Obsah (5)

§ 162§ 657§ 230§ 654§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2021, Tallinn Kohtuasja

) § 486 lõikele 2 leides, et kostja vastuväited hagi aegumise osas ei ole põhjendatud.

1. Kohus viitas (VÕS) § 3 punktile 1, § 8 lõigetele 1–2, § 9 lõikele 1, § 16 lõikele 1 ja § 20 lõikele
2. Hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja kui parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Seega toimub parklaoperaatori ja sõidukijuhi vahel lepingu sõlmimine automaatselt parklasse sisenedes. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 punktis 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. 3 2-19-136882
3. Kostja tugineb oma vastuväidetes mh asjaolule, et ta ei saanud parkimislepingu tekstiga parklasse sisse sõites tutvuda, seega ei ole pooled parkimislepingut sõlminud. Hagile lisatud fotodelt on näha, et parkimislepingu infotahvel on asetatud parklasse nähtavasse kohta, kus hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuivõrd kostja ei vaidle, et ta viidatud kuupäevadel hageja hallatavas parklas sõidukit parkis, ei ole kostja vastuväited lepingu mittesõlmimise osas asjakohased.
4. Kohtu hinnangul on kostja rikkunud parkimislepingut ehk jätnud parkimise eest tasumata. Parkimislepingu punktidest 1, 5 ja 6 tuleneb sõidukijuhi kohustus tasuda parkimise eest vastavalt infotahvlil märgitud tingimustele. Hageja õigus leppetrahvi nõuda tuleneb parkimistingimuste punktist 8, mille kohaselt lepingu rikkumisel kohustub sõidukijuht tasuma operaatorile leppetrahvi 57 eurot. VÕS § 158 lõike 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks parkimise eest tasunud, seega on ta parkimislepingut rikkunud. Hageja esitatud väljavõttega MCP süsteemist on tõendatud, et mobiilne parkimine viidatud tsoonis leppetrahvi vormistamise ajal puudus. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.
5. Kostja palus kohtul tuvastada, et leppetrahv on ebamõistlikult kõrge ja seega tühine VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 järgi, alternatiivselt palus ta vähendada leppetrahvi suurust VÕS § 162 lõike 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt põhistanud asjaolusid, mis annaksid põhjuse leppetrahvi ebamõistlikult kõrgeks pidada. Parkimislepingu punktist 8 tuleneb sõidukijuhi kohustus tasuda lepingu rikkumise korral leppetrahvi 57 eurot, kuid hageja on esitanud kostja vastu 40 euro suuruse leppetrahvi nõude. Seega on hageja niigi vähendanud kostjalt väljamõistetava leppetrahvi suurust ning kohus ei pidanud mõistlikuks seda enam vähendada.
6. Kohus viitas VÕS § 113² lõike 2 punktile 1 leides, et hageja on veenvalt põhistanud, et kostjalt võlgade sissenõudmisega on tegelenud inkassoettevõte ning sellega seoses on hagejal tekkinud sissenõudmiskulu 30 eurot. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks kohustust täitnud vastavalt lepingule täitnud. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista 30 eurot sissenõudmiskulude hüvitamise katteks.
7. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahvid kogusummas 80 eurot ja võla sissenõudmiskulu 30 eurot.
8. Hagi rahuldamise tõttu jäid menetluskulud

§ 162lõike 1 järgi kostja kanda.

1. Hageja menetluskulude avalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 75 eurot ja tasu päringult 2 eurot. Kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulud 77 eurot põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. 4 2-19-136882 Apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3. Maakohus jättis tähelepanuta ja lahendamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvikviitungid edastati kostjale sõiduki kojameese vahele panemisega. Koos hagiga esitatud pildid tõendavad vastupidist. Seega sai kostja hageja leppetrahvinõuetest teada alles 09.03.2020, mistõttu on nõuded VÕS § 159 lõike 2 järgi aegunud.
4. Kohus hindas valesti ka parkimislepingu sätteid. Hageja väitis, et tal on õigus nõuda leppetrahvi, kuna kostja rikkus parkimislepingu tingimust maksta parkimistasu. Hageja esitatud lepingus ei ole märgitud, et kostja oleks kohustatud maksma parkimistasu, ega tasu suurust. Seega puudus hagejal alus leppetrahvi nõudmiseks parkimistasu mitte maksmise eest. Maakohus leidis, et parkimislepingu punktidest 1, 5 ja 6 tuleneb juhi kohustus tasuda parkimise eest vastavalt infotahvlil märgitud tingimustele. Kostja hinnangul selline järeldus lepingust ei tulene. Viidatud punktides on märgitud, et juhil peab olema parkimisluba, kuid ei ole seletatud parkimisloa mõistet.
5. Kohus leidis vääralt, et leppetrahv 40 eurot ei ole tühine. Hageja ei ole vaidlustanud kostja esitatud asjaolu, et parkimistasu võiks olla maksimaalselt 1 euro, seega peab lähtuma sellest, et hageja on selle asjaolu omaks võtnud. Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb

§ 657lõike 1 punkti 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Samuti jaotab ringkonnakohus menetluskulud mõlemas kohtuastmes. 29. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi temaga sõlmitud sõiduki parkimislepingu rikkumise eest. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnikul) kasutada tasu eest parkimisala (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-16, punkt 22). Kuivõrd poolte vahel on vaidlus, kas hageja leppetrahvinõue on põhjendatud, oli asja lahendamisel keskseks küsimuseks kas ja millistel tingimustel on poolte vahel sõiduki parkimiseks üürileping sõlmitud, eelkõige, kas poolte vahel oli leppetrahvikokkulepe.

