse isiku suhtes karistust kohaldatud keskmises määras. Menetlusaluse isiku karistus peaks siiski jääma alla sanktsiooni keskmise määra. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt: 6.1. Menetlusalusele isikule süüks arvatud väärtegu seisnes selles, et ta ületas lubatud sõidukiirust 46 km/h võrra.

§ 227

lg 3 näeb ette karistuse lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h võrra. Seega on

§ 227lg 3 dispositsioonis kirjeldatud kiiruse ületamise keskmiseks suuruseks 50 km/h.

Menetlusaluse isiku poolt ületatud kiiruse määra jääb alla selle, olles veidi üle 1/4 normi dispositsioonis kirjeldatud kiiruse ületamise vahemiku ülemmäärast. Seega raskendavate asjaolude puudumisel ei peaks menetlusalusele isikule kohaldatav karistus ületama 1/3 - 1/4 sanktsiooni maksimaalmäärast. Sellisele suurusele vastab juhtimisõiguse äravõtmine 3-4 kuuks. Kuivõrd raskendavaid asjaolusid ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud, puudub põhjus kohaldada raskemat karistust, kui menetlusaluse isiku süü suurus tingib. III. Kaebuse esitaja taotlused kohtule: Tulenevalt ülaltoodust ning juhindudes VTMS § 115 palub kaebuse esitaja kohtul

