lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav DENISS PUGATŠ, isikukood: 39601290859; elukoht: xxxx; kodakondsus: Eesti Vabariik; emakeel: vene keel; haridus: keskharidus; töökoht või õppeasutus: xxxx; kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: käesoleval ajal ei ole kohaldatud. Kaitsja Sergei Postnikov RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Deniss Pugatš
2.
lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 5 aastat vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja kestel toime 1 uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 10.06.2021.a.
MENETLUSE KÄIK Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Deniss Pugatši süü esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud, kuigi süüdistatav ise ei ole ennast süüdi tunnistanud. Prokurör analüüsis kohtule esitatud tõendeid ja jõudis järeldusele, et tervisekahjustuste olemasolu, iseloom ja raskusaste on tõendatud isiku läbivaatuse protokolliga, väljavõttega kannatanu haigusloost, xxxx OÜ vastusega, xxxx vastusega ja eelkõige kohtuarstliku ekspertiisiaktis toodud eksperdi arvamusega. Prokurör leidis, et löömisele eelnenud sündmustik on piisavalt selge ning nähtub eelkõige süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlustest, kuid ka Olympic Casino Eesti AS vastusest ja kasiino videovalvesüsteemi salvestise vaatlusprotokollist. Prokurör leiab, et mõlemad osalised olid tarvitanud alkoholi ning lisaks sellele oli kannatanu mälu mõjutatud saadud koljuluu murrust, millega kahtlemata kaasnes põrutus. Konflikt tekkis pärast kasiinost väljumist ning versioonid tüli põhjuste osas on lahknevad. Videosalvestiselt nähtu ei kinnita, et kannatanu oleks sedavõrd purjus olnud nagu väidavad süüdistatav ja tunnistaja ning arusaamatu on ka nende enda versioon- kuidas saanuks siis tugevalt purjus ja tasakaaluhäiretega inimene ohtlikuna mõjuda. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et konflikti täpne algus ei oma määravat tähtsust. On selge ja tõendatud, et kannatanu tervisekahjustused tekitas D. Pugatš. Kannatanu lahkus sündmuskohalt koju, tal väga valutas pea, suus oli palju verd ja mingid killud. Prokuröri hinnangul kuskilt mujalt ta selliseid vigastusi saada ei saanud. D. Pugatš ei olnud õigustatud kannatanu suhtes vägivalda tarvitama ega jäänud hädakaitse piiridesse. Kannatanu ei ole rünnanud ei D. Pugatši ega tunnistaja I K, kuid süüdistatav ründas kannatanut. Prokurör tõstab esile, et videosalvestiselt on näha, et kannatanu käed on asendis, mis ei viita ühelgi moel rünnaku kavatsusele või ähvardustele. Samuti ei ole varasemalt süüdistatava ja kannatanu vahel konflikte olnud.
kohaselt on hädakaitse tegu, mis on vajalik vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks. Kohtus uuritud tõendid, sh video sellist rünnet kannatanu poolt ei tõenda, samuti ei viita sellele varasemad tülide puudumised. Prokurör leiab, et süüdistatava tahtlus oli suunatud tervisekahjustuse tekitamisele otsese tahtluse vormis. Kannatanul esinenud tervisekahjustusi saab tekitada üksnes tugevate löökidega. Tagajärje osas on tegemist kaudse tahtlusega, kuivõrd D. Pugatš pidas võimalikuks, et korduvalt inimest elutähtsasse piirkonda nagu pea lüües võib tekkida elule ohtlik tagajärg, st möönis sellist võimalust. Prokuröri hinnangul D. Pugatš ei ole varasemalt karistatud, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Prokurör oli seisukohal, et eluohtliku tagajärje osas tegutses D. Pugatš kaudse tahtlusega ning seda arvesse võttes peab võimalikuks tema karistamist vangistusega 4 aastat ja 6 kuud, mille võib jätta
lg 1 ja lg 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 5-aastase katseajal kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Prokurör palub välja mõista ekspertiisitasu 84 eurot ja sundraha 1460 eurot. Kannatanu 3 tsiviilhagisse puutuvalt leiab prokurör, et see tuleb rahuldada osaliselt, nimelt mittevaralise kahju ja riiete kahju osas, jättes muus osas hagi rahuldamata. Kannatanu I P palus tsiviilhagi rahuldada täielikult, sh ravikulude osas. Karistuse liigi ja määra osas kannatanu arvamust ei ole avaldanud. Kaitsja leidis, et süüdistatava süü ei ole piisavalt tõendatud, vaid süüdistatava tegevuses esinevad hädakaitse elemendid. Kaitsja leiab, et jääb selgusetuks, mis oli see tegelik põhjus, mis tingis niivõrd raskete traumade tekkimise kannatanul, kannatanu ütlused ei ole kooskõlas süüdistatava ja tunnistaja ütlustega. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja D. Pugatši õigeksmõistmist, alternatiivselt lõpetada asja menetlus hädakaitse tegutsemise alusel või juhul, kui kohus tuleb järeldusele, et süüdistatava süü on tõendatud, kvalifitseerida D. Pugatši tegu hädakaitse piiride ületamisena ning määrata talle tingimisi minimaalne karistus. Lisaks leiab kaitsja, et tsiviilhagi tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata, kuivõrd hagi ei ole põhjendatud- ei ole välja selgitatud, kas ja missugune tervisekindlustus oli kannatanul, kui suur oli kindlustussumma ja kas kindlustus hüvitas kannatanule kahju või mitte. Kaitsja leiab, et kannatanu takistas oma tegevusega süüdistatava ja tunnistaja kojuminekut, liikus süüdistatava suunas ebaselgete kavatsustega, põhjus, miks kannatanu iseseisvalt koju ei suundunud jäi välja selgitamata; samuti jäi välja selgitamata kannatanule lastud pipragaasi mõju; erinevad on tunnistaja ja süüdistatava ütlused, mis on omavahel sarnased, kannatanu ütlustest. Kaitsja leiab, et süüdistatav püüdis kannatanut verbaalselt peatada, öeldes „mine koju“, mis on kuuldav häirekeskusesse tehtud kõnest, süüdistatav kasutas kannatanu suhtes gaasi ja puges tunnistajaga kannatanu eest peitu, alles seejärel lõi ta kannatanut teistkordselt rusikaga pea piirkonda, mille tulemusena kannatanu kukkus ja võimalik, et lõi pea vastu asfalti ära. Kaitsja viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt juhul, kui õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. Kaitsja viitab, et Deniss Pugatš tajus kannatanu järelejätmatus lähenemises eelseisvat rünnet iseenda ja tunnistaja suhtes. Pärast korduvaid palveid, et kannatanu koju läheks tajus ta enda ründamist ja eeldas, et kaitseb ennast ja tunnistajat. Pärast kannatanu tegevuse ennetamist sai koheselt kutsutud politsei ja kiirabi. Sisuliselt jäi välja selgitamata, kus viibis kannatanu vahepeal ja kas sai veel vigastusi. Kaitsja rõhutas, et süüdistatav ootas ära politsei saabumise, ei põgenenud. Kaitsja kinnitab, et konflikte eelnevalt süüdistatava ja kannatanu vahel polnud, materiaalsed lahkhelid puudusid. Kaitsja leiab, et süüdistataval puudus tahtlus sedavõrd raske tervisekahjustuse tekitamiseks. Kaks lööki rusikaga pea piirkonda ei saanud põhjustada kannatanule sedavõrd raskeid traumasid, sh süüdistatav ei osanud arvatagi, et niivõrd rasked tervisekahjustused tekivad, veel vähem on ta seda soovinud, möönnud või pidanud võimalikuks. Süüdistatav leiab, et kannatanu kavatses teda lüüa ja tema enda löökide eesmärgiks oli enda ja tunnistaja kaitsmine, samuti kasutas süüdistatav pipragaasi enesekaitseks. Samuti leiab kaitsja, et objektiivselt ei saa süüdistatavale omistada temale inkrimineeritud kuritegu, kuivõrd süüdistatava tegevus on täiel määral võrdeline võimaliku kahjuga, mida kannatanu võis põhjustada nii süüdistatavale kui tunnistajale. Kaitsja leiab, et kohtulikul uurimisel jäi tuvastamata objektiivne ja otsene tõend kannatanu kavatsuste osas süüdistatavaga seonduvalt. Edasiselt on kaitsja analüüsinud tõendeid, leides kokkuvõtvalt, et kannatanu ei mäleta midagi, kuid samas andis vastuseid, et ei kukkunud ning et tunnistaja ei ole tema abi palunud. Tunnistaja I K ütlused kinnitavad, et süüdistatav üritas saata kannatanut koju, tunnistaja kutsus inimesi appi, kartis, et kannatanu hakkab kohe lööma, kannatanu blokeeris sõiduki väljasõidu. Tunnistaja kinnitab, et süüdistatav palus gaasi enesekaitseks. Kaitsja leiab, et on oluline, et häirekeskuse salvestiselt on kuulda, kuidas mehe hääl ütleb „mine koju“ ning et süüdistatava elukaaslane, s.o. tunnistaja kutsus kiirabi ja politsei. Videosalvestiselt ei ole kaitsja hinnangul näha kuidas ja mitu korda süüdistatav lööb. Selge on see, et kannatanu lebab maas ja süüdistatav ja tunnistaja eemalduvad, 4 kui kannatanu tõuseb, ehk kardavad. Ekspertiisiakti puutuvalt leiab kaitsja, et jäi uurimata gaasi mõju kannatanule ning seos saadud traumadega, nt kas kannatanu võis kaotada teadvuse gaasi mõju tõttu. Eksperdi arvamus ei ole kokkulangev teiste uuritud tõenditega, st süüdistatav kinnitas, et lõi kaks korda, ekspertarvamuses on 4-5 lööki, samuti ei ole arvamus antud kategoorilises vormis. Süüdistatav on ütlustes kinnitanud, et lähtus enesekaitsest. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistus ei ole tõendanud, kes, kuidas, millega on kannatanut löönud. Süüdistatav sõimas kannatanut maniakiks, tegutses enesekaitses. Kaitsja hinnangul lõi süüdistatav kannatanut kõigepealt ühel korral näkku, seejärel lasi pipragaasi ning seejärel lõi viimast korda. Kaitsja leiab, et nii löögid, kui pipragaas olid säästvaimad vahendid ründe lõpetamiseks. Igale löögile eelnes kannatanupoolne tegevus. Sealjuures jääb kaitsjale arusaamatuks, miks ei ole püütud kasiino juures viibinud tunnistajaid tuvastada ega küsitleda. Kannatanu tsiviilhagi põhjendamatuse osas leiab kaitsja, et kannatanul pidanuks olema ravikindlustus, kuid ei ole esitatud tõendeid, kas see oli jms. PERH arve tulnuks kannatanul esitada kindlustusele. Tsiviilhagi osa hammaste ravisuuruse osas ei vasta tegelikkusele, kannatanu ravis nii Eestis kui xxxx hambaid. Süüdistatav ei vaidlusta kahjustatud riiete maksumust. Moraalse kahju suurust 3000 euro ulatuses hindab kaitsja ülemääraselt suureks. Kaitsja arvates ei peaks antud juhul moraalse kahju määr ületama 500 eurot. Süüdistatav ennast raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav leidis, et tegutses enesekaitsel ja tunnistab sisuliselt kannatanu löömist kahel korral ja gaasi laskmist kannatanule. Ta avaldas kahetsust ja vabandas kannatanu ees. Samas pöördus viimases sõnas kannatanu poole, öeldes „mina sind ei rünnanud, sina ründasid mind. Ülejäänu osas otsustab kohus“. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kuulanud ära süüdistatava süü osalise tunnistamise, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära kannatanu ja tunnistaja ütlused, kõrvutades neid ning hinnanud oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses
Kohtu hinnangul kinnitavad objektiivselt teo toimepanemise aega 19.04.2019 kella 03.20 paiku ja kohta Tallinnas Liivalaia 33 asuva Radisson Blue Hotel Olümpia juures häirekeskuse kõnesalvestis (tehtud kella 03.20.19 ajal) ning samuti kannatanu I. P, tunnistaja I K ja süüdistatava D. Pugatši ütlused, mis on olulises osas ehk Olümpia hotelli parklas viibimise fakti kohta kokkulangevad. Praeguses asjas puudub tunnistaja, kannatanu ja süüdistatava ütluste pinnalt vaidlus ka selles, et antud asukohas toimus füüsiline konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel. Küll aga lahknevad nende ütlused konflikti põhjuste ja kulgemise osas. Sellel peatub kohus edaspidi. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kannatanul esinesid rasked, sh eluohtlikud tervisekahjustused. Märgitu on üheselt tuvastatud ja tõendatud nii kannatanu enda ütlustega vigastuste olemasolu ja kirjelduse osas (teadvusekadu, kohene väga tugev peavalu, veri suus, killud suus, tl 36- 39), kuid ka objektiivsete tõenditega. Kannatanul esinenud vigastused nähtuvad isiku läbivaatuse protokollis koos fototabeliga (tl 78-86), milledest nähtub, et I Pl on otsmikul ja oimukohas kuivanud veri ja marrastused, vasaku silma ümber hematoom, parempoolne põsk on paistes, juustes kuivanud veri, huultel ja hammastel on kuivanud veri, käelabal nukkide juures on kuivanud veri. Ja marrastused. Paremal käelabal kanüül ja nukkide juures kuivanud veri. Kannatanu tervisekahjustused ja nende eluohtlikkus nähtub samuti nii haigusloost, kui ka antud 5 ekspertarvamusest kohtuarstlikus ekspertiisiaktis. Nimelt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastused koos haigusloo väljavõtetega (tl 98-106) tõendavad kannatanul 19.04.2019.a tuvastatud tervisekahjustusi, sealhulgas on vigastuste põhjusena nimetatud korduvaid lööke pea piirkonda (tl 99). Vigastustena on sedastatud muuhulgas alalõualuu murd, frontaalluu murd, otsmikukoopa ees- ja tagaseina murd, silmakoopas vähest õhku (tl 99, 105). Ekspertiisiaktis nr xxxx (tl 110-112) antud eksperdiarvamuse kohaselt tuvastati kannatanul 19.04.2019.a PERH-s: vasakpoolne lahtine otsmikuluu murd, vasaku silmakoopa keskmise seina ning sõelluurakustiku murrud; parempoolse alalõualuunurga nihkega viimase hambajuure piirkonda ulatuv murd, vasakpoolse alalõualuukeha killunenud murd; haav otsmiku piirkonnas ning nahaalused verevalumid vasaku silma ümbruses ja vasakul pool otsmiku piirkonnas. Lisaks tuvastati 19.04.2019.a politseis koostatud läbivaatuse protokolli põhjal: nahamarrastused vasakul pool otsmiku ja oimu piirkonnas ning vasakul labakäel ning turse paremal põsel. Eksperdiarvamuse p 5 ja selle põhjenduste kohaselt on nendest loetletud vigastustest eluohtlikuks tervisekahjustuseks lahtine koljuluumurd. Ekspert on ka märkinud, et see vigastus on tuvastatud kompuutertomograafilisel uuringul, kus sedastati õhku koljuõõnes (tl 112112pö). Seejuures on tervisekahjustuse määratlemisel lähtutud Vabariigi Valitsuse 13.08.2002.a määrusest nr 266, mille § 7 lg 2 p 2 nimetab eluohtliku tervisekahjustusena muuhulgas koljupõhimikuluu lahtise murru. On tähelepanuväärne, et ekspert on välja toonud, et nahamarrastused vasakul käel võivad olla tekitatud nii löögist kui kukkumisest, kuid ülejäänud tervisekahjustuste tekkepõhjusena on ekspert ainuvõimalikuks pidanud vähemalt 45 lööki ning seejuures võivad olla need tehtud rusika, jala vm esemega (tl 112-112pö). Seega on ekspert välistanud ka eluohtliku tervisekahjustuse tekkimise kukkumise läbi. Kõige eeltooduga on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et kannatanu pidi olema saanud mitu lööki, milledest 4-5 tagajärjel tekkis talle mh koljuluude lahtine murd, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Samuti on ekspertiisiaktist ja ka haigusloos kirja pandud epikriisist nähtav kannatanul esinevate kehavigastuste asukoht, iseloom ja võimalik tekkemehhanism. Need on seostatavad osaliselt ka süüdistatava ütlustest tuleneva kirjeldusega kannatanu löömise kohta, sest D. Pugatš tunnistas kahe löögiga (ehk korduvat) löömist peapiirkonda. Seega on kohtukoosseisu hinnangul üheselt tuvastatud kannatanule 19.04.2019 tekitatud rasked tervisekahjustused, sh asjaolu, et lahtise koljuluude murd on eluohtlik tervisekahjustus. Käesolevas asjas ei ole iseenesest vaidluse all ka asjaolu, et süüdistatav sisuliselt kannatanut vähemalt kahel korral lõi ja teda gaasiga pihustas ning et ühe löögi tulemusena kannatanu kukkus ja sealjuures teadvusetult lamama jäi. Vaidluse all käesolevas asjas on asjaolu, kas kannatanule on kõik vigastused, sh eluohtliku vigastuse, tekitanud süüdistatav ning kas süüdistatav tegutses hädakaitse seisundis, sh kas ja milline oli konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel. Kannatanu on andnud ütlusi, mille kohaselt tema märgitud öösel koos Deniss Pugatšiga koos tarvitas alkoholi, neil oli sõbralik läbisaamine. Viimasena olid nad kasiinos, sealt lahkusid nad, kui tunnistaja I K süüdistatavale järgi jõudis. Seejärel sekkus kannatanu süüdistatava ja tunnistaja omavahelisse vestlusse, kutsudes süüdistatavat tunnistajaga jämedalt käitumise pärast korrale (tunnistaja oli süüdistatavale liigset alkoholi tarvitamist ette heitnud). Selle peale hakkas süüdistatav temaga ebatsensuurselt rääkima ja läks tunnistajaga eemale, tema jäi seisma. Kui süüdistatav ei lõpetanud tülitsemist tunnistajaga