← Eesti

3-21-304/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja 07.06.2021, Tallinn koht Haldusasja number 3-21-304 Haldusasi Xi kaebus Tallinna Vangla 13.11

) § 37 lg 1). Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale meelepärast tööd, tööd pakutakse vastavalt võimalustele. Samuti on X praegu hõivatud õpingutega kutsekoolis. 5) Üksnes asjaolu, et teised isikud, kellel ärakandmata karistus on pikkuselt lähedane Xi omaga, on saanud avanglasse, ei anna Xile subjektiivset õigust nõuda ümberpaigutamist ning ei saa olla ümberpaigutamise põhjuseks. 6) X alustas 2020/2021 õppeaastal kutsehariduse omandamist. Selle tegevusega kindlustatakse X piisavate oskuste ja teadmistega, mis vabaduses soodustaksid töötamist ja hariduse jätkamist. Xi soov avavanglasse pääsemisel astuda ülikooli ei ole hetkel aktuaalne, kuna avavanglasse paigutamine täitmisplaani kohaselt ei ole hetkel võimalik. Kuigi vangistuses viibides ei ole Xit distsiplinaarkorras karistatud, siis 3

(11)3-21-304 on see ainult üheks avavanglasse ümberpaigutamise tingimuseks. Ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavangla osakonda toimub vastavalt täitmisplaani § 17 lg 1 ja 2 tingimustele. 7) Vangla tegevus ei lähe vastuollu ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta ning vangla püüab nendega arvestada, kuid enda kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku sisuga. Praeguse ITK kohaselt taaslõimimine ühiskonda läbi avavangla on Xi puhul võimalik 18 kuud enne karistuse lõppu, mis on piisav aeg harjuda vabaduses toimunud muudatustega ning alustada õpingutega ning leida vabaduses tööd, mis toetab Xit vabanemisel vanglast. Praegu on Xil võimalus õppida, töötada, osaleda ITK-s määratud sotsiaalprogrammides, psühholoogilistes nõustamistes kinnises vanglas. Eelnimetatud tegevustega toimub samuti Xi taasühiskonnastamine. 8)

§ 41

lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. See tähendab, et kinnipeetava soove nagu meelepärane töö või haridus ei ole vangistuses võimalik alati täita. Vangla toimib vastavalt võimalustele, kooskõlas kehtiva seadusega ning arvestades kinnipeetava soovidega. 9) Riigikohtu 10.04.2019 otsusest nr 3-18-111 nähtub seisukoht, et ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Xil ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse (

§ 20lg 1).

Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab

§ 20

lg-s 1 sätestatud tingimustele ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. Praegu on vangla leidnud, et need tingimused ei ole täidetud. 10)X suunati kahte sotsiaalprogrammi: ,,Vihajuhtimine" (22.10.2019-10.12.2019), ning ,,Õige hetk" (tulevikus). See, et programmid saavad läbitud, ei tähenda, et kinnises vanglas hoidmise eesmärk on kadunud. Näiteks riskipõhised vestlused psühholoogiga on samuti kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise protsess ning riskipõhine tegevus. Ka prokuröri arvamus ei anna alust Xi taotluse ülevaatamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. X esitas 11.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 18.02.2021 ja 31.05.2021) Tallinna Vangla 13.11.2020 otsuse ja 07.01.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks uuesti lahendama Xi 12.10.2020 taotlus. 1) Vastustaja ebamäärase praktika tõttu on

§ 20

lg 1 ja täitmisplaan § 17 lg 1 p-d 2 ja 3 ning nende kohaldamine muutunud põhiseadusvastaseks. Vastustaja otsustab omal valikul, sh eelduste mittetäidetuse korral, keda avavanglasse paigutada ja keda mitte. Otsused on õigusvastased seetõttu, et nendes tuginetakse ITK-s märgitud riskihindamise tulemusele, mis ei tohi aga olla isiku õiguseid piirav või kohustusi loov. 2)

§ 20lg 1 on põhiseadusvastane.