1. Rahuldada kaebus, tühistada kohtuvälise menetleja 22.12.2020.a otsus ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
2. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et väärteomenetluse lõpetamiseks puudub alus, palub menetlusalune isik kohtul tühistada kohtuvälise menetleja 22.12.2020.a otsus määratud karistuse osas osaliselt, kergendades menetlusalusele isikule määratud karistust. IV. Menetluslikud teated Menetlusalune isik teatab, et soovib oma kaebuse arutamisest kohtus osa võtta. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et sõitis politseiga samal suunal, samas suuna reas, vahel oli 2 autot ja siis tema kõrvalt sõitis üks kuldne auto mööda ja tema võttis selle kuldse auto taha. Kuna see sõitis nii kiiresti, siis võttis samasse ritta tagasi ja tema ja politseiauto vahel 3 oli veel üks auto. Kuldne auto kiirendas mööda, siis tema ees olev auto läks ka politseist mööda ja siis läks tema politseiautost mööda. Pani püsikiirusehoidja 100 äkki ja sõitis politseist mööda. Nägi, et politseinik on ees, vaatas korraks üle õla ka ja kohe läksid vilkurid tööle. Sellist kiirust nagu politsei talle mainis, et tema peeglist nüüd nägi, päike ka paistis, see kuldne auto, valge auto kõrvuti, ei olnud sellist kiirust, et 150 km/h, see on natukene liialdatud. Seda ka politseinikule mainis, aga see kuldne auto tõesti seal natukene kiirendas ja see üle õla vaatamine politseinikule päikesega, samas see kuldne-valge see võis tekitada sellise illusiooni. Oli püsikiirusehoidja peal 100, seal oli 90, enne seda oli lubatud 100 ja just siis oli läinud 90 peale nagu politseinik ütles, aga 100 oli kuidagi sisse jäänud. Ees sõitsid ka autod, olid samas kiiruse rütmis. Tunnistab, et oli ülekiirus 100, politseist läks ka mööda, oli 94 või midagi, aga mitte 150, autode vool oli seal palju. Politseiametnik ütles, et tema tahavaatepeeglist nägi, et valge auto kirjeldusega aga tegelikult oli tema auto ees, läksid koos, olid kõik samas reas, politseinik oli samas reas. Üks teine auto aga läks temast mööda, kuldne auto, nii kui see kuldne auto kihutas sealt mööda, nii läksid paralleelselt politseiniku taga olev auto ja siis tema, läksid kõik politseinikust mööda ja kuna teised panid ees minema, siis politseinik võttis nagu tema kohe vahele. Politseiauto kiirus oli väiksem. Kiiruse näidu võis anda see kuldne auto, sest tema paisutas kohe mööda. On mõelnud, et see pruun kihutas mööda, tõmbasid sinna järgi ja selle pruuni kiiruse ta sai ja nüüd, kui tõmbas ise teise ritta, nägi ta nüüd teda, sellel hetkel kui ta teda nägi, oli see pruun juba ka hoo maha võtnud, tähendab kuldne. See pidurdas nagu hästi järsult ja tema siis tõmbas teise ritta, politseinik võib olla nägigi, et see valge, aga tema seda kiirust ei ületanud 150 km/h, neid tuli seal terve voor autosid ja oli samas reas kus politseinik ja vahel oli veel üks auto, tähendab oli kaks autot alguses, politseinik ei saanud kindlasti läbi akende vaadata tahavaatepeeglist, on ise nüüd proovinud vaadata, kas läbi kahe auto näeb kuidagi, võimatu, on väga heade silmadega. On varem karistatud kiiruse ületamise eest ja alati kui on süüdi olnud, pole olnud enne kohtuvaidlust, kuna on alati süüdi olnud kui on olnud kiirus, on selle vastutuse endale võtnud alati ilma ühegi pretensioonita. On tasunud oma trahvid, pole ühtegi võlglast, kõik oma karistused on võtnud, aga seekord ei ole süüdi, sellepärast on ka praegu kohtuvaidlus. Politseisõiduk oli eravärvides Škoda, kõik läksid tast vaikselt mööda, ta sõitis vaiksemini kui oli lubatud. Ei oska öelda täpselt, kui kaugelt seda märkas, aga päris mitu kilomeetrit enne kui vilkurid tööle pandi, seal oli üks sild, päike paistis kogu aeg nagu nende suunalt ja see autotolm või lumetolm oli ka seal üleval, aga paar km enne seda ja siis sõitsid vaikselt taga ja autod läksid mööda, läksid kõik mööda. Sõitis paar kilomeetrit taga, teades, et ees on politseiauto. Seal oli lubatud sõidukiirus 100, muutus just 90ks. Teadis, et lubatud suurim kiirus oli 90, püsikiirusehoidja oli 100 peal, tuli 100ga, aga kuna autod ees sõitsid ka sama vooluga, siis unustas selle lükata ümber 90 peale, 100 võis olla, 94-96, midagi sellist. Näidiku peal oli 96 või midagi, see valetab ka, talverehvid väiksemad, autod ees ei võtnud seda kiirust maha. Sõitis, oli politseiauto, kaks autot veel ja siis kui politseiauto jäi väga vaikseks, siis läksid mööda, oli viimane inimene enne, kui stopp märguanne anti, politsei sõitis ütleme siis 80ga. Sõitis paremas reas ja üks pruun või tähendab kuldne auto sõitis mööda ja siis võttis ka selle kuldse auto sappa, ta pidurdas, läks siis üks auto veel, politseiauto vahele jäi veel üks auto, läks sellele sappa, see kuldne pani politseist mööda, tuli politsei taga, pani mööda, läks ise ka mööda, siis pani politsei vilkurid tööle. Tõmbas sappa tagasi ja siis otsustas uuesti minna, sest siis oli juba 80 või midagi sellist, võttis end ees olevale autole sappa, ees olev auto läks ka politseinikust mööda, ta ei läinud üksi sealt mööda. Veel vaatas, teadis, et see on politseiauto, sõites vaatas ka talle otsa ja vaatas temale ka otsa ja pani vilkuri tööle. Politsei ütles, et sõidukiirus oli 147 või 150, midagi sellist seal paar km, ütles, et oli selles reas, no ei ole ja politsei ütles, et ta ei viitsi siin vaidlema hakata. Ei tahtnud sinna protokolli allkirja ka panna, aga oli sunnitud, oli natuke juba närvis ka, vaidles, tegelikult ei olnud, nad ise nägid, et teised autod sealt kihutasid mööda. Pani selle allkirja alla, sai sealt tulema. Istus oma sõidukis, protokoll vormistati akna taga, tütarlaps äkki tegi seda. Kiiruse näitu ei näidatud, soovis näha, tahtis näha videot ja kõiki. Ei ole kirjutanud, et ei soovi näha, loomulikult soovis, soovis kohe, hakkas nendega vaidlema, tegelikult vaidlus kestis ikka paarkümmend minutit. Protokolle lihtsalt korra vaatas, tegelikult seal oli selline pingeline olukord üleval, sõna-sõnalt seda ausalt läbi ei lugenud, nad seda videot ei tahtnud näidata, see suruti lihtalt kätte ja kogu lugu. Küsis 4 tütarlapse käest, kas te nägite, mis auto see nüüd tegelikult mööda sõitis, see oli teine auto, ütles neile ka, et seal oli kuldne, tütarlaps ütles, et tema ei näinud midagi, sinna see asi jäi. Siis olid juba pinged õhus, anti see protokoll kätte, sai edasi liikuda. Pani kiirusmõõturi kasutamise protokollile allkirja, nad ajasid selle olukorra nii pingeliseks, see meesterahvas oli veel, tal oli see irve näo peal, jube ülbe, naisterahvaga veel sai rääkida. Naisterahvas ütles, et tema ei tea, andis talle selle, pani allkirja aga pingeliselt küsis, tahtiski näha tegelikult seda mõõteaparaati ja seda videot, nad ütlesid, vastasid eitavalt selle peale, nad ei laskunud oma autosse. Tavaliselt kui on jäänud kiirusega vahele, on istunud seal autos, talle on näidatud, tutvustatud kõik ilusti. See protsess on olnud palju ilusam, kui see antud olukord, mis seal oli, ei saanud auto ustki lahti teha, korra tegi lahti, tahtis välja tulla, suruti see autouks kinni. Ei tutvustatud mitte midagi, allkirja sooviti saada ja kogu lugu. Protokoll oli mapi vahel, kuna see tegevus toimus kõik õues, lihtsalt see suruti aknast sisse, et allkiri on vaja siia panna, rohkem mitte midagi. Pabereid oli mitu, sellist asja, et loe läbi, ei olnud, just nagu pingestas, et tahab seda ise, keegi talle kuskilt ei näidanud, tavaolukorras on alati näidatud, seletatud, on süüdi olnud ja ongi vastutanud oma tegude eest. On jäänud 10 korda elus võib olla vahele, aga see antud olukord, kus oli kõik teistmoodi ja teab, et ei kihutanud sellise hooga ka veel. See politseinik oli üleolev, politseiga vaielda, kuskile puuri minna, ei tahtnud antud olukorras, see meesterahvas surus ennast vahele, oli meeldivam selle tüdrukuga rääkida ja see allkiri tuli sinna jah niimoodi. Sellist asja, et ei soovi näha, loeb praegu esimest korda siit, sellist asja just tahtiski näha, seda just neile tegelikult ütles päris mitmeid kordi, võib olla 5 kindlasti, tema ütles, et tema vaatas üle õla. 2 sõidukit oli politsei taga, tema oli kolmas sõiduk politsei taga, sõitsid pikalt, kas see oli Jägala sild, üle mingist sillast sõitsid, siis oligi see, et päike tõmbas nagu ära, muidu oli päike seal, lumi tuiskas, antud teeolud olid ka sellised, et sellise kiirusega ei saanud, hull auto, mis tagant tuli, ta kiirendas, ta tuli ka vist sillast alla, ta kiirendas, kiirendas neist mööda ja siis kohe pidurdas, hakkas ise ka rida vahetama koos ees olevaga, siis see, kes kiirendas, kes alguses tema ees oli, nemad panidki politseist mööda, tema tõmbas siia taha ja siis kohe kui nemad panid mööda, läks tema taga, tema ees olev auto ka mööda ja siis läksidki niimoodi kõik ja siis võttis politsei tema, tema oli viimane, politseiauto ees olid ka veel autod. Oli politsei taga kolmas, kaks oli tema ees, on seda kogu aeg väitnud ja teab seda täpselt, teab mis autod isegi olid margi pealt, pole ühtegi korda öelnud, et politseiauto taga oli kolm. Kui teises reas oli, oli vahe politseisõidukiga paarsada meetrit, 100, 200 meetrit, ilmastikuolud ei olnud ka head, tee peal oli lumi, autode taga see lumi tuiskas ja päike paistis. Ei mäleta, mis sild see oli, kuldne auto tuli niimoodi ülevalt alla, ühe silla juurest ta tuli ja kilomeeter peale seda silda äkki talle anti peatumismärguanne. Kuldne auto pidurdas, nii kui nägi politseiautot, siis tõmbas tema ja ees olev auto siia taha nagu samasse ritta ja siis tõmbas kõik sõitsid lõpuks politseist mööda, politsei võttiski tema, oli viimane, kes läks politseist mööda. Vaatas veel politseid, nad nii vaikselt 80ga võib olla sõitsid, kohe andsid märguande, nii kui vaatas neid, nii kui nemad teda vaatasid, kohe andsid märguande. Oli viimane, see on täitsa enneolematu olukord. Seletas neile, kuidas, nemad ka, et me üle õla vaatasime, tema