Obsah (5)

§ 118§ 143§ 134§ 137§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11148 Kohtuasi XX avaldus aval

§ 118

lg-st 1, § 145 lg-st 1, § 137 lg-st 1, lg 2 p-st 2 ja lg-st 3, § 123 lg-st 2, § 119, § 82 ja § 116 lg-st 1. Kohus hindas asjaolusid ja tõendeid viisil ja ulatuses, et see oleks kooskõlas lapse huvidega ning arvestas ka teiste asjaomaste isikute õigustatud huve. Eelduslikult oli lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Selleks, et ühist hooldusõigust lõpetada, peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste küsimuste lahendamisel. Vanemate suutmatuse all tuleb mõista muuhulgas ka olukorda, kus lapse vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta, sest see oleks vastuolus

§ 118lg 1 sätestatuga.

Kaaludes lapse huve ja arvestades perekonnaautonoomia põhimõtet, mille kohaselt ei sekku riigivõim ilma vajaduseta perekonnaasjadesse, leidis kohus, et lapse perekonnanime muutmine ei ole lapse huvides. Lapse praegune perekonnanimi on tal alates sünni registreerimisest. See näitab inimese perekondlikku kuuluvust ja identiteeti ning omab ajaloolist ja emotsionaalset tähendust. Isa ei tõendanud väiteid, et lapse elu oleks isa perekonnanimega Eestis kergem kui ema perekonnanimega, samuti ei mõjuta perekonnanimi lapse reisimist koos vanemaga. Käesoleval juhul sööbib isa lapse nime muuta lähtudes üksnes oma subjektiivsest soovist. Seades esikohale lapse perekonnanime stabiilsuse, mis tähendab, et lapse huvides on tema senise nime säilitamine. Samuti polnud põhjendatud anda isale otsustusõigust lapsega reisimiseks välisriiki. Selle saavad otsustada vanemad ühiselt. Arvestades lapse vanust, ei ole lapse viimine välisriiki üksnes ise soovil ema nõusolekuta lapse huvides. Vanemate vahel puudus vaidlus selles, et umbes kahe aastane laps elab ema juures, mistõttu puudus vajadus veel otsustada kuhu kooli puudutatud isik II viie aasta pärast õppima asub. Puudusid tõendid, et vanemad vaidleksid lapse tervist puudutavate küsimuste üle. Seetõttu ei olnud põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus poja suhtes. Vaidlust vanemate vahel oli võimalik reguleerida üksnes isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise kaudu. Asja 4 arutamise käigus leidis tuvastamist, et nii ema kui isa olid huvitatud lapse heast käekäigust ning soovisid lapse elus aktiivselt osaleda. Mõlemad vanemad täitsid oma vanema kohustusi puudutatud isiku II suhtes kohusetundlikult kui poeg nende juures on. Asjaolu, et vanemate omavahelised suhted olid konfliktsed ja nende läbisaamine halb nende endi isiklike suhete pinnalt, ei andnud alust lõpetada ühist hooldusõigust nende poja suhtes. See poleks lapse parimates huvides. Kohus juhindus suhtluskorra määramisel

§ 143lg-st 1.

Hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest, ei saa lahus elavale vanemale alati tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust nagu see on lapsega koos elaval vanemal, sest lapsest lahus elamine vähendab paratamatult võimalust lapsega koos olla. Vaatamata eeltoodule peavad vanemad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades kokku leppima, kuidas korraldada lapse elu parimal viisil nendes küsimustes, milles neil ühine hooldusõigus säilib. Mõlemad vanemad peavad oma vanema õigusi teostades silmas pidama lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus. Lapsega koos elav vanem on kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati laste ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema selles lastele emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi ka kahjustada laste loomupärast suhet teise vanemaga. Kohtulahendiga ei saanud reguleerida vanemate vastastikust viisakat käitumist ja üksteise suhtes lugupidavat suhtumist. Kui keegi vanematest kahjustab lapse huve sellega, et ta käitub teise vanema suhtes lapse juuresolekul ebaviisakalt või agressiivselt või halvustab eemal olevat vanemat lapsega koos olles, võib seda käsitleda hooldusõiguse kuritarvitamisena

§ 134lg 1 mõttes, mis saab mh olla aluseks vanema õiguste piiramisele.