läks ta uuesti nende juurde, seepeale piserdas süüdistatav talle gaasi näkku. Sellest hakkas kannatanul silmist pisaraid jooksma, silmad ja nina kipitasid ja ta ei näinud midagi. Kui silmad enam nii väga ei kipitanud läks ta Deniss Pugatši juurde ja küsis, miks viimane teda gaasiga lasi. Sellepeale Deniss Pugatš lõi teda ja edasi ta ei mäleta midagi. Kannatanu sai aru, et Deniss lõi teda sama gaasiballooniga lõua piirkonda, paremale poole. Enne gaasilaskmist ja lööki tema ei rünnanud, ei ähvardanud 6 süüdistatavat ega tunnistajat, ega ole mingeid selliseid liigutusi ka teinud. Teadvusele tuli ta asfaldi peal parklas, siis enam kedagi ei näinud. Kuna gaas veel mõjus silmadele, siis ta nägi väga vähe. Seejärel läks ta koju. Tal pea valutas väga, suus tundis palju verd ja mingeid kilde. Kodus jõi ta viskit ja jäi magama. Ärkas töökaaslase tuleku peale. Kaastöötaja kutsus kiirabi ning ta viidi haiglasse. Tal oli kolmes kohas lõualuu katki, killunenud alalõualuu murd, hematoomid, marrastused, koljutraumad. Vastuseks kaitsja küsimustele selgitas kannatanu, et ei läinud kohe koju, sest Deniss Pugatš tülitses I Kga ja ta tahtis teda rahustada. Samuti selgitab, et ei suutnud kohe peale gaasi saamist koju minna, sest ta ei näinud kohe midagi, silmad kipitasid ja gaas mõjus. Kannatanu kinnitas, et enne Deniss Pugatši rünnakut tal vigastusi ei olnud, samuti et keegi pärast teda ei rünnanud, kui ta otse koju läks. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, eluliselt usutavad, vastavuses tema joobeastmega ning saadud traumaga, kuivõrd kannatanu ütlused on kokkulangevad ka videosalvestiselt nähtuva (kohus analüüsib edaspidi) ja eelnevalt märgitud kannatanu vigastusi kajastavate dokumentidega (vigastuste asukoha ja tekkemehhanismi osas). Kannatanu kinnitab alkoholi tarvitamist ning sündmuse käiku ja mälu olemasolu kuni teadvusekadu põhjustanud löögini ning sellele järgnevalt peale teadvusele tulekut koju minekuni. Kohtul puudub alus selles kahtlemiseks. Kannatanu ütlused on kokkulangevad videosalvestistega nii kasiino sees kui ka parklas toimunu osas ja nagu eelnevalt öeldud, kokkulangevad ka meditsiini dokumentide osas. Samuti on eluliselt usutav, et teadvuse kadumise ajal ei mäleta ega taju kannatanu vahetult peale seda toimuvat, kuid peale teadvusele tulekut kojuminekut mäletab. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei mäletaks, kui tal olnuks veel kellegagi konflikt samal öösel, mis päädis tema veelkordse peksa saamisega just nimelt pea piirkonda. Edasiselt peatub kohus tunnistaja ja süüdistatava ütluste usaldusväärsusel ja kaitseversioonil ning põhjendab, miks kohus jääb eriarvamusele. Tunnistaja I K oli juhtunu ajal süüdistatava elukaaslane. Kohus selgitas talle õigust ütluste andmisest sellel põhjusel keelduda ning ütluste andmisel tema kohustust rääkida tõtt. Tunnistaja soovis ütlusi anda. Tunnistaja kinnitas, et sõitis märgitud ajal ja kohta süüdistatavale järgi. Tunnistaja kirjeldas esialgu, et kannatanu oli äärmiselt purjus, ei saanud seista ja Deniss hoidis teda kuidagi kinni käest ning nad liikusid lähedal elava kannatanu kodu poole. Kannatanu elab umbes 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel sündmuskohast. Tema läks autosse ootama. Kui välja tuli nägi, kuidas Deniss liikus selg ees tema suunas ja karjus kannatanule „maniakk, mine koju“. Kannatanu kõndis tema suunas. Tunnistaja ei mäleta, kas sel hetkel kannatanul olid tasakaalu häired. Nad said kokku, tema hoidis Denissi kinni ja kannatanu seisis ta selja taga, ta hakkas abi kutsuma. Kannatanu kõndis nende poole sõnagi lausumata, oli tunne, et ta hakkab kohe lööma. Deniss oli väga hirmutatud näoga. Kannatanu oli nende selja taga, siis lõi Deniss kannatanut, tunnistaja ei näinud kuhu. Seejärel hakkas kannatanu kodu poole minema. Nad hakkasid eemale minema, kui nägid, et kannatanu kõnnib kiirelt nende suunas, enam tunnistaja tasakaalu häireid ei märganud. Siis küsis Deniss temalt pipragaasi ja kasutas seda tema suunas tuleva kannatanu peal, lastes talle näkku. Ta sai aru, et kannatanul hakkas silm kipitama. Nad nägid, et kannatanu hakkas kodu poole liikuma, nemad liikusid auto poole, kui korraga nägid jälle kannatanut enda poole tulemas. Ta kuulis, et kannatanu kutsus ta nime. Tunnistaja istus autosse ja pani ukse kinni, sest kartis. Oli näha, et ta on kuri, liigutused olid agressiivsed. Nad ei saanud ära sõita, kuna kannatanu oli auto taga ja toimus kokkupõrge Denissi ja kannatanu vahel, toimus mingi kaklus, kuid täpsemalt ta ei mäleta. Ta nägi, et Deniss lõi kannatanut käega kuhugi pea kanti. Ta ei oska öelda mitu korda Deniss kannatanut lõi või kas kannatanu ka Denissi lõi. Deniss võis lüüa ka küünarnukiga. Kannatanu kukkus maha ja kaotas teadvuse, lamas maas liikumatult. Kui tunnistaja rääkis häirekeskusega, siis kannatanu tõusis, natuke 7 kõikus ja läks kiirelt kodu poole. Nendega enam ei suhelnud. Kannatanul tuli lauba pealt verd. Tunnistaja kirjeldab, et esimese löögi ajal asus ta keset parklat. Süüdistatav Deniss Pugatš ennast kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi ei tunnistanud. Ta on sisuliselt kinnitanud, et lõi kannatanut kahel korral enesekaitseks. Nimelt on ta seisukohal, et kannatanu ründas teda ja tunnistajat ning seega oli löömine I P rünnaku takistamiseks ja seega õigustatud. Ta lõi mõlemad löögid pea või õla piirkonda. Kannatanule tekkinud raskeid vigastusi tema põhjustanud ei ole, tema lõi keskmise jõuga ja kannatanu võis need vigastused saada ka kukkumise käigus, sest ta oli väga purjus ja võis pea vastu maad ära lüüa. Seega on süüdistatava peamisteks kaitseväideteks see, et ta tegutses ühelt poolt enesekaitsel, seejuures oli tema kasutatud viis selleks proportsionaalne ning rasked vigastused ei tekkinud kannatanule tema löökide tagajärjel, vaid muul põhjusel. Kohtulikul uurimisel tuvastatu pinnalt saab kohtukoosseisu hinnangul süüdistatava ütlusi pidada usaldusväärseks üksnes osaliselt. Kohus peab usaldusväärseteks süüdistava ütlusi osas, mis puudutab 19.04.2019.a ööl kannatanu I P ja tunnistajaga koos viibimist Tallinnas Olümpia hotelli juures ja seal konflikti toimumist. Samuti saab üldjoontes usaldusväärseteks pidada kirjeldusi eelnenud sündmuste osas – kannatanuga koos ühine alkoholitarvitamine, kannatanu sekkumine D. Pugatši ja tema elukaaslaseks olnud I K suhtlusesse. Kohus ei pea aga usaldusväärseks süüdistatava ütlusi selle osas, et ta lõi kannatanut vaid kahel korral ja sedavõrd nõrgalt, et need löögid ei saanud põhjustada kannatanule raskeid vigastusi. Seda põhjusel, et sellekohased ütlused sisaldavad vastuolusid, ei ole eluliselt usutavad ega ole kooskõlas teiste usaldusväärseteks peetavate tõenditega. Edasiselt toob kohus välja järgmised objektiivsed tõendid ja põhjendused, millistega on süüdistatava süü tõendatud ja tema kaitseversioon ümber lükatud. Kohtus uuritud turvakaamera salvestiselt nähtuvalt filmis see kaamera Olümpia hotelli esist parklat Liivalaia tänava ääres (Stockmanni kaubamaja poolses küljes) ja selles kujutatud naisterahvas liikus parklas oleva ukse juurde (tl 65). Sellest nähtub asjaolu, et autole lähenevad naisterahvas ja meesterahvas, sõiduki tuled vilguvad (salvestise kell 3.21.09). Seega pidi olema tegu I K poolt juhitud sõidukiga. Kohtus üle kuulatud tunnistaja sõnul oli kannatanu agressiivne ning asus temale ja D. Pugatšile lähenema, mistõttu varjus ta D. Pugatši selja taha. Kohtus nimetatud versioon tõendamist ei leidnud. Esmalt ei pea kohus usaldusväärseks tunnistaja ega süüdistatava ütlusi selle kohta, et I P oli kasiinost väljudes väga purjus, ei olnud võimeline ise kõndima ja teda tuli saata. See on vastuolus kasiino ees parklas tehtud videosalvestiselt nähtuvaga, mille kohaselt on I P enne löömist võimeline liikuma tuikumata ja täiesti sirgjooneliselt tunnistaja sõiduki ukse juurde (video kellaaeg 3.21.05–3.21.12). Sama kinnitab kaudselt ka see, et kasiinos sees tehtud turvakaamera salvestistelt ei nähtu, et I P oleks olnud ca tund varem sedavõrd purjus, et ei suudaks käia. Klaasukse purunemist on kasiino esindaja pidanud juhuslikuks õnnetuseks (tl 59), seejuures ei ole põhjust videosalvestise uurimise pinnalt rääkida ei agressiivsusest, vihaga kinni tõmmatud uksest või koordinatsioonihäiretest. Kasiinos tarvitati õlut Carlsberg, mis on lahja alkohol ning kella 02.46 ajal on ta veel mänginud mänguautomaadil (tl 59). Samuti tuleb märgata, et tunnistaja esialgu küll viitab I. P raskele joobele, kuid mõni aeg hiljem selgitab, et kannatanu liikus kiirelt ja sihipäraselt tema ja süüdistatava suunas. Järjepidevust siinkohal kohus tunnistaja ütlustes ei näe. Märgitu ei ole nagu eelnevalt öeldud, kinnitust leidnud ka videosalvestiselt. Seega puuduvad sündmusele veidi aega eelnevalt igasugused viited sellele, et I P oleks olnud raskes alkoholijoobes ja seejuures agressiivne, nagu on väitnud tunnistaja ja süüdistatav. Samuti ei nähtu vahetult enne sündmust videosalvestiselt, et enne teadvusekadu 8 tunnistaja ja süüdistatava suunas liikudes kannatanu tuiguks või kõnniks kuidagi korratult või muul tähelepanu ärataval viisil. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kannatanu ei olnud sellises joobeastmes, et joobest tingituna oleks saanud kukkuda või teadvust kaotada. Samas on tuvastatav, et kannatanu liikumine on tugevalt häiritud hetkel, kui D. Pugatš läheneb talle auto ukse juurde ja ta sellest kiirelt ja ebakorrapärase trajektooriga eemaldub (3.21.14– 3.21.16). Selle põhjuseks on ilmselgelt mingi mõjutus, s.o juures viibinud D. Pugatši või I K tegevus. Arvestades, et kõik osapooled on kinnitanud gaasiballooni kasutamist kannatanu vastu, on põhjendatud asuda seisukohale, et n-ö tuikuvalt eemale jooksmise põhjuseks võis olla sel hetkel toiminud löök I. P pihta (mis on kokkulangev ka tunnistaja ja süüdistatava ütlustega) ja tema suunas gaasi laskmine. Samuti on tema liikumine häiritud pärast seda, kui ta on pikalt maas lebanud ja püsti tõusmise järel on näha, kuidas ta toetub autole. See on aga seletatav asjaoluga, et I. Pl olid tuvastatud väga tõsised peavigastused. Seejuures pidi vigastuste tõsidus juba sel ajal olema äratuntav ka kõrvaltseisjale ehk tunnistajale, kes kutsus kiirabi seoses sellega, et toimus kaklus ja I P lebas maas, ei saanud püsti (häirekeskuse kõnesalvestis tl 102103). Kohtu hinnangul on süüdistatava ja tunnistaja ütlused seega I. P väga tugevalt koordinatsiooni mõjutanud raskest joobest alusetud. Selle üheks põhjuseks võib olla see, et D. Pugatši kaitseversiooni kohaselt sai I P rasked peavigastused just seetõttu, et ta korduvalt kukkus, sest oli sedavõrd purjus, et ei püsinud jalul. Lisaks tuleb tähele panna, et I K ja D. Pugatš olid sel ajal elukaaslased ning seega võib esineda ebaobjektiivsus lähedase kasuks. Samuti märkis I K, et tal on I. Pga olnud tööalaselt verbaalne konflikt (tl 42). Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et gaasi laskmisest tingituna võis kannatanu teadvuse kaotada, ei ole asjakohane ega eluliselt usutav. Üldteadolevalt mõjub gaas väga lühikese aja jooksul intensiivselt, ega põhjusta hilisemat teadvusekadu, veelvähem koljuluu murdu. Seevastu kaotas kannatanu vahetult peale saadud lööki ja kukkudes või selle järgselt maha kukkununa teadvuse, mis on aga iseloomulik sedavõrd raskele peavigastusele. Usutavaks ei saa pidada ka tunnistaja ja süüdistava ütlusi löökide vähesuse ega nende keskmise tugevuse kohta. Nimelt kinnitas D. Pugatš kohtus, et ta on tegelenud nii poksi, kui taekwondoga (tl 46). Seega pidi olema ta teadlik nii sellest, et tugevamate löökide tagajärjel on võimalik isikut lüüa nii, et ta kaotab ka teadvuse. Nn nokauti ehk teadvusekadu kaasa toovate löökidega vastase löömine on eriti iseloomulik poksile. Videosalvestiselt nähtuvalt ja D. Pugatši, kannatanu ja tunnistajate ütluste kohaselt on D. Pugatš löönud kannatanut just käega (mitte jalaga) ja selle tagajärjel on kannatanu kukkunud ja lebab maas, ta ei liiguta pikema aja jooksul. See viitab kohtu hinnangul sellele, et I. Pl esines teadvusekadu, mis juba iseenesest viitab löögi või löökide tugevusele. Löökide arvu osas on D. Pugatš ise tunnistanud kahe keskmise jõuga löögi tegemist ja seejuures välistanud nendega raske tagajärje põhjustamise. Seega on D. Pugatš ise möönnud vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes. Samas on ta end n-ö teise löögi osas distantseerinud sellest, et kannatanu just selle tagajärjel kukkus (tl 45 „Ma ei tea, ta oli purjus ja tuikus, võimalik, et kukkus.“; tl 46 „Vist kukkus.“). Eelnevalt leidis objektiivseks tõendiks oleva turvakaamera salvestise pinnalt tuvastamist see, et I P ei olnud sedavõrd purjus, et ta ei saanuks käia või et ta tuikunuks. Samuti on videosalvestiselt näha, et kannatanu kukub löögi tagajärjel selili maha, videosalvestiselt ei ole nähtav, et kannatanu näo või peapiirkonna esine või külgmised pooled asfaldiga kokku puutuks. Seejuures, ekspertiisiaktiga tuvastatud tagajärgi arvestades pidi tervisekahjustused põhjustanud lööke olema 4-5 ja need võisid olla tehtud mh nt rusikaga. Oluline on tähele panna, et ekspert ei ole peavigastuste juures tuvastanud, et taolised vigastused võinuks tekkida kukkumise tagajärjel. Võrdluseks on ekspert nii lööke kui kukkumisvigastust pidanud aga võimalikuks labakäe marrastuste puhul. Seega on kohtu hinnangul välistatud peapiirkonna vigastuste, sh eluohtliku tervisekahjustuse tekkimine kukkumise tagajärjel. Seega on ka süüdistatava sellekohased ütlused, nagu kannatanu tuikunuks 9 ja võis hoopis seetõttu kukkuda ja rasked vigastused saada, vastuolus nii kannatanu ütluste kui videosalvestise ja ekspertarvamusega. Puudub mistahes alus arvata, et kannatanut võinuks lisaks ka keegi teine peksta, sest kannatanu suundus pärast peksmist oma elukohta sündmuskoha kõrval (tl 36, 37, 44). Oluline on siinkohal tähele panna ka kannatanu kirjeldust enda terviseseisundi osas peale teadvusele tulekut samas asfaldil- kannatanu tundis koheselt väga tugevat peavalu, tal oli suus veri ja killud. Märgitud tunnused viitavad üheselt rasketele vigastustele peapiirkonnas ja sellele, et kannatanul juba tol hetkel oli raske, sh eluohtlik tervisekahjustus (koljuluude murd) tekitatud. Üldteadaolevaks saab pidada ka asjaolu, et selline raske vigastus võib põhjustada teatud liiki šoki, mille tulemusena inimene suudab liikuda, olenemata vigastuste iseloomust, adumata sealjuures ise enda vigastuste tegelikku raskusastet. Videosalvestise ja kannatanu ütluste kohaselt olid löögid sedavõrd tugevad, et I P kaotas teadvuse ja paiskus veidi eemale. Asjaolu, et konkreetseid lööke ei ole videosalvestise kvaliteedi tõttu näha, ei välista kohtukoosseis D. Pugatši korduvaid (vähemalt 4) lööke I. P suunas. Videosalvestise järgi on videopilt n-ö kaaderhaaval liikuv, kuid sellelt nähtuva löömise hetkel kell 3.21.24.-3.21.25 on võimalik teha mitu lööki. Samuti võis osa lööke toimuda veidi varem, sest nagu varem märgitud, esines I. P kehaline mõjutamine kas löögi või löökide ja gaasi pihustamise teel ka videos kella 3.21.13-3.21.14 ajal. Märgitud varasemat löömist ühel korral on kirjeldanud oma ütlustes ka nii kannatanu ise, tunnistaja kui ka süüdistatav. Asjaolu, et toimus peksmine, mitte kannatanu ei kukkunud ise, kinnitab ka see, et tunnistaja helistas häirekeskusse kiirabi kutsumiseks põhjusel, et kannatanu on saanud kakluses viga, ta on kukkunud ja tal verd voolab (tl 102-103). Kõrvutades nimetatud helisalvestist turvakaamera salvestisega, tuleb tõdeda, et videosalvestisel ongi kujutatud hetke, kui on toimunud kannatanu löömine ja selle järgselt toimub häirekeskusesse helistamine. Nimelt on tunnistaja helisalvestisel viidanud, et toimus kaklus ja kannatanu püüab püsti saada (tl 103). Samal ajal on helisalvestisel kuulda lärmi ja helistaja karjub „Palun pole vaja. Palun pole vaja!