Obsah (10)

§ 442§ 436§ 657§ 403§ 656§ 392§ 348§ 231§ 162§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-18-1894

) § 331 lg-st 1 ei arvestanud maakohus hageja

1. detsembri 2020 lõppseisukohtades esitatud tõenditega ja nendega seotud väidetega, kuivõrd need esitati hilinemisega. Hageja ei esitanud põhjendusi, miks ta ei saanud tõendeid varem esitada. Lisaks oli tegemist täiesti uute vastuväidete ja tõenditega, mille esitamist menetluse staadium enam ei võimaldanud. Poolte vahel puudus vaidlus, et laenulepingud sõlmiti ja kõigil lepingutel olid hageja töötaja ja kostja digiallkirjad. Maakohus leidis, et hagejaga sõlmis lepingud G.G. esinedes kostjana ilma esindusõigust omamata ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg-st 1 lähtuvalt olid kõik hagejaga sõlmitud lepingud kostja suhtes tühised. Ka ei kiitnud kostja hiljem lepingut heaks. Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele kaart ja koodid on väljastatud. Oluline on, kas isikut tõendav dokument ja selle koodid läksid isiku valdusest välja tahte vastaselt isiku süüta või andis ta need vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse (Riigikohtu
2. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p-d 22-23). Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka 3 juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (Riigikohtu
3. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik allkirjastamise vahendid kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras üldvolituse andmise regulatsiooni kohaldamine. Kui analoogia korras ei ole esinduse sätted kohaldatavad, peab kohus hindama, kas lepingu sõlmimist on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja mobiil-ID koos koodidega ei läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt. Kostja ostis G.G. pealekäimisel järelmaksuga telefoni, vormistas liitumislepingu ja mobiil-ID numbrile X ning andis need G.G. le tingimusel, et G.G. tasub telefoni järelmaksuarveid. G.G. veenis kostjat andma talle Swedbank AS-i konto kasutajatunnuse, et maksta telefoniarveid. Samas tuvastas maakohus, et tehingu kostja suhtes kehtima hakkamise eeldused TsÜS § 115 lg 1 järgi polnud täidetud. Hageja ei olnud teadlik, et lepingud sõlmis G.G. kostjat esindades. G.G. sõlmis hagejaga lepingud esinedes kostjana ega väljendanud mingilgi viisil, et ta on esindaja või et just tema sõlmib lepingud, kuid ei tegutse enda nimel. G.G. l puudus hagejaga lepinguid sõlmides täielikult kostja esindusõigus. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejaga sõlmitud lepingud hakanud kehtima kostja suhtes ning kostjale ei saanud lepingu sõlmimisel esitatud tahteavaldusi omistada esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades. Maakohus leidis, et lepingute sõlmimist ei saanud tuvastada ka muudel alustel. Kriminaalasjas tuvastati, et G.G. lõi kostjale uue e-posti aadressi, millest kostja ei olnud teadlik. Lepingute sõlmimisel andis G.G. telefoninumbriks enda kasutuses oleva numbri. Samuti tuvastati, et hagejaga sõlmitud lepingud sõlmiti G.G. le kuuluvalt IP-aadressilt. Kogu suhtlus lepingute sõlmimisel ja täitmisel toimus läbi G.G. kontaktvahendite või tema poolt loodud kontaktvahenditega selliselt, et kostja ei teadnud midagi. Kriminaalmenetluses tuvastati, et G.G. sai kõik laenusummad enda valdusse. Hagejale tasuti osaliselt laenumakseid kostja pangakontolt, kuid maakohtu hinnangul ei saanud lugeda tõendatuks, et seda oleks teinud just kostja, sest kõikidele kostja pangakontodele oli G.G. l täielik ligipääs alates vähemalt juulist 2017 kuni tema kinnipidamiseni
4. oktoobril
5. Lepingutesse sai kirja vaid kostja tegelik elukoha aadress, millele hageja saatis lepingute ülesütlemise teated ning mille kaudu kostja sai lõpuks teada lepingutest ja võlgnevustest. Kostja ei väljendanud tehingu heakskiitmist. Heakskiidu tõendamise koormis lasus hagejal. TsÜS § 130 lg 1 ja 2 kohaselt vastutab hageja ees G.G. , kellelt hagejal on õigus nõuda kahjuhüvitist lepingu täitmata jätmise eest. Kriminaalasjas tehtud otsuses rahuldas kohus hageja tsiviilhagi summas 4673 eurot 30 senti. Tegemist on samade lepingute alusel tekkinud võlgnevusega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus jättis põhjendamatult hageja tähtaegselt esitatud tõendid vastu võtmata, tõendite puudumine viis ebaõige lahendini. Maakohus teatas
7. novembri 2020 määrusega asja lahendamisest kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja võimalike täiendavate taotluste, seisukohtade ja dokumentide esitamiseks hiljemalt
8. detsembrini
9. Hageja esitas määratud ajaks oma seisukoha koos taotlusega tõendite vastuvõtmiseks. Maakohtu põhjendustest jääb ebaselgeks, millisele sättele tuginedes ta tõendeid vastu ei võtnud. 4 Maakohus tuvastas õigesti, et kostja andis mobiil-ID ja Swedbank koodid ning kasutajanime vabatahtlikult G.G. le, ent eksis lõppjäreldustes materiaalõiguse kohaldamisel. Kriminaalmenetluses antud ütlustest nähtub, et kostja sai aru digitaalallkirja tähendusest ning sellest, et võlgnevus on tema vastutusel. Kostja andis mobiil-ID ja Swedbank koodid ning kasutajanime vabatahtlikult kolmandale isikule, seeläbi andis ta ka nõusoleku nende kasutamiseks. Ka laenude majanduslik tähendus oli kostjale arusaadav, kuna laenud on tema nimel. Maakohus ei põhjendanud, miks ta hageja eeltoodud väidetega ei nõustunud ning rikkus sellega