Määruskaebus 7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus osas, milles kohus jättis avaldaja avalduse hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1.) ja palus teha uus määrus, millega rahuldada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale lapse viibimiskoha, haridust ja tervist puudutavates küsimustes. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada kohtumääruse ka suhtluskorra osas (resolutsioon p 3.) ja määrata puudutatud isikute I ja II vaheline suhtluskord järgmiselt:

1. a)laps suhtleb isaga ema juuresolekul kuni 5-aastaseks saamiseni;
2. b)pärast eelmises punktis määratud tähtaja möödumist on isal õigus suhelda pojaga ema juuresolekuta, kuid arvestades lapse soovi suhtlemiseks;
3. c)isa ja lapse suhtlemised toimuvad ilma ööbimisteta;
4. d)isa ja lapse suhtlemine toimub Eesti Vabariigis, Tallinnas, kui vanemad ei ole kokku leppinud teisiti, ning suhtlemine algab isa Eestisse saabumise teisest päevast ja kestab kuni isa Eestist lahkumise eelviimase päevani, kuid mitte rohkem kui 10 päeva kuus. Kuud, millel suhtlemist ei toimu, tasaarvestamisele ei kuulu. Suhtluskorra algus ja lõpp peab vastama riiklikele migratsiooni- ja tervishoiunõuetele;
5. e)isa on kohustatud teavitama ema tema Eestisse saabumisest ja siin viibimise ajast vähemalt 2 nädalat ette;
6. f)pühad veedab laps arvestades punktides a-c sätestatut järgmiselt:  jõuluajal (24.12-26.12) ja aastavahetuse (31.12-1.01) ajal kuni lapse 5-aastaseks saamiseni on isal õigus igal päeval veeta lapsega vähemalt 2 tundi. Pärast lapse 5-aastaseks saamist pikendatakse suhtlemise aega pühade ajal vastavalt lapse soovile;
7. g)sünnipäeva veedab laps kuni 5-aastaseks saamiseni emaga, ning isal on tagatud õigus veeta lapsega lapse sünnipäeval 3 tundi. Pärast lapse 5-aastaseks saamist veedab laps 5 sünnipäeva vanemaga vastavalt lapse soovile. Aastad, millel vanem ei kasutanud oma õigust veeta lapsega sünnipäeva tasaarvestamisele ei kuulu;
8. h)mõlemad vanemad võimaldavad lapsel suhelda eemal viibiva vanemaga kas telefoni, skype’i, e-posti, Face Time, Imessage vmt teel vähemalt 30 minuti jooksul kaks korda nädalas. Täpsed päevad lepivad vanemad omavahel kokku;
9. i)vanem, kelle juures laps suhtluskorrajärgselt viibib, on kohustatud tagama lapsele eakohase päevakava, kinnipidamise päevarežiimist, samuti osavõtu haridusasutuse (nii lasteaia kui kooli) tegevusest ja huviringidest osavõtu. Avaldaja hinnangul polnud määrus piisavalt põhjendatud. Faktiväidete ja tõendite hindamisel rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi. Menetluse käigus tuvastati, et xx.xx.xxxx Xxxxxxxxxxxxxx kaubanduskeskuse parklas leidis aset juhtum, kus isa käitus ettearvamatult, ebaadekvaatselt ja eluohtlikult lapse suhtes. Kohtus jättis lahendis selle juhtumiga arvestamata. Samuti ei arvestanud kohus muid juhtumeid, kus isa seadis ohtu poja elu ja tervise. Isa agressiivne ja ettearvamatu käitumine oli tõendatud