Obsah (11)

§ 657§ 652§ 238§ 654§ 436§ 230§ 162§ 171§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-10444

§ 657lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7 2-19-10444 36. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652

lg 5).

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. 37. Apellatsioonimenetluses esitasid mõlemad pooled taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kostja soovib tõendada, et ta on endiselt osalise töövõimega ja ta ei varja oma sissetulekuid, esitades selle tõendamiseks töövõime hindamise 10.11.2020 otsuse, töövõimetoetuse määramise 11.11.2020 otsuse ning konto väljavõtte perioodist 06.11.2020– 05.03.2021 kohta. Hageja soovib tõendada, et kostjal ei esine toimetulekuraskusi, esitades selle tõenduseks kriminaalasjas nr x-xx-xxxx tehtud lahendid ja väljavõtte portaalist auto24.ee kaubiku müügikuulutuse kohta. 01.06.2021 esitas kostja oma tervisliku seisundi kohta perearst AAi tõendi. Kostja vaidles hageja esitatud tõenditele vastu, väites, et kriminaalasjas tehtud lahendis on valed andmed, mille esitas kohtule advokaat. Kuivõrd kostja väidab apellatsioonkaebuses, et tema majanduslikku seisundit on maakohtus ebaõigesti hinnatud, siis esitatud tõendite alusel võib ringkonnakohtul olla võimalik tuvastada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid, mistõttu tuleb kostja esitatud töövõime hindamise 10.11.2020 otsus, töövõimetoetuse määramise 11.11.2020 otsus ja konto väljavõte perioodi 06.11.2020–05.03.2021 kohta ning hageja esitatud kohtulahendid vastu võtta. Kostja selgitus, et kriminaalasjas tehtud lahendites olevad asjaolud ei vasta tegelikkusele, ei ole kohtu jaoks usutav, kuna tavaliselt lähtub esindaja taotluste koostamisel faktilistest asjaoludest, mille on esitanud menetlusosaline. Ringkonnakohus jätab vastu võtmata hageja tõendina esitatud väljavõtte portaalist auto24.ee, kuivõrd tõendis toodud sõiduk ei kuulu kostjale ja seega ei saa sellest teha järeldusi kostja majandusliku olukorra kohta, mistõttu on see antud vaidluses asjasse puutumatu. Samuti tuleb vastu võtmata jätta kostja esitatud perearsti AAi tõend, kuna sellest ei tulene vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid, s.t andmeid kostja tegeliku töövõime kohta, ja lisaks oli kostjal võimalik vastav tõend taotleda ja esitada maakohtu menetluses. 38.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

1. Apellatsioonkaebuses heidab kostja ette, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus tõendeid ebaõigesti hinnates oluliselt menetlusõigusnorme. Kostja on seisukohal, et temalt ei ole alust hageja kasuks elatist välja mõista enam kui 180 eurot, kuna esinevad PKS § 102 lg-s 2 toodud põhjused, s.o kostja osaline töövõimetus ja tema teine laps jääb hageja kasuks miinimumelatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks. Sisuliselt vaidlevad apellatsiooniastmes pooled selle üle, kas kostja tõi maakohtus esile ja tõendas asjaolud, mis võimaldavad mõista välja elatise alla alammäära.
2. Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist, sh tõendite ebaõiget hindamist ei tuvastanud. 8 2-19-10444 Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega, samuti kohaldanud neid õigesti, kohus on jaganud õigesti tõendamiskoormuse ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Maakohus on esitatud järeldusi otsuses nõuetekohaselt (

§ 436, § 442 lg 8) põhjendanud.

1. Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kuigi hageja palub välja mõista miinimumelatise, tuli praeguses asjas pooltel esile tuua ja tõendada hageja vajadused ja kostja võimalused, kuivõrd vaidluse all oli, kas need on võrreldes
2. aastaga muutunud ja kostja tugines sellele, et ta ei ole võimeline hagejale miinimumelatist maksma.
3. Maakohus selgitas 24.08.2020 kirjas pooltele tõendamiskoormust, juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2020 otsuses antud juhistest. Hageja täitis kohtunõude, tõi esile enda vajadused ja tõendas kulude kandmise. Hageja esitatud andmete alusel leidis maakohus, et hageja vajadused on põhjendatud 1020,90 euro ulatuses. Kostja ei soovinud vastuseks kohtunõudele täiendavalt selgitada ega tõendada tema vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid, kuigi nii Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2020 otsusest kui ka maakohtu kirjast pidi kostja mõistma, mida tal tuleb esile tuua ja tõendada, kui ta leiab, et hageja elatis ei ole põhjendatud 180 eurot ületavas osas. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud seda, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub vähemalt kahekordne miinimumelatis.
4. Erandina saab väiksema elatise PKS § 102 lg 2 järgi välja mõista mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Seega pidi mõjuva põhjuse esile tooma ja selle aluseks olevad asjaolud tõendama kostja.
5. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 21.3, 21.4). Seega üldjuhul ei ole vanema vähene sissetulek mõjuv põhjus alammäärast väiksema elatise väljamõistmiseks.
6. Praeguses asjas tugineb kostja mõjuva põhjusena PKS § 102 lg 2 tähenduses oma osalisele töövõimele ja kehvale varalisele seisundile ning leiab, et hagejale miinimumelatist makstes jääb tema teine laps ebavõrdsesse olukorda.