Nii

, selle kommentaarid kui ka Riigikohus asjas nr 3-18-111 (p 19) on

§ 20lg 1 kohaldamise eeldused 4

(11)3-21-304 imperatiivselt sätestanud, kuid just needsamad eeldused on tekitanud õigusselgusetu olukorra, kuna vastustaja ei lähtu kinnipeetavate avavanglasse paigutamisel kõikidest eeldustest (eelkõige 18 kuu nõudest). Seda tõendab justiitsministeeriumi 20.11.2020 vastus nr 11-7/6686-2, kus tuuakse välja, et (
  1. i)01.01.2020 seisuga kannab avavanglates karistust 64 kõrgohtlikku kinnipeetavat, (
  2. ii)2019. a-l paigutati kinnipeetavaid avavanglasse keskmiselt 20 kuud enne karistusaja lõppu ja et (iii) avavanglasse paigutamisel oli pikim kandmata karistus 2018. a-l 86 kuud ja 24 päeva, 2019. a-l 92 kuud ja 3 päeva vangistust. Punkti (
  3. ii)ja (iii) puhul on ilmselge vastuolu 18 kuu nõudega, kus keskmine on 2 kuud kõrgem kui lubatud. 3) Normi kohtus põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks on vaidlusaluse normi asjassepuutuvus. Vastustaja on

§ 20

lg-le 1 tuginenud ning see sisaldab endas eeldust, mis ütleb, et kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse on võimalik, kui kinnipeetava poolt ära kandmata karistus ei ületa 18 kuud. Kui antud eeldus on täitmata, ei saa kinnipeetav avavanglasse. Kui aga

§ 20

lg 1 tervikuna või osaliselt (osas, mis puudutab 18 kuu piirangut) tunnistatakse põhiseadusvastaseks, peaks vastustaja otsused põhiseadus- ja õigusvastaseks tunnistama ning vastustaja peaks kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise taotluse rahuldama. Seega on

§ 20lg 1 otsustava tähtsusega.

4) Kui seadus annab vastustajale avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel ette konkreetsed ammendavad eeldused, mida tuleb kontrollida ja täita, siis ei kohtle vastustaja kõiki kinnipeetavaid võrdselt (PS § 12). Kaebajal puudub info selle kohta, millistel lisa- või erialuste esinemisel on vastustaja nõus 18 kuu nõudest mööda vaatama. Igal juhul on kindel, et puudub isikute võrdne kohtlemine. 5) Täitmisplaan § 17 lg 1 p 2 on põhiseadusvastane. Kuna see sisaldab endas sama 18 kuu nõuet nagu

§ 20lg 1, siis selles osas on kaebaja argumendid põhiseadusvastasuse osas samad.

Teiseks on täitmisplaan § 17 lg 1 p 2 põhiseadusvastane selles sisalduva riskihindamise tõttu. Riskihindamine on põhiseadusvastane. Asjaolu, et avavanglasse saab vaid juhul, kui riskihindamise tulemus ei ole "üliohtlik", muudab haldusaktiks nii riskihindamise kui ka ITK. Riskihindamine on salajane. Riskihindamine toimub avalikkusele teadmata ankeedi alusel ja see mõjutab kinnipeetava õigusi ja kohustusi. Haldusakti reguleerivad nõuded on täitmata. Lisaks eelmainitule on riskihinnang ka seetõttu põhiseadusvastane, et kinnipeetaval puudub igasugune võimalus oma PS-st tulenevate õiguste kaitsmiseks. Vastustaja koostab kinnipeetavale tema õigusi piirava hinnangu, mis on ebamäärane ja arusaamatu ning ei avalda, mis andmeid arvesse võeti või kuidas hinnang koostati. Vastustaja ei ole AvTS § 35 lg 2 p-s 3 nõutud põhjendust esitanud. Kaebajale jääb arusaamatuks, et kui PS § 44 lubab igal isikul, sh kinnipeetavatel tutvuda tema kohta riigiasutustes ning riigi arhiivides hoitavate andmetega, siis mis on see põhjendatud juhus, miks riskihindamine on niivõrd salajane, et kinnipeetavale ei anta selle koostamisel isegi õigust vastuväiteid esitada. Kaebaja hinnangul ei esine riskihindamisega tutvumise õiguse piiramiseks ka ühtegi alust. Euroopa Inimõiguste Kohus on 07.07.1989 lahendis nr 10454/83 leidnud, et olenevalt andmete tüübist, võib riigi poolt isiku isikuandmetele ligipääsu mittevõimaldamine rikkuda inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 8 ehk eraelu puutumatust. Kohus on ka 04.05.2000 lahendis nr 28341/95 leidnud, et riigi poolt isiku kohta andmete kogumine, hoiustamine ja töötlemine, sh isiku juurdepääs 5