pidi siis süüdi jääma, kellegi teise karistust peab kandma, täiesti kellegi teise süüdistus, ei peaks üldse siin istuma, ei oleks seda protokolli ka pidanud olema. Kuldne auto pidurdas ja läks politseist mööda, nii kui see pani mööda, pani tema mööda, pani suunamärguande sisse, oli nagu keskel ja siis pani tema ees ka veel niimoodi, ees olev auto tõmbas veel nagu tegelikult ette, ta nägi ka, et see kuldne läheb mööda, et ta tõmbab siia taha, see kõik käis nagu niimoodi. Politseinik oleks pidanud ka seda teadma. See 141 ei ole mitte kuidagi tema kiirus, püsikiirusehoidjaga sõitis, see on ulmenumber. Vormistamine oli õues, vormistamise ajal tüdruk seisis tema auto kõrval. Küsis ilusti, et kuidas te teda saite näha, tema ei olnud ju, tütarlaps ütles, et tema ei näinud midagi. Kaks politseinikku olid autos, meesterahvas, kes kandis ka prille, päike paistis ja siis tütarlaps seal kõrval, tema ei näe, tema ütles ilusti, tema ei näinud, temaga oli meeldiv rääkida, tema andiski dokumendid, pani need allkirjad, sai nagu ära. Mapp oli kinni niimoodi, seal oli nagu tuul ka tegelikult, et siia on vaja allkirjad panna ja pani need allkirjad ära 3 tükki ja kogu lugu. Kui ei oleks allkirju andnud, siis oleks teda kuskile, ei tea, kuskile arestikambrisse viinud. Seal oli mingi jutt ka tegelikult, ei tahtnud anda allkirja, ei olnud süüdi, see meesterahvas ütles, et siis peab temaga kaasa minema. Ei oleks olnud võimalik politseinikku veenda, et ei olnud tema, meesterahvas 5 oli raudselt, vot niimoodi pressis, see naisterahvas, tema oli hästi rahulik, küsis veel naisterahvalt, temaga andis rääkida, tema ütles, et tema ei näinud, kaks politseinikku räägivad ka veel omale vastu, see oligi niimoodi, ei oska midagi öelda, ei vaidleks siin, kui oleks süüdi olnud, on alati oma tegude eest vastutanud. Kuldne auto ikka pidurdas normaalselt niimoodi, et pani tema ees olevast autost ka veel mööda, ta pani suuna sisse, ees olev auto ka nagu tõmbas kohe, ta pidurdas ju, ta võiski tulla seal äkki 120-130ga, sõitsid ühel pideval joonel, sest tuiskas ka ja olid pikivahed ka 50 meetrit. Seda Škodat kui politseiautot tunneb väga ilusti ära, seal on nii palju, seal on see antenn ja see politseiauto, seda tunneb ära, politseiauto on politseiauto, selle Škoda tunneb ilusti ära, tal on natuke teistmoodi need politseiautod. Seda oli kaugelt näha, et politseinik. Protokolle vormistas naisterahvas, toetas katuse peale, kirjutas, temal autost välja ei lastud tulla, võib olla selle epideemia pärast, täpselt ei tea, mida ta seal vormistas, ei näinud. Ei ole kindel kas vormistas kõik dokumendid, see meesterahvas äkki tõi need dokumendid, aga kirjutas naisterahvas, katuse peal kirjutas, suhtles meesterahvaga pingelisemalt, aga naisterahvas kirjutas, naisterahvas andis ka talle. Ise kirjutas selle, mida ta nagu asjast, siin on ütlused antud, rohkem ei kirjutanud midagi, roosale protokollile, et sõitis politseiautost mööda kuskil 94 km/h, sai peatumismärguande, ei ole sõitnud 141 km/h, on protokolliga tutvunud, küsis veel, kas peab siia veel midagi pikemalt kirjutama, see nagu seda meesterahvast üldse ei huvitanud, neid huvitas ka, et tema allkiri kätte saada. Kirjutas oma autos rooli taga olles. Oma autost ei väljunud tahtis väljuda, aga ei lastud välja. Tunnistaja J T selgitas, et sõitsid too päev Tallinn-Narva mnt-l eravärvides politseisõidukiga suunaga Narva poole. Jõelähtme kandis oli nende kõrval halli värvi Xxxx, mis vaikselt sõitis neist mööda. Alguses oli tagapool kui teda märkas, 20-30 meetrit, tema kiirus ei olnud nii palju erinev nende sõidukist, et oleks huvi pakkunud, vaikselt ta jõudis kõrvale ja siis märkas, et kiirusemõõteseadme tabloole tekkis suurem number, 145, kohe seda ära ei fikseerinud kuna tahtis veenduda. See oli suunaga tagantpoolt lähenemas, et veenduda, kas tuleb mõni sõiduk sealt suurema hooga. Sõitsid esimeses reas, vaatas küljepeeglist taha, vaatas, et tagant tuleb suurema hooga üks heledam sõiduk ja siis veendus, et ta liigub teistest sõidukitest silmnähtavalt kiiremini. Siis vaatas uuesti kiirusenäidikut, et fikseerida kiirus, sai fikseeritud 141, kui õieti mäletab ja siis juba mõne hetke pärast oli see sõiduk jõudnud järgi neist möödasõitu teostavale Xxxxile, mis reastus nende ette. Siis see sama valge Xxxx sõitis nende kõrvale, vaatas sõidukisse ja siis sõitis vaikselt mööda, peale seda andsid peatumismärguande. Sõiduk peatus peale Jägala viadukti suunaga Narva poole ja pöördudes juhi poole, selgitades peatamise põhjust, ütles isik kohe, et tema nii kiiresti ei sõitnud, tema sõitis vaid 99 km/h. Küsisid isikult dokumenti, et tuvastada, kes ta on, pöördusid oma sõidukisse, et teostada taustakontrolli, vaadata, kas tal on juhtimisõigus olemas, sõidukit kontrollida ja läksid sõiduki juurde tagasi. Põhjendasid veelkord, miks peatasid, kuidas kiiruse said. Siis isik ütles, et tema sõitis hoopis 96 km/h. Selgitasid, et kuna rikkumine on suur, lg 3 kiirus, kiiruse ületus tiheda, suure mnt peal ei ole mõistlik ja peavad tegema menetlustoimingud ja alustama väärteomenetlust. Läksid sõidukisse, isikult sai ka küsitud, kas ta soovib tabloo näitu näha, fikseeritud kiirust, ütles, et tema seda näha ei soovi, et tema läheb nagunii kohtusse sellega, tema oma juhtimisõigusest uuesti ilma ei jää, teavitas ka, et tema on helistanud jurist Sirgile ja temaga juba konsulteerinud. Tegid autos oma toimingud ära ja siis materjale tutvustades isik lõpus jäi seisukohale, et tema sõitis hoopis 94 km/h. Tutvustasid materjalid ära ja siis lasid tal sõitmist jätkata. Sõiduki sõidukiirus fikseeriti enne Jägala viadukti. Peatasid peale viadukti, sest ta võttis kõrval olnud sõiduki pärast hoogu maha ja see võttis lihtsalt aega, et jõuaks neist mööda ja et saaksid anda peatumismärguande. Oli sel ajal sõiduki juht. Nende taga sõitis üks rekka 100 meetrit tagapool ja rekkast tahapoole ei näinud, kas seal oli veel midagi. Selle veoauto ja politseisõiduki vahel rohkem sõidukeid ei olnud. Mingi hetk sõitis sealt mingi suurema kiirusega üks sõiduk mööda, oli kollakat värvi, aga kas ta oli kuldne või mis värvi ta täpselt oli, seda ei oska öelda. Ta sõitis peale seda, kui olid juba peatanud rikkuja. Isik näitu näha ei soovinud, ütles, et tema läheb niikuinii kohtusse vaidlustama, et tema seda näha ei soovi ja sai ka fikseeritud kiirusemõõturi kasutamise protokolli, et isik ei soovinud näitu näha. Vormistas ise selle kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, võttis ka allkirja protokollile kuna ise koostas, siis ka tutvustas talle seda. 6 Tutvustas kõik järjest kus, mida kirjas on, kõik tehiolud, kõik sai tutvustatud isikule ja siis küsitud, kas tal on märkusi selle kohta. Seda ei mäleta, kas sinna midagi kirjutas, aga allkiri sai võetud peale seda, kui oli protokoll tutvustatud. Vormistama läksid oma sõidukisse ja rikkujal palusid oma sõidukis oodata kuna oli viiruse aeg ja töökorralduslikult ei tohi oma sõidukisse kedagi võtta. Mõõtmist protokollis ise, üleval on allkiri, eraldi ei kirjutanud, et seda mõõtmist protokollis, on mõõte teostaja ja siis mõõtja allkiri lõpus. Kiirus fikseeriti enne Jägala viadukti, Tallinna pool Jägala viadukti. Ei oska seda öelda, kas see on
3. kilomeeter, tol hetkel sai kaardi pealt vaadatud, ei oska öelda, kuidas need kilomeetrid seal tee peal jooksevad. Fikseeritud on ainult mõõte teostamise koht, täpsemalt ei ole, suund Narva poole. Kui materjalid valmis said, siis tutvustas seda, mida ise koostas, ehk siis kiirusmõõte kasutamise protokolli ja siis menetleja, kes alustas väärteo menetlust, tutvustas väärteoprotokolli. Juht väitis algusest peale, et see tema kiirus ei ole ja selles osas oli vaidlus. Tutvustamisel seisid rikkuja sõiduki juhi ukse kõrval, aken oli alla lastud ja selle kaudu tutvustati. Juhil sõidukist väljuda ei keelanud, isik ei avaldanud ka soovi sõidukit väljuda. Kui isik oleks soovinud näiduga tutvuda, oleksid andnud talle maski, läinud sõiduki juurde, avanud sõiduki ukse, kust ta sisse vaadates juhi uksest, kõrvalistuja uksest on kiirusemõõteseadme tabloo ilusti näha, kus ta saab sellega tutvuda ja kui ta soovib lähemalt tutvuda, siis oleks saanud alati pildi teha. Pardakaamera töötas ka. Pardakaamera salvestisega on selline asi, et too päev õhtul läks kiireks, ei jõudnud õhtul vahetuse lõpus enam videot välja võtta ja kui järgmine päev alustas õhtul, tahtis video välja võtta, siis nende eravärvides sõiduk oli viidud töökotta, kus ta läks vahetusse uue sõiduki vastu ehk siis ei olnud enam võimalik seda videosalvestusseadet saada. Sellel ajavahemikul, kui märkas suuremat kiirust tagant kuni peatamiseni möödus üks sõiduk, koos rikkujaga kaks. Üks oli see sama Xxxx, mis vaikselt mööda liikus enne kui kiirus sai fikseeritud. Kuldne läks hiljem mööda. Rekka oli kohe nende taga, ei oska öelda, kumb enne mööda jõudis. Autos olnud salvestusseadmed on riigi vara ega see ei ole kellegi isiklik vara, sõiduk läheb tagastamise, siis läheb ka seal olev varustus tagastamisele. Seda ei tea, kuhu ta edasi läks aga tavaliselt nad lähevad Rahumäele, kus teostatakse politseiseadmete mahavõtmine ja sealt edasi lähevad nad tõenäoliselt müügiplatsile. Rahumäel asub Siseministeeriumi infotehnoloogia osakond, võimalik, et neid andmeid on võimalik tagasi saada. Ei tekkinud mõtet, et kuskile salvestise kohta mingi päring saata, et seda videot oleks vaja. Koha peal ei saa midagi näidata, ei ole sellist tehnilist võimekust, et nendes sõidukites koha peal videosid näidata. Kui on juhtumeid, et on kutsutud videot vaatama, siis tõenäoliselt on olnud tegemist liiklusjärelevalvekeskusega, kellel tõesti on võimalus näidata sõidukis videosid, aga tavalistel jaoskonna sõidukitel ei ole seda võimekust, eriti vanematel autodel, kus kohe seda videot näidata. Seal oli väike pardakaamera peegli taga, millel ekraani ei