Obsah (21)

§ 153§ 6§ 171§ 158§ 108§ 146§ 109§ 117§ 110§ 28§ 170§ 172§ 173§ 162§ 86§ 168§ 65§ 150§ 23§ 66§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Määruse tegemise aeg ja koht 07. mai 2021. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-8667 Tsiviilasi J L’i pankrotimen

§ 153

lg l p 2 märgitud II rahuldamisjärgus tunnustatud nõuetest raha saamata alljärgnevalt: Jrk Saamata jäänud nõue Võlausaldaja nimi nr eurodes

1. xxx OÜ 2 474,29
2. AS xxx 2 831,26
3. xxx OÜ 1 467,78
4. Maksu- ja Tolliamet 2 826,77
5. Maksu- ja Tolliamet 612,92
6. xxx OÜ 822,91
7. xxx AS 2 474,99
8. xxx AS 4 789,86
9. OÜ xxx 5 078,63
10. Vabastada pankrotihaldur Ott Lepmets tema kohustustest J L’i pankrotimenetluses pärast J L’i pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumist.
11. Jätta pankrotimenetluse kulud J L’i kanda.
12. Määrata J L’i pankrotihalduri Ott Lepmets’a töötasuks 2 131,20 eurot (sh käibemaks).
13. Määrata J L’i pankrotihalduri tasu hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigi tuludesse välja, summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79,40 eurot.
14. Hüvitada riigi vahenditest pankrotihalduri tasu summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79,40 eurot, pankrotihaldur Ott Lepmets’a kasuks. Väljamakse teostada Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ-le (registrikood 10252100), arveldusarve xxx.
15. Välja mõista J L’ilt pankrotihalduri tasu menetlusabi korras mittehüvitatavas ulatuses, so summas 1 654,80 eurot (sh käibemaks), Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ (registrikood 10252100, arveldusarve xxx) kasuks.
16. Jätta rahuldamata J L’i avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Avaldada teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui teade või menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud teadaanded ilmumisest (

§ 6lg 1).

Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest. Taotlus ja selle põhjendused Harju Maakohtu 12.10.

1. a määrusega kuulutati välja J L’i pankrot ning nimetati pankrotihalduriks vandeadvokaat Ott Lepmets. 16.03.
2. a esitas pankrotihaldur kohtule jaotusettepaneku ja aruande menetluse lõpetamiseks raugemise tõttu (täpsustatud 05.05.
3. a). Pankrotihaldur palub kohtul lõpetada J L’i pankrotimenetlus raugemise tõttu ning teha

§ 171

lg 1 otsus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta, vastavalt

§ 171

lg 2 p-le 4 jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata, jätta võlgniku kanda pankrotihalduri tasu 1 654,80 euro ulatuses (sh käibemaks), väljamakse teostada Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ-le, ning hüvitada riigi vahenditest pankrotihalduri tasu 397 eurot (millele lisandub käibemaks), väljamakse teostada Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ-le. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (

) § 157 p 2 kohaselt lõpeb pankrotimenetlus pankrotimenetluse raugemisega ning

§ 158

lg 1 kohaselt, kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks, peab haldur sellest kohtule viivitamatult teatama. J L’i pankrotihaldur on kohtule esitanud taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu ja lõpetamise aruande.

§ 158

lg 4 järgi märgib kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruses, millises osas on iga võlausaldaja nõue tunnustatud ja millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite. J L’i pankrotimenetluses tunnustati tunnustati 8 võlausaldaja nõuded kogusummas 23 379,41 eurot, kõik nõuded tunnustati II rahuldamisjärgus. Võlgnik nõuetele vastuväiteid ei esitanud. Tunnustatud nõuete osas ei ole võlausaldajatele väljamakseid tehtud. Andmed pankrotivara ja selle müügist saadud raha kohta: Võlgniku pankrotivara (12.03.