(11)3-21-304 nimetatud andmetele, puudutab alati isiku eraelu, mistõttu langeb selline info EIÕK art 8 alla. Kaebaja palub kohtul analüüsida, kas riskihindamisel kasutatavate andmete seas on selliseid andmeid, mis langevad EIÕK art 8 kohaselt eraelu puutumatuse alla ning kas neid andmeid peab lähtuvalt art-st 8 kinnipeetavale avaldama. Riskihindamise põhiseadusvastasusega seonduvad lisaks veel mitmete seaduste ja määruste sätted. Seega kui kohus leiab, et ITK on riskihindamise tõttu õigusvastane, siis tuleb ka kõik muud sätted ära muuta. 6) Riskihindamine ja selle kasutamine on ka õigusvastane. Nii nagu Riigikohtu lahendi nr 1-09-14104 (p 26) järgi ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustamisel sellisel kujul esitatud riskihinnangule tugineda, ei saa ka avavanglasse paigutamise otsustamisel sellisel kujul esitatud riskihinnangule tugineda. Kaebaja riskihinnang koostati 02.06.2020 ja see on tänaseks üle poole aasta vana. Viimaks pole arusaadav, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 märgitud riskihinnangu alusel kinnipeetava avavanglasse paigutamine või mittepaigutamine on õigusvastane. Eelnimetatud Riigikohtu lahend on ennetähtaegse vabanemise kohta, kuid ka avavanglasse paigutamisel ei tohiks võtta otsuse tegemisel aluseks asja, mida pole võimalik isegi kohtutel kontrollida. 7) Kui võtta arvesse, et

§ 20

lg-s 1 sätestatud 18 kuu eeldus on põhiseadusvastane ning ITK-le tuginemine põhiseadus- või alternatiivselt õigusvastane, siis täidab kaebaja kõik ülejäänud eeldused.

§ 20

lg 1 kohaselt jääb kaebajal täita eeldus, mis ütleb, et kinnipeetava suhtes peab olema piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Esiteks on kaebajal pere ja laps, mistõttu soovib kaebaja õiguskuulekalt käituda ja kuritegude toimepanemisest lahti öelda. Kaebaja on vangistuse ajal teinud endast kõik võimaliku, et hoida sidet elukaaslase ja lapsega. Kaebaja kinnitab, et ta on oma tegudest ja nende tagajärgedest aru saanud ning ei soovi uusi õigusrikkumisi toime panna. Teiseks on kaebaja end vanglas veedetud 3 aasta jooksul väga hästi üleval pidanud. Ta järgib kõiki reegleid ning üritab konfliktidest hoiduda. Kaebaja käib koolis ning ta pidi vangla jõusaali koristajana tööle hakkama, kuid koroonaviirus pani hetkel töötamise pausile. Seega on alust oletada, et kaebaja jätkab kooli ja tööga ka avavanglas ning ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kolmandaks on eriasjade prokurör kaebaja kohta märkinud, et kaebaja ei ole kurjategija, kes peaks elupäevade lõpuni vanglas istuma ja mis kõige olulisem, prokuröri subjektiivsel hinnangul on kaebaja puhul on tõenäosus, et karistuse kandmine avavangla tingimustes tõenäoliselt täidab positiivse eripreventsiooni eesmärke. 8) Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 ei jää peale riskihindamise ja 18 kuu nõude eemaldamist väga kaalukaid tingimusi alles, kuid kaebaja leiab, et ta vastab talle kohalduvale ainukesele eeldusele, milleks on see, et ta peab vastama lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kaebajal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta ei ole põgenemiskalduvustega, ITK-st ei nähtu, et kaebajal oleks tugevdatud järelevalve vajadus, ta ei ole kahtlustatav ega süüdistatav kriminaalmenetluses ning kaebaja on Eesti kodanik. Täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 jääb peale riskihindamise eemaldamist alles järgmised tingimused: (i) kaebaja peab olema läbinud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani ITK-s planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid läbida; (ii) narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei 6