§ 230

lõike 1 alusel tuli hagejal tõendada parkimislepingu sõlmimist ja tehingu tingimusi. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid menetluses sellele, et ta oli ajavahemikul, mis hageja nõuet hõlmab, sõiduki reg/märgiga XXxxxAAA valdaja. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda, et nimetatud sõiduk 05.12.2016 ja 13.01.2017 hageja hallataval parkimisalal parkis. Maakohus tuvastas poolte vahel lepingu sõlmimise ja selle tingimused fotodelt nähtuva infotahvli ja sel kirjas olnud parkimistingimuste alusel. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu 5 2-19-136882 põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Kolleegium leiab, et kostja ei ole praeguses asjas tuginenud väitele, et parklasse sissesõidul puudus igasugune teave selle kohta, et tegemist on tasulise eraparklaga. Ka hagile lisatud fotodelt kostja sõidukist (dtl 31, 33) on näha, et parklasse sissesõit on tähistatud oranži tahvliga. Fotodelt on näha küll üksnes tahvli tagumine külg, kuid kolleegiumi arvates on eluliselt usutav, et nimetatu näol võis olla tegemist tasulist eraparklat tähistava sildiga.

1. Küll aga nõustub kolleegium kostjaga, et hageja ei esitanud tõendeid väite kohta, et leppetrahvinõuetest teatati kostjale koheselt pärast trahvikviitungite vormistamist nende jätmisega sõiduki kojamehe vahele. Maakohus jättis kostja selle vastuväite tähelepanuta. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu lahend nr 2-17-117146, punkt 12). Praegusel juhul on kostja vastuses hagile märkinud, et sai leppetrahvikviitungid kätte koos hagiavaldusega. Hageja ei ole tahteavalduse väljendamist ja konkreetses olukorras mõistlikul viisil edastamist tõendanud. Vastuses kaebusele on hageja märkinud, et kuni
2. aastani ei väljastanud maanteeamet eraparkla operaatoritele parkimistingimusi rikkunud sõidukite omanike andmeid ja eraparklate operaatorite jaoks oli ainsaks viisiks edastada leppetrahvinõudeid asetades need pargitud sõiduki tuuleklaasile kojameeste alla ning seetõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks jätnud konkreetsel juhul kviitungid kojamehe alla panemata. Kolleegium märgib, et kohus ei saa üksnes elulise usutavuse alusel lugeda hagimenetluses poole väidet tõendatuks.

§ 230lõike 1 kohaselt tuleb poolel oma väidet tõendada.

Kohtule esitatud fotodelt kviitungeid auto kojameeste vahel ei ole. Hageja ei ole toonud apellatsioonimenetluses esile, et ta ei oleks saanud maakohtus tõendamiskoormusest aru või oleks maakohus muul viisil tema menetlusõigusi rikkunud. Kostja esitas väite kviitungite edastamise tõendamatuse kohta juba esimeses vastuses hagile (dtl 48). Seega ei ole alust lugeda leppetrahvinõuet kostja poolt kätte saaduks enne kui maksekäsu kiirmenetluses 08.01.

1. Rikkumised olid aga toimunud vastavalt 05.12.2016 ja 13.01.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-11 selgitanud, et VÕS § 159 lõikest 2 tulenevalt ei või leppetrahvi nõuet esitada, kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Samuti, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõuded oleksid aegunud vastavalt 05.12.2019 ja 13.01.
3. Seega oli esimene rikkumine juba leppetrahvi nõudest teatamise ajaks aegunud ja teine aegus mõne päeva pärast. Kohtu ette ei ole toodud elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et sellise pikkusega nõuetest teatamise aega saaks lugeda konkreetse õigussuhte puhul mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud kostja seisukoht, et tal sai tekkida hea usu põhimõttest lähtudes õigustatud ootus, et konkreetsete parkimiste eest hageja leppetrahvi ei nõua ja hageja on kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse VÕS § 159 lõike 2 alusel.
4. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, sh kostja alternatiivseid vastuväiteid leppetrahvi suurusele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 162lõike 1 järgi hageja kanda.

6 2-19-136882 33. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177lõike 2 järgi kindlaks maakohus (vt Riigikohtu lahend nr 2-15-1553, punkt 25).

(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 7