1. a 2,75 eurot) moodustab võlgniku igakuine sissetulek, mida on menetluse käigus kogunenud ootuspärasest väiksemas määras. Pankrotivara ei kata pankrotimenetlusega seonduvad kulusid. Haldur ei ole pankrotivarast teinud ühtegi väljamakset. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku töötasuks 1 000 eurot kuus, kusjuures võlgnik kinnitas oma 28.09.
2. a vastuses halduri teabenõudele, et tegemist on netosummaga. Nimetatud informatsioon ei vasta aga tegelikule olukorrale. Võlgniku tööandja poolt haldurile 18.01.
3. a esitatud teabe kohaselt on võlgniku keskmine töötasu 1 000-1 200 eurot, kusjuures tegemist on brutosummaga. 2 Vastavalt

§ 108

lg 3 ning TMS § 132 lg-d 1 ja 2 on haldur seadnud võlgniku kontole kuulimiidi summas 733,84 eurot. Võlgniku 19.01.2021. a kirja kohaselt ootab tema abikaasa teist last, järelikult kasvab eelduslikult selle aasta jooksul võlgniku sissetulek

§ 108

lg 3 mõttes ühe ülalpeetava ulatuses TMS § 132 lg 2 sätestatud määras (so 733,84 eurolt 917,30 euroni). Võlgniku sissetulekust ei ole pankrotivara hulka eriti midagi kogunenud, sest võlgniku kontole on laekunud oluliselt väiksemas mahus vahendeid, kui pankrotiavalduses esitatud informatsiooni põhjal prognoosida võiks. Novembris ja detsembris viibis võlgnik haiguslehel ning tööl ei käinud. Jaanuaris käis võlgnik enda sõnul tööl ühe nädala, peale mida viibis ta kuni veebruarini 70% haiguslehel. Nimetatud kuudel oli võlgniku sissetulek väiksem kui seaduse alusel võlgniku kasutusse jääma pidav summa. 02.12.

1. a sai haldur teada, et võlgnik on kohtutäiturite ja võlausaldajate eest raha varjamise eesmärgil lasknud alates
2. a maist enda tööandjal kanda enda töötasu enda ema kontole. Võlgniku ema kontole laekus mh võlgniku töötasu peale võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmist 09.09.
3. a (st
4. a augusti, septembri ja oktoobri eest). Võlgnik lubas 18.12.
5. a kohtuistungil, et edaspidi laekub tema töötasu tema isiklikule kontole, mille üle on halduril kontroll. Võlgnik nimetatud lubadusest kinni ei pidanud.
6. a detsembri eest võlgnik töötasu ei saanud.
7. a jaanuari osaliselt töötatud aja eest laekus töötasu võlgniku kontole. Võlgnik naasis täiskohaga tööle
8. a veebruaris ning lasi veebruari töötasu kanda taaskord enda ema, M La kontole. Haldur andis 12.03.
9. a kirjaga võlgnikule võimaluse tagastada
10. a veebruari töötasu võlgniku kontole. Võlgnik kirjale ei vastanud ega halduri määratud tähtajaks (15.03.
11. a) kontole raha ei tagastanud. Arvestades võlgniku ebausaldusväärset ja pahatahtlikku käitumist, edastas haldur 11.03.
12. a ka võlgniku tööandjale palve kanda tulevikus võlgniku töötasu võlgniku kontole ning keelduda võlgniku võimalikest palvetest kanda töötasu mingile teisele kontole. Töötasu märtsi eest summas 585 eurot laekus võlgniku kontole 09.04.
13. a. 28.09.
14. a haldurile edastatud dokumendis väljendas võlgnik valmidust võlausaldajate nõuete katteks kõrvale panna igakuiselt vähemalt 300 eurot. Võlgnik ei ole teinud midagi, et seda lubadust täita. Vastupidiselt, on võlgnik nõudnud haldurilt oma 15.02.
15. a kirjades endale kättesaadava summa suurendamist 1 000 euroni ning sellest keeldumise tagajärjel lasknud tööandjal enda sissetuleku kanda enda ema kontole. Andmed