ole. Ei märkinud videosalvestise kohta, seda videosalvestist ei võtnud välja ja hiljem ei olnud seda ka võimalik saada, tol hetkel ei näinud vajadust, et oleks vaja see videosalvestis välja võtta. Hiljem õhtul jaoskonna läks kiireks, koha peal seda välja võtta ei saa, tööd on vaja teha, ei olnud mõistlik kohe sõita jaoskonda, et seda videot võtta. Õhtul läks kiireks, seda videot ei saanud, ei olnud enam aega võtta, tahtis kohe puhkama minna ja järgmine päev, kui mõtles, et kui võtaks selle video ikkagi välja, oli sõiduk juba ära viidud ja ei tulnud selle peale, et teostada järelepärimine kuskile, et see video kätte saada. Takka järgi mõeldes mõtlesid, et äkki sellest videost võib mingit kasu olla, iseenesest tagant vaatekaamerat seal ei ole, mis näitaks seda, millised sõidukid sealt tulid, seal on ainult ettevaatekaamera, kus oleks tõesti näinud seda kiirust ja, et see Xxxx sõitis neist mööda, peale teda tuli valge Xxxx. Tõenäoliselt oleks kaamera peale jäänud need autod, kes neist mööda sõitsid, aga koha peal isik ei väitnud kordagi, et keegi oleks temast eespool kiiremini sõitnud. Tunnistaja G L selgitas, et teostasid liiklusjärelevalvet Tallinn-Narva trassil, täitis sellel hetkel teenistuslehte, kui paariline juhtis tähelepanu tablool olevale sõidukiirusele. Pööras tahavaate aknasse, et vaadata teises reas olevat sõidukit, mis lähenes. Kui sõiduk kohakuti jõudis, siis selleks hetkeks ta oli sõidukiirust oluliselt vähendanud, vaatas neile autosse, naeratas ja reastus siis ümber esimesse ritta nende ette, rohkem ei mäleta. Mäletab, et tutvustas isikule väärteoprotokolli. Kiiruse ületamine oli enne Jägala silda, peatamine peale Jägala silda. Kui 7 vaatas taha, siis teises reas ei olnud sõidukeid, samal hetkel oli nende kõrval sõiduk aga ei mäleta kahjuks. Oli väärteoprotokolli koostaja, kiiruse näitu ei tutvustanud, kuid küsis, kas ta soovib näha, isik näha ei soovinud. Kahjuks ei mäleta kas küsis seda ühe korra või korduvalt. Isik vaidles kiiruse ületamisele vastu, ei tunnistanud ja oli nende suhtes üleolev. Ei mäleta kas isik andis selgitusi, mäletab vaid seda, et isik korduvalt väitis, et tema kiirust ei ole ületanud. Isikute nimed jäävad meelde, ei oska öelda, kuidas täpselt ta meelde jäi, aga enamus nimedest jäävad meelde ja näod. Materjali ei ole näinud peale koostamist ja võib väita, et paaril korral peale seda antud juhtumit on nimi läbi käinud. Kui kohtusse kutsuti, selgitati seoses millise juhtumiga, oli juttu ka Raimond Kuke nimest. Nimi võib olla teada sellepärast, et sellest on räägitud seoses kohtuasjaga, kui nägi nime seal, siis kohe meenus ka, et antud situatsiooniga oli see isik seotud. Tahavaate aknasse vaadates kahjuks ei mäleta rohkem sõidukeid peale valge Xxxx teises reas, mis nende poole liikus suurel kiirusel, ei oska öelda, mitu autot seal esimeses reas nende taga oli, aga teises reas ei mäleta, et oleks rohkem autosid olnud kui tema. Seal taga esimeses reas nende taga sõiduk oli, kui mitu neid oli ja kas oli tegemist veoauto või sõiduautoga, seda ei mäleta. Isik ei soovinud teha koostööd, oli väga selline negatiivselt meelestatud sellest, et talle peatumismärguanne anti ja ei oska öelda täpselt, mis sõnadega vestlus seal toimus ja kuidas oli. Mäletab tema poolset emotsiooni sellel hetkel, üleolev emotsioon nende suhtes. Räägib hetkel oma tunnete kohaselt, tundis, et tema suunas ollakse üleolev sellel hetkel. Vaidlemine kiiruse ületamise üle toimus nende mõlemaga. Väärteoprotokolli koostas ise, tutvustas isikule ise, isik istus autos, tema oli sõiduki kõrval ja tutvustas. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostas paariline ja tutvustas paariline. Menetleja roll on koostada menetlusalusele isikule protokoll, kus on käsitletud teemat, mille eest, miks ja millist, esitada süüdistus. Menetleja roll on koostada ainult väärteoprotokoll, roll võib olla ka tõendite kogumine. Kuna antud situatsioonist on mitu kuud möödas, siis ei mäleta milliseid tõendeid menetlejana kogus. Kas sõidukil ka videosalvestusseadmed olid, seda ei mäleta. Ei mäleta kas oli paarilisega juttu videosalvestuse olemasolust või asja juurde võtmisest. Teostab liiklusjärelevalvet igal vabal hetkel kui on väljas ja väljakutsetega ei tegele. Videopildi kasutamine tõendina on tavapärane, kasutatakse sageli kuna siis on videopildis konkreetselt antud olukorda näha paremini ja ka teistele arusaadavam, kui näed oma silmaga. Jääb vastuse võlgu, miks ei ole videosalvestist, ei oska öelda. Kas selle sõidukiga ka hiljem patrullis on olnud ei oska öelda, ei mäleta. Mäletab ilmastikuoludest, et teekate oli märg, sademeid ei oska öelda, rohkem ilma kohta ei oska anda vastuseid. Paariline juhtis peale kiirusmõõturi näidu tähelepanu ka teises reas liikuvale autole. Paariline nägi seda vasakult küljepeeglist. Hakkas menetlema ja ei olnud tunnistaja, sest esimesena märkas ikkagi paariline seda, tema mõõtis kiirust, fikseeris kiiruse, antud hetkel ka oli tunnistaja antud kiiruse ületamise suhtes. Kuna paariline oli kiiruse ületuse fikseerija ja teostas liiklusjärelevalvet, siis tegeles kiiruse mõõtmisega, siis ei saa olla selles rollis menetleja. Motopolitseinik, kes mõõdab üksinda kiirust, siis ta saab ise menetleda. Raimond Kuke riietest mäletab ainult tumedaid riideid. Talvejopega kindlasti tegu ei olnud aga kahjuks ei oska öelda, mäletab ainult, et riided olid tumedad. Auto marki, mudelit öelda ei oska, oskab öelda niipalju, et auto oli valge Xxxx. Politseiautost sõitis mööda ainult üks sõiduk, millal mööda sõitis, ei oska öelda, siis politseiauto liikus. Kas mingil hetkel sõitis seisvast politseisõidukist mööda mingisugust kuldset värvi auto seda ei mäleta. Dokumentide koostamise ajal istus Raimond Kukk oma sõidukis. Kuna antud hetkel oli viiruse levik ja patrullsõidukisse võtavad isikut väga erandjuhtudel. Näiduga tutvumiseks saanuks kas tulla nende sõiduki juurde, vaadata läbi akna või siis oleks teinud talle pildi ja näidanud talle. Sellel näidul sõiduki numbrit ei ole välja toodud, millisele sõidukile see kuulub. 100% veendumist isik niimoodi ei saa, et see on tema auto kiirus, mingi kahtlus võib siiski jääda, kuid politseiametnikuna ei näe vajadust inimesele valet näitu näidata. Kui paarimees pöörast tema tähelepanu näidule, siis kui ei eksi, oli näit
4. Ei mäleta kas sel ajal kui pöörati tähelepanu näidule, oli nende kõrval sõiduk või mitte. Mööda sõitnud sõiduki värvi või marki ei oska öelda. Vahetult enne menetlusaluse isiku sõidukit, mis sel hetkel juba nendega paralleelselt oli, enne seda sõitis antud sõiduk mööda, liikus teisel sõidurajal ja reastus ümber esimesse ritta. Menetlusalune isik oma sõiduki kiirust neile ei nimetanud. 8 Menetlusaluse isiku kaitsja jäi kaebuse juurde. Tegemist on lohaka menetlusega, lohaka toimikuga, osa, see kõige olulisem osa tõenditest on jäänud kogumata üldse. Mingid tõendid on nüüd justkui välja ilmunud, millele varem ei ole üleüldse viidatud või kui rääkida sellest õnnetust videosalvestisest, mis J T ütluste kohaselt oli olemas ja kaamera töötas, siis kiirusemõõteseadme protokolli on ta märkinud, et seda seadet üleüldse ei kasutatud. Juba politsei enda tõendite pinnalt on vastuolu tekkinud. Siis on tunnistaja G L, kes tegelikult justkui on menetleja, kes ei tee mitte midagi muud, kui koostab ainult väärteoprotokolli, osa menetlusmaterjali tutvustamist viis läbi tunnistaja T. Selles asjas oli justkui nagu kaks menetlejat, kaks politseinikku koos seda menetlust läbi viisid, mõlemad menetlejad on täna tunnistajad. Kohtupraktika ja seadusega on kõik korras ja menetleja võibki olla ühtlasi tunnistaja. Kui selline olukord tekib, et menetleja saab niivõrd olulise asjaolu vahetuks pealtnägijaks nagu on G L saanud taha vaadates ja väidetavalt Raimond Kuke sõidukit nähes, siis peaks kaaluma väga tõsiselt, et kas tal üleüldse saab olla selle asja menetleja või siis vähemalt tuleks tema ütlus kuidagi ka tõendina fikseerida. Vastasel juhul G Li ütlused ei suutnud küll veenda selles, et G L väga täpselt selle juhtumi asjaolusid mäletab ja paistab, et ta rääkis seda, mida parajasti oli vaja rääkida. Ei taha öelda, et G L luiskas, aga on kahtlus, et kui G L midagi nii konkreetset nägi, siis miks seda kuskil kohtuvälises menetluses ei ole esile toodud. Seda kõike ju tegelikult teades, et juht on kõike algusest saadik vaidlustanud, on politseinikke Indrek Sirgiga ehmatanud või hirmutanud, läheb igal juhul kohtusse, siis on täiesti elementaarne, et mingid tõendeid tuleks ju siis koguda. Praeguses olukorras, kus jäid kogumata kohtuvälises menetluses G Li enda ütlused, see videosalvestis, see materjali pakk, mis kohtuvälise menetleja poolt lukku läks, sisaldab ainult vastuolulisi tõendeid. Ühelt poolt T ütlus selle kohta, et Raimond Kuke auto oli see, mida tema kiirust ületava sõidukina tajus ja teiselt poolt Raimond Kuke ütlused selle kohta, et tema ei ole kiirust ületanud, sõitis kiirusega 94 km/h ja kohtus antud ütluste kohaselt võis see nö kiiruse ületaja olla mingisugune teistsugune auto, kuldne auto. T ütlustest tuli ka välja, et mingi kuldne auto oli sündmuskohal, aga seda siis oluliselt hiljem, siis kui juba vormistati materjale. Lõppkokkuvõttes olemasolevate tõendite pinnalt on väga keeruline kui mitte võimatu öelda, et millal see kuldne auto sealt mööda sõitis. Oleks see videosalvestis, siis oleks tõenäoliselt asjad oluliselt selgemad ja lihtsamad. Võib küll öelda, et on G Li ütlused, aga tundub, et G Li ütlustesse tuleb vähemalt kriitiliselt suhtuda sellepärast, et kummalisel kombel G L tegelikult ei mäleta mitte midagi muud, kui ainult seda fakti, et paluti pöörata tähelepanu numbrile ja tagant lähenevale sõidukile ja, et see sõiduk oli valge Xxxx, mis on väga mugav meelde jätta, aga kõike muud G L enam ei mäleta. Tegelikult ei mäleta ka seda numbrit, mis seadme