§ 230lg 1 järgi tuli kostjal oma väiteid tõendada.

1. Kostja ei tõendanud tema loetletud asjaoludest muud kui osalist töövõimet, kuid seejuures ei selgitanud, kuidas see mõjutab kostja poolset ülalpidamiskohustuse täitmist ega toonud esile, mis täpsemalt tema töövõimet piirab. Kostja lähtub ekslikust arusaamast, et osalisest töövõimest järeldub automaatselt ebapiisav sissetulek. Kuna kostja täiendavaid selgitusi ega tõendeid esitada ei soovinud, ei olnud maakohtul võimalik ka tuvastada, mis tegelikult takistab kostjal piisava tulu teenimist, et tagada hagejale miinimumelatis. Ka apellatsioonimenetluses 9 2-19-10444 esitatud töövõime hindamise 10.11.2020 otsus, millega pikendati kostja töövõime vähenemise perioodi kaheks aastaks kuni 18.11.2022, ei tõenda milles kostja osaline töövõime seisneb ja kuidas on see seotud tema võimalustega tööturul. Nimetatud otsuses viidatakse kergele tegutsemispiirangule liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on kõrgvererõhu- ja toitumispiirangud, ning kergele tegutsemispiirangule käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on küünarpiirkonna- ja küünarvarrevigastused. Kostja tegutseb pikemat aega endale kuuluvas äriühingus, mis tegeleb liha ja lihatoodete müügiga. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et vajab töö tegemiseks sõidukit. Hageja vastusele apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest nähtuvalt saab kostja sõita ka mootorrattaga ja on teises kohtuasjas väitnud, et tal on suur majapidamine mitmete loomadega, kelle eest hoolitsemine on üksnes tema kanda. Eeltoodust saab pigem järeldada, et kostja saab vaatamata kergele tegutsemispiirangule liikumise ja käelise tegevuse valdkondades edukalt hakkama aktiivsete tegevustega, ja ilma kostja täiendavate selgituste ja tõenditeta puudub alus asuda seisukohale, et just tulenevalt osalisest töövõimest ei ole kostjal võimalik leida töökohta, mis võimaldaks teenida piisavat sissetulekut kahe lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus rõhutab, et kostjal oli võimalus kohtule usutavaks teha, et tervislik seisund ei võimalda suuremat sissetulekut teenida. Kostja seda võimalust ei kasutanud.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega maakohtule tema varalise seisu hindamisel. Maakohus leidis põhjendatult, et kogutud tõenditest sai kostja sissetulekuid ja väljaminekuid analüüsides teha järelduse, et kostja on suuteline maksma hagejale miinimumelatist. Kostja esitas apellatsioonimenetluses oma arvelduskonto väljavõtte perioodi 06.11.2020–05.03.2021 kohta, rõhutades vajadust hinnata tema majanduslikku seisundit praegusel hetkel, mitte minevikus. Esitatud väljavõttest nähtuvalt teeb kostja kontolt makseid peamiselt vaid tarbitud teenuste eest (elekter, telefoni- ja teleteenused) ja tasub lastele elatist. Kostja on teinud oma kontole sularahamakseid, kuid ei ole selgitanud nende summade päritolu. 4-kuulise perioodi jooksul saab üksnes 4 makset seostada toiduainete ostmisega. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et vähemalt mingil määral on kostjal võimalik katta oma igapäevaseid vajadusi ja kulusid sularaha eest. Seega on alust eeldada, et kostja märgitud töövõimehüvitisele ja sissetulekule oma äriühingust lisandub sissetulek, mida kostja ei ole kohtule avaldanud.
3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et eluaseme ja sõiduki omamine ei tähenda kostja head varalist seisu. Samas kui suur majapidamine, sh elamu renoveerimine, seab ohtu lapse ülalpidamiskohustuse täitmise, siis tuleb kaaluda elukoha vahetamist, kuna esile toodust nähtuvalt elab kostja üksinda ja peaks saama hakkama ka väiksemal elamispinnal. Mootorratta hagejale või tema emale kinkimine iseenesest ei aita hageja igapäevaseid kulusid katta. Kui kostja mootorratast ei vaja, on tal võimalik see võõrandada ja selle arvelt elatist maksta. Asjakohatu on kostja märkus, et mootorratta võõrandamine ei anna pikaajalist panust. Ebavajaliku või vähem vajaliku vara võõrandamine elatise maksmise eesmärgil on lapse huvides. Nagu eelnevalt märgitud, on vanemal kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel.
4. Seega tuvastas maakohus asjas esile toodu alusel praegusel juhul õigesti, et kostja tegelik varaline seisund ja sissetuleku teenimise võimalus on sellised, et temalt saab välja mõista miinimumelatise.
