Obsah (7)

§ 223§ 17§ 84§ 57§ 16§ 2§ 69

4-21-300 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2021, Tallinn Väärteoasja number 4-21-300 (2302,20,019047) Kohtunik Elina Elkind

§ 223lg 1 alusel rahatrahviga 135 trahviühikut, s.o 540 eurot A.

K. – isikukood: xxx; elukoht: xxx; xxx kodanik Vandeadvokaat Karine Nersesjan Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi esindaja J. P. RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 3 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas: 1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 29. detsembri 2020. a otsus väärteoasjas nr 2302,20,019047, millega A. K. karistati

§ 223lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut ehk 540 eurot.

1. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.
2. Rahuldada menetlusaluse isiku kaitsja kaebus osaliselt. 1 4-21-300 EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis
3. märtsil
4. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates põhistusi sisaldava otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
6. detsembri
7. a otsusega väärteoasjas nr 2302,20,019047 karistati A. K.

§ 223lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühiku ulatuses, s.o 540 eurot.

Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt heidetakse A. K.le ette seda, et juhtides mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee registreerimisnumbriga XXX

1. novembril 2020 kell 08.10 aadressil xxx juures Tallinnas, oli ta hooletu reguleerimata ristmikul, ei arvestanud teiste liiklejatega ning ei hoidunud kõigest, mis võiks ohustada või kahjustada teist vara; ei täitnud liikluskorraldusvahendi LM 221 „Anna teed“ nõudeid ega andnud teed sõidueesõigusega teel liikunud ning alarmsõitu teostanud kiirabiautole ning sõitis sellele otsa. Sellega põhjustas A. K. Sia Unicredit Leasing Eesti filiaalile ning Luminor Bank AS-le varalist kahju, mis on fikseeritud liiklusõnnetuse aktis, sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelis. Menetlusalusele isikule omistatakse liiklusseaduse § 16 lg 1, § 17 lg 1 ja § 57 lg 1 rikkumist.
2. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetleja leidis ekslikult, et alarmsõitu teinud kiirabijuht võib eirata liiklusreegleid ega pea tagama liiklusohutust, jättes analüüsimata kiirabijuhi käitumist ja õigustades tema tegevusetust ning hooletust. Tõendid näitavad üheselt, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et alarmsõiduki juht rikkus liiklusseadust, jättes tagamata liiklusohutuse, millega seadis ohtu teisi liiklejaid ja nende vara. Kokkuvõtvalt põhjendatakse kaebust järgmiselt. 2.
3. Väärteoasjale lisatud videosalvestiselt nähtuvad liiklusõnnetuse koht, aeg ja muud asjaolud. Sündmus leidis aset kaherealisel linnasisesel teel, millel on moodustunud liiklusummik ja linna suunduv sõidurida liigub aeglaselt, vahepeal peatudes. Teekate oli märg. Menetlusaluse isiku sõiduk läheneb peateele ettevaatlikult, kohase kiirusega ja juht on eriti tähelepanelik. Samuti on sellelt tuvastatav, et peateel liiklejad võimaldavad menetlusalusel isikul sõita välja peateele, kuna peateel tekkis linna suunal pikk liiklusummik. Videolt on ümberlükkamatult tuvastatav, et A. K. sõiduk peatub ca 5 sekundiks peateel liiklejate (linna suunal) sõidukite vahel, et veenduda kõrvalreas sõidukite olemasolus või puudumises. Sõiduki peatumise järel laseb menetlusalune isik mitmel sõidukil mööduda, et täita liiklusreeglit „anna teed“. Kiirabi sõidab vastassuunavööndis linna suunas suurel kiirusel (sõidukijuhi enda sõnul 70-80 km/h, kuigi lubatud sõidukiirus on 50 km/h), sisselülitatud vilkuriga, kuid ilma helisignaalita. Kiirabi ei pidurda kokkupõrke vältimiseks ja rammib menetlusaluse isiku 2 4-21-300 sõiduvahendit. Väärteoasjale lisatud fototabelitelt on tuvastatav, et sellel teelõigul on mõlemal pool elu- ja muud hooned ning bensiinijaam, samuti mitmeid sisse- ja väljasõiduteid. Sündmuskoha vahetus läheduses on ka jalakäijate ülekäigurada, mis jääb sündmuskohast ca 30 meetri kaugusele. 2.2.