peal oli kuvatud, ütles, et see on 140 aga 140 ta siiski ei olnud, seal numbriline näit oli midagi muud. Selles asja kogutud tõendid on vastuolulised, kohtuvälisel menetlejal oli võimalus neid vastuolusid ka kõrvaldada sellise kaaluka tõendiga nagu videosalvestis, aga seda pole tehtud ja neid vastuolusid KrMS § 7 lg 3 kohaselt ei tohiks tõlgendada menetlusalusele isikule kahjulikult, vaid pigem siis tema kasuks. Teine küsimus, mis on tekkinud, et kas see mõõtmise protseduur üleüldse on õiguspärane, vastab mõõtemetoodikale. Mõõtemetoodika on kehtestatud vabariigi valitsuse määrusega 2011 a, nr 78 „Nõuded kiirusemõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ ja nimetatud määruse § 8 p 2 ütleb, et sõidukiirust ei ole lubatud mõõta peeglilt. Võib diskuteerida selle üle, kas kiiruse mõõtmine on olnud see protsessi osa, mis seondub nö nupule vajutamisega ja selle mõõteseadme kiire liikumisega edasi-tagasi või on see mõõteprotsess ikkagi natukene pikem osa. Lasermõõtja puhul tõenäoliselt saab võib olla rohkem rääkida sellest, et kui see kiir on edasi-tagasi ära liikunud, et siis on selge, et sealt ühe konkreetse sõiduki pealt on tagasi peegeldunud aga radarmõõtjate puhul on see natukene keerulisem, tootja nimetab seda jälgimise ajalooks ja see koosneb kahest komponendist, ühelt poolt on doppleri signaali liikumine peegeldusobjektilt aga teine komponent on veel olulisem, on selle kiiruse lainepikkuse peegelduse tulemusena saadud numbri interpreteerimine ehk siis omistamine mingisugusele konkreetsele sõidukile. Seda sõidukite faktilist ja füüsilist liiklemist kuskil teelõigul tuleb jälgida, tõlgendada ja selgitada, miks see aparatuuri tekkinud näit tuleb omistada just konkreetsele sõidukile. Tundub, et selle kõige nö usutav ja jälgitav tegemine tahavaatepeegli kaudu juhi poolt sellele, tähelepanu peaks olema suunatud auto juhtimisele. 9 Politsei karistab inimesi, kes hoiavad sõidu ajal telefoni käes ja siis on meil kuskil tänava peal liikluspatrullid, kes vahivad peeglisse, üritavad sealt täpselt aru saada, kuidas kuskil mingisugune sõiduk liigub, kas ta liigub teistest kiiremini või mitte kiiremini. Kahe aspektiline asi, ühelt poolt kui vaatab ainult hetkeks, et ei kaota valvsust liikluseohutuse üle, siis võib küsida, et mida ja kui täpselt ta nägi, kui ta jääb seda sõidukit seal täpsemalt silmitsema, et aru saada, kas see korraks nähtud sähvatus on ikkagi õige sõiduk, siis paraku kannatab liiklusohutus. Samal põhjusel on võib olla ka see määruse kehtestaja ette näinud seda, et vähemalt seda määrust tõlgendades peaks asuma seisukohale, et peeglilt mõõtmine ei ole üht või teistpidi lubatud, ei ole lubatud selle mõõteseadme suunamine sinna peeglisse, ei ole ka lubatav vähemalt juhi poolt nö mõõtejärelduse tegemine läbi tahavaatepeegli. Selleks ongi kõrvalistuja ja selleks oli ka antud juhul justkui G L olemas, aga tekib küsimus, et miks G L oma väärtuslikku infot ei ole siis varem kuskil avaldanud. Mis omakorda viib mõttele, et kas tegelikult G L ikkagi seda kõike nägi nii nagu ta kirjeldanud on. Ei saa üle ega ümber ka kliendi poolt kohtus antud ütlustest, selgitas, et tegelikult naisterahvast politseitöötajaga oli suhtlemine küllalt hea, naisterahvas ütles, et mina ei tea mitte midagi, ma ainult koostan protokolli ja kõik. Kogu probleem oli rohkem J Tga ja seetõttu on põhjust arvata, et võib-olla G L siiski tegelikult ei näinud, vaid ta täitiski oma teenistuslehte. See on vähemalt kahtlus, mida ümber lükata pelgalt ainult G Li enda ütlustega on natukene problemaatiline, seda kõike vaatamata selle, et G L on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. See on igivana teema, et kui on menetlusaluse isiku ütlused, mis on vastuolus mõne teise tunnistaja või siis politseiametnikust tunnistaja ütlustega, et siis justkui öeldakse, et politseiametniku ütlused on rohkem väärt sellepärast, et esiteks on ta politseiametnik, riigi esindaja, eetiline jne, teda on ka hoiatatud aga menetlusalune isik ei ole hoiatatud. Menetlusalune isik ei ole süüdi selles, et seadus ei pane talle kohustust enda vastu midagi rääkida, ta ei ole süüdi selles, et seadus ei kohusta teda tõtt rääkima, aga tõendite pinnalt on menetlusaluse isiku ütlused samaväärsed nagu ka kõikide teiste isikuliste tõendite ütlused, pigem tuleb tõendite sisust aru saada, mis on õige, mis on vale. Selles väärteoasjas ei ole Raimond Kuke süü kiiruse ületamises tõendatud, täpselt ei tea, milline see sõidukite liiklemine seal politseisõiduki ümber oli. Raimond Kukk räägib ühte versiooni, politseinikutel on teistsugune versioon, kolmandat tõendit, mis selle kahe versiooni vahelised vastuolud kõrvaldaks täna ei ole, kuigi oleks võinud olemas olla. Sellises olukorras, kus need tõendid on vastuolulised ja neid vastuolusid sisuliselt tegelikult kõrvaldada muude tõenditega ei ole võimalik, siis tuleks väärteomenetlus lõpetada. Seda ka kohtult taotleb, et kohus lõpetaks väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. On teadlik sellest, et kiiruse mõõtmine on järelevalvetoiming ja see ei ole probleem, rääkis tutvustamisest, menetlusdokumentide tutvustamine võiks olla nagu menetleja kohustus. Kaks inimest tegelesid menetleja ülesannetega. Kohtuvälise menetleja tunnistajate ütluste riimumise osas nii optimistlik ei julge olla sellepärast, et need ütlused riimusid üksnes väga kitsas diapasoonis kogu selle sündmuse sees ja riimusid nad ainult selles osas, et teises reas lähenes valge Xxxx. Igas muus osas need ütlused, kas ei riimunud või siis tunnistaja G L lihtalt ei mäletanud asju. Siin täiemahulisest riimumisest rääkida päris ei saa. Tänu sellele on küsimus ikkagi jätkuvalt üleval, et mis politseisõidukist tagapool toimus, kohtuvälise menetleja esindaja ütles, et J T ütlustega on tõendatud, et seal sõitis veoauto, jah see võiks olla tõendatud juhul kui J T ütlused 100% tõesteks lugeda ja omada veendumust, et J T mäletas kõike täpselt nii nagu asjad toimusid. Paraku veoautost ei räägi klient midagi, ega ei räägi ka G L. Seega see veoauto seal võis olla, aga seda võib olla ei olnud seal. Menetlusaluse isiku enda ütluste vastuolud on välja toodud, arvab vastupidiselt, et need ei ole vastuolud, klient on äärmiselt emotsionaalne ja paljusõnaline seda sündmust edasi andes, mis mõnes mõttes on ka arusaadav ja tõepoolest möönab, et see kuldne auto muutus korraks pruuniks aga need vead, need sõnavääratused korrigeeris menetlusalune isik koheselt ära. Selgitas, et tema oli politseisõiduki taga kolmas sõiduk, see tekkis juba istungi käigus küsimus, et palju neid sõidukeid seal oli 2 või 3, see vastuolu sai ka protokollitud selgeks. Seal oli politsei ja menetlusaluse isiku auto vahel 2 sõidukit. Möönab, et menetlusaluse isiku ütlused on paljusõnalised ja suhteliselt keeruline on võib olla sealt saada õiget pilti, mis seal siis tegelikult juhtus aga mulje on see, et kiirust mõõtnud politseiametnik võis eksida selle näidu omistamises konkreetsele sõidukile, tagapool oli ikkagi tihedam liiklus 10 kui ainult üks rekka. Et see nii võis olla, ilmneb ka emotsioonidest, mida menetlusaluse isiku sõnavõttudest ja ka väidetest seal samas sündmuskohal paistab. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et Raimond Kukk on selle väärteo toime pannud ja tegu on tõendatud väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega. Juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamine ei ole menetlustoiming vaid see on haldustoiming ja seda võib taha ka tunnistaja, seda mõõtmist teostanud ametnik. Kiirust ei mõõdetud peeglilt, tegemist oli statsionaarse seadmega politseiautosse paigaldatud kiirusemõõteseadmega ja lihtsalt siis läbi peegli on mõõtja andnud hinnanguid, saanud veendumuse selles, et millise sõiduki kiirust statsionaarselt paigaldatud kiirusemõõteseade mõõdab. Tunnistajad politseiametnike näol andsid omavahel riimuvaid ütlusi nii selle kiirusemõõteseadme, kiiruse mõõtmise teostamise kohta, mis ei lähe kuidagi kokku menetlusaluse isiku poolt antud ütlustega, kelle väitel ületas kiirust mingi väidatav kuldne sõiduk, mis liikus alla kuskilt viaduktilt ja sõitis kõigist hooga mööda. Antud hetkel on mõlemad politseiametnikud kinnitanud seda, et kiiruse mõõtmine toimus enne Jägala viadukti ja sõiduk peatati alles peale viadukti. Tunnistaja ütluste näol ei leidnud kinnitust ka see väide, et menetlusalune isik oleks pikalt sõitnud järgi politseisõidukile ja, et seal oleks veel mitmeid sõidukeid vahel olnud, nagu J T ütles, et siis nendest taga pool liikus, sadakond meetrit tagapool liikus veoauto ja rohkem sõidukeid peale teises sõidureas liikuva menetlusaluse isiku tema ei näinud. Samamoodi andis menetlusalune isik ütlusi selle kohta, et kus ta siis täpsemalt liikus ja tegelikult need ütlused olid ka vastuolulised, kord oli politseiauto ja menetlusaluse isiku vahel 2 sõidukit, siis oli 3 sõidukit, kord oli kiirust ületav auto pruuni värvi, kord oli kuldset värvi. Menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud kiiruse ületamise eest ja juhtimisõiguse on ta tegelikult tagasi saanud 12 päeva enne uue ja raskema rikkumise toimepanemist. Seetõttu leiab, et kohtuvälise menetleja määratud karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol 6 kuuks on täiesti põhjendatud kuivõrd see toob kaasa ka menetlusalusele isikule kohustuse Transpordiametis sooritada juhtimisõiguse taastamiseks teooriaeksam. Jääb otsuses toodud seisukohtadele ja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva ja kohtuistungil vaadatud kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Raimon Kuke juhitud sõiduki Xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 30.11.2020 kella 12:17 ajal mõõtevahendit Stalker DSR 2X nr DP
5. 11 Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 141 km/h asulavälisel teel, kus menetlusalusele isikule oli

