← Eesti

3-20-2617/20

Obsah (4)§ 25§ 72§ 23§ 32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni 2021. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-2617 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla 3

§ 25

lg 2 sätestab, et pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea. Pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VSke). VSke § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vastustaja 30.10.2020 kirjast nähtub, et kaebajal oli eelmine pikaajaline kokkusaamine 25.07.2020. Seega puudus vanglal kohustus tagada kaebajale uus pikaajaline kokkusaamine enne 25.01.2021. Kohtuasjas ei ole ka vaidluse all 2021. aastal tehtud keeldumised ning seetõttu ei oma asjas ka tähtsust, kuidas sobituvad omavahel kokku VSke ajapiirangud ning erandlikes olukordades vangla direktori poolt

§ 72

alusel vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamiseks kasutatavad meetmed. 6. VSke § 45 ajapiirang ei tähenda seda, et vastustaja ei peaks kaaluma, kas lubada kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi varem kui kuuekuulise tähtaja möödumisel. Käesolevas asjas ei olnud vanglal võimalik kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid täiendavalt kaaluda, sest vangla direktori 27.08.2020 ja 27.10.2020 üldkorraldustest tulenevad pikaajaliste kokkusaamiste keeld koroonaviiruse laialdase leviku tõttu. Enne põhjenduste analüüsi peab kohus vajalikuks märkida, et ka üldkorralduste õiguspärasust tuleb hinnata ex ante ehk nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja 5

(8)sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Ajas on teadmised koroonaviiruse leviku ja ohustatud isikute kohta täienenud. Ka on kohtuotsuse tegemise ajal Eestis enamikele täiskasvanutest kättesaadav vaktsiin, kuid on üldteada asjaolu, et esimesed vaktsineerimised koroonaviiruse vastu toimusid alles 27.12.
  1. Ka ei olnud üldkorralduste andmise ajal ega kaebaja suhtes antud keeldumiste ajal võimalik tõsikindlalt ette näha koroonaviiruse edasist levikut.
  2. Kohus leiab, et asjas ei ole üheselt kohaldatavad Riigikohtu otsuses nr 5-18-8 toodud põhjendused. Toodud asjas kaalus Riigikohus perekonnaelu puutumatuse riivet vahistamise eesmärkidega, s.o ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimisega. Vahistatu korral tuleb arvestada lisaks ka süütuse presumptsiooniga ehk ei saa eeldada, et isik on toime pannud kuriteo ning tema õigusi piiratakse sellest tulenevalt. Ka Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-19-1165 puudutas kaebaja õigusi vahistatu staatuses olukorras, kus kaebaja ei olnud saanud pikaajalisi kokkusaamisi 3 aasta jooksul. Kaebaja on süüdimõistetu, kes kannab toimepandud kuritegude eest karistust. Vabaduskaotuslikule karistusele ongi iseloomulik, et isikul ei ole võimalik suhelda talle meeldivate inimestega talle sobival ajal ja viisil, sh ka pereliikmetega. Vangla peab küll soodustama vanglavälist suhtlemist, sh kontakte perekonnaga, kuid seda üksnes sotsiaalsete sidemete katkemise vältimise eesmärgil (

§ 23

). Kinnipeetaval puudub õigustatud ootus eeldada, et tema sotsiaalsed sidemed vanglas viibimise ajal parenevad või sotsiaalseid kontakte võimaldatakse sama tihti kui vabaduses viibides. Osa karistusest ongi see, et lähedaste inimestega koosviibimine on harvem ja isik kogeb, et see on tema toimepandud tegude tagajärg (eripreventiivne eesmärk). Kuigi kaebaja võib soovida, et talle tagataks perega kokkusaamine ilma järelevalveta, on vanglakaristuse üks keskseid osiseid, et kinnipeetava isiku suhtes rakendatakse reeglina pidevat järelevalvet (teatud eranditega). Järelevalve tagamine on oluline nii vangla julgeoleku kui ka kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgil.

  1. Käesolevas asjas tuleb perekonnaelu puutumatusele vastanduva põhiõigusena kaaluda isikute õigust elu ja tervise kaitsele. Nimetatud asjaolusid on põhjalikult käsitletud eeltoodud üldkorraldustes, mida kohus ei korda täies ulatuses. Kohus selgitab, et kaitstav ei ole üksnes kaebaja ega tema pereliikmete põhiõigus elule ja tervisele, millest nad võivad soovida pereelu edendamiseks loobuda, vaid ka vanglaametnike ning teiste kinnipeetavate põhiõigus elule ja tervise kaitsele. Nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate ulatuslikul haigestumisel võib sattuda ohtu esmalt vangla julgeolek (ei ole piisavalt valvureid) ning seejärel ka ühiskonna julgeolek või ka meditsiinisüsteemi ressursid. Nagu nähtub 10.12.2020 käskkirjast ja ka sellekohastest pressiteadetest, levis vähemalt Viru Vanglas koroonaviirus ulatuslikult
  2. Koroonaviiruse osas on laiemalt olnud teada, et kolded kujunevad välja kohtades, kus on palju inimesi ühes kohas ja tihe inimeste vaheline suhtlus, nagu lasteasutused, tehased, hoolekandeasutused või sõjaväeosad. Vanglad sarnanevad oma olemuselt ka neile kohtadele, mistõttu pidi Tallinna Vangla kasutusele võtma ennetavad meetmed.
  3. Üldkorraldustest tuleneb, et peresuhete säilitamiseks oli võimalik siiski saada lühiajalisi kokkusaamisi (27.10.2020 käskkirja p 1.1 ja dtl 79, mille kohaselt oli võimalik saada lühiajalisi kokkusaamisi ka 25.09.2020 käskkirjast tulenevalt). Kaebaja ei ole neid taotlenud, pidades neid koormavaks, ajakulukaks, rahakulukaks, ebaefektiivseks ja mõttetuks, kirjeldades sarnaselt ka telefonikõnesid. Tuleb küll möönda, et üldkorralduste alusel olid välistatud eraldamiseta s.o ilma vaheseinata kohtumised pereliikmetega, mis võib lapse korral muuta suhtluse keerukamaks. Kohus märgib, et koroonaviiruse laiema leviku ajal olid üldised laiemad soovitused (vt nt https://www.kriis.ee/et/koroonaviiruse-olemus-ja-levimisviis) vältida inimestega kontakte, sotsiaalseid koosviibimisi, teha võimalusel kaugtööd, mitte viia lapsi lasteaeda, mitte külastada vanavane1 https://www.sm.ee/et/uudised/eestis-algab-covid-19-vaktsineerimine https://www.delfi.ee/artikkel/91658911/vanglast-on-vabanenud-kuus-koroonaviiruse-kandjat-terviseametvotab-valvekorra-ule 2 6

(8)maid, vältida võimalusel ühistranspordi kasutamist, eelistada suhtlust virtuaalselt või telefoni teel jne. Ehk üldised soovitused või teatud juhtudel ka kategoorilised suunised ei olnud suunatud üksnes kinnipeetavatele, vaid kogu ühiskonnale. Ka vabaduses viibiv inimene võib tõenäoliselt pidada suhtlust telefoni teel vms vähem mõjusaks kui vahetut suhtlust. Kaebaja ja tema pere sai teha kaalutud otsuse, kas ja mil viisil sel keerulisel ajal suhtlus siiski tagada või kas suhtlusest täielikult loobuda. Kui kaebaja või tema pere on pidanud õigeks loobuda lubatud suhtlusviisidest, ei pea vangla seetõttu tagama vanglas viibivate teiste isikute elu ja tervist enamohustavate viiside kasutamise võimalust. Käesolevas asjas ei ole kaebaja vaidlustanud lühiajalise väljasõidust keeldumist. Tegemist ei ole pikaajalise kokkusaamise alternatiiviga, sest lühiajalise väljasõidu kestel on kinnipeetav ilma järelevalveta. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (

§ 32lg 4).

Täiendavad kaalumiskriteeriumid sätestab veel VSke § 82 lg

  1. Kuigi sellise loa andmisest keeldumine ei ole käesolevas asjas vaidluse all, ei pruugi olla loa andmine nõutav üksnes seetõttu, et kinnipeetav peab lühiajalisi kokkusaamisi või telefonikõnesid mõttetuks.
  2. Kohus ei nõustu ka kaebajaga, et koroonaviirusest tuleneva tegeliku ohu vähesust näitab see, et kambreid otsitakse läbi, valvur käib kambris või kinnipeetavaid määratakse majandustöid tegema. Valvurite toimingud on ilmselgelt seotud vangla julgeoleku tagamisega, mis kaalub üles kaebaja soovi saada pikaajalisi kokkusaamisi. Vangla ei saa loobuda vanglasisese julgeoleku tagamisest ka viiruse leviku tingimustes ning ka sel ajal tuleb tagada kinnipeetavate üle järelevalve. Seetõttu ei olnud viiruse leviku tõrjumiseks ka piisav, et kaebaja viibiks 10 päeva kambris, sest juba ainuüksi kaebajat kontrollinud valvurid võinuks nakatuda ja ka nakkust edasi kanda. Teisalt ei saa jätta tegemata vajalikke majandustöid ega suunamata kinnipeetavaid neid tegema. Majandustööd on oma olemuselt reeglina sellised, mis vajavad tegemist ka viiruseleviku tingimustest. Välise tööjõu kaasamine võib suurendada viiruse vanglasse toomise tõenäosust. Kuna viirus levib valdavalt inimeselt inimesele piisknakkusena3, siis ongi vanglaväliste inimestega, sh lapsega kohtumisel nakkusoht suurem. Kaebaja on pidanud ka vastuoluliseks, et valvurid käivad kodus ja võivad olla viiruse kandjad. Kohus märgib, et süüdimõistetuid, kes kannavad vabadusekaotuslikku karistust, ja vanglaametnikke, kelle jaoks on tegemist tööga, tuleb kohelda erinevalt. Perekondliku suhtlemise vähenemine on üks osa vabadusekaotusliku karistuse kandmisest, kuid ei ole reeglina osaks töökoha valiku tegemisel. Vangide viibimine kinnipidamisasutuses tagatakse riikliku sunnijõuga, kuid vanglateenistujad on vabad teenistusest lahkuma. Seega ei ole proportsionaalne piirata vanglateenistujate perekondlikku suhtlust samaväärselt kinnipeetavatega, mis võiks viia selleni, et vanglateenistujaid ei olegi võimalik teenistusse leida. Nagu kaebaja on ka viidanud, said valvurid vaktsineerimise võimaluse juba veebruaris, mis tähendab, et tegemist on ühe esmajärjekorras pärast meditsiinitöötajaid vaktsineeritud grupiga. Eeltoodust nähtub, et ka vangla ja/või Justiitsministeerium on võtnud tarvitusele riigi käsutuses olevad meetmed, et vähendada viiruse levikut ja aidata kaasa olukorra normaliseerumisele. Kohtuotsuse tegemise seisuga4 tagatakse pikaajalisi kokkusaamisi tavapärase korra järgi.
  3. Kohus leiab kokkuvõttes, et kaebaja soov saada talle soovitud mahus ja tihedusega pikaajalisi kokkusaamisi ei kaalunud
  4. aasta sügisel üles vangla vajadust tagada vangla ja ühiskonna julgeolek ning teiste kinnipeetavate elu ja tervise kaitse. Viimasest kokkusaamisest oli taotletud kohtumiste ajaks möödunud alla 6 kuu. Kaebajal oli võimalik kasutada teisi suhtlusviise peresidemete säilitamiseks, millest kaebaja loobus. Piirangud ei olnud iseloomulikud üksnes vangistuses viibivale isikule, vaid analoogseid soovitusi, suuniseid või lausa korraldusi anti ka vabaduses viibivatele inimestele. 3 4 https://www.kriis.ee/et/koroonaviiruse-olemus-ja-levimisviis https://www.vangla.ee/et/uudised-ja-arvud/vangide-ja-kriminaalhooldusaluste-arv 7

(8)Seega ei ole kokkusaamiste piiramine seotud üksnes kaebaja viibimisega vanglas, vaid koroonaviirusest tulenevate üldiste piirangutega. Kaebaja toodud viited ei ole asjakohased. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-11-12 puudutas juba määratud pikaajalise kokkusaamise katkestamist. Kohus on samas lahendis selgitanud, et isikul on õigus eeldada, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkuta muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Nagu kohus on käsitlenud, on käesoleval juhul piirangutega kaitstav isikute elu ja tervis. Kaebaja viidatud EIKi lahendid Hokkanen vs Soome ja A.V vs Sloveenia puudutavad vabaduses viibiva isiku hooldusõigust ja lapsega suhtlemise õigust. Käesolevas asjas ei ole tegemist hooldusõigusliku vaidlusega, vaid piirangud perekonnaelule tulenevad kriminaaltäitevõigusest ja kaebaja poolt karistuse kandmise faktist. Ka õiguskantsleri 05.11.2019 seisukoht puudutab eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist, mida kaebaja oma väidete kohaselt soovinud ei ole.
  1. Kokkuvõttes seega ei olnud vastustaja keeldumine kaebajale
  2. a detsembris pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest ega ka nende aluseks olnud üldkorraldused õigusvastased. Kuna kohus ei tühista haldusakte, jätab kohus ka kohustamisnõude rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel ja kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jätab kaebaja taotluse vastustaja trahvimiseks rahuldamata, kuivõrd vastustaja väljatoodud asjaolud, millele kaebaja vastu vaidleb, et ole käesolevas asjas vaidluse all ega olulised. Sh ei ole välistatud, et vastustaja poolt vastamise aja seisuga (12.05.2021) olid kaebaja varasemad taotlused lahendatud ning ühtegi lahendamata taotlust menetluses ei olnud. Kuna kohus kuulutab asjas kohtuotsuse ja eeltoodu jääb n.ö kontrolliperioodist välja, ei pea kohus vajalikuks nimetatud asjaolu ka täiendavalt kontrollida. Trahvimine ei ole ka vajalik kaebaja õiguste kaitseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.