§ 146

nimetatud väljamaksete kohta: Ajutise halduri tasu ja kulud (võlgnikult välja mõistetud): 737,28 eurot (sisaldab käibemaksu). Pankrotihalduri tasu (võlgnikult välja mõista): 1 654,80 eurot (sisaldab käibemaksu). Haldur ei ole pankrotivarast teinud ühtegi väljamakset. Andmed jaotiste alusel väljamakstud raha kohta nõuete rahuldamisjärkude kaupa: Jaotiste alusel ei ole võlausaldajatele väljamakseid tehtud. Andmed iga pandieseme müügist saadu kohta: Pandiese käesolevas pankrotimenetluses puudus. Andmed müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saada oleva vara kohta: Müümata pankrotivara puudub. Andmed pankrotimenetluses esitatud hagide läbivaatamise kohta, samuti hagide kohta, mida haldur kavatseb veel esitada: 3 Pankrotimenetluse käigus on selgunud alus tagasivõitmise hagi esitamiseks. Hagi esitamise tulemusena võib halduri hinnangul pankrotivarasse laekuda 4 000-6 000 eurot, sealjuures oleks hagi esitamise kulud 1 225 eurot (riigilõiv 725 eurot ning 500 eurot halduri tasu). Pankrotivara ei kata tagasivõitmise hagi esitamiseks vajalikke kulutusi, mistõttu peab haldur vajalikuks täiendava deposiidi tasumist võlausaldajate hagi esitamise kulude katteks. Hagi esemeks on xxx linnas asuv 60,2 m² suurune kolmetoaline korter, millest 1/2 kuulus võlgniku vanaemale, E La’le. Kinnisvara portaalide müügikuulutuste järgi hinnates võib sellise korteri ruutmeetri müügihind jääda umbes 400-600 euro vahemikku. 15.03.2013. a Tallinna notar P P asendaja E L P poolt tõestatud pärimistunnistuse kohaselt oli võlgnik E La pärija 1/3 suuruses mõttelises osas. 14.11.2018. a sõlmisid pärijad kokkuleppe pärandvara ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks. Pärandvara jagati selliselt, et võlgnik loobus tasuta enda pärandiosast enda tädi, V La ja enda vanaisa, M L kasuks. Halduri hinnangul loobus võlgnik enda pärandiosast vara varjamise eesmärgil kohtutäiturite ja võlausaldajate eest. Selline käitumine on käsitletav

§ 109lg 1 tähenduses võlausaldajate huvide kahjustamisena.

Võlgnik oli hiljemalt 2018. a alguseks kaotanud võime oma kohustusi võlausaldajate ees nõuetekohaselt täita. Pärandist loobumise hetkel oli võlgnik seega juba püsivalt maksejõuetu – tema suhtes oli sel hetkel käimas juba viis täitemenetlust, mille nõuete kogusumma oli 14 588,47 eurot (võrdluseks pankrotimenetluses tunnustatud nõuete kogusumma on 25 493,48 eurot). Võlgnik loobus tasuta enda pärandiosast

§ 117

lg 1 p 3 mõttes lähikondsete kasuks, kelle puhul vastavalt

§ 110

lg 3 eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. Järelikult on täidetud vajalikud eeldused

§ 110lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise nõudmiseks.

Puudu on üksnes rahalised vahendid hagi esitamisega seotud kulude katmiseks. Maksejõuetuse põhjused: Ajutise halduri aruande kohaselt põhjustas võlgniku maksejõuetuse võlgniku vastutustundetu mitmete erinevate kiirlaenukohustuste võtmine, mille teenindamiseks võlgnikul piisavad rahalised vahendid puudusid. Ehkki võlgnik käitus kohustuste võtmisel hooletult, ei olnud selline käitumine ajutise halduri hinnangul käsitletav raske juhtimisveana

§ 28

lg 2 tähenduses, sest võlgnik on füüsiline isik, kellel puuduvad asjakohased majandusalased eriteadmised ja kogemused. Arvestades menetluse käigus selgunud asjaolusid, on halduri hinnangul põhjendatud lugeda võlgniku maksejõuetuse põhjuseks

§ 28lg 2 mõttes rasket juhtimisviga.