(11)3-21-304 ole rehabilitatsioonifaasis; (iii) alkoholisõltuvuse vastu planeeritud tegevused on läbitud; (
  1. iv)kinnipeetav vastab lõikes 2 sätestatud tingimustele. Punktid (
  2. ii)ja (iii) kaebajale ei kohaldu, seega tuleb tal täita eeldused (
  3. i)ja (iv). Kaebaja on nõuetekohaselt täitnud kõik kaebuse esitamise päevani ITK-s planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid läbida. 9)

§ 20

lg 1 ja täitmisplaan § 17 lg 1 nõuavad ka kinnipeetava nõusolekut avavanglasse ümberpaigutamiseks. Kaebaja kinnitab, et on avavanglasse paigutamisega nõus. Kaebaja toob veel välja, et ITK ei sisalda piisavalt tegevusi, mis aitaksid vangistuse täideviimise eesmärki saavutada. Kaebajal on 10 aasta peale 1 sotsiaalprogramm, mis on mh ainuke sotsiaalprogramm narkokurjategijatele. See toimub

  1. a-l ja peale seda peab kaebaja kas töötama koristajana või vestlustel käima. Koristamine ei anna kinnipeetavale oskust ühiskonnas hakkama saada, kuid avavanglas muid töid tehes ja sealjuures mõistlikku palka saades õpib kaebaja ise enda elu eest vastutama ja saab ka aidata oma pere ülal pidada. Avavanglas saab kaebajal tekkida töö osas kohusetunne, samuti on ta vabanemise hetkeks omandanud tutvusi väljaspool vanglat ja tõenäosus, et kaebaja saab sellisel viisil kiiremalt või parema töö, on suurem, kui 10 aastat kinnises osakonnas istudes. Kaebaja palub kohtul kaaluda 18 kuu nõude õiguspärasust tänases vangistuspoliitikas. Vangistuspoliitika liigub samm-sammult selle poole, et karistused peaksid olema lühemad ja et kinnipeetavate resotsialiseerumisega tuleb alustada kohe vangistuse alguses. Seega ei ole 18 kuu nõue avavanglasse pääsemisel enam mõistlik.
  2. Tallinna Vangla palub 22.03.2021 vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Vastustaja palub kaebuse lahendamisel arvestada 13.11.2020 otsuses ja 07.01.2021 vaideotsuses toodud põhjendustega. Täiendavalt märgib vastustaja järgmist. 2)

§ 20lg 1 ja täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 ei ole PS-ga vastuolus.

Kohtupraktikas on kinnipeetava avanglasse mittepaigutamise küsimust korduvalt analüüsitud ning haldus- ja ringkonnakohtud ei ole jätnud norme põhiseadusvastasuse kahtluse tõttu kohaldamata. 3)

§ 20

lg 1 järgi võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Need kolm tingimust on ümberpaigutamise formaalsed alused, mis saavad rakenduda üksnes juhul, kui kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Täitmisplaani §-s 17 sätestab kinnipeetava kinnisest vanglast avanglasse paigutamise täpsema korra. Sama paragrahvi lõige 1 määratleb juhud, millal kinnipeetav avavanglasse paigutatakse ja lõige 2 tingimused, millele kinnipeetav peab avavanglasse paigutamiseks vastama. Õigusnormid on kehtivad ja vastustajale täitmiseks kohustuslikud. 4) Tõlgendades

§-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et

mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täideviimise ees. Kehtivas kohtupraktikas on tõdetud, et kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ja nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Avavanglasse viimiseks taotluse algatamise menetlus on vangla pädevuses ning vangla peab juhinduma vangistust reguleerivatest sätetest, mitte lähtuma kinnipeetava tahtest. Kui 7