§ 17

lg-test 1 ja 2 tuleneb liiklejale kohustus anda teed alarmsõidukile, kuid

§ 84

lg 5 sätestab samas, et eritalituse sõiduki juht peab talle antud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Menetlusalune isik ei rikkunud hoolsuskohustust Riigikohtu praktika tähenduses, muu hulgas tuleb arvesse võtta ka usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt. Kiirabijuht ei taganud liiklusoludele vastavat ohutust ja arutult kihutas tipptunnil linnasisesel teelõigul. A. K. eeldas, et kiirabijuht lülitab selles olukorras sisse nii vilkuri kui helisignaali. Eelkirjeldatud olustikus ei olnud menetlusalusel isikul võimalik kiirabi näha, sest alarmsõiduki juht ei teinud end piisavalt nähtavaks ega kasutanud helisignaali, samuti liikus väga suure kiirusega. Menetlusaluse isiku nägemisväli oli seejuures piiratud seisva või aeglaselt liikuva autode riviga. Seega olnuks vaid alarmsõiduki juhil võimalik tagada liiklusoludele vastav liiklusohutus, kasutades helisignaali ja sobivat kiirust. Kiirabijuhi tegevus ohustas teisi liiklejaid, sealhulgas võimalikke jalakäijaid.

1. Väärteoasja arutati
2. veebruaril 2021 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungile ei ilmunud tunnistaja N. V., kes saatis kohtule
3. veebruaril 2021 teate, et tal ei ole võimalik kohtuistungile tulla lapse haigestumise tõttu. Kohtumenetluse pooled nõustusid, et kohtusitungi edasilükkamine tunnistaja ülekuulamiseks ei ole vajalik. Kohus avaldas poolte nõusolekul sellega seoses tunnistaja N. V. ütlusi osas, mis puudutab tunnistaja sõiduauto pardakaamera videosalvestise üleandmist menetlejale. Videosalvestist vaadeldi asitõendi vaatlusprotokollis.
4. Kohtuvaidlustes jäid kaitsja ja menetlusalune isik kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu summas 864 eurot, sh käibemaks. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaitsja kaebus rahuldamata. MAAKOHTU SEISUKOHT
5. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 5.
6. Väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse kohaselt heidetakse A. K.le ette seda, et juhtides mootorsõidukit
7. novembril 2020 kell 08.10 aadressil xxx juures Tallinnas, oli ta hooletu reguleerimata ristmikul, ei arvestanud teiste liiklejatega ning ei hoidunud kõigest, mis võiks ohustada või kahjustada teist vara; ei täitnud liikluskorraldusvahendi LM 221 „Anna teed“ nõudeid ega andnud teed sõidueesõigusega teel liikunud ning alarmsõitu teostanud kiirabiautole ning sõitis sellele otsa. Sellega põhjustas A. K. Sia Unicredit Leasing Eesti filiaalile ning Luminor Bank AS-le varalist kahju, mis on fikseeritud liiklusõnnetuse aktis, sündmuskoha vaatlusprotokollis ja fototabelis. Kirjeldatud teoga rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse § 16 lg 1, § 17 lg 1 ja § 57 lg 1 ja pani toime

§ 223lg-s 1 nimetatud väärteo.

3 4-21-300 5.2.

§ 223

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Säte kujutab endast blanketset spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada eeskätt liiklusseaduse sätete kaudu. Esmalt tuleb tuvastada, kas menetlusalune isik vastab mootorsõiduki juhi tunnusele, seejärel kontrollida, kas tema tegu rikkus liiklusnõudeid ja kas saabus sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg – varaline kahju või tervisekahjustus. Koosseisu subjektiivset külge täidab teo suhtes nii tahtlik kui ka ettevaatamatu käitumine, nii ka tagajärje esimese alternatiivi ehk varalise kahju puhul, tervisekahjustuse puhul on võimalik vaid ettevaatamatus. Väärteoprotokolli pinnalt, mille kohaselt A. K. „oli hooletu“ järeldab kohus, et A. K.le heidetakse ette teo toimepanemist ettevaatamatusest ehk hoolsuskohustuse rikkumist. Järgnevalt kontrollib kohus, kas väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et A. K. pani toime talle etteheidetava teo.