Võlgniku maksejõuetuse põhjustanud finantskäitumine on olnud vähemalt raskelt hooletu. Võlgniku suhtumine võlausaldajatesse ja enda kohustusse nende ees on ükskõikne ja hoolimatu. Võlgniku sõnul hakkas ta kiirlaene võtma

1. aastal, sest „sissetulek ei olnud piisav ning elamiseks oli vaja raha“. 18.12.
2. a kinnitas võlgnik kohtus, et varjas sihilikult oma sissetulekut kohtutäiturite ja võlausaldajate eest, sest vajas enda sissetulekut elamiseks. 15.02.
3. a kirjas nõudis võlgnik haldurilt konto kuulimiidi tõstmist 1 000 euroni põhjendades seda vajadusega katta enda elamiskulusid. Veelgi enam, lasi võlgnik juba enda
4. a veebruari töötasu kanda enda ema kontole, eesmärgiga sissetulekut pankrotimenetluses varjata ja see täies mahus endale jätta. Seda hoolimata enda antud lubadusest, et tulevikus osaleb võlgnik pankrotimenetluses ausalt ega ürita vara halduri ja seega ka võlausaldajate eest varjata. Lisaks enda sissetuleku süsteemsele varjamisele, võõrandas võlgnik
5. aasta novembris tasuta enda pärandiosa enda lähikondlastele olles sealjuures maksejõuetu, eesmärgiga kahjustada võlausaldajate huve. Halduri hinnangul näitab selline käitumismuster võlgniku üleüldist suhtumist enda kohustustesse – võlgnik arvab, et kohustusi võlausaldajate ees ei pea täitma, kui see takistab võlgnikule meelepärases ulatuses raha kulutamist või põhjustab võlgnikule ebamugavust. Võlgniku arvates on raha varjamine võlausaldajate, kohtutäiturite ja pankrotihalduri eest õigustatud, kui võlgnikul on enda hinnangul seda raha vaja „elamiseks“. Haldur usub, et selline suhtumine on võlgniku maksejõuetuse peamine põhjus. Võlgniku sissetulek ei olnud võlgnikule meelepärase elustandardi tagamiseks piisav ning selle asemel, et otsida viise sissetuleku suurendamiseks või 4 kulude kokku hoidmiseks, võttis võlgnik kiirlaene. Kui kohustused hakkasid võlgnikul üle pea käima, jättis võlgnik meelega kohustused täitmata, sest ta seadis esmatähtsuse enda vajadustele ja soovidele. Kui võlausaldajad algatasid sundtäitmise menetlusi, hakkas võlgnik sihilikult enda sissetulekut ja muud vara varjama. Järelikult ei täitnud võlgnik sihilikult kohustusi nõuetekohaselt nende tekkimise ajal ega pea vajalikuks neid siiani täita. Halduri hinnangul on tegemist raske hooletusega – ka keskmiselt mõistlik füüsiline isik peaks suutma mõista, et enda kulutusi tuleb sissetulekute järgi planeerida ning et kogu laenatud raha tuleb võetud tingimustel tagasi maksta (mitte jätta maksmata, kui kohustuste täitmine (isegi suhteliselt väikses mahus) hakkab võlgniku elustandardit mõjutama). Muud pankrotimenetluses tähtsust omavad asjaolud: Võlgnik on kohtule esitanud

§ 170avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks.

Halduri hinnangul ei võimalda võlgniku ebausaldusväärne ja pahatahtlik käitumine pankrotimenetluse jooksul ja ka sellele eelneval ajal võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatada (

§ 171lg 2 p 4).

Võlgnik on

§ 171

lg 2 p 4 mõttes terve menetluse jooksul (ja ka enne seda) süstemaatiliselt tegelenud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisega. Võlgniku peamiseks varaks pankrotimenetluses on tema sissetulek, mida võlgnik on enamiku menetluse kestvuse ajast peitnud. Juba