§ 442lg-t 8.

Maakohus tuvastas ebaõigesti asjaolu, nagu poleks kostja midagi laenudest teadnud. Kostja ei tõendanud, et ta ei olnud teadlik osadest laenudest. Negatiivse asjaolu tõendamiskoormis oli kostjal, kuivõrd ta möönis, et oli osadest laenudest teadlik. Kostja tunnistas ütlusi andes, et ta oli teadlik, et G.G. tegi läbi internetipanga tema nimele uue(d) arvelduskonto(d). Samuti oli kostja teadlik teise pangakonto olemasolust, märkides, et „Ma kasutasin seda teist kontot, mis tema juulikuus avas, aga seda teist ei kasutanud.“ Samuti andis ta vabatahtlikult oma pangakaardi G.G. kätte. Seega oli kostjal ligipääs kontodele, millega olid seotud tema laenukohustused. Eeltoodut loetakse ka TsÜS § 118 lg 2 tähenduses volituse andmiseks. Isegi juhul, kui maakohus ei lugenud tõendatuks üldvolituse olemasolu TsÜS § 118 lg 1 mõttes, oli asjaoludest nähtuvalt tegemist minimaalselt näivusvolitusega. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja ei kiitnud tehinguid heaks. Maakohus ei tuvastanud, kes tegi laenude tagasimakseid kostja kontolt, kuid hageja on tõendanud, et kostja oli tema kontolt tagasimaksete tegemisest teadlik. Riigikohtu praktikast tulenevalt saab seda alternatiivselt käsitleda heakskiiduna TsÜS § 129 lg 1 mõttes. Maakohus rikkus

§ 436

g-t 1, kui ei põhjendanud ega osundanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes võttis seisukoha, et kostja ei teadnud G.G. l tema esindamisõiguse olemasolu. Volituse olemasolu saab antud asjas eeldada ning kui kostja väidab, et volitusega rikkus G.G. volituse piire, on see esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte küsimus. Eeltoodust lähtuvalt on ebaõige maakohtu viide, et hagejal on TsÜS § 130 lg 1 ja 2 kohaselt pelgalt kahjuhüvitisnõue G.G. suhtes. Sama kohustuse eest võivad vastutada mitu isikut solidaarselt, kriminaalmenetluse lahend ei välista kostja vastutust. 7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses (

§ 657lg 1 p 2).