§ 15lg 1 p 1 kohaselt lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h.

Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 136 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 46 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti liikuvast sõidukist, mille kiirus oli mõõtmise hetkel 90 km/h ning mõõdetav sõiduk liikus samas suunas liikuva sõidukiga, mille kiirust mõõdeti. Mootorsõiduk liikus

1. sõidurajal pärisuunas lähenedes patrullautole. Mootorsõiduk jõudis järele pärisuunas ees liikuvale patrullautole ning samuti möödus kõrval sõidurajal liikuvast patrullautost. Menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et väärteo toimepanemine ei ole tõendatud, kuna kohtuväline menetleja on tuginenud aprioorselt politseiametniku J T ütlustele. J T ütlustele vastanduvad menetlusaluse isiku ütlused. Ilmselt on kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku ütlused lugenud vähem usaldusväärseks põhjusel, et menetlusalust isikut ei hoiatata teadvalt ebaõigete ütluste eest. Sellist vahetegu ei saa kaitsja hinnangul pidada siiski põhjendatuks, kuivõrd riivab menetlusaluse isiku kaitseõigust. KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama kriminaalmenetluses oma süütust. Sama põhimõte kehtib VTMS § 2 kohaselt ka väärteomenetluses. Kuna J T on olnud ühtlasi sõidukiirust mõõtnud isikuks, kelle poolt tajutu on fikseeritud ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis, ei loo kiirusmõõturi kasutamise protokoll iseenesest tõendi kvaliteedi suhtes mingit lisaväärtust. Kokkuvõtvalt on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, mille puhul tuleb kohtuvälisel menetlejal eriti põhjendada, miks ta loeb väärteo tõendatuks üksnes ühe isiku ütlustele tuginedes. Käesolevas väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsusest selliseid asjakohaseid põhjendusi ei leia. Seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kaaluda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõte kohaldamist, mille kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuivõrd kohtuistungil kuulati lisaks J Tle üle ka teine politseiametnik G L, leidis kaitsja ka seda, et kohtuväline menetleja ei ole tõendeid kogunud ja on jätnud olulise tõendi kogumata. Lisaks sellele riimuvad kahe politseiametnikust tunnistaja ütlused vaid väikeses osas ning G Li ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt. Lisaks sellele asus kaitsja seisukohale, et sisuliselt on rikutud mõõteprotseduuri ning juhul, kui G L tajus tõendamiseseme asjaolusid, pidanuks ta olema tunnistaja, tegelikkuses on aga mõlemad politseiametnikud osutunud menetlejateks. Kohus peab vajalikuks selgitada, et süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui ka õigustavate tõendite osas. Vastav kohustus tuleneb VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, millest tulenevalt ei tohi kedagi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Samamoodi kui kriminaalmenetluses, ei pea ka väärteomenetluses keegi oma süütust tõendama. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Tuleb nõustuda, et keegi ei ole kohustatud tõendama on süütust, aga see ei tähenda, et kui menetlusalune isik ennast väärteo toimepanemises süüdi ei tunnista või keeldub üldse asja kohta selgitusi jagamast, et siis justkui polegi ta õigusrikkumist toime pannud. Olenemata sellest, kas menetlusalune isik tunnistab väärteo toimepanemist või mitte, on igal juhul vaja asjas koguda ka teisi tõendeid, mis väärteo toimepanemist tõendavad. Seda on ka käesoleval juhul tehtud. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus 12 või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X nr DP019601, millise kohta on 15.01.2020 väljastatud taatlustunnistus nr TTRSS-20/
2. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt testiti seadet 30.11.2020 kell 07:30 ning seade oli töökorras ning seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Seejuures ei ole keegi kahtluse alla seadnud ka mõõtja pädevust. Väärteotoimikus on ka tõend selle kohta, et mõõtmist teostanud J T on läbinud laser- ja radarmõõtjate kasutamise koolituse. Menetlusaluse isiku kaitsja tegi etteheite kiirusmõõturi kasutamise osas, leides, et vastavalt 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §-le 8 ei ole punkti 2 kohaselt lubatud sõidukiirust mõõta peeglilt, millega on J T rikkunud mõõteprotseduuri, samuti ei tohiks mõõtja tuvastada kiiremini sõitvat sõidukit tahavaatepeeglist jälgides, kuivõrd sellega ohustatakse liiklust. Kohus sellise etteheitega ei nõustu. Menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt olevat politseiametnik öelnud talle, et ta nägi kiiruse ületamist peeglist. Ka kohtuistungil selgitas tunnistajana üle kuulatud J T, et ta tuvastas kiirust ületava sõiduki tahavaatepeeglist, nähes suurel kiirusel tagant lähenevat valget Xxxxt. Nendest ütlustest saab järeldada ka seda, et tunnistaja vaatas tahavaatepeeglisse pärast seda, kui kiirusmõõturi tabloole tekkis näit 145, mida ta ei lukustanud, kuid hiljem lukustas näidu 141, kui oli aru saanud, milline sõiduk sellise näidu andis. Ei menetlusaluse isiku ega tunnistaja ütlustest nähtu, et kiirust oleks mõõdetud peeglist. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub üheselt, et kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, mille nimetusest saab järeldada, et tegemist on sõidusuunda registreeriva radariga, mis on statsionaarselt paigaldatud politseisõidukile ja kahe antenni olemasolu tõttu võimeline mõõtma nii eespool kui ka tagapool liikuvate sõidukite kiirust ning samaaegselt on võimalik mõõta mitme erineva sõiduki kiirust. Kuna tegemist on sõidukile statsionaarselt paigaldatud radariga, ei ole võimalik sellega mõõta ei salongi tahavaatepeeglist ega küljepeeglitest, kuivõrd antennid asuvad väljaspool peeglite peegeldusala. Seega ei olnud J Tl võimalik tagant läheneva sõiduki sõidukiirust mõõta peeglist, kuivõrd tagumine radari antenn on nii või teisiti suunatud tahapoole, mitte ette peeglite poole. Tegemist ei ole kiirusmõõturiga Stalker II MDR, mida saab kasutada nii käest mõõtmisel kui ka paigaldada sõidukile. Kaitsja leidis ka seda, et läheneva sõiduki jälgimine tagavaatepeeglist on võrdsustatav eelmärgitud nõuete rikkumisena § 8 p 2 mõttes. Kohus ei nõustu ka selle väitega. Viidatud nõuded on kehtestatud kiirusmõõturile kui mõõteseadmele ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile, mitte politseiametniku nägemisulatusele ükskõik millises suunas politseiametnik parasjagu vaatab. J T ütlustest tulenevalt vaatas ta peeglisse selleks, et aru saada millise sõiduki kiirus tabloole ilmus ja ta tuvastas teisel sõidurajal liikuva sõiduki, mis liikus politseisõidukist kiiremini. Mingeid teisi sõidukeid ta lähenemas ei näinud kui mitte arvestada politseisõidukist aeglaselt mööduvat Xxxxit, kuid see Xxxx asus politseisõiduki kõrval, s.t radari tegevusulatusest väljaspool. Kohus leiab, et kiirusmõõturi tabloole ilmunud näit sai tekkida vaid politseisõidukist kiiremini ja politseisõiduki taga sõitva sõiduki kiiruse mõõtmisest, kuivõrd kiirus mõõdeti radari tagumise antenniga, s.t antenniga, mis on suunatud politseisõiduki taha. Arvestades seda, et Stalker tüüpi radar kasutab Doppleri sagedustehnikat, mille kohaselt toimub sihtmärgilt tagasi peegelduvas radarisignaalis sagedusnihe, mis võrdub sihtmärgi liikumise kiirusega radari suhtes, siis sai 13 mõõta vaid sellise sõiduki kiirust, mis jäi radari antenni mõõtealasse. Seega sai kiirusmõõtur mõõta vaid vahetult tagantpoolt lähenevat sõidukit, kuid ei saanud mõõta selle taga oleva teise või kolmanda sõiduki kiirust, kuivõrd signaal ei ulatu läbi lähima sõiduki, vaid peegeldub sellelt tagasi. Sellest tulenevalt sai kiirusmõõtur mõõta vaid kas esimesel sõidurajal tagant läheneva sõiduki kiirust või teisel sõidurajal tagant läheneva sõiduki kiirust, kuid ei saanud mõõta nende sõidukite taga liikuvate sõidukite kiirust. Kui J T tuvastas, et politseisõidukile läheneb teisel sõidurajal valge Xxxx, siis sai sellist tabloole tekkinud kiiruse näitu omistada vaid sellele sõidukile. Seejuures nägi ka tunnistaja G L teisel sõidurajal lähenevat valget sõidukit. Seega ei ole kohtul tekkinud kahtlust, et kiirusmõõturiga mõõdeti valget värvi Xxxx kiirust, milline sõiduk ka peatati. Väärteoasja materjalidest tulenevalt juhtis peatatud Xxxxt aga menetlusalune isik. Kaitsja on teinud etteheite ka selle kohta, et kui politseisõidukit juhtiv politseiametnik pidevalt tahavaatepeeglisse vaatab, kujutab ta endast liikluses ohtu. Kohus on seisukohal, et sõltumata sellest, mitu korda või kui kaua politseiametnik tahavaatepeeglisse vaatab, ei muuda see mõõtetulemust olematuks. Kohtu arvates ei ole tähtsust asjaolul, millised sõidukid samal ajal samal teelõigul liikusid, kuivõrd nende sõidukite kiirust ei mõõdetud. On ka ilmselge, et igaüks tajub teisi sõidukeid erinevalt ja vastavalt hetkele, mil mingi sündmus või olukord on vaataja jaoks oluline. G Li sõnul ei mäleta ta seda, millised sõidukid veel tagapool võisid olla, kuid kõrvalistuja kohalt taha vaadates ei näegi rohkem kui teist sõidurada ja sedagi vaid teatud ulatuses. Samal sõidurajal taga liikuja nägemiseks peaks hoopis vaatama parempoolsesse tahavaatepeeglisse, mis kõrvalistuja jaoks on suhteliselt ebamugav, kuivõrd on reguleeritud juhi järgi või siis istmel ennast ümber pöörama ja peatoest mööda kahe istme vahelt taha vaatama. Lisaks sellele oli G Li eesmärgiks näha lähenevat sõidukit, milline võis anda kiiruse näidu tabloole ja rohkem teda ei huvitanud, s.t puudus vajadus huvi tunda teiste sõidukite, s.h vahetult taga samal sõidurajal liikuva sõiduki vastu. Seega ei saa G. L ette heita, et ta ei tea millised sõidukid veel samas suunas liikusid. Küll pakkus see huvi politseisõidukit juhtinud J. Tle, kuivõrd kiiruse ületamise tuvastamisel peab ta hoolitsema selle eest, et õigusrikkuja peatada ja ise peatuda, tehes seda ohutult ja teisi liiklejaid takistamata, s.t J. T pidi sõidukijuhina liiklust ja liiklejaid jälgima ning arvestama. Kaitsja leidis, et menetlusalune isik selgitas, et temast möödus suurel kiirusel kuldset värvi sõiduk ja ilmselt mõõdetigi selle sõiduki kiirust. Menetlusalune isik selgitas pikalt ja emotsionaalselt kuidas kuldset värvi sõiduk mööda sõitis ja siis pidurdas, kuid menetlusaluse isiku selgitused kuldse sõiduki möödasõidu asukoha kohta olid laialivalguvad, küll sai nende selgituste lõppfaasis teha järelduse selle kuldse sõiduki sõiduteele ilmumise koha kohta. J T selgituste kohaselt möödus neist küll kollast värvi sõiduk, kuid see toimus pärast menetlusaluse isiku sõiduki peatamist. Seejuures selgitas J T ka seda, et kiiruse fikseerimine toimus enne Jägala viadukti, kuid menetlusaluse isiku sõiduk peatati pärast viadukti, kuivõrd peatumismärguande andmisega läks aega, et teine sõiduk mööda lasta. Menetlusalune isik selgitas kuldset värvi sõiduki kohta hiljem täpsemalt, et „Ei mäleta, mis sild see oli, kuldne auto tuli niimoodi ülevalt alla, ühe silla juurest ta tuli ja kilomeeter peale seda silda äkki talle anti peatumismärguanne.