1. a maist alates, lasi võlgnik enda tööandjal sissetuleku kanda enda ema kontole, eesmärgiga seda kohtutäiturite ja võlausaldajate eest varjata. Kuigi
2. a detsembris võlgnik lubas, et edaspidi laekub töötasu tema enda kontole, lasi võlgnik juba
3. a veebruari töötasu kanda taaskord enda ema kontole. Võlgnik nõudis
4. a veebruaris haldurilt, et viimane võlgniku kuulimiiti tõstaks. Haldur keeldumine võlgniku palvest tõi ilmselt endaga kaasa järjekordse võlgniku sissetuleku varjamise. Võlgniku senises menetluses esinenud käitumismustrit arvestades, oli võlgnik tõenäoliselt veendunud, et tal on õigus saada rohkem raha, kui seadusega ette nähtud miinimum, kui tal enese hinnangul elamiseks rohkem raha vaja on. Füüsilise isiku kohustusest vabastamise eesmärki arvestades, ei saa olla lubatav võlgniku suhtumine, mille kohaselt ei pea kohustusi võlausaldajate ees täitma, kui need on võlgniku jaoks ebamugavad. Kuna võlgnik on enamiku menetlusest enda sissetulekut sihilikult varjanud ja peab sellist käitumist õigustatuks, on halduri hinnangul täidetud eeldus

§ 171lg 2 p 4 mõttes kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

Lisaks on

§ 171

lg 2 p 4 mõttes võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena käsitletav võlgniku poolt pärandiosa tasuta võõrandamine, mis kahjustas võlausaldajate huve. Kohustest vabastamise menetlusega ei ole seega võimalik saavutada menetluse eesmärki. Võlgnikul puudub soov enda kohustuste rikkumine võlausaldajatele isegi mingis vähendatud ulatuses heastada. Halduri hinnangul algatas võlgnik pankrotimenetluse selleks, et vabaneda enda kohustustest täielikult ilma neid tegelikkuses täitmata. Arvestades, et praeguse seisuga varjab võlgnik juba teist korda pankrotihalduri eest oma sissetulekut, ei pea haldur eluliselt usutavaks, et kohustustest vabastamise menetluse käigus mingit vara koguneda saaks. Kindlasti ei suuda võlgnik

§ 172lg 6 mõttes ise täita usaldusisiku kohustusi.

Samuti on kõrvalisel isikul vähe edulootust saavutada

§ 172mõttes usaldusisikuks olemise eesmärgid.

Asjaolusid arvestades, ei pea haldur usutavaks, et võlgnik usaldusisikule enda sissetulekust üldse midagi üle annaks, isegi olukorras, milles võlgnikul

§ 173tähenduses üle andmise kohustus on.

Võlgnik on haldurile avaldanud, et ta soovib, et tema usaldusisikuks nimetatakse tema abikaasa. Juhul, kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatatakse, soovitab haldur tugevalt sellele vastu (mh ka võlausaldajate üldkoosolekule). Võlgniku abikaasa on käesolevas menetluses olnud aktiivne ning seega vähemalt teadlik võlgniku poolt menetluses vara varjamisest. Võlgniku sõnul on abikaasa tõlkinud võlgnikule halduri kirju. Ilmselt on abikaasa kirjutanud osad kirjad võlgniku nime alt ise (võlgniku kirjade keeleline stiil erineb märgatavalt ja sisu on vastuoluline, nt osades kirjades võlgnik vabandab, et on menetluses vara varjanud ja teistes väidab, et ei saa aru, miks (hoolimata halduri selgitustest) on haldur arusaamal, et võlgnik on menetluses vara varjanud). Kui võlgnik on haldurile helistanud, on võlgniku abikaasat olnud taustal kuulda (enamasti ütlemas võlgnikule ette küsimusi, mida võlgnik haldurilt küsima peaks). Haldur peab seega eluliselt usutavaks, et 5 võlgniku abikaasa on hästi informeeritud võlgniku pahatahtlikust käitumisest menetluses, mistõttu ei ole võlgniku abikaasa praeguses menetluses piisavalt usaldusväärne, et teda võlgniku usaldusisikuks nimetada (ja seda hoolimata asjaolust, et võlgniku abikaasa enda maksekäitumises ei pruugi esineda rikkumisi). Kui kohus otsustab menetluse algatada, palub haldur kohtul täiendavalt kaaluda

§ 173

lg 4 kohaselt jätta võlgniku käsutusse sissetulek üksnes

§ 173

lg 5 sätestatud määras (so eelduslikult 917,30 eurot peale võlgniku abikaasa teise lapse sündi). Vastasel juhul on vähe tõenäoline, et kohustusest vabastamise menetluse eeldusliku kestvuse jooksul (5 aastat) üldse midagi võlausaldajate nõuete katteks laekub.