(11)3-21-304 kinnipeetav esitab taotluse enda avavanglasse paigutamiseks, hindab vangla, kas kinnipeetav vastab täitmisplaani §-s 17 sätestatud tingimustele ja teeb kaalutlusotsuse. 5) X on karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistatud ja talle on määratud karistuseks 10 aastat vangistust. Kaebaja on toime pannud esimese astme kuriteo KarS § 4 lg 2 mõttes. Seega rakendub tema puhul KarS § 76 lg 2 p 2, mille kohaselt tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu andmetel on vangistuse alguseks 04.10.2017 ja vangistuse lõpp 04.10.
  1. Augustis 2021 ei ole Xil kahte kolmandikku määratud karistusajast ära kantud ja vangistusaja lõpuni on enam kui 18 kuud. Seega ei vasta kaebaja täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimustele. 6) Justiitsministeeriumi 20.11.2020 vastuses kajastatud numbrid on eelduslikult statistiliselt õiged, kuid neist andmetest ei saa teha mingeid põhimõttelisi järeldusi, sest ei ole teada nende isikute kõik asjaolud, sh kuriteoaste ja karistusmäär. 7) Kaebaja on 27.08.2020 kinnitatud ITK kohaselt hinnatud kõrgohtlikuks. Seega tuleb tema puhul arvestada ohutaseme ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kombinatsiooni. Kaebajal on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 24% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 52%. Mõlemad näitajad on liiga kõrged, et vangla toetanuks kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabanemist. Selles, et korduvkuriteo protsent on väiksem kui vägivaldse kuriteo toimepanemise protsent, vastustaja loogikaviga ei näe. Tõenäosus, et kaebaja kahe aasta jooksul üleüldse uue kuriteo toime paneb, on 24%. Kui ta aga uue kuriteo sooritaks, siis 52% tõenäosusega on see vägivaldne kuritegu. Samuti ei ole augustiks 2021 kaebajal läbitud ITK-s planeeritud tegevused. 8) Vastavalt justiitsministri 14.05.
  2. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg-le 1 on ITK kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Üldjuhul ei ole ITK iseseisvalt vaidlustatav, kuid erandina võib mõni ITK osa vastata sisult haldusakti tunnustele. Avavanglasse ümberpaigutamise andmed ITK-s on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) ümberpaigutamise kohta. Ka ohuhinnangul ei ole regulatiivset toimet, mistõttu ei vasta ITK selles osas haldusakti tunnustele. Eeltoodust lähtuvalt ei saa haldusaktiks olla ka riskihindamine. Riskide hindamine on toiming, mille tulemused on ITK koostamise aluseks. Riigikohus on lahendis nr 1-09-14104 hinnanud vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Seega ei ole tegemist sarnase asjaga. Kohus märkis viidatud lahendis, et kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas, missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis ja kuidas kujunesid kuritegude toimepanemise tõenäosus protsendid, kuid kohus ei ole öelnud, et riskihindamise metoodika ja saadud tulemuste kasutamine ITK koostamisel oleks õigusvastane. Ükski kaebaja esile toodud asjaolu ei anna alust arvamuseks, et kaebaja riskihindamine ja ITK oleksid ebausaldusväärsed. 8
(11)3-21-304 9) Kahtlemata on peresidemete säilitamine vangistuse ajal oluline ja positiivne on, et kaebaja soovib perele majanduslikku tuge pakkuda, kuid seda on võimalik teha ka kinnises vanglas. On tõene, et kaebaja on vangistuse ajal õiguskuulekalt käitunud. Õiguskuulekale käitumisele suunamine ongi

§ 6

lg 1 kohaselt vangistuse täideviimise eesmärk ja eeskujulik käitumine on avavanglasse paigutamise küsimuse otsustamisel ka üks oluline argument, kuid mitte iseseisev alus kaebaja avavanglasse paigutamiseks. Seda ka olenemata prokuröri seisukohast, kelle arvates karistuse kandmine avavangla tingimustes täidab kaebaja puhul tõenäoliselt eripreventsiooni eesmärke ja ta ei ole kaebaja avavangla režiimi vastu. Prokurör on seisukohas õigesti märkinud, et otsuse teeb vangla. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kohus leiab, et Xi kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas vastustaja jättis õiguspäraselt rahuldamata kaebaja taotluse paigutada ta alates 2021. a augustist avavanglasse. 8.

§ 20

lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Lisaks on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud täitmisplaani §-s 17 ning seda sätet tuleb kohaldada koosmõjus

§ 20

lg-ga 1 (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16; Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 19).