Samuti muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha hageja poolt
2. detsembri 2020 lõppseisukohtades esitatud tõendite (kostja
3. juuli 2018 ja
4. novembri 2018 ülekuulamise protokoll) osas. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga selles, et maakohus jättis põhjendamatult tähtaegselt esitatud tõendid vastu võtmata. Maakohus määras
5. novembri 2020 määrusega (I kd tl 164), et lahendab asja kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele

§ 403

lg-st 1 lähtuvalt tähtaja võimalike täiendavate taotluste, seisukohtade, dokumentide (sh taotlused menetluskulude kindlaksmääramiseks koos kulude nimekirjaga) esitamiseks hiljemalt

1. detsembriks
2. Hageja esitas
3. detsembril 2020 lõpliku seisukoha ja täiendavad tõendid. Maakohus märkis
4. detsembri 2020 otsuses, et kohus ei arvesta
5. detsembril 2020 esitatud tõenditega, kuna tõendid on esitatud hilinemisega. 5 Ringkonnakohus leiab, et selliselt asja menetledes on maakohus oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 656lg 1 p-s 1).

Kirjalikus menetluses peab kohus järgima

§ 392

lg 1 p-de 2 ja 4 sätteid samas ulatuses nagu siis, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil. Nimetatud kohustus tuleneb kohtule otseselt

§ 403

lg 1 teisest lausest, millest nähtuvalt määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente. Samuti tuleneb

§ 348

lg-test 2 ja 3 ja § 351 lg-st 2, et kohus peab hoolitsema selle eest, et asja lahendatakse ammendavalt ning, et kohtul on kohustus tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Riigikohus on

1. detsembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08 märkinud, et eelviidatud sätete rikkumised on käsitletavad oluliste menetlusõiguse normide rikkumisena, kuna on rikutud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus võttis hagejalt võimaluse esitada tõendeid haginõude põhjendatuse kohta. Apellatsioonkaebuses on hageja palunud võtta asja materjalide juurde tema poolt
2. detsembril 2020 maakohtule esitatud tõendid (kaebuse p 3.7.) Eeltoodud põhjendustel võtab ringkonnakohus tsiviilasja materjalide juurde hageja poolt
3. detsembril 2020 esitatud tõendid (kostja
4. juuli 2018 ja
5. novembri 2018 ülekuulamise protokollid) ning hindab neid käesolevas otsuses.
6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagejaga sõlmis lepingud kolmas isik (G.G. ), kes esindas kostjat ilma esindusõigust omamata ning seetõttu on lepingud TsÜS § 129 lg 1 järgi tühised. Maakohus leidis lähtudes kriminaalmenetluses nr 1-19-1166 tuvastatud asjaoludest, et kostja mobiil-ID koos koodidega ei läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt. Riigikohus on
7. detsembri 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 leidnud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja praegusel juhul tõendanud, et kostja mobiil-ID koos koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kostja andis mobiil-ID koos koodidega kolmandale isikule üle. Kostja
8. juuli 2018 ja
9. novembri 2018 ülekuulamise protokollidest tuleneb, et kostja andis oma mobiil-ID koos koodidega kolmandale isikule üle vabatahtlikult.
10. juulil 2018 kostja poolt antud ütlustest nähtub, et ta ei tahtnud küll mobiil-ID-d koos koodidega kolmandale isikule anda, kuid pärast mõningast veenmist andis ta need koodid siiski kolmandale isikule. Sealhulgas tuleneb ülekuulamise protokollidest, et kostja oli teadlik osadest sõlmitud laenulepingutest, kuid kolmas isik kinnitas temale, et ta maksab ise laenumaksed tagasi. Viidatust tuleneb otseselt, et kostja andis oma arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel. Sealhulgas ei ole kostja käesolevas tsiviilasjas vaidlustanud seda, et ta andis oma mobiil-ID koos koodidega vabal tahtel kolmandale isikule üle. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema mobiil-ID koos koodidega oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda lepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel.
11. Andes vabatahtlikult mobiil-ID-d koos koodidega kolmandale isikule, pidi kostja möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil anda kostja asemel tahteavaldusi, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi kostja. Kuigi kostja enda väitel 6 andis ta mobiil-ID ja koodid kolmandale isikule selleks, et kolmas isik tasuks Telia arveid, pidi ta arvestama sellega, et kolmas isik ei tarvitse piirduda vaid arvete tasumiseks, vaid ta võib kasutada kostja nimel arvutivõrgus identimist ka muul eesmärgil (nt lepingute sõlmimisel jms). Riigikohtu praktika kohaselt saab esindusõiguseta esinduse sätteid kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu
12. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p 16). Riigikohus on
13. detsembri 2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-s 23 märkinud, et „Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardid ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusse, ei ole välistatud analoogia korras volituste andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitleda volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131).
14. Lähtudes eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates omistada kostjale laenulepingute sõlmimiseks vajalikke tahteavaldusi kohaldades analoogia korras esindusõiguse sätteid. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna kriminaalasjas nr 1-19-1166 on kolmandalt isikult välja mõistetud hageja kasuks laenulepingutest tulenev võlgnevus 4673 eurot 30 senti, siis on hageja nõue juba rahuldatud ning võlgnevuse teistkordne väljamõistmine kostjalt on hageja poolt äärmiselt pahatahtlik. Kostja ja kolmas isik on käsitletavad solidaarvõlgnikena, kes peavad täitma kohustuse hageja ees solidaarselt ning seetõttu võib hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Kohustuse tekkimise õiguslik alus on kostja ja kolmanda isiku suhtes erinev, kuid see ei muuda seda, et tegemist on solidaarkohustusega.
15. Hageja on kostja vastu esitanud laenulepingutest tuleneva põhivõlgnevuse kokku 3636 eurot 91 sendi, intressi 350 euro 22 sendi,
16. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 507 eurot 69 sendi ja viivise põhinõudelt alates
17. detsembrist 2018 lepingujärgsetes määrades kuni põhinõude kohase täitmiseni väljamõistmiseks. Kostja ei ole hageja nõude suurusele, sh viivise suurusele ja määrale, vastuväiteid esitanud. Tartu Ringkonnakohtu
18. mai 2021 kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et kostjal ei ole vastuväiteid põhivõlgnevuse, intressi ja viivise suuruse osas. Ringkonnakohus leiab, et kostja on