“ Kohus peab vajalikuks märkida, et mõlema ülekuulatud tunnistaja selgituste kohaselt toimus menetlusaluse isiku sõiduki sõidukiiruse fikseerimine enne viadukti ja menetlusaluse isiku sõiduk peatus pärast viadukti. Kui menetlusaluse isiku sõnade kohaselt tuli kuldset värvi sõiduk alla viaduktilt, ei saanud J. T n.n kuldset värvi sõiduki sõidukiirust mõõta, sest kuldset värvi sõiduk asus viaduktil, s.o politseisõidukist eespool, liikudes politseisõiduki liikumissuunaga risti, kuid kiirus mõõdeti kiirusmõõturi tagumise antenniga, s.t mõõdeti tagant läheneva sõiduki kiirust ja see toimus enne viaduktini jõudmist. Seega võis ju menetlusaluse isiku sõiduki peatamise ajal pärast viadukti nii politseisõidukist kui ka menetlusaluse isiku sõidukist ka kuldset värvi sõiduk mööduda, kuid selle sõiduki kiirust ei olnud võimalik mõõta, sest mõõtetulemus oli saadud enne viaduktini jõudmist, s.h ka enne n.n kuldset värvi sõiduki viaduktilt Tallinn-Narva maanteele jõudmist. Ka juhul, kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirust oleks mõõdetud kas viadukti all või ka viadukti alt läbi sõites, ei oleks olnud võimalik kuldset värvi sõiduki sõidukiirust mõõta, sest mõõdeti tagant läheneva 14 sõiduki kiirust ajal, mil n.n kuldne sõiduk ei olnud veel viaduktilt Tallinn-Narva maanteele jõudnud. Eelmärgitust tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku kirjeldatud n.n kuldset värvi sõiduki liikumisel ja sõidukiirusel ei ole asjas tähtsust. Kaitsja on teinud etteheiteid ka selles osas, et kohtuliku arutamise käigus ilmnes, et politseisõidukil oli ka pardakaamera, mille salvestis oleks asjas tõe tuvastamist kergendanud, kuid menetleja on jätnud tõendid kogumata. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli menetlejaks G L, kelle ütlustest sai järeldada, et tal ei olnud pardakaamera olemasolust politseisõidukis mingit teadmist ja seda teadis J. T, kes sõidukit juhtis. Seega ei saanud menetleja koguda tõendit, mille olemasolust ta teadlik ei olnud. Kuivõrd videosalvestist ei ole tõendina asja juurde võetud, peab menetlusaluse isiku süüküsimuse lahendama väärteoasja kogutud tõendite pinnalt. Ühe tagantjärele teada saadud tõendi võimalikkuse olemasolu ei muuda teisi tõendeid olematuks. Lisaks sellele leidis kaitsja, et politseiametnike puhul on tegemist on kas kahe menetleja või hoopis kahe tunnistajaga. Kohus leiab, et käesoleval juhul täitsid patrullpolitseinikest politseiametnikud oma tavapäraseid teenistusülesandeid, tehes muu hulgas ka liiklusjärelevalvet, mille käigus avastati väärteo toimepanemine. Teadupärast alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga, kuid selleks ei ole kiirusmõõturi kasutamise protokoll, kuivõrd tegemist on järelevalve käigus koostatud dokumendiga. Selle vormistamise järgselt, kui isiku teos sedastatakse väärteo tunnused, alustab kohtuväline menetleja väärteomenetlust, tutvustades menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi. Juhul, kui politseiametnik teostab järelevalvet üksinda, muutuks ta järelevalve teostajast seejärel menetlejaks, kes koostab nii kiirusmõõturi kasutamise protokolli kui ka muud ja sedakorda juba väärteomenetluses koostatavad menetlusdokumendid. Käesoleval juhul oli kiiruse mõõtjaks J. T ning vastavalt politseiametnike omavahelisele tööjaotusele asus väärteoasja menetlema G. L. Kui menetlema oleks hakanud J. T, kes ise vahetult tajus tõendamiseseme asjaolusid, s.o nii mõõteprotseduuri kui ka kiirust ületanud sõiduki tuvastamise asjaolusid, ei oleks olnud võimalik tõendamiseset puudutavaid asjaolusid tuvastada, kuivõrd J. T ei saa iseennast tunnistajana üle kuulata. Kuivõrd G. L nägi kiirust ületavat sõidukit vaid J. T tähelepanu juhtimise peale, siis on ilmselge, et tõendamiseseme asjaolusid tajus esimesena J. T ise vahetult nagu saab ta ütlusi anda ka mõõtmise protseduuri kohta. Juhul, kui kaitsja versiooni kohaselt on nii J. T kui ka G. L isikuteks, kes mõlemad tajusid tõendamiseseme asjaolusid, oleks tegemist kahe tunnistajaga, keda üle kuulata ei saaks, sest menetlejat ei oleks sündmuskohal. Selline olukord tingiks järgmise patrulli kohale kutsumise, tagamaks selle, et kohale saabuva järgmise patrulli liikmed ei ole midagi näinud ja saaks seejärel mõlemad sündmuskohal viibivad ja väärteo toimepanemist tajunud politseiametnikud tunnistajana üle kuulata. Kohtu arvates oleks see ebamõistlik. Sellise olukorra vältimiseks, et vaidluse tekkimisel, kui järelevalve teostaja ja menetleja on ühes isikus, ongi kehtestatud VTMS § 313 lg 1 sätestatud põhimõte, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnikku kaebemenetluses võimalik tunnistajana üle kuulata tema poolt vahetult tajutud väärteo tehiolude osas. Seega saab menetlejat üle kuulata alles kaebemenetluses, mitte kohtuvälises menetluses, s.t menetlejast G Li ei saanudki kohtuvälises menetleuses tunnistajana üle kuulata. Kohus leiab, et kaitsja etteheited ei ole asjakohased, kusjuures kaitsja isegi tunnistas, et olukord, kus kiirust mõõtis J. T ja menetlejaks oli G. L, kes J. T üle kuulas, ei ole vastuolus ei väärteomenetlusõiguse normide ega ka kohtupraktikaga. Kaitsja heitis tunnistajate ütlustele ette sedagi, et kuigi esialgselt näitas kiirusmõõturi tabloo J. T ütluste kohaselt väidetavalt 145 km/h ja seejärel fikseeriti näit 141 km/h, siis G. Li ütlustest tulenevalt oli mõõdetud kiiruseks 140 km/h. Kohus leiab, et sellise vahe puhul ei ole tegemist olulise lahknevusega tunnistajate ütlustes, kuivõrd mõõtjaks oli J. T, mitte G. L, kes ei koostanud ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Pealegi on G. Li ütlustest tulenev kiirusmõõturi näit sisuliselt samas suurusjärgus, mistõttu ei ole ütlustest tulenev kiiruste vahe selline, mis võiks anda aluse pidada tunnistajate ütlusi diametraalselt vastuolus olevateks või teineteist välistavateks ja peaks tingima ühe või teise tunnistaja ütluste tõendikogumist välja jätmise. 15 Kohtulikul arutamisel selgitas menetlusalune isik, et ta tahtis oma sõidukist välja tulla, kuid seda tal teha ei lastud. Samuti tahtis ta näha kiirusmõõturi näitu, kuid seda talle samuti ei võimaldatud. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt juhul, kui mõõtmistulemuse osas tekib vaidlus, tuleb menetlusalusele isikule näidata mõõtetulemust, tehes selle kohta ka asjakohase märkuse kiirusmõõturi kasutamise protokolli. Tunnistajatena üle kuulatud J. T ja G. Li ütlustest tulenevalt keegi menetlusalust isikut sõidukist väljumisel ei takistanud, kuid nad palusid oodata menetlusalust isikut sõidukis kuni nad oma sõidukis kontrollivad menetlusaluse isiku andmeid. Seejuures küsiti menetlusaluselt isikult kas ta soovib tutvuda kiirusmõõturi näiduga, kuid menetlusalune isik seda ei soovinud, mis märgiti ka protokolli. Samuti selgitasid tunnistajad, et juhul, kui menetlusalune isik oleks soovinud kiirusmõõturi näitu näha, oleks antud menetlusalusele isikule mask ning ta oleks saanud minna politseisõiduki juurde ja vaadata kas uksest või aknast sisse vaadates tabloo näitu, vajadusel oleks võimaldatud ka näitu pildistada, kuid menetlusalune isik ei soovinud seda näitu näha ja väitis, et ta niikuinii vaidlustab selle kohtus. Arvestades taolisi ütlusi leiab kohus, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole usaldusväärsed. Nimelt nähtub kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist üheselt, et kiirusemõõturi näitu ei näidatud, kuivõrd menetlusalune isik seda ei soovinud. Seejuures on menetlusalune isik sama protokolli allkirjastanud, s.t ta oli teadlik sellisest protokolli koostaja märkusest ning ta ei ole vastavasse lahtrisse märkinud mingit omapoolset märkust või avaldust, millega ta oleks väitnud vastupidist. Kuivõrd menetlusalune isik väitis, et tal on hea nägemine, siis ei saa seda märkuse nägemata jäämist kiirusmõõturi protokollis ajada ka halva nägemise ja prillide puudumise kaela. Alles kohtuistungil teatas menetlusalune isik, et tema ei tea sellise sisuga märkusest midagi. Kohus suhtub taolisesse väitesse kriitiliselt, kuivõrd üle kuulatud tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei soovinud menetlusalune isik koostööd teha, vaidles politseiametnikega ning lubas otsuse kohtus vaidlustada, olles väidetavalt ühendust võtnud oma juristi Indrek Sirgiga. Kohus leiab, et selliste ütluste sisu on niivõrd spetsiifilise iseloomuga, et tunnistajad ei saanud neid menetlusaluse isiku väiteid välja mõelda, kuivõrd neil puudus eelnev teadmine menetlusaluse isiku sellistest käitumisest ja juristi nimest, kellega menetlusalune isik olevat nõu pidanud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusalune isik on andnud teadvalt valeütlusi tunnistajate käitumise kohta menetlustoimingute tegemisel eesmärgiga viia kohut eksitusse tegelikest asjaoludest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku ütlused ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega ning tuleb kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega, kusjuures nimetatud tõendid riimuvad omavahel. Seejuures lahknevad menetlusaluse isiku ütlused tunnistajate ütlustest olulistes asjaoludes ning seejuures on vastuolud ka menetlusaluse isiku enese kohtuistungil antud ütlustes. Seega on kohtu arvates kohtuistungil uuritud tõenditega tuvastamist leidnud