§ 20

lg-s 1 sätestatud formaalsete tingimuste täitmisel on vanglal õigus kaaluda, kas paigutada kinnipeetav avavanglasse või mitte. Sealjuures on Riigikohus 10.04.2019 määruse nr 3-18-111 p-s 18 rõhutanud, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse, küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab

§ 20

lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. Ka

kommenteeritud väljaandes 1 on rõhutatud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist.

  1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja karistusaja algus oli 04.10.2017 ning karistusaja lõpp saabub 04.10.
  2. Seega
  3. a augustis (s.o ajal, mil kaebaja soovis tema ümberpaigutamist avavanglasse) ületab kaebaja ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat ning ärakandmata vangistus 18 kuud. Kuna

§ 20

lg-s 1 (ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-des 1 ja 2) sätestatud ajaline kriteerium ei ole 2021. a augustiks täidetud, siis ei saa ka teiste kriteeriumite sisulise täitmise korral (sh ka ITK alusel) kaebajat avavanglasse paigutada. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel tuleb arvesse võtta kõiki

§ 20

lg-s 1 sätestatud tingimusi (sh tuleb täitmisplaani § 17 lg-s 1 sätestatud aluste täidetust hinnata koosmõjus

§ 20lg-ga 1).

Kohtupraktikas on veel välja toodud, et isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline alles siis, kui teised eeldused ümberpaigutamiseks on täidetud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 31 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud trükk. Tallinn 2014, § 20, komm 6. 9

(11)3-21-304 19-1327, p 16). Seega jättis vangla ainuüksi ajalise kriteeriumi mittetäidetuse tõttu õigesti rahuldamata kaebaja taotluse tema paigutamiseks
  1. a augustis avavanglasse. Eeltoodu tõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust see, kas vangla hindas õigesti kaebaja kõrgohtlikuks või mitte, samuti ei oma tähtsust kaebaja väited muude tingimuste täidetuse kohta ning seega jätab kohus need tähelepanuta.
  2. Kaebaja on seisukohal, et

§ 20

lg-s 1 (ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2) sätestatud 18 kuu nõue on osaliselt PS-ga vastuolus põhjusel, et teisi kinnipeetavaid on hoolimata sellest nõudest varasemalt avavanglasse paigutatud. Selle väite kinnituseks esitas kaebaja kohtule Justiitsministeeriumilt 20.11.2020 saadud vastuse, mille järgi on

  1. a-l kinnipeetavaid avavanglatesse paigutatud keskmiselt 20 kuud enne karistusaja lõppu ning avavanglasse paigutamisel oli
  2. a-l pikim kandmata karistus 7 aastat 8 kuud ja 3 päeva vangistust (kaebuse lisa 5). 10.
  3. Lähtudes kohtule esitatud Justiitsministeeriumi 20.11.2020 vastusest võib kaebajal olla õigus selles, et vangla on varasemalt avavanglasse paigutanud kinnipeetavaid sõltumata

§ 20lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi täitmisest.

Samas ei anna see kaebajale õigust nõuda, et vangla ka tema puhul jätaks selle nõudega arvestamata. Kui vangla on varasematel aastatel paigutanud mõne kinnipeetava avavanglasse selliselt, et täitmata oli seaduses sätestatud ajaline (või mõni muu) kriteerium, siis ei ole vangla lähtunud seaduses sätestatust ning tegemist on vangla ebaõige halduspraktikaga. Riigikohus on korduvalt leidnud, et ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 29.05.2006 otsused nr 3-3-1-23-06, p 12 ja 3-3-1-53-04, p 13). Samuti on Riigikohus oma 06.05.2004 otsuse nr 3-3-1-19-04 leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega pole tegemist, kui haldusorgan ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul. Kohus peab oluliseks ka välja tuua, et varasemas kohtupraktikas on kohtud jätnud korduvalt seesugused kinnipeetavate väited tähelepanuta põhjendusega, et HKMS § 44 lg-st 1 lähtudes saavad kaebuse aluseks olla üksnes kaebaja enda subjektiivsete õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Nimelt teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest see ei puuduta kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ning vangla varasemast tegevusest ei saa kaebajale tuleneda õiguspärast ootust, et ka tema puhul ei lähtuta