§ 162

lg 3 järgi peab pankrotihaldur oma aruandes märkima, kas maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu. Pankrotihalduri hinnangul on maksejõuetuse põhjuseks

§ 28

lg 2 mõttes raske juhtimisviga.

§ 158

lg 5 järgi ei lõpeta kohus pankrotimenetlust raugemise tõttu enne

§ 86

sätestatud vande andmist, kui kohus on kohustanud võlgnikku vannet andma ja vande võtmine on võimalik. Võlgnik andis vande kooskõlas

§ 86lg-ga 2 18.12.2020.

a.

§ 158

lg 4 I lause sätestab, et pärast haldurilt aruande saamist lõpetab kohus halduri ettepanekul pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kohus tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Kohus ei lõpeta menetlust

§ 158

lg 4 alusel, kui võlausaldaja või kolmas isik maksab massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu poolt määratud summa (

§ 158lg 6).

13.04.

1. a teatas kohus väljaandes Ametlikud Teadaanded võimalusest tasuda J L’i pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole 1 225 eurot, maksmise tähtajaga 23.04.
2. a. Pankrotimenetluse kulusid käesolevaks ajaks deponeeritud ei ole. Eeltoodu alusel kuulub pankrotihalduri taotlus rahuldamisele ja pankrotimenetlus lõpetamisele seoses raugemisega.

§ 168

sätestab, et ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on käesolev kohtumäärus võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete osas täitedokumendiks.

§ 65

kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest.

§ 150

lg 4 järgi otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.

§ 65

lg 11 sätestab, et kui kohus on kuulutanud pankroti välja

§ 171

lg 1¹ alusel ja võlgnikul ei ole piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus halduri tasu

§ 23lg 1-3 alusel.

Pankrotihaldur on arvestanud enda tasuks (18,5 töötunni eest, 96 eurot tunnis) 1 776 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 2 131,2 eurot). Haldur palub riigi vahenditest tasu hüvitamist 397 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks, ülejäänud pankrotihalduri tasu (so 1 654,80 eurot) palub haldur jätta võlgniku kanda. Haldur palub väljamakse teostada büroole, mille kaudu haldur tegutseb: Advokaadibüroo Lepmets & Nõges OÜ-le. Võlgnik ega võlausaldajad oma seisukohta halduri tasu osas esitanud ei ole. Kohus leiab, et halduri tasu summas 1 776 eurot, millele lisandub käibemaks 355,20 eurot, kinnitamine ei riku võlausaldajate ja võlgniku huve, on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas halduri tehtud töö mahuga ja halduri kutseoskustega ning 6 vastab

§ 23

lg 1-3.

§ 150lg 4 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 172 lg 2 alusel jätab kohus pankrotimenetluse kulud võlgniku J L’i kanda. Võlgnikul puuduvad piisavad vahendid menetluskulude kandmiseks. Kohus avaldas 13.04.2021. a üleskutse väljaandes Ametlikud Teadaanded menetluskulude katteks deposiidi tasumiseks. Võlausaldajad pankrotimenetluse kulude tasumiseks soovi ei avaldanud. Kohus eeltoodu alusel leiab, et menetlusabi taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuivõrd võlgnikul ei ole piisavalt vara pankrotimenetluse kulude katmiseks ja võlgniku pankrot on välja kuulutatud

§ 171

lõike 11 alusel, siis määrab kohus võlgnikule

§ 65lg 11 ja Ts

MS § 183 lg 2 alusel halduri tasu hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigi tuludesse välja. Seega tuleb riigi vahenditest menetlusabi korras välja mõista pankrotihalduri tasu summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79,40 eurot.