§ 231lg 2 alusel võtnud omaks põhivõlgnevuse, intressi ja viivise suuruse.

Ringkonnakohus küsis kostja esindajalt kohtuistungil selgesõnaliselt, kas kostjal on vastuväiteid nõude suurusele, kui hagi rahuldatakse, kuid kostja esindaja avaldas, et kostjal ei ole vastuväiteid. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue rahuldamisele täies ulatuses. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. 14. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagiavalduse täies ulatuses, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.

§ 162

lg 1 alusel jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 7 Hageja

1. detsembri 2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja osutanud õigusabi maakohtus 17 h ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta) summas 1700 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 425 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutud riigilõiv summas 425 eurot põhjendatud menetluskulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu (100 eurot tund ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja esindaja õigusabikulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul võis hageja esindajal kuluda hagiavalduse koostamisele, sh tõendite komplekteerimisele, 3,5 tundi;
2. veebruari 2018 seisukoha koostamisele 0,5 tundi; maakohtu istungil osalemisele 35 minutit;
3. juuli 2020 seisukoha koostamisele 1 tund; hageja lõpliku seisukoha koostamisele 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 30 minutit, kokku 8 h ja 5 minutit. Muid
4. detsembri 2020 menetluskulude nimekirjas toodud toiminguid ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Ringkonnakohus märgib, et

§ 175

ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest (vt Riigikohtu

1. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud
2. detsembri 2020 menetluskulude nimekirja kohaselt on seega 808 eurot 33 senti (8 h 5 min x 100 eurot) + 425 eurot, s.o 1233 eurot 33 senti. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist.
3. Hageja
4. mai 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja õigusabikulud ringkonnakohtus 875 eurot (8,75 tundi x 100 eurot tund (ilma käibemaksuta)). Hageja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 425 eurot. Riigilõiv 425 eurot on põhjendatud menetluskulu. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kõiki hageja esindaja õigusabikulusid. Hageja esindaja on esitanud ringkonnakohtule kaks menetlusdokumenti, s.o apellatsioonkaebuse ja menetluskulude nimekirja. Sealhulgas on hageja esindaja osalenud ringkonnakohtu istungil. Arvestades apellatsioonkaebuse keerukust ja mahtu, samuti seda, et selles menetlusdokumendis on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud väiteid, on põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse koostamise eest (sh kohtupraktika analüüs jms) 3 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamise eest 0,5 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamisele võis kuluda 0,5 tundi ja kohtuistungil osalemisele 32 minutit. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud
5. mai 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on seega 453 eurot 33 senti (4 h 32 min x 100 eurot) ja riigilõiv 425 eurot, s.o kokku 878 eurot 33 senti. See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt esitatud taotlusele tuleb määrata, et kostjal tuleb tasuda väljamõistetud menetluskuludelt ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Üllar Roostoja Viivi Tomson 8