5. Kostja heidab maakohtule ette PKS § 102 lg 2 ebaõiget kohaldamist ka seoses sellega, et maakohus ei arvestanud, et miinimumelatise väljamõistmise korral jääb tema teine laps ebavõrdsesse olukorda. PKS § 102 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, ilma 10 2-19-10444 sellega kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga, nagu kostja apellatsioonkaebuses ekslikult leiab. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab, et kostja panus oma laste ülalpidamisse peab olema piisav tagamaks lastele enam-vähem samasugust elustandardit, mida kostja saab võimaldada endale. Kostjal tuli selleks, et tugineda väitele, et tema mõlemad lapsed peavad saama elatist võrdsetes summades, esile tuua oma teise lapse vajadused ning sellega seoses ka enda ja teise lapse ema võimalused kulude kandmiseks. Vaatamata maakohus selgitustele kostja enda tõendamiskoormust ei täitnud. Laste vajadused võivad olla erinevad ning nii võivad erineda ka nende vajaduste rahuldamiseks vajaminevad kulud ja seega elatise suurus. Praeguses asjas sai maakohus tuvastada üksnes hageja vajadused, kuivõrd kostja oma teise lapse vajadusi esile ei toonud ega tõendanud. Seega ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et hagejale miinimummääras elatise väljamõistmisega on ühtlasi otsustatud ka tema teise lapse elatise suurus.
6. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohtu otsusest ei selgu, kas elatise väljamõistmisel on arvestatud lapsetoetusega, selgitab ringkonnakohus järgmist. Kohus ei saa vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud hageja emal on õigus saada lapsetoetust (Riigikohtu 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p-d 18– 20). Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist (vt eespool viidatud tsiviilasja nr 2-16-11905, p 19), kuid sellega riik ei täida vanema eest tema ülalpidamiskohustust. Riiklike peretoetuste maksmine võib olla elatise alla miinimumi vähendamiseks mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (vt Riigikohtu 28.03.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Lapsetoetuse maksmist saab arvestada koostoimes muude asjaoludega, kuid praeguses asjas ei ole kostja selliseid asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks, tõendanud. Lisaks tuvastas maakohus, et hageja vajadused on 1020,90 eurot, millest pool on 510,45 eurot ning elatis on väljamõistetud üksnes miinimummääras. Seega jättis maakohus õigesti arvestamata lapsetoetusega, sest ei tuvastanud PKS § 102 lg 2 kohaldamise eelduseid.
7. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses muu hulgas ka RAKE 2020 uuringule. See uuring kajastab keskmise perekonna kulutusi. Viidatud uuringu pinnalt ei saa teha järeldusi hageja põhjendatud ja vajalike vältimatute kulude osas, arvestades hageja elulaadi jms. Uuring saab anda indikatsiooni seaduses muudatuste tegemiseks, kuid uuringu järeldus ei saa olla otsuse tegemisel kohtule siduv. Praeguses asjas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Kohus lahendab vaidluse kehtiva seaduse alusel. Seni kuni seadust ei ole muudetud, see kehtib. Kohus ei saa teha lahendit arvestusega, et tõenäoliselt on peagi elatise väljamõistmist puudutavas osas seaduse regulatsioon muutumas.
8. Kostja väidet, et hageja ema ei ole võimaldanud kostjal hagejaga 10 aasta jooksul piisavalt suhelda, käesolevas elatise vaidluses hinnata ei ole võimalik. Juhul, kui hageja ja kostja suhtlus on takistatud hageja ema tegevuse tõttu, on kostjal võimalik pöörduda avaldusega kohtusse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. 11 2-19-10444 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Kuna maakohus rahuldas hagi on menetluskulud õigesti jäetud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

55. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi kostja (apellandi) kanda.

56. Hageja (vastustaja) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 133,50 eurot (käibemaksu ei lisandu), mis moodustub esindajatasust 3 tunni 20 minuti töö eest tunnitasuga 40-45 eurot. Hagejat esindas apellatsioonimenetluses lepinguline esindaja Angela Jürgenson. 57.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esindaja koostanud vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoiminguteks kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud (vt ka Riigikohtu 27.05.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Kolleegium peab hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks. 58. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu 133,50 eurot. Hageja on käesolevas tsiviilasjas esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 59.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 12