§ 66

lg 1 kohaselt on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Pankrotihaldur pankrotimenetluse kulude kinnitamist ega hüvitamist taotlenud ei ole. Võlgnik on esitanud avalduse pankrotimenetluses täitmata jäävatest kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Kohtu hinnangul ei kuulu võlgniku avaldus rahuldamisele, kuivõrd esineb

§ 171

lg 2 p-s 4 sätestatud kohustustest vabastamise menetluse algatamist takistav asjaolu: võlgnik on pärast ajutise halduri nimetamist tahtlikult või raske hooletusega takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Pankrotihalduri hinnangul ei võimalda võlgniku ebausaldusväärne ja pahatahtlik käitumine pankrotimenetluse jooksul ja ka sellele eelneval ajal võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatada. Võlgnik on

§ 171

lg 2 p 4 mõttes terve menetluse jooksul (ja ka enne seda) süstemaatiliselt tegelenud võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisega. Võlgniku peamiseks varaks pankrotimenetluses on tema sissetulek, mida võlgnik on enamiku menetluse kestvuse ajast peitnud. Võlgnikul puudub soov enda kohustuste rikkumine võlausaldajatele isegi mingis vähendatud ulatuses heastada ning halduri hinnangul algatas võlgnik pankrotimenetluse selleks, et vabaneda enda kohustustest täielikult ilma neid tegelikkuses täitmata. Arvestades, et praeguse seisuga varjab võlgnik juba teist korda pankrotihalduri eest oma sissetulekut, ei pea haldur eluliselt usutavaks, et kohustustest vabastamise menetluse käigus mingit vara koguneda saaks (tl 185 pöördel-186). Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud oma pankrotiseaduses sätestatud kohustusi ning kohtul puudub veendumus, et võlgnik asuks täitma oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Võlgnik ei ole oma kohustusi võlausaldajate ees täitnud ning kui pankrotiavalduses märkis võlgnik, et ta käib tööl ja tema igakuiseks sissetulekuks on 1 000 eurot (tl 89 pöördel), siis peale pankroti väljakuulutamist on võlgniku sissetulekust pankrotivarasse laekunud üksnes 2,75 eurot (tl 184). Alates

1. a maist laskis võlgnik kanda enda töötasu enda ema kontole, kuna tema konto oli arestitud ja tal oli elamiseks vähe raha (tl 153). Võlgniku ema kontole laekus võlgniku töötasu ka peale pankrotiavalduse menetlusse võtmist 09.09.
2. a (st
3. a augusti, septembri ja oktoobri eest). Võlgnik lubas 18.12.
4. a kohtuistungil, et edaspidi laekub tema töötasu tema isiklikule kontole, mille üle on halduril kontroll, kuid nimetatud lubadusest kinni ei pidanud.
5. a detsembri eest võlgnik töötasu ei saanud.
6. a jaanuari osaliselt töötatud aja eest laekus töötasu võlgniku kontole. Võlgnik naasis täiskohaga tööle
7. a veebruaris ning lasi veebruari töötasu kanda taaskord enda ema, M La kontole. Haldur andis 12.03.
8. a kirjaga võlgnikule võimaluse tagastada
9. a veebruari töötasu võlgniku kontole. Võlgnik kirjale ei vastanud ega halduri määratud tähtajaks (15.03.
10. a) kontole raha ei tagastanud (tl 184 pöördel). 28.09.
11. a haldurile edastatud dokumendis märkis võlgnik, et on nõus tasuma 7 igakuiselt 300 eurot võlausaldajate nõuete katteks, sest rohkem pole võimalust tasuda (tl 165), kuid ei ole nimetatud lubadust täitnud. 15.02.
12. a taotles võlgnik haldurilt endale kättesaadava summa suurendamist 1 000 euroni (tl 174 pöördel) ning lasi sellest keeldumise tagajärjel kanda tööandjal enda sissetulek taas enda ema kontole (tl 167). Seega on võlgnik takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, mistõttu tuleb järeldada, et võlgniku menetluslik huvi ei ole suunatud võlausaldajate nõuete kasvõi osalisele rahuldamisele, vaid üksnes kohustustest vabanemisele, mis ei ole aga kooskõlas

§ 2sätestatud pankrotimenetluse eesmärgiga.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et J L’i avaldus tema kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata ning võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb jätta algatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 8