Obsah (7)

§ 136§ 172§ 663§ 662§ 667§ 659§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 16.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11078 Ko

) § 229 lõike 2 teisele lausele ja leidis, et vanemate seletustega on tõendatud see, et nende suhtlus ei ole piisav selleks, et ühiseid otsuseid lapse suhtes vastu võtta. Seda, et vanemate vaheline suhtlus on konfliktne ning teavet edastatakse lapse vahendusel, on kinnitanud nii vanemad kui eestkosteasutus. Kumbki vanem ei leia, et omavaheline suhtlus on piisavalt rahumeelne selleks, et lapse suhtes ühiselt otsuseid vastu võtta.

1. Kuigi ema väitel puuduvad sellised vaidlusküsimused, mille lahendamiseks oleks vajalik ühise hooldusõiguse lõpetamine, siis kohtule see asjaoludest ei nähtu. Nimelt on vanemad eri meelt vähemalt selles, kumma vanema juures peaks laps elama. Seega on vaidlus vähemalt elukoha, pigem aga laiemalt viibimiskoha küsimuses (hõlmab endas elukohta, reisimist jne). Isa soovib, et laps elaks Eestis tema juures, ema on jälle kinnitanud, et sooviks lapse pärast
2. klassi lõppu enda juurde Xxxxxxxxxxxi elama viia. Samuti on laps varasemalt elanud nii ema kui isa juures ning tema viibimiskoha pärast on olnud ka varasemalt vaidlus. Kohtu hinnangul tuleb jõuda järeldusele, et vanemate vahel esineb vaidlus vähemalt lapse viibimiskoha määramise osas ning antud küsimuses ei ole vanemad üldjuhul suutelised ühiseid otsuseid vastu võtma. Vaidluse olemasolu vanemate vahel ei ole aga lapse huvides. Seetõttu on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse viibimiskoha määramise osas.
3. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral tuleb teha otsustus, kummale vanemale jääb antud küsimuses ainuhooldusõigus. Kohus lähtub taotluse lahendamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lõiked 2 ja 3).
4. Vaidlus puudub, et mõlemad vanemad soovivad last kasvatada ning tema elus osaleda. Samuti on mõlemad vanemad varasemalt mingil perioodil suuremal määral lapse eest hoolitsenud. Esitatud asjaolude pinnalt puudub kohtul alus jõuda järeldusele, et ema on olnud suuremal määral pühendunud lapse eest hoolitsemisele, seda just viimast aastat silmas pidades. Vaidlus puudub, et ema tõi lapse veebruaris isa juurde, teatades, et on nõus sellega, kui laps edaspidi isa juures elab.
5. Kohtu hinnangul tuleb nõustuda isa, Tallinna linna ja lapse esindaja seisukohaga, et lapsel oleks isa juures stabiilsem elukorraldus. Isal on püsiv elukoht, samas ema elukoht on olnud vahelduv. Ema kolis ka hiljuti Xxxxxxxxxxxi ning lapse viibimiskoha määramise osas emale hooldusõiguse andmine tähendaks suure tõenäosusega, et lapse elukoht muutuks taaskord. See aga lapse ellu stabiilsust kaasa ei too. Seniste asjaolude pinnalt puudub ka alus eeldada, et edaspidi on ema valmis lapse eest katkematult hoolitsema. Lapse huvides ei ole, kui tema elukoht iga mõne aja tagant muutub.
6. Kuna lapse elukoht emale hooldusõiguse andmisel muutuks, tuleb kaalumisel arvestada uue elukoha vastavust lapse huvidele. Hooldusõiguse isale andmise korral muutuks lapse elus vähe, sh ta elaks edasi isa juures ja käiks eelduslikult samas koolis ning ei muutuks ka tema sõpruskond. Hooldusõiguse emale andmisel muutuks lapse jaoks kõik: elukoht, kool, sõpruskond. Ema põhjendused, et lapsele mõjuks hästi „ühiskonnavahetus“, ei viita sellele, et ema oleks kaalunud, mida elukohavahetus lapsele kaasa tooks. Esitatud teabe pinnalt näib, et ema on lähtunud vaid sellest, et temale praegusel hetkel sobib Xxxxxxxxxxx elada ning kaalumata / läbi mõtlemata on, millised oleksid sellise elumuudatuse mõjud lapse vaimsele ja 8 2-20-11078 füüsilisele tervisele, hariduse omandamisele, teise vanemaga suhtlemisele jne. Seega on ema lähtunud eeskätt enda, mitte lapse huvidest ning puudub alus jõuda vastupidisele järeldusele.
7. Ema elukoha muutus mõjutab kindlasti ema ja lapse omavahelist suhet. Distantsilt suhtlemise korral on lähedussuhte säilitamine võimalik, kuid oluliselt keerulisem, võrreldes olukorraga, kus vanem ja laps saavad regulaarselt vahetult koos viibida. Esitatud asjaoludest ei nähtu, milles seisnes vajadus ema elukoha muutmiseks. Kui taoline muutus ei olnud hädavajalik ning pikalt ja põhjalikult läbimõeldud otsus, siis võib jõuda järeldusele, et ema on ise mõjuva põhjuseta astunud sammu, mis tema ja lapse lähedussuhet suure tõenäosusega kahjustab. Isa omakorda on pakkunud lapsele stabiilsust. Seega ei ole kohtul võimalik jõuda järeldusele, et ema pühendumus lapse kasvatamisele oleks võrdväärse isa omaga.