ning see oli määravaks asjaoluks lapsevanema hooldusõiguse piiramiseks. Kohus ei arvestanud, et vanematel esines varem erimeelsusi lapse tervise ja haridusküsimuste osas. Isa ei eitanud, et ta polnud kunagi tegelenud poja tervisega. Kohtu poolt määratud suhtlemiskord ei vastanud lapse huvidele, kohtu viidatud põhimõtetele ja see polnud elulisi asjaolusid arvestades täidetav. Laps oli kaebuse esitamise ajal 2,2 aastane. Alates sünnist kuni menetluse alguseni ei tundnud lapse isa huvi lapse vastu. Laps ei tajunud puudutatud isikut II isana, vaid kui aeg ajalt ilmuvat isikut. Puudutatud isik II osaleb poja elus harva, kuna elab teises riigis ja käib Eestis kord-kaks kolmes kuus. Laps ei tunne huvi isaga suhtlemise vastu videokõne kaudu (laps ei oska rääkida). Lapsel on emaga väga tihe emotsionaalne seos, mistõttu ema juuresolekuta kohtumine sisuliselt võõra inimesega on lapse jaoks suur stress vähemalt kuni lapse 5-aastaseks saamiseni. Kohtu poolt antud kolmekuuline periood ei muuda midagi, sest lapsel ei olegi võimalust puudutatud isikuga I harjuda sellise aja jooksul. Lapsel ei ole mingit seost puudutatud isikuga I. Puudutatud isikul I pole kogemusi lapse kasvatamisel. Kohtulahendis olid suhtluskorra p-d 3. a.-c. vastuolus lapse huvidega. Lisaks oli puudutatud isikul I võimalik suhtluskorda kuritarvitada (resolutsiooni p 3.d.). Suhtluskord ei arvesta COVID-19 tulenevaid piiranguid. Avaldaja ei saa kontrollida, kas isa täidab karantiininõudeid ja kas seab ohtu lapse tervise. Lisaks võib juhtuda, et puudutatud isik I ei hakkagi iga kuu Eestis käima. Kohtumäärus ei sätesta, kas suhtlus on vanema õigus või kohustus. Kui puudutatud isik I jääb Eestisse pikemaks ajaks, siis kohtumäärusega oli määramata täpne suhtluskord päevade kaupa, mis vastaks lapse huvidele ja lähtuks lapse tavalisest elulaadist. Kohus jättis sisuliselt puudutatud isikule I määrata, kellega veedab laps sünnipäeva (resolutsiooni p 3.g.). Isal on võimalik iga aasta planeerida oma visiite Eestisse selliselt, et lapse emal poleks võimalust lapsega sünnipäeva pidada. Laps on liige väike, et pidada sünnipäeva emata. Puudutatud isikul I puudub Eestis eluase, mis sobiks selleks, et tagada lapsele eakohane päevakava ja päevarežiimist kinnipidamine. Samuti võib eeldada, et isa ei hakka jälgima lapsele eakohast päevakava ja ei juhindu lapse huvidest. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik 8. Lapsele määratud esindaja, eestkosteasutus ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 6 10. Puudutatud isik I esitas 11.06.2021 ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mille kohus rahuldas osaliselt 22.06.2021. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu lahendit ei vaidlustanud osas, millega kohus jättis rahuldamata isa otsustusõiguse küsimustes (resolutsiooni p 2.). Kuna selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, siis on maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.