“ (tl 107). Sellele eelnevalt on näha kuidas heledas riietuses naisterahvas hoiab paremat kätte tõstetult ja kõverdatult viisil, mis on iseloomulik telefoniga rääkimisele. Võrreldes neid kaht salvestist, on tuvastatav, et häirekeskusse tehtud kõne aeg kattub videosalvestusest nähtuva ajahetkega. Selle kinnituseks on heli ja videopildi seostamiseks võimalik välja tuua näiteks järgnevad aspektid. Helisalvestise faili taimeri järgi 2.05-2.06 karjub tunnistaja „Appi ta tuleb! Appi!“. Videopildi kellaajal 3.23.52 hakkab kannatanu püsti tõusma ning see on seostatav tunnistaja arvamusega, et kannatanu hakkab tema poole liikuma. Helisalvestise loenduri järgi 02.55 (vahe eelmise appi karjumisega ca 50 sekundit) karjub tunnistaja uuesti „Appi! Ta kukkus!“. See on videos seostatav sündmustega video kellaajal 3.24.42-3.24.43 (vahe tunnistaja viidatud tulema hakkamisega samuti ca 50 sekundit), kui kannatanu liigub kõrval oleva auto esiosa juurde ja arvatavalt kukub, sest ta ei välju kaadri ülaosast. Videos kell 3.24.59 on näha tema püsti tõusmist, 3.25.44 liigub ta I K ja D. Pugatši suunas ja kell 3.25.13-3.25.15 on näha, kuidas I K hoiab D. Pugatšil käest kinni ja koos liigutakse I. P juurest eemale. Viimastele korrespondeeruvad helisalvestise loenduri järgi kell 3.27-3.28 tunnistaja vene keeles öeldud laused „Deniss, pole vaja!“ ja meesterahva „Mine ära! Mine ära!“. taustal Samuti kõnesalvestise loenduri järgi 3.44 ütleb tunnistaja lause „See teine mees läheb koju nüüd“ (s.o 49 sekundit pärast teist appikarjet). Sellega on kooskõlaline asjaolu, et I P oli lahkumas, sest ca 44 sekundit pärast kukkumist videos (3.24.42-3.24.43) on I P kell 3.25.26 asumas tunnistajast ja süüdistatavast eemalduma ning 3.25.30 ei olnud ta videopildis enam nähtav. Eeltoodu pinnalt puudub kahtlus, et suurele osale videopildis kujutatule annab helilise tausta häirekeskuse kõnest nähtuv. Seega on kohtus usaldusväärseid ütlusi andnud kannatanu I P kinnitanud, et temal oli konflikt süüdistatav D. Pugatšiga, tema ei ole ise ei süüdistatavat ega tunnistajat rünnanud, sh solvanud 10 või agressiivsust üles näidanud, kuid püüdis sekkuda süüdistatava ja tunnistaja omavahelisse tülisse, et süüdistatavat rahustada, mille peale süüdistatav lasi talle gaasi näkku ja lõi üks kord rusikaga parklas. Teadvusele tulles tundis ta koheselt tugevat peavalu, verd suus ja kilde suus ning suundus otse väga lähedal (umbes 5 minuti kaugusel) asuvasse koju. Lähtudes kannatanu, osaliselt tunnistaja I K ütlustest ja osaliselt süüdistatava enda ütlustest on kohtukoosseisu hinnangul tõsikindlalt tuvastatud, et 19.04.2019 lõi kannatanut just ja ainult süüdistatav Deniss Pugatš, lüües kannatanut vähemalt neljal korral rusikatega, sh gaasiballoon käes, pea piirkonda, millest kannatanu kaotas teadvuse mõneks ajaks. Kohus peatub edasiselt D. Pugatši poolt viidatud enesekaitsel tegutsemise versioonil. Esmalt tuleb tähele panna, et kohtus ei ole kinnitust leidnud tunnistaja ja süüdistatava poolt viidatud esimene löömine ja gaasi laskmine kangialuses, vaid eelnevalt märgitud salvestiste pinnal, mis on kokkulangevad kannatanu ütlustega leiab kohus, et esimene vägivallaakt, s.o. esimene löök või löögid ja gaasipihustamine toimusid parklas. Kangialuses viibimist ei ole kordagi kinnitanud kannatanu, kes vastates prokuröri küsimusele kinnitas, et nad sellest parklast kuhugi mujale ei lahkunud (tl 36pö). Kohus peab kannatanu sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks, kuivõrd videosalvestisest nähtub sündmuste kulg viisil, mis vastab kannatanu ütlustele. Tunnistaja I K väitis, et I P lähenes talle ja D. Pugatšile ähvardavalt. Ta varjus D. Pugatši taha. Sama on kinnitanud D. Pugatš, kelle sõnul lähenes I P koguaeg tema suunas, ta nägu oli agressiivne (tl 44pö-45). Samuti kinnitas D. Pugatš, et I P ähvardas teda ka sõnaliselt lüüa (tl 45). Nimetatud asjaolud ei ole aga kinnitust leidnud. Videosalvestiselt on küll näha, et I P läheneb I K auto ukse juurde ajal, kui I K selles juba istub. Seega ei saanud I. P väidetav agressiivsus olla suunatud D. Pugatši suunas, kes on sel ajal alles auto tagaosa juures ning liigub auto esiukse juurde, kus viibivad juba I P ja I K (salvestis 3.21.11-3.21.14). Nagu eelnevalt märgitud järgnes sellele koheselt I. P eemaldumine auto juurest, mida võib seostada D. Pugatši poolse esimese löögi ja gaasi laskmisega. Sellega riimub ka kannatanu poolt kirjeldatu, et ta läks seejärel D. Pugatšilt selgitust nõudma gaasi laskmise kohta ja seejärel D. Pugatš lõi teda rusikaga ja arvatavalt oli tal sel ajal gaasiballoon käes. See on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga ka osas, et kannatanu auto juurest eemaldumise ja sinna naasmise ajaline vahe ei ole suur ja sel ajal võis D. Pugatšil gaasiballoon jätkuvalt käes olla. Videolt ei nähtu, et kannatanu takistaks autol, sh tunnistajal või süüdistataval lahkuda, mistõttu jääb kaitsja sellekohane väide kohtule arusaamatuks. Puutuvalt tunnistaja ütlustesse D. Pugatši taha varjumisse on videosalvestiselt aga tuvastatav, et tunnisaja on tõepoolest eemaldanud kannatanust ja on D. Pugatšiga lähestikku, kuid see on toimunud pärast seda, kui kannatanu maas lebab ja üritab püsti tõusta (3.23.04 kuni 3.24.33). Samas on näha, kuidas hoopis tunnistaja juhib süüdistatavat eemale (3.23.04) ja hiljem takistab süüdistatavat I. P suunas liikumast (3.25.15). Samuti, vastupidiselt tunnistaja ja süüdistatava poolt väidetud kannatanu agressiivsusele on helisalvestiselt tuvastatav see, kuidas tunnistaja esiteks keelab Denissi (s.o. süüdistatavat) ja teiseks videosalvestiselt see, kuidas ta samal ajahetkel D. Pugatši n-ö tagasi hoiab (tl 70, helisalvestis 3.27-3.28; videosalvestis 3.25.133.25.15). Nimetatu puhul on kohus seisukohal, et kaitsja tõlgendus „mine ära“ lause osas ei ole antud kontekstis sobilik ega ühtegi moodi süüdistatava enesekaitsega seostatav, kuivõrd oli lausutud peale süüdistatava poolset rünnet, kui kannatanu üles tõusis. Kohus ei ole tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid, sh ei tegutsenud süüdistatav D. Pugatš hädakaitseseisundis ega hädaseisundis. Eelnevalt leidis tuvastamist, et väited juba eelnevast, enne videopildis nähtavat löömist, ei ole kinnitust leidnud. Küll aga nähtus, et I P lähenes autoukse juures olevale tunnistajale telefon käes ning mitte D. Pugatšile, vaid I Kle. Ükski osapooltest ei ole kinnitanud seda, et I P oleks löönud või kätega vehkinud I K 11 suunas, seega puudus sel hetkel ilmselgelt oht nii I K, kui D. Pugatši õigushüvedele. Seejuures ei olnud alust kummalgi neist arvata, et I. P käitumisest võiks tuletada vahetult eesseisva õigusvastase ründe, mida peaks tõrjuma. Isegi kui möönda, et I P oli verbaalselt pealetükkiv ning karjus I K ja D. Pugatši peale, siis ei ole tegu sellise ilminguga, mis lubaks järeldada, et I P hakkab I Kt või D. Pugatši füüsiliselt ründama. Samuti ei saaks olla tema füüsiline ründamine põhjendatud, kui kannatanu sekkus tunnistaja ja süüdistatava omavahelisse vestlusse. Videopildist nähtuvalt liikus I P tunnistaja suunas telefon käes, seega on eluliselt ebausutav, et isik liikunuks tunnistaja ja süüdistatava suunal nende kindla ründamise plaaniga nii, et ta ei pane käest sellist tegevust segavat ja kergesti puruneda võivat seadet. Eelneva pinnalt asub kohus seisukohale, et n-ö esimese etapis, kus I P lähenes sõidukile ja tunnistajale, puudus D. Pugatšil hädakaitseseisund, sest puudus vajadus vahetu või vahetult eesseisva ründe tõrjumiseks. Pärast seda, kui D. Pugatši tegevuse tulemusel I P sõidukist eemaldub, naasis I P peatselt autoukse juurde, misjärel saadud löökide tagajärjel kukub ta maha ja kaotab ilmselgelt teadvuse. Kohus eelnevalt tuvastas, et selle naasmise põhjuseks sai olla asjaolu, et D. Pugatš oli just I. Ple gaasi näkku lasknud ja viimane nõudis selle kohta selgitust. Ka teistkordsel lähenemisel ei tuvastanud kohus seda, et I P oleks olnud füüsiliselt agressiivne I K või D. Pugatši suhtes. Nimelt nähtub videosalvestiselt, et I P läheneb autole, mõlemad käed kõrval (3.21.18-3.21.21) ja seejärel pöördub näoga auto suunas, kus on I K. Samal ajal on aga D. Pugatš ülestõstetud vasaku käega ning ta ründab I. P ajal, kui ta on kaadris küljega tema suunas (3.21.23). Siingi tuleb arvestada, et keegi osalistest ei ole viidanud sellele, et I P oleks füüsiliselt rünnanud I Kt, vehkinud kätega, löönud tema suunas. Sellele täiendavalt ja videosalvestiselt nähtuvast on eluliselt mitteusutav, et küljega D. Pugatši suunas seisnud I P saanuks ohustada iseäranis D. Pugatši, nagu seda väitsid nii süüdistatav kui tunnistaja. Mõlemal juhul oli D. Pugatšil võimalik veenduda, kas rünnet on põhjust oodata või mitte, kuid D. Pugatš oli teinud ennatliku järelduse, et teda ja I Kt rünnatakse, kuigi D. Pugatš ei olnud auto juures füüsiliselt agressiivne. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et videolt ei nähtu selline kannatanu kehakeel või käte asend, mis viitaks mistahes viisil ründe kavatsusele, samuti ei nähtu, et kannatanu takistaks autol lahkumast või suunduks D. Pugatši ja / või I K poole ähvardavalt. Kohus kordab, isegi kui kannatanu võis sõnaliselt öelda midagi süüdistatavat ja/või tunnistajat häirivat, siis kogu kannatanu tegevus, sh alkoholijoobes olek ega kehakeel ei väljenda ühelgi viisil väidetavalt kavatsetavat rünnet, mis oleks andnud aluse D. Pugatšile reageerida vägivallaga. Sellele ei viita ka varasemalt sõbralikult koos ajaveetmine, ühine alkoholi tarbimine ning varasemate konfliktide puudumine. Samuti, hinnates kogumis kannatanu ütlusi ja videosalvestistelt nähtuvat ning helisalvestistelt kuuldut nagu eelpool kirjeldatud, puudub kohtul igasugune alus veendumuseks, et enne videosalvestise piiri kannatanu kuidagi eriliselt agressiivselt või ründavalt käitus. Sellisel juhul oleks eluliselt usutav, et kannatanu agressiivne käitumine oleks jätkunud ka videolt nähtuval ajal. Kokkuvõtvalt ei nähtu konfliktile eelnenud ajast kogu ühise ajaveetmise osas õhtu ja öö jooksul, sh kasiinos viibides kannatanu agressiivsust, viha vm ründele viitavat asjaolu, samuti ei nähtu see videosalvestistelt, mistõttu ei pea kohus eluliselt usutavaks, et just ühel väikesel ajavahemikul, mil kannatanu ja süüdistatav jäid videosalvestise vaateulatusest välja, tegi kannatanu midagi sellist, mis andis süüdistatavale aluse ja põhjuse kannatanu ründamiseks, sh tema kartmiseks ja hilisemaks, parklas olles, ründamiseks mitmel korral lühikese aja vältel. Kohus ei näe, erinevalt kaitsjast ja süüdistatavast, ühtegi asjaolu, mis kasvõi kaudselt viitaks enesekaitsevajadusele. Neil põhjustel ei ole alust rääkida ka sellest D. Pugatšil esinenuks eksimus õigusvastasust välistavates asjaoludes. Puutuvalt konflikti algusesse leiab kohus sarnaselt prokuröriga, et tegemist ei ole asjaoluga, mida peaks vältimatult ja üheselt kohtuistungil tuvastama. Kohus nõustub, et eluliselt usutav on asjaolu, et nii kannatanu kui ka süüdistatav viibides alkohoolse joobe seisundis olid mõlemad kergemini vääralt mõjutatud väliste tegurite tõlgendamisest. Kuid see ei väära asjaolu, et üheselt 12 on tuvastatud, et rünnet alustas D. Pugatš olukorras, kus kannatanu ei ole teda rünnanud ega käitunud viisil, mis annaks tõsikindla veendumuse sellest, et kannatanu kavatses teda või tunnistajat rünnata. Siinkohal ei ole ka kinnitust leidnud tunnistaja ja süüdistatava ütlused nagu eelnevalt märgitud videosalvestise järgi ning kohus on leidnud, et süüdistatav ei asunud hädakaitseseisundis. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et Deniss Pugatši süü kannatanu löömise faktis vähemalt neljal korral peapiirkonda ja sellega kannatanule erinevate tervisekahjustuste sh eluohtliku tekitamises on täielikult tõendatud. Kaitsja etteheited eeluurimise või kohtumenetluses välja selgitamata jäetud asjaolude osas jäävad tagajärjetuks ja on kohtu hinnangul asjakohatud. Kaitsja ei ole ei kohtueelses menetluses ega kohtuliku uurimise käigus ega täiendavate tõendite esitamise voorus, sh ka mitte peale kohtu poolt menetluse uuendamist ja uuesti lõpetamist taotlenud mitte ühegi viidatud asjaolu tuvastamist, uurimist, neis küsimustes tõendite kogumist. Sh ei ole kaitsja taotlenud kasiino juures olevate isikute tuvastamist ega kohtusse kutsumist. Oluline on siinkohal tähele panna, et kaitsja osales juba eeluurimisel, millal oleks teoreetiliselt olnud ka võimalik märgitud isikuid tuvastada. Tänasel päeval on see ilmselgelt võimatu. Samuti ei ole kaitsja taotlenud kannatanu ravikindlustuse andmete väljaselgitamist ega kohtule esitamist, kuigi kaitsja selles osas kannatanut ise kohtuistungil küsitles (tl 37pö). Siinkohal on oluline tähelepanu pöörata asjaolule, et kannatanu on kohtule vastanud, et neid dokumente tal enam ei ole ja ta ei saa seega neid ka esitada (tl 38). Taaskord oleks kaitsjal olnud kohane sellele tähelepanu juhtida kohtueelses menetluses või selle lõpuleviimisel, kui märgitud dokumente oleks olnud võimalik esitada. Kaitsja ei ole esitanud vastuväiteid ekspertiisi akti nõuetele mittevastavusele ega taotlenud kohtuarsti kohtusse kutsumist tekkinud küsimuste väljaselgitamiseks, märgitut ei ole ta taotlenud ka kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Seega on kaitsja kuni kohtuvaidlusteni pidanud olemasolevaid tõendid lubatavaks, asjakohasteks ning ei ole leidnud, et tegemist oleks kaitsja seisukohast oluliste tõenditega, mis vajaksid täiendamist. Siinkohal ei ole kaitsja taotlenud kohtult ka ise menetluse uuendamist märgitud asjaolude tuvastamiseks. Seega on kaitsja ise tegelikkuses kaasa aidanud olukorrale, kus tõendeid teatud ajahetkel oleks olnud võimalik hankida, kuid seda ei ole tehtud, mistõttu ei saa kohtu hinnangul rääkida kõrvaldamata kahtlustest süüdistatava kasuks. Kohus, olles vahetult uurinud kõiki esitatud tõendeid ja nende piisavust süüdistatava süüdi tunnistamiseks, leiab, et märgitud asjaolude tuvastamine ei oma sellist tähtsust, mis vääraks olemasolevate tõendite mõju või omaks sellist kaalu, mis muudaks kohtu seisukohti süüdistatava süü või kvalifikatsiooni küsimustes. Siinkohal tuleb märkida, et gaasi kasutamise osas süüdistuses etteheited puuduvad ning nii kannatanu enda, kui ka tunnistaja ja süüdistatava ütlustega ning videosalvestiselt nähtuvaga on tõsikindlalt vajalikud asjaolud kuriteo toimepanemise kohta tuvastatavad ning gaasi mõju ulatust on kohus ka eelnevalt analüüsinud ning välistanud selle seose rske, sh eluohtliku tervisekahjustuse tekkega. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et märgitud asjaolud ei tingi ka kohtu poolt menetluse uuendamise vajalikkust ja kohus jätab kaitsja etteheited kui alusetud tähelepanuta. Kvalifikatsioon
lg 1 p 1 järgi on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, millega kaasneb oht elule. Seega peab objektiivse koosseisu realiseerumises esinema teise inimese tervise kahjustamine ning tagajärjena esinema raske (eluohtlik) tervisekahjustus. Samuti peab tagajärg olema põhjuslikus seoses etteheidetava teoga. Kohtu hinnangul on ülaltooduga tõendatud, et Deniss Pugatši poolt kannatanu löömises on kõik eeltoodud tingimused täidetud. Teisisõnu, kohus on eelpool lugenud tõendatuks, et Deniss Pugatš lõi kannatanut vähemalt neljal korral 13 tugevasti rusikaga pea piirkonda, millega kaasnesid erinevad murrud alalõualuus ja koljus, mistõttu on ta põhjustanud kannatanule ülalmärgitud tervisekahjustused. Üks nendest ehk lahtine koljuluumurd on sealjuures eluohtlik tervisekahjustus. Kuivõrd eelnevalt leidis tuvastamist, et mh kannatanul esinenud eluohtlik tervisekahjustus on tekitatud kõvade tömpide esemetega (nt rusikas) löömisega ja kohtus leidis mh kannatanu ütlustega kinnitust, et kannatanule lasti gaasi näkku ja kohe järgnes löök rusikas käega, milles oli ka gaasiballoon (mis suurendab löögist tekkivat kahju), siis esineb põhjuslik seos D. Pugatši kasutatud vägivalla ja tekkinud tervisekahjustuste vahel.
lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Kohus leiab, et Deniss Pugatš pani tervisekahjustuse tekitamise toime kavatsetult, kuivõrd ta seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise (kannatanu korduva pähe löömisega talle tervisekahjustuste tekitamise) ja teadis, et see tema tegevuse järel ka saabub (tugevalt rusikaga löömine, sh muud eset rusikas hoides, põhjustab üldteadaolevalt tervisekahjustused). Selliste korduvate löökide puhul just pea piirkonda on kohtu hinnangul ilmne, et eesmärgiks ei ole mitte ainult kannatanule valu põhjustamine, vaid süüdistatava tahtlus oli suunatud kannatanule tervisekahjustuste tekitamiseks. Märgitu nähtub kannatanu ütlustest, et süüdistatav talle esmalt gaasiballoonist gaasi näkku lasi, kuid sellele lisaks teda ka rusikaga näkku lõi. Osaliselt kinnitab seda sama ka tunnistaja (kes nägi väidetavalt ühel korral löömist, gaasi laskmist) ning nagu eelnevalt märgitud, siis ka süüdistatav ise (tunnistades kahel korral löömist) ning seegi, et I. Pl tuvastati peapiirkonnas palju murde (sh lõualuu ja otsmikuluu murrud). Olles tuvastanud tervisekahjustuse tekitamise tahtlikkuse, tuleb kohtul järgnevalt tuvastada see, kas süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi (RKKKo 1-17-105, p 12). Seega tuleb kohtukoosseisul vastata küsimusele, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et rusikaga, sh gaasiballooni käes hoides kannatanut korduvalt pea piirkonda lüües saabub mh eluohtlik tervisekahjustus, s.o praegusel juhul koljuluu (otsmikuluu) lahtine murd. Kohus leiab, et vastus sellele küsimusele on jaatav. Tahtluse olemasolu hindamisel tuleb muu hulgas arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne (RKKKo 1-17-105, p 15). Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on seega oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. Kohus leiab, et selline tahtlus on objektiivselt tuvastatud uuritud tõenditest, sh kannatanu, süüdistatava enda ja tunnistaja ütlustest, kuid ka videosalvestiselt nähtuvast. Kohus luges eelnevalt tuvastatuks, et süüdistatav lõi kannatut korduvalt rusikaga, sh rusikas olnud gaasiballooniga pea piirkonda. Süüdistatav ise tunnistab kahel korral kannatanu pähe löömist, kohus tuvastas, et lööke oli vähemalt 4. Sealhulgas on tähelepanuväärne, et lööke pea piirkonda oli ekspertarvamuse kohaselt 4-5, need olid kõik löögid näkku ning eluohtliku vigastuse saamise kukkumise tagajärjel on ekspert välistanud. Eluohtlikud märgitud vigastustest on nagu eelnevalt öeldud pea piirkonna vigastused (lahtised koljumurrud). Kohus asub seisukohale, et raske tagajärje (eluohtlik tervisekahjustus ehk lahtine koljuluumurd) osas esines D. Pugatšil otsene tahtlus. Seda kinnitab asjaolu, et D. Pugatš on kannatanust oluliselt noorem, sportlik meesterahvas, kes löömise hetkel oli ilmselgelt tugevalt ärritunud, sest ta lähenes kannatanule, kes oli sel ajal temast eemal ja suhtles tema elukaaslasega. Teadolevalt vihane inimene ei kontrolli enda löögi tugevust, st lööb kogu jõuga. Samuti, D. 14 Pugatš kui varem võitluskunstidega (sh poksiga) tegelenud isikuna pidi olema teadlik teisele inimesele rusikaga pähe tehtavate löökide ohtlikkusest. Nii kõrvaltseisjale, kuid eriti poksiga tegelenule, on see äratuntav mh poksikinnaste kasutamise tõttu. Süüdistatava löökide tugevat jõudu ja täpsust kinnitab ka asjaolu, et saadud löökide tulemusena kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse. Viimane ei ole tavapärane ega igakordne tagajärg pea piirkonda löömisel, mis ilmestab kõige selgemalt tehtud löökide jõulisust ja seost saabunud eluohtliku tagajärje vahel. Samuti ei saa antud juhul kannatanu kukkumist ja lebama jäämist seostada temal esinenud alkoholijoobega ega varasemalt lastud gaasiga, milliseid asjaolusid on kohus ülalpool käsitlenud. Näokoljuluu murde on peetud eluohtlikuks ka kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-3012, p 24). Süüdistatava tahtluse subjektiivset külge saab järeldada ka objektiivselt tuvastavatest asjaoludest, mis nähtuvad süüdistatava käitumisest sündmuskohal. Sealhulgas nähtub, et tunnistaja hoidis füüsiliselt süüdistatavat kinni ka pärast löömist (kui kannatanu peale saadud löögist teadvuse kadu uuesti püsti tõusis), sest viimane püüdis jätkuvalt liikuda kannatanu suunas. Märgitust nähtub kohtu hinnangul asjaolu, et süüdistatav oli valmis kannatanut jätkuvalt ründama ning talle seeläbi teadlikult ja tahtlikult tervisekahjustusi lisaks tekitama. Siinkohal tuleb lisaks eelnevale märkida, et juba saadud löögist mõneks ajaks teadvuse kaotanud kannatanu ei oleks ka keskmisele kõrvaltseisjale saanud enam mingilgi moel ohtliku ründajana tunduda. Samuti on märgatav, eelkõige videosalvestiselt nähtuvast, kuid ka eelpool kajastatud kannatanu ütluste pinnalt, et tegemist ei olnud juhuslike, sihitute löökidega, mis kogemata kannatanut pähe tabasid, vaid süüdistatav lõi kannatanut konkreetselt ja sihilikult korduvalt pähe. Seega saab kohus asuda seisukohale, et süüdistatav pidi löökide kogumis vähemalt möönma, et kannatanut tugevalt pähe otsmiku piirkonda lüües põhjustab ta kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse –lahtise otsmikuluu ehk koljuluu murru. Eeltooduga kohus tõdeb, et D. Pugatši pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löök toob kaasa eluohtliku tervisekahjustuse koljuluu lahtise murruga ja seega hõlmas tema tahtlus just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis
Lähtudes
§-st 19 piisab
koosseisu realiseerumiseks juba sellest, kui tahtliku tervisekahjustuse tekitaja on raske tagajärje suhtes toiminud ettevaatamatult,
Kohus asub seisukohale, et tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge ehk elu ohustamisse suhtuski D. Pugatš hooletult
Ta oli kannatanu elule tekitatud ohu osas hooletu, sest sellist tagajärge ei pidanud ta võimalikuks, kuid hoolsuskohustust järgides ehk kannatanu tervist kahjustamata (sealjuures teda just korduvalt peapiirkonda löömata), olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Karistusõiguse teooriast ja kohtupraktikas kinnistunud arusaamast lähtudes, tuleb põhjuslikkuse selgitamiseks anda hinnang ka sellele, kas koosseisupärane tagajärg (praegusel juhul eluohtlik tervisekahjustus) on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (nt RKKKo 3-11-102-16 p 8jj; 1-19-4422, p 12-14). See tähendab, et tuleb küsida selle järele, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks, et D. Pugatši tegu vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädis eluohtliku tervisekahjustusega. Seejuures tuleb lähtuda nö objektiivsest kõrvaltseisjast. Kohus leiab, et üldteada ja ka keskmisele objektiivsele kõrvaltseisjale teada olevaks asjaoluks tuleb pidada teadmist sellest, et inimese pea on elutähtis piirkond ning mille tugevalt löömine (rusikas käega ja nt selle käes teisi objekte hoides) võib kaasa tuua mh koljuluude murde. Asjaolu, et koljuluud kaitsevad peaaju kui elutähtsat organit, ei ole samuti keskmisele inimesele teadmata. Seega saab D. Pugatši teo tüüpiliseks tagajärjeks pidada seda, et tugeva rusikalöögi või (-löökide) peksmisega võivad koljuluud puruneda ja see võib ohustada inimese elu. Arvestades, et D. Pugatš on keskharidusega, varasemalt võitlusspordiga kokkupuudet omanud süüdistatav, siis pidi selline tagajärg temale ka 15 elukogemuse ja hariduse pinnalt teada ja ettenähtav olema. Eeltoodu alusel saab kohus jaatada, et D. Pugatši teo- kannatanu korduvalt pea piirkonda rusikaga löömise- objektiivselt omistatavaks tagajärjeks on eluohtliku tervisekahjustuse, s.o. lahtise koljuluu murru tekkimine. Eeltoodu alusel leiab kohus, et D. Pugatši poolt on täidetud nii