1. Nii menetlusaluse isiku enda kui ka tunnistaja A. K. ütlustega, samuti sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning asitõendi (kaasliikleja pardakaamera videosalvestise) vaatlusprotokolliga on tõendatud, et A. K. juhtis
2. novembril 2020 kell 08.10 mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee registreerimismärgiga nr XXX aadressil xxx juures Tallinnas.
3. Samuti on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud, et A. K. ja A. K. juhitud sõidukite vahel toimus kokkupõrge Viljandi maanteel nii, et menetlusalune isik sõitis oma auto esiotsaga kiirabi paremasse külge. Seda kinnitab videosalvestiselt nähtuv ja ka fototabelis kajastatud sõidukite vigastused. Samuti on ülaltoodud tõenditega leidnud kinnitust, et nii kiirabil kui ka menetlusaluse isiku sõidukil on vigastused, s.o sõiduki omanikele, kelleks on Luminor Bank AS ja Sia Unicredit Leasing Eesti filiaalile on tekkinud varaline kahju. A. K. teo ja tekkinud kahju vahel on ka naturalistlik kausaalsus, s.o kui menetlusalune isik ei oleks alarmsõidukile külje vastu sõitnud, ei oleks kokkupõrget toimunud ega kahju tekkinud. Naturalistlik kausaalsus teo ja tagajärje vahel on aga ettevaatamatusest toime pandud tagajärjedelikti korral pelgalt isiku karistusõigusliku vastutuse minimaalne eeldus, järgnevalt peab kindlaks tegema, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsus väärteoasjas nr 4-18-5832/18, p 18). Konkreetsel juhul tuleb hoolsuskohustust sisustada, lähtudes eeskätt liiklusseaduse sätetest, mis reguleerivad tee andmise kohustust, kuna just seda nõuet menetlusalune isik väärteoprotokolli kohaselt rikkus.
6. Eeltoodust tulenevalt tuleb tuvastada, kas A. K. rikkus tee andmisel hoolsuskohustust.

§ 17

lg 1 näeb ette, et liikleja peab tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest.

§ 57

lg 1 kohaselt kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast.

§ 16

lg 1 kui üldine liikluses hoolsuskohustust sätestav norm ei sisusta praeguses asjas seejuures kohtu hinnangul iseseisvalt rikkumist, olles kasutatav vaid abivahendina teiste normide tõlgendamisel. 8.1. Esmalt tuleb kindlaks teha liiklusõnnetuses osalenud sõidukite asukoht enne kokkupõrget. Kohus märgib, et A. K. kinnitab kohtumenetluses antud ütlustes, et ta sõitis välja kõrvalteelt, 4 4-21-300 kus oli „Anna teed“ liikluskorraldusvahend, peateele ehk Viljandi maanteele, soovides teha peateele vasakpööret (Viljandi mnt 47 suunas). Tunnistaja A. K. kinnitab omakorda, et liikus mööda peateed ehk Viljandi maanteed vastassuunavööndis kesklinna suunas. Neid ütlusi kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud skeem ning fototabel, mis kajastavad sündmuskoha olustikku ja sõidukite asetust pärast liiklusõnnetuse toimumist. Viidatud tõenditest nähtub, et sündmus toimus Viljandi mnt 43a juurdepääsutee juures. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on sellel nn juurdepääsuteel post liikluskorraldusvahendiga nr 221 „Anna teed“ ja 557 „Lõikuv jalgrattatee“. Liikluskorraldusvahendi ja Viljandi mnt vahel on veel jalgrattatee ja haljasriba. Juurdepääsutee ja Viljandi maantee ristmikku ei reguleeri valgusfoor ega reguleerija. Ka videosalvestiselt nähtub, et A. K. sõiduk läheneb Viljandi maanteele teelt, millel on post liikluskorraldusvahendiga „Anna teed“. Seega on tuvastatud, et Viljandi maantee ja juurdepääsutee ristumise puhul oli tegemist reguleerimata ristmikuga, s.o liikumise järjekorda ei määranud foorituled ega reguleerija. Järelikult pidi A. K. Viljandi maanteele väljasõitmisel lähtuma

§ 17

lg 1 ja 57 lg 1 nõuetest, s.o järgima liikluskorraldusvahendi „Anna teed“ nõudeid ja andma teed peateel ehk Viljandi maanteel liikuvatele sõidukitele sõltumata sellest, mis suunavööndis nad parasjagu liiguvad.

§ 2

p 1 kohaselt sisustatakse tee andmist nõudena mitte jätkata ega alustada liikumist või teha manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või kiirust. A. K. tegevus sundis peateel liikuvat kiirabijuhti videosalvestiselt nähtuvalt ilmselgelt oma kiirust ja liikumissuunda muutma. Seejuures ei muuda olukorda ka see, et A. K. oli ise juba risti peateele välja sõitnud, kuna manööver (vasakpööre) ei olnud kokkupõrke hetkel lõpetatud. 8.