§ 137

lg-st 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt nt Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu 01.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik).

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt 12.02.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-32-11, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus põhjendas piisavalt oma otsustusi ja lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Ringkonnakohtu hinnangul pole määruskaebuses toodud selliseid väiteid, mis annaks alust maakohtu lahendit muuta ja tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Maakohus hindas asjaolusid ja tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse, rikkumata seejuures menetlusnorme. Maakohus leidis õigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puudus alus. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja last faktiliselt kasvatavale vanemale ainuhooldusõiguse andmine 7 sõltub eeskätt otstarbekusest –millisel viisil on vanemad valmis ja suutelised edaspidi lapse suhtes hooldusõigust teostama, nii et sellega oleks kõige paremini tagatud lapse huvid. Lapse huvides ei ole olukord, kus isa jäetakse ühise hooldusõiguse teostamise juurest põhjendamatult kõrvale. Käesoleval juhul on õigesti tuvastatud, et vanemad tegelikkuses ei vaidle lapse elukoha, hariduse ega tervise küsimustes. Nii ema kui isa olid huvitatud lapse heast käekäigust ning soovisid lapse elus aktiivselt osaleda. Praegu ei esinenud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Avaldaja väited, et puudutatud isiku I käitumine on last kahjustav, ei ole tõendatud. Juhtum kaubanduskeskuse parklas ei olnud selline asjaolu, mis annaks aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks avaldaja taotletud küsimustes, vaatamata sellele, et puudutatud isiku I käitumine ei olnud selles olukorras õige (teise vanemaga kooskõlastamata lapse jõuda äravõtmine). Vanemad otsustavad suhtlust ühiselt, kuid selles olukorras polnud tegemist ühise otsusega. Kohus lähtub hooldusõiguse küsimuses lähtudes lapse huvist, mitte vajadusest teist lapsevanemat karistada. Küll aga edasise suhtluse raames ei ole aktsepteeritav isapoolne selline käitumine lapse ja teise vanema suhtes. Puudutatud isiku I elamine välismaal ei ole käesoleval juhul selline asjaolu, mis annaks alust arvata, et ühise hooldusõiguse teostamine oleks tegelikkuses raskendatud. Isa elukoht asub Euroopa Liidus, asjaoludest nähtub, et isal on võimalik tihti külastada Eestit ning isa näitab üles huvi lapse elus osalemises ja isa on sidevahendite abil kättesaadav. Kuna isa elab teises riigis ja laps isaga ei ela, siis paratamatult igapäeva elus kannab poja tervise eest hoolt ema. Seetõttu ei saa isale ette heita, et ta pole lapse tervisega tegelenud. Avaldaja tõi määruskaebuses esile, et vanematel on olnud erimeelsusi arstide kvaliteedi osas. Asjaoludest nähtub, et need erimeelsused ei ole sellist laadi, mis tegelikkuses takistavad arsti poole pöördumast või kahjustavad lapse tervist. Kohus leiab, et puuduvad sellised kaalukad asjaolud, mis annaksid aluse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervishoiu küsimustes. 13. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega (Riigikohtu 09.11.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-83-11, p 21 ja 22). Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes (Riigikohtu 07.12.2018 määrus kohtuasjas nr 2-17-3347, p 22). Esmajoones peab kohus