8. Kohus on veendunud, et lapsel on hingeline seotus mõlema vanemaga. Isa elutingimused on lapse kasvatamiseks sobivad. Ema elutingimuste kohta on teave vaid ema enda ütluste põhjal, samuti on ema elutingimused ajas sageli muutunud. Kuna vanemate vahel on olnud kohtus elatise vaidlusi (t lk 19 kinnitus, et elatise hagi isa vastu on tagasi võetud; ema kinnitus istungil, et kohtus on vaidlus lapse elatise maksmise osas), ning üheks vaidluskohaks on see, mis määral peaks mõjutama elatise tasumist see, kui vanem annab lapsele ülalpidamist vahetult, siis ei ole põhjendatud jõuda järeldusele, et üks vanem on teisest oluliselt suuremal määral rikkunud ülalpidamise andmise kohustust. Samas puudub kohtul alus kahelda selles, et isal on olemas parem majanduslik suutlikkus kui emal – ema on seda ise kinnitanud, samuti ei ole ema saanud töötasu alates novembrist 2020 (t lk 103–104) ning ka 22.01.2020 seisuga ei olnud ema sissetulek taastunud.
9. Kohtu hinnangul tuleb arvesse võtta ka isa väidet selle kohta, et koos emaga elades on suur tõenäosus, et laps kogeb enda suhtes või enda elukeskkonnas vägivalda. Nimelt nähtub PPA teatistest (t lk 66–72), et mitmel korral on alustatud kriminaalmenetlust põhjusel, et ema kasutas isa suhtes füüsilist vägivalda. Sageli viibis juures ka laps. Teadete kohaselt oli konflikti põhjuseks tüli, kus isa kasutas vaimset vägivalda, kuid ema on ka ise kinnitanud, et läks ise elukaaslasele kallale. Ühel korral on ema kinnitusel olnud isa ka tema suhtes füüsiliselt vägivaldne. Kuna kõik kriminaalmenetlused on lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 1 alusel, ei ole võimalik praegusel hetkel tuvastada, kas tõele vastavad väited ka isa vägivaldse käitumise kohta; ema vägivaldset käitumist on kinnitanud ta ise. Samuti on algatatud kriminaalmenetlus põhjusel, et ema kasutas korduvalt füüsilist vägivalda oma teise lapse, tollal ca x-aastase poja suhtes. Pärast vanemate lahkuminekut on samuti olnud teateid vägivalla kohta – ema teatas algselt, et teda ründas füüsiliselt tema elukaaslane, hiljem kinnitas, et oli ise joobeseisundis kukkunud ning elukaaslane oli hoopis üritanud teda rahustada, tüli nägi pealt kodus viibinud laps. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodu pinnalt jõuda järeldusele, et ema juures elades on oluliselt suurem oht, et lapse turvatunne saab kahjustada ja laps ise võib sattuda väärkohtlemise ohvriks.
10. Ei ole tõendamist leidnud, et isa on emotsionaalselt tasakaalutu ega ole valmis seadma lapse huve kõrgemale enda omadest. Ema kinnitusel on tal küll esinenud vaimse tervise probleeme, kuid ta on nendega tegelenud. Ei ole tõendamist leidnud, et kumbki vanem oleks takistanud lapse suhtlust teise vanemaga.
11. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et PKS § 137 lõikes 3 toodud tingimused on enam täidetud isa ja oluliselt vähemal määral ema puhul. Seega tuleb anda vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel viibimiskoha määramise õigus (sh elukoha määramise õigus) lapse isale. 9 2-20-11078
12. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jätkata ühise hooldusõiguse teostamist ka lapse tervise osas. Mõistlik on, et lapse tervist puudutavad otsused teeb see vanem, kellega laps koos elab ning kes omab seetõttu ka piisavalt teavet lapse tervise kohta. Emal on võimalik küll anda teises riigis elades vajalikud nõusolekud elektrooniliselt, samuti on teoreetiliselt võimalik arutada vanematel omavahel tervist puudutavate otsuste vajalikkust. Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et vanemate omavaheline suhtlus on äärmiselt puudulik, seetõttu ei ole võimalik tegelikkuses ühiste otsuste vastuvõtmine. Seetõttu on põhjendatud ka selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamine. Kuna kohus annab isale lapse viibimiskoha määramise õiguse, hoolitseb lapse eest igapäevaselt isa. Seetõttu on põhjendatud anda ka lapse tervise küsimuste otsustamine isale.
13. Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul vajadus lapse hariduse osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Laps käib koolis. Esile toodud ei ole, et lähiajal oleks vajalik lapse kooli vahetus. Seega ei nähtu kohtule, et vanemate vahel on vaidlus hariduse küsimuses, mis vajaks lahendamist ning milles vanemad omavahel kokkuleppele jõuda ei suuda. Kuna ühine hooldusõigus peaks vanemate lahkumineku korral võimalikult suures ulatuses säilima ning kohus hariduse osas ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ei näe, jättis kohus avalduse selles osas rahuldamata.
14. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud ka varahooldusõiguse osas. Vaidluse all ei ole, et ema ei ole lapsele maksnud elatist alates ajast, mil laps isa juurde kolis, samas on laps mingi osas ajast siiski viibinud ema juures ning ema on andnud sel ajal lapsele ülalpidamist vahetult.

§ 136

lõike 1 järgi üldjuhul eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi. Ülalpidamise andmata jätmisega on ema küll rikkunud lapse varahooldusõigust, kuid ühise varahooldusõiguse lõpetamine ei ole antud juhul vajalik. Nimelt ei taga see abinõu kuidagi varahooldusõiguse edasist kohast täitmist, samas puudub alus arvata, et ema ohustaks lapse vara selliselt, et olemasolev vara võiks väheneda.

1. Kohus leidis, et ema avaldus tuleb jätta rahuldamata ning isa avaldus tuleb rahuldada osaliselt, s.o lõpetada vanemate ühine isikuhooldusõigus lapse suhtes osaliselt ning anda isale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise ning tervise osas. Nimetatud küsimustes on isal lapse esindusõigus.
2. Kohus selgitas, et kuivõrd lapsevanematel ei ole ühist hooldusõigust vaid eeltoodud küsimustes, peavad nad muudes küsimustes PKS § 118 lõike 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Emal säilib õigus ja kohustus suhelda oma lapsega, samuti lapse ülalpidamiskohustus.
3. Lapse isa on taotlenud jätta menetluskulud ema kanda. Kohus tugines

§ 172lõikele 1 märkides, et käesolev lahend on tehtud lapse huvides.

Menetluskulude lapse kanda jätmine ei oleks õiglane. Puudub ka muu oluline põhjus jätta ühe vanema menetluskulud kasvõi mingis osas teise vanema kanda. Seetõttu jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda. Määruskaebus

1. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tema avaldus rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus isa 10 2-20-11078 avalduse osalisel rahuldamisel hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ning on rikkunud määruse põhjendamise kohustust.
2. Kohus jättis tähelepanuta isa emotsionaalse ja füüsilise vägivalla ema ja lapse suhtes. Just asjaolu, et ema otsustas mitte olla rohkem lähisuhtevägivalla ohver, s.o lõpetada kooselu lapse isaga, viis ema majanduslikult raskesse olukorda, millest tingituna oli ta sunnitud korduvalt vahetama oma elukohta. Maakohtu otsustus vaidlustatud määruses ei ole mitte ainult lapse huvide vastane, vaid tegemist on olukorraga, kus suhtes olnud nõrgem pool, kes on otsustanud vägivaldse suhte lõpetada, ohvristatakse taas ja korduvalt.
3. Ema ja lapse vahel on alati olnud tihe ja emotsionaalne side. Ema ei ole kunagi loobunud last kasvatamast. Ajal, mil laps asus ajutiselt elama isa juurde, ei olnud põhjuseks mitte ema soovimatus last kasvatada, vaid peamiseks asjaoluks oli, et emal ei olnud võimalik kanda ainuisikuliselt lapsega seotud kulusid ning lisaks veel kulusid, mis olid seotud käimasolevate kohtumenetlustega. Kohus on küll emale teinud etteheiteid viimase majandusliku olukorra ja elatise maksmise kohta, kuid on jätnud tähelepanuta, et isa ei andnud perioodil, mil laps elas emaga, lapsele elatist.
4. Kohus on lähtunud peamiselt isa poolt kohtule ja lastekaitsele esitatud seisukohtadest, mis on ema halvustavad. Isa on teadlikult näidanud ema kui vastutustundetut, ebastabiilset ja endaga mitte hakkamasaavat isikut, kes ei ole sobivaks isikuks teostama lapse igapäevast hooldust. Kohus, aga ka lapse esindaja ja kohalik omavalitsus, on jätnud täiesti kaalumata isa sobivuse, lähtuvalt tema isiksusetüübist, last kasvatama. Isa on vägivaldne. Eelkõige on tegemist isikuga, kellel puutuvad emotsioonid ning empaatiavõime. Kohus on lähtunud suuresti vaid asjaolust, et isal on paremad majanduslikud võimalused lapse ülalpidamiseks, kuid on jätnud analüüsimata lapse teiste, peamiselt emotsionaalsete, vajaduste rahuldamise isa ja isa ema poolt. Lapsega tegeles peamiselt isa ema. Ema on veendunud, et lapse huvides ei ole karm ja emotsioonitu kasvatus, mida isa kasutab. Kohus ei ole piisavalt kaalunud lapse huve isale hooldusõiguse andmisel.
5. Alates detsembrist 2020 viibib laps koos emaga Xxxxxxxxxxx. Emal ei olnud plaanis viia last isa nõusolekuta Xxxxxxxxxxxi elama, isa nõusolek Xxxxxxxxxxxi reisimiseks oli olemas. Ema ei ole saanud koos lapsega tagasi Eestisse pöörduda seoses pandeemiast tuleneva eriolukorra ning liikumispiirangutega.
6. Kohus jättis hindamata lapse ja ema hingelise seotuse ning analüüsimata põhjused, miks laps elas mingi aeg ainult isaga. Samuti ei ole kohus analüüsinud, mis on isa motiiviks lapse hooldusõiguse taotlemisel – on see armastus ja hoolimine lapse suhtes või isiklik solvumine lapse ema suhtes, kel jätkus julgust lõpetada suhe, mis oli emotsionaalselt ja füüsiliselt vägivaldne. Lapse ja ema omavaheline suhe ei ole kunagi katkenud ning ema ei ole ka perioodil, mil ta oli sunnitud oma elu taas üles ehitama, kordagi jätnud oma hooldusõigust teostamata/sellest loobunud.
7. Lisaks eeltoodule jättis kohus täielikult arvestamata ema esitatud tõendid lapse ja isa omavaheliste suhete kohta. Kohus ei täitnud selgituskohustust – kohus küll andis ema kohta hinnanguid, kuid ei selgitanud, millistele kaalutlustele ja tõenditele tuginedes on ema olnud ainuvastutav vanemate omavahelise vägivaldse suhte eest ning millistel põhjustel ei sobi ta last kasvatama. 11 2-20-11078 Menetlusosaliste seisukohad
8. Lapse isa, eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 60. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 15.02.2021 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulud. 61. Esmalt otsustab kohus määruskaebemenetluses esitatud täiendavate tõendite vastuvõtmise.

§ 662

lõike 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus võtab

§ 667

lõike 3 alusel tsiviilasja materjalidesse lapse isa vastusega määruskaebusele 04.03.2021 esitatud tõendid (kirjavahetus ja väljavõte lapse ekoolist) ja eestkosteasutuse vastusega 22.03.2021 esitatud tõendi (kokkuvõte koolist). 62. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse kaalutlusotsusesse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti ema avalduse rahuldamata jätmisel ja isa avalduse osalisel rahuldamisel jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei saa järeldada ka tsiviilasja materjalide pinnalt. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Kolleegium ei nõustu, et maakohus on otsustuse tegemisel lähtunud suuresti vaid isa majanduslikust võimekusest last ülal pidada. PKS § 137 lõikest 3 tuleneb, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud kooskõlas PKS § 137 lõikega 3 igakülgselt mõlema vanema võimekust ja valmidust hooldusõigust teostada. Seega ei ole õige ka väide, et maakohus ei kaalunud isa sobivust hooldusõigust teostada.
2. Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad soovivad last kasvatada ning tema elus osaleda, samuti on mõlemad vanemad varasemalt mingil perioodil suuremal määral lapse eest 12 2-20-11078 hoolitsenud. Eeltoodust järeldub, et mõlemal vanemal on valmisolek last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Samas leidis kohus, et lapsel oleks isa juures stabiilsem elukorraldus, kuivõrd isa elukoht on püsiv, ema elukoht on olnud vahelduv. Määruskaebuses on ema selgitanud varasemate elukohtade vahetuste tagamaid (majanduslikud raskused seoses lapse isaga kooselu lõpetamisega). Ringkonnakohus nõustub emaga, et kirjeldatud olukorras ei ole kohtul õigustatud emale elukohtade vahetusi ette heita. Samas sai kolleegiumi hinnangul isa pakutava stabiilse elukorralduse eelistamisel määravaks ema poolt hiljuti, kohtumenetluse ajal, Xxxxxxxxxxxi elama asumine. Maakohus leidis õigesti, et seetõttu muutuks ema avalduse rahuldamise korral suure tõenäosusega lapse elukoht taaskord. Ühtlasi väheneks lapse ja isa koosveedetud aeg. Kolleegium märgib, et emal on loomulikult õigus vabalt valida oma elukohta, kuid ringkonnakohus kahtleb, et selline otsustus oli põhjalikult läbi kaalutud ja tehtud lapse huve esikohale seades, mh arvestades PKS § 143 lõikest 1 tulenevat lapse õigust suhelda vahetult oma isaga. Samale järeldusele jõudis maakohus. 22.01.2021 ärakuulamise protokollist nähtub, et emal ei ole tegelikult selget nägemust, kuidas lapse elukorraldus Xxxxxxxxxxx üldse toimima hakkaks. Maakohus leidis, et esitatud asjaoludest ei nähtu, milles seisnes vajadus emal elukohta muuta ega saa asuda seisukohale, et tegemist oli vajaliku ning pikalt ja põhjalikult läbimõeldud otsusega. Ka määruskaebemenetluses ei ole ema Xxxxxxxxxxxi elama asumise osas selgitusi esitanud. Seega leidis maakohus õigesti, et ema on ise mõjuva põhjuseta astunud sammu, mis tema ja lapse lähedussuhet suure tõenäosusega kahjustab. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vastava otsuse tegemisel on ema lähtunud eeskätt enda, mitte lapse huvidest ning ema ei ole läbi mõelnud, mida selline elukohavahetus lapsele kaasa toob.
3. Õige ei ole kaebuse arusaam, et maakohus jättis arvestamata ja hindamata lapse ja ema hingelise seotuse. Vaidlustatud määruse kohaselt on maakohus veendunud, et lapsel on hingeline seotus mõlema vanemaga. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb kohtul PKS § 137 lõike 3 järgi arvestada ka muid asjaolusid lisaks lapse ja vanema(te) vahelisele hingelisele seotusele.
4. Seoses kaebuse väidetega isapoolse kasvatuse osas märgib kolleegium, et arusaadavalt võibki vanematel olla erinev nägemus lapse kasvatamisest, kuid see ei tähenda, et üks kasvatusstiil oleks õige ja teine vale. Praegusel juhul puudub asja materjalide põhjal alus asuda seisukohale, et isa senine kasvatus oleks mingilgi moel olnud last kahjustav ja seetõttu lapse huvidega vastuolus.
5. Seoses kaebuse väidetega, mis puudutavad isa vägivaldust, märgib kolleegium järgmist. Asja materjalidest, sh Politsei- ja Piirivalveameti teatistest (t lk 66–74) nähtuvalt on vanemate vahel esinenud igasuguseid konflikte ja tülisid, sh on mõlemad süüdistanud teist vägivalla kasutamises. Samas juhib kolleegium ema tähelepanu, et PKS § 137 lõike 3 järgi ei oma vanemate omavahelised suhted hooldusõiguse vaidluse lahendamisel olulist tähendust. Praeguses vaidluses omab tähendust asjaolu, kas vanem on ohustanud lapse heaolu (PKS § 134). Asja materjalidest ei nähtu, et kumbki vanematest oleks ohustanud lapse heaolu, sh olnud lapse suhtes vägivaldne. Samuti puudub asja materjalide põhjal alus asuda seisukohale, et isa motiiviks lapse hooldusõiguse taotlemisel oleks solvumine lapse ema suhtes, mitte armastus ja hoolimine lapse vastu. Maakohus leidis, et lapse ja isa vahel on hingeline seotus ning asjas ei ole tõendamist leidnud, et isa on emotsionaalselt tasakaalutu ega oleks valmis seadma lapse huve kõrgemale enda omadest. 13 2-20-11078 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta kaebuse esitaja kanda (

§ 171

lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lõike 3 teine lause).

Lapse isa teatas 04.06.2021 kohtule, et ta ei esita menetluskulude nimekirja. Samuti puuduvad hüvitatavad menetluskulud eestkosteasutustel. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud määrab kohus vastava taotluse esitamisel kindlaks eraldi määrusega. Eeltoodust tulenevalt puuduvad määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 14