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi täitmisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 19 ja Tartu Halduskohtu 06.05.2020 otsus nr 3-19-1761, p 14). Ka praeguses kaebuses kirjeldatud asjaolud ja põhjused ei anna kohtu hinnangul alust asuda kohtupraktikas kujundatud seisukohast teistsugusele järeldusele. 10.2. Kohtu hinnangul on oluline ka täheldada, et

§ 20

lg 1 (ja ka täitmisplaani § 17) puudutab isikuid (sh kaebajat), kellelt on PS § 20 lg 2 p 1 alusel võetud vabadus süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. PS ei sätesta, millisel moel peaks isiku vanglakaristuse täideviimine kulgema. Samuti ei anna PS vanglakaristusega karistatud isikutele õigust nõuda teatud asjaoludel tema karistuse täideviimist avavanglas. Õiguskantsler on oma 20.01.2015 seisukohas nr 6-3/130616/1500294 välja toonud, et riigivõimul on üsna suur pädevus otsustada, mil moel täpsemalt isiku vanglakaristuse kandmine kulgeb (st täpsemalt ses osas, kas karistus viiakse täide avatud või kinnises vormis) ning PS ei kohusta riigivõimu üldse avavanglas karistuse kandmist korraldama ja tegemist on pigem seadusandja kujundatud vanglakaristuse täideviimise eesmärkide (

§ 6) ühe saavutamise meetodiga olukordadeks, kus karistuse avatud täideviimise võimaluse pakkumine võib aidata kinnipeetava 10

(11)3-21-304 vangistuse täideviimise eesmärke paremini saavutada. Isik ei saa riigivõimult nõuda, et see looks tingimata võimaluse kanda karistust avavanglas. Praegusel juhul on seadusandja kujundanud vabaduspõhiõiguse kasutamise õiguslikud raamid PS-s nõutuga võrreldes laiemalt nõnda, et ehkki süüdimõistetu peab üldreegli kohaselt veetma kogu karistuse kandmise aja kinnises vanglas, on tal teatud tingimustel võimalus pääseda avarama vabaduse tingimustesse. 2 Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule, et seadusandja oleks

§ 20

lg-ga 1 ületanud oma põhiseaduslikku pädevust või piiranud põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi põhiseadusvastasel viisil ja määral. Vastupidi,

§ 20

lg-ga 1 on puudutud isikutele (kinnipeetavatele) loodud PS-s sätestatust suurem vabadusõigus (st teatud tingimuste täitmisel on kinnipeetavatel võimalik vanglakaristust kanda kinnise vangla asemel avavanglas) ning ühe olulise tingimusena on seadusandja ette näinud, et selleks peab vanglakaristuse täideviimise protsess olema jõudnud vabastamisetappi. Sealjuures ei nähtu kohtule

§ 20lg-s 1 sätestatud ajalise kriteeriumi ja täitmisplaani § 17 vahel vastuolu.

Kaebaja arutluskäik sellest, et kui tunnistada

§ 20

lg 1 (ja täitmisplaani § 17) teatud tingimuste (eeskätt 18 kuu nõude) osas PS-ga vastuolus olevaks, siis kaebaja täidab ülejäänud tingimused, ei oleks kooskõlas seadusandja tahtega. Seadusandja on justnimelt sätestanud

§ 20

lg-sse 1 teatavad formaalsed tingimused, mis kõik peavad olema täidetud selleks, et kaaluda isiku paigutamist avavanglasse. Seadusandja kehtestatud 18 kuu tingimuse näol on tegemist poliitilise valikuga, millise otstarbekust kohus ei kontrolli ning seda veel olukorras, kus kohus ei ole tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist. 10.3. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et

§ 20

lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium ei ole vastuolus PS-ga kaebaja välja toodud põhjusel (s.o vangla ebamäärasest / ebaõigest praktikast tulenev kaebaja ebavõrdne kohtlemine). Seega tuleb

§ 20

lg 1 kohaldada täies mahus ning seega ei saa vangla 13.11.2020 otsust pidada õigusvastaseks

§ 20lg 1 kohaldamise tõttu.

  1. Kuna vangla 13.11.2020 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus, siis ei ole alust ka kohustamisnõude ning vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb Xi kaebus tervikuna rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik 2https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_m ittetuvastamise_kohta_teatud_distsiplinaarkaristuste_puudumine_avavanglasse_umberpaigutamise_e eldusena.pdf 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.