§ 123

lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest (Riigikohtu 06.04.208 määrus kohtuasjas nr 2-15-16111 p 18). Kohtu määratud suhtluskord paneb vanemate ette piirid, millest nad peavad suhtluskorra korraldamisel lähtuma, sh vanema õigused ja kohustused. Ema väitis määruskaebuses, et laps ei tunne isa vastu huvi ega võta teda isana. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist sellise asjaoluga, mida emal on võimalik parandada. Ema kohustus on tagada, et laps saaks tundma oma isa ja temaga suhelda. Kuna laps on alla kolme aastane, siis ei ole lapsel ja isal võimalik ilma ema kaasabita suhelda ja luua omavahel emotsionaalset sidet. Maakohtu poolt määratud kolmekuuline periood on mõistlik ja kohustab mõlemat vanemat astuma aktiivseid samme lapse huvide tagamisel. Selle eesmärk on võimaldada lapsele tagada kindlustunnet ning edaspidist lapse ja isa iseseisvamat suhtlust. Seega puudub alus resolutsioon p 3.a tühistamiseks. Laste areng varajases elus on kiire. Puudutatud isik II saab käesoleva aasta novembris kolme aastaseks. Puudutatud isik II on piisavalt suur, et teadvustada oma isa ja oodata temaga 8 kohtumist. Lisaks on isal võimalik kaks korda nädalas lapsele suhelda sidevahendite abil (resolutsiooni p 3.h.). Kohtumäärus arvestabki, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni tagavad mõlemad vanemad lapsele teadmise isa olemasolust. Avaldajal kui lapse emal on kohustus last ka ette valmistada suhtlemiseks teise vanemaga. Avaldaja ei toonud esile ühtegi sellist asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et kui laps saab kolme aastaseks, siis ta ei saaks isaga suhelda ema juuresolekuta. Kuna kohtumäärus ei pane paika kui pikalt laps isaga ühes päevas aega veedab ilma emata, siis saab see alguses olla lühem aeg (paar tundi) ja aja jooksul olla pikem. Kui arvestada kaebuse väitega ja lükata lapse suhtlemise vanusemäära edasi kolmelt aastalt viiele aastale, siis võib venida põhjendamatult edasi lapsel isa olemasolu teadvustamine ja temaga sideme loomine. See pole aga lapse huvides. Lapse huvides on normaalne kasvada üles teadmisega, et tal on olemas isa, kes temast hoolib, kuigi ta elab teises kohas. Vanemate koostööta pole aga lapse huvide tagamine võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu määruse p-de 3.b. ja c. muutmiseks. Ema avaldusest nähtus, et avaldaja pooldab isa ja lapse suhtlust. Sellises olukorras ei tohiks olla avaldajal probleeme lapse ja isa suhtluse toetamisel ja korraldamisel. Isa esialgse õiguskaitse taotlusest ringkonnakohtule nähtus, et pärast maakohtu lahendi tegemist oli tegelikult tema ja lapse suhtlemine raskendatud. Avaldaja väited isa agressiivsest ja ebastabiilsest käitumisest olid paljasõnalised ja tõendamata. Lisaks nähtub, et selline käitumine pole kunagi olnud suunatud lapse suunas või lapse kahjustamiseks. Praegu pole tuvastatud, et isa oleks lapsele ohtlik või mõjuks lapsele negatiivselt. Nii lapse esindaja kui eestkosteasutus ei näinud takistusi suhtlusel. Praegusel juhul elab laps koos emaga Eestis ja isa elab ning töötab Xxxxxxxxxxxl. Maakohus arvestas selle asjaoluga. Suhtluskord oli korraldatud selliselt, et kui isa tuleb Eestisse, saab ta lapsega suhelda Eestis. Selles osas pole maakohtu määrust vaidlustatud. Kuna isa ja poeg elavad erinevates riikides, siis ei saa eeldada, et isa ja poja kohtumised toimuksid igakuiselt. Arvestades vanemate ja lapse elukorraldust, siis isa tulemine Eesisse kahe-kolme kuu tagant lapsega kokkusaamiseks on maakohtu resolutsiooni p 3.d. sõnastus eesmärgipärane. Vanemad saavad tagada, et laps ootaks igakordset kokkusaamist. Ringkonnakohtu hinnangul pole mõistlik suhtluskorda täpsemalt reguleerida (resolutsioon p 3. d.), kuna kõiki elulisi asjaolusid ei ole võimalik ette näha ja planeerida. Samas lähtub resolutsioon p 3.d. eeldusest, et vanemad lepivad ise kokku täpsed ajad sõltuvalt isa viibimisest Eestis. See puudutab ka lapse sünnipäeva ja perioodi, kui puudutatud isik viibib Eestis pikema perioodi vältel. Kuna laps elab emaga, siis on emal kohustus tagada lapsele kokkusaamine ja suhtlemine isaga mõistlikul viisil. Arvestades puudutatud isiku I Tallinnas viibimise sagedust, ei ole suhtluskord ebamõistlik ja puudub täiendav vajadus tasaarvestuse tingimuse sissetoomiseks. See ei aitaks kaasa ka suhtluskorra toimimisele. Valitsuse poolt COVID-19st tingitud karantiini, testimise jm nõuded on kõigile kohustuslikud ja seetõttu puudub vajadus neid kohtumäärusesse kirja panna. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab avaldaja kohtumääruse p 3.i., kuid määruskaebuses toodud uues resolutsioonis on sama sisuga punkt sees. Vanem saab ise otsustada ja korraldada oma aega lapsega, kuid see ei tähenda automaatselt, et vanem ei arvesta lapse huvidega või kahjustab neid. Ema etteheited isa elukorralduse osas ei ole sellist laadi, mis kahjustaksid last ja välistaksid tulevikus lapse viibimist/ööbimist isa juures. Vanemate kohustus on jätta kõrvale omavahelised erimeelsused ja asuda lapse elu korraldama lähtudes lapse huvides. Maakohus lähtus õigesti eelkõige lapse huvidest. Avaldaja etteheited maakohtu määrusele olid alusetud ja seetõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks ja muutmiseks. 9 14. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3. Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega. 15. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 10