Kohus leiab, et Deniss Pugatši tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus eelnevalt peatus süüdistatava kaitseversioonil, mille järgi tegutses ta enda sõnul nii hädaseisundis kui hädakaitseseisundis. Need asjaolud tuvastamist ei leidnud. Lisaks saab siinkohal tõdeda, et ka muid õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Ka on D. Pugatš täisealine ja süüvõimeline isik, kelle osas puuduvad igasugused viited ka süüd välistavatele asjaoludele. TSIVIILHAGI Kriminaalasjas on esitanud tsiviilhagi kannatanu I P, summas 27 236,35 eurot, mis koosneb mittevaralisest kahjust (3000 eurot) ja varalisest kahjust (24 236,35 eurot). Varalise kahju sisuks on nõue hambaraviks summas 21 788 eurot, Eestis haiglaravi eest esitatud arve summas 2318,35 eurot ja rikutud riietusesemete maksumus kokku summas 130 eurot. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et kõik süüdistuses märgitud I. P vigastused tekitas D. Pugatš. Seega tuleb asuda seisukohale, et eksisteerib põhjuslik seos süüdistatava D. Pugatši tegevuse ja kannatanule kahju tekkimise vahel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanule kehavigastuste ja raske tervisekahjustuse tahtlik tekitamine. Kohus asub seisukohale, et kannatanu tsiviilhagi esitamise aluseks oleva kuriteo asjaolud on täies ulatuses tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Sedastatav on, et kahju on tekkinud ja D. Pugatši tegu on kahju faktiliseks põhjuseks. Vaidlust ei ole selleski, et rikutud sätte eesmärgiks on kahju ärahoidmine. Kohus leiab, et puuduvad ka VÕS §-s 1052 sätestatud vastutuse piirangud. Kahju tekitanud isik on täisealine ja tegutses seisundis, milles mõistis oma tegude tähendust ja sai neid juhtida. Kuivõrd tõendamist on leidnud D. Pugatši süü kahju tekitamises, kuulub varaline kahju hüvitamisele. Samas ei ole menetlusosalised ühel meelel selles, milline on tekkinud kahju suurus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise peamine eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Süüdistatav nõustus kohtuistungil, et põhjendatud on hüvitada tsiviilhagi kahjustunud riietusesemete osas, s.o summas 130 eurot. Seega tunnistas süüdistatav tsiviilhagi osaliselt varalise kahju osas 130 euro ulatuses. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, seega on selles osas hagi õigeksvõtt kohtule siduv. Ülejäävas osas vaidlesid 16 süüdistatav ja kaitsja hagile täies ulatuses vastu, leides, et hagi on täielikult põhjendamatu ja tõendamata. Kohus rõhutab, et kannatanu ja tema lepinguline esindaja (kuni kohtuliku uurimise alguseni) pidid esitama täpsustavad tõendeid hambaravikulude osas. Kohus viitab, et tsiviilhagis peavad olema ära toodud need hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitavad (RKKKo 3-1-179-09, p 15, 16). Samas tuleb süüdistuse esemest väljapoole jäävate tsiviilhagi alusfaktide tõendamisel ka kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilõiguslikust tõendamiskoormisest (vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 52). Praegusel juhul ei kajasta esitatud tõendid kõigi hagi kohaselt hüvitatavate esemete väärtust. Samas saab pidada tavapäraseks, et kõigi kahjustuste kohta (nt riietusesemed) ei saa tõendeid esitada, sest nende kohta soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult isikult üldjuhul oodata. Samas olukorras, kus kannatanu teadis hinnapakkumise ja raviplaani pinnalt, et tal tuleks vähemalt teoreetiliselt kanda suures mahus hambaravikulusid ja isik on väidetavalt korduvalt nii Eestis kui Ukrainas hambaravi alustanud, ei saa pidada tõenduslikus mõttes aktsepteeritavaks olukorda, kus kannatanu ei ole ühtegi sellekohast tõendit säilitanud. Samuti ei suutnud kannatanu neid mõistliku aja jooksul (2 nädalat) kohtule edastada. Seejuures olid kannatanu esindajale kaitsja olulised vastuväited hagile teada juba hiljemalt eelistungil (08.02.2021.a). Seoses võimaliku hambaravikulu puudutava nõudega viitab kohus, et VÕS § 82 kohaselt saab üldjuhul võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist siis, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Erandina sellest saab hagi tulevase nõude täitmiseks esitada kui on täidetud TsMS § 369 tingimused. Seega tulnuks kannatanul esitada asjaolud, mille võiks järeldada, et tema nõue muutub sissenõutavaks konkreetsel kuupäeval ja välja tuua, et kostja oma kohustust õigel ajal ei täida. Seda ei ole praeguses asjas aga tehtud. Veelgi enam, 06.06.2019.a koostatud hambaravi hinnapakkumine on esialgne, sellest ei tulene konkreetseid siduvaid kohustusi kannatanule. Lisaks on 08.05.2020.a väljastatud raviplaanis rõhutatud, et tegu on kogu isiku hambaravi kajastava pakkumisega, mida tuleb möödunud aja tõttu korrigeerida (tl 96). Seetõttu leiab kohus, et tegu ei ole sissenõutava kohustusega. Arvestades, et hagi on menetlusse võetud, peab kohus põhjendatuks lähtudes TsMS § 423 lg 2 p-st 2, jätta hagi läbi vaatamata, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus osundab, et kuigi hagi jääb selles osas läbi vaatamata, siis juhul, kui kannatanu jätkab ravi, sellekohased nõuded on muutunud sissenõutavaks, saab kannatanu pöörduda hagiga tsiviilkohtusse. Kannatanu soovib varalise kahjuna ka PERH-i poolt väljastatud raviarvega kaasneva kohustuse katteks 2318,35 euro hüvitamist. Kohtuistungil selgus, et kannatanu ei ole nimetatud arvet veel tasunud, kuid tal tuleb seda teha. Kohus leiab, et nimetatud arve (väljastatud 26.04.2019.a tähtajaga 15.05.2019.
lg 1 p 1 eest on seaduseandja karistusena ettenäinud nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Käesolevas asjas on süüdistatav kavatsetult toime pannud esimese astme kuriteo, põhjustades ettevaatamatusest raske, eluohtliku tagajärje. Sealjuures on konkreetse sündmuse osas selgunud, et süüdistatav reageeris ebaadekvaatselt sellele, kui I P sekkus I K ja D. Pugatši omavahelisse vaidlusesse ja püüdis tunnistajaga auto juures suhelda. Kohus on leidnud, et süüdistatav pani teo – vähemalt 4-5 korral pähe löömise – toime kavatsetult, kuid põhjustas eluohtliku tagajärje ettevaatamatusest. Kuivõrd süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult mitmel korral, piisava tugevusega, et mh tekkisid kannatanu alalõualuu murrud ja lisaks ka koljuluude lahtised murrud, siis leiab kohus, et
19 Karistuse määra arvestamisel võtab kohus arvesse järgmisi asjaolusid.
Kohus on andnud hinnangu, et teo toimepanemisel
Kannatanupoolset konflikti algatamist või vägivaldsust ei ole kohus tuvastanud, Deniss Pugatši poolne vägivald kannatanu suhtes oli lühiajaline, kuid intensiivne (mitu tugevat lööki), pärast tegu ei kutsunud süüdistatav kiirabi, vaid seda tegi tunnistaja (kes pidi sel ajal süüdistavalt korduvalt n-ö tagasi hoidma, et viimane ei läheneks kannatanule). Seega ei asunud süüdistatav ära hoidma veelgi raskemate tagajärgede saabumist. D. Pugatši ei ole varem kohtulikult karistatud, sh vägivallakuriteo eest süüdi mõistetud ega ole esitatud kohtule tõendeid tema varasema vägivalla kohta kannatanu või kellegi teise suhtes. Süüdistatav ei ole praegust tegu sisuliselt tunnistanud, ta on esitanud enesekaitseversiooni. Oma viimases sõnas tõi ta välja et ta kahetseb juhtunut ja vabandab kannatanu ees, kuid rõhutas, et ta ei ole milleski süüdi, kannatanu ründas teda esimesena. Iseloomustava materjalina nähtub lepituse käiku kirjeldavast aruandest (tl 120) seegi, et ka varem ei ole isik oma eksimusi tunnistanud ning õigustab oma käitumist. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et karistust kergendavaid asjaolusid D. Pugatši käitumises siiski ei esine ning tema kahetsusavaldus ei ole siiras. Pärast kohtus tõendite uurimist ei oleks süüdistataval mh sündmuse käiku kajastava videosalvestise pinnalt alust arvata, et I P teda ründab, sest hoopis D. Pugatš ründas esimesena veidi eemal viibinud kannatanut. Seejuures on tunnistaja ja süüdistatav ka ise möönnud seda, et just D. Pugatš alustas löömisega ehk füüsiliseks vägivallaks kasvas see konflikt just D. Pugatši tegevuse tulemusel. Asjas puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Kuivõrd süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ja puudub alus arvata, et ta oleks vägivaldsusesse kalduv isik, samuti asjaolu, et teo toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta ja uusi kuritegusid süüdistatav toime ei ole pannud, peab kohus võimalikuks karistada Deniss Pugatši siiski vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, pikkusega 5 aastat. Arvestades sündmusest möödunud aega ning varasemat karistuste puudumist, puudub kohtu hinnangul vajadus D. Pugatšile mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. D. Pugatši osas ohtlikkuse puudumisele viitab ka asjaolu, et alates praeguses asjas arutlusel olnud teost (19.04.2019.a) ei ole D. Pugatš toime pannud uusi süütegusid. Seega kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid (juhuslik konflikt varem teineteisele tuttavate isikute vahel) ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas. Eeltoodu alusel peab kohus võimalikuks, et mõistetud karistust, 5 aastat vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele
lg 1, 3 alusel, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 10.06.2021.a. Menetluskulud Vastavalt
MS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5kordne palga alammäär, s.o 1460 eurot, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulu on 84 eurot. Kohus leiab, et lähtuvalt KrMS § 180 lg-st 1 tuleb see kulu välja mõista Deniss Pugatšilt. Nimetatud kulu on tingitud otseselt D. Pugatši poolt toimepandud vägivallakuriteost. Kohtu hinnangul ei esine Deniss Pugatšil erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise ja osade kulude riigi kanda jätmise. Deniss Pugatš töötab ja saab asuda hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatava sissetulek teadaolevate andmete pinnalt oli suhteliselt vähene (
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.