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 46 km/h võrra, millega rikkus

§ 15lg 1 p 1 nõuet.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud

§ 227lg-s 3 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 46 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik

§ 15

lg 1 p 1 nõuet ja tegemist on väärteoga

§ 227lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

16 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati

§ 227

lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

§ 227

lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 46 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 46 km/h, millega rikkus

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on

§ 227

lg 3 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd

§ 227

lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul valdavalt mõõdetud tulemuse, käesoleval juhul kiirusmõõturi numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et

§ 227

lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui

§ 227

lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama

§ 227

lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse 17 äravõtmisega kuni kuue kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 46 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41-60 km/h arvestades on kiirust ületatud keskmise määra lähedases määras, ületades lubatud suurimat sõidukiirust poole võrra. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka kohus. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel tiheda liiklusega teelõigul. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kolm kehtivat väärteokaristust ning 23.07.2020 on kaebuse esitajat karistatud

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Karistus sai isikul täidetud 18.11.2020. See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist ja liikluse ohustamist ning vaid kaksteist päeva pärast juhtimisõiguse taastumist pani isik toime samalaadse ja iseloomult ohtlikuma väärteo. Seejuures on kaebuse esitajat karistatud ka

§ 201

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, kuivõrd kaebuse esitaja jätkas sõiduki juhtimist ka ajal, mil temalt oli juhtimisõigus eelmise otsusega määratud karistusena ära võetud. Seega ka juhtimisõiguse lühiajaline äravõtmine ei takista teda juhina liiklusest osalemast. Lisaks eelmärgitule nähtub väärteotoimikus olevatest Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte andmetest, et kaebuse esitajalt on viimase kümne aasta jooksul juhtimisõigus karistusena ära võetud kaheksal korral. Kohtu arvates iseloomustavad sellised andmed kaebuse esitajat piisavalt, et teha järeldusi tema suhtumisest liiklusohutusse. Kohtu arvates näitavad kaebuse esitaja karistusandmed ja liiklusregistri andmed menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva ja ohtliku õigusvastase käitumisega liikluses, mis ajas muutub ohtlikumaks. Seega ei ole varasem juhtimisõiguse lühiajaline äravõtmine ühe võimaliku karistusliigina täitnud oodatud eesmärki, s.t ei ole sundinud menetlusalust isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. See lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine ei takistanud kaebuse esitajat ka juhina liikluses osalemisel. Seega viitavad taolised karistusandmed sellele, et eelnenud karistuste rangus oma eesmärki täitnud ei ole ning kaebuse esitaja jätkab juhina liikluses osalemist ka siis kui temalt juhtimisõigus ära on võetud. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra kui ka hoolimatut suhtumist oma teosse on tegemist selliste iseloomustavate asjaoludega, mis muudavad põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise põhjendatuks just eripreventiivsetel kaalutlustel. Omaksvõetud karistuspraktika 18 kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Kohtuvälise menetleja keskmises määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses esitatud väited, kohtuistungil kuuldu ega väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 19