1. Kohtupraktika kohaselt on hoolsuskohustuse rikkumisest alust kõneleda siis, kui toimepanija jätab üles näitamata ühiskonnas vajaliku hoolsuse, samuti peab objektiivne ex antevaatleja ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 23 ja
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-45-14, p 8.) Riigikohtu kriminaalkolleegium on öelduga haakuvalt leidnud, et näiteks juhul, mil isikule heidetakse ette raskete ilmastiku- ja teetingimuste korral ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viis varalise kahju põhjustamiseni, tuleb hinnata, milline oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada kontroll sõiduki üle, sh võimalus pidurdada ja takistuse ees peatuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-109-05, p 14). Samuti on selgitatud, et mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline (vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.3). Muu hulgas tuleb kohtupraktika kohaselt arvesse võtta ka nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-63-03, p 12 ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-95-11, p 10). Usalduspõhimõttele saab siiski tugineda vaid juhul, kui toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest eeldusest (vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-52-16, p 11.2). 8.
12. Neid seisukohti arvestades tuleb käesoleva kohtuasja tehiolude kohta märkida järgmist. A. K. ütluste kohaselt ei rikkunud ta teeandmisel hoolsuskohustust, sest lähenes peateele 5 4-21-300 ettevaatlikult ja kohase kiirusega ning veendus enne vasakpöörde sooritamises selle ohutuses sel määral, kui see oli liiklusolusid, s.o liiklusummikut arvestades võimalik. Kuna kiirabiauto ei lülitanud sisse helisignaali ja alarmsõiduk liikus suure kiirusega, ei olnud menetlusalusel isikul võimalik kokkupõrget ära hoida. Kohtu hinnangul nähtub videosalvestiselt, et menetlusalune isik liigub aeglaselt kõrvalteel, sõidab seejärel peateele ehk Viljandi maanteele ja peatub ca 5 sekundiks liiklusvoos seisma jäänud sõiduautode vahel, mis liiguvad Valdeku tänava suunas. Sel ajal ei ole A. K. sõidukit näha ka pärisuunavööndis asuva tunnistaja pardakaamera salvestiselt, kuna tema sõiduk on risti teiste autode vahel. Seejärel alustab menetlusaluse isiku sõiduk jälle aeglaselt liikumist, jätkates vasakpöörde sooritamist ega peatu kuni kokkupõrkeni kiirabiautoga, mis samal ajal liigub Viljandi maanteel vastassuunavööndis. 8.
13. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et menetlusalune isik täitis sel viisil talitades nõutavat hoolsuskohustust teeandmisel ja põhjendab seda järgnevalt. Esiteks kinnitab menetlusalune isik ise ja see nähtub ka videosalvestiselt, et manöövri sooritamisel oli A. K. vaateväli vasakule ehk siis pöörde suunda oluliselt piiratud. Seda kinnitab ka tõsiasi, et videosalvestiselt nähtuvalt alustab menetlusalune isik vasakpööret sõidukite vahelt ajal, mil kiirabi on temast kahe-kolme autopikkuse jagu eemal. See on võimalik vaid kahel juhul: kui menetlusalune isik ei vaadanud pöörde sooritamise suunas või ei olnudki tal enda asukohast võimalik näha sõidurada isegi mõnekümne meetri ulatuses. Kohtu hinnangul ükskõik kumma asjaolu esinemisel rikkus A. K. manöövri sooritamisel ilmselgelt hoolsuskohustust. Kui lähtuda sellest, et A. K. vaateväli oli piiratud määral, et ta ei näinud sõidurada, kuhu ta pöörab, ja seda isegi mõnekümne meetri ulatuses, ei olnud selline manööver objektiivselt ohutu, kuna juht ei saanud veenduda, et sõidurada on vaba pöörde sooritamiseks vajalikus ulatuses. Sellist manöövrit ei õigusta ka viide väidetavale liiklusummikule, kuna mootorsõiduki juht peab tagama oma tegevuse ohutust ka keerulises liiklusolukorras, vajadusel valides teistsuguse teekonna (nt sooritades parempöörde) või oodates seni, kuni tema vaateväli on piisav. Videosalvestiselt nähtub, et pärast liiklusõnnetuse toimumist liiguvad sõiduautod pärisuunavööndis siiski edasi ja nende vahel on ka piisav pikivahe, millest saab järeldada, et liiklus ei tinginud vääramatult vasakpöörde sooritamist just peatunud sõidukite vahelt. Teiseks andis tunnistaja kiirabijuht A. Kangrumägi ütlusi selle kohta, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist nägi ta vilksamisi menetlusalust isikut, kes vaatas pöörde sooritamisel paremale, s.o mitte pöörde suunas. Kohtu hinnangul on tunnistaja väide usutav, võttes arvesse eeskätt just videosalvestist, millest nähtub, et menetlusalune isik ei pidurda vasakpöörde sooritamisel ka siis, kui nad on kiirabiga sisuliselt risti ja kiirabijuht üritab mööduda tema sõidukist vasakult. Ka menetlusalune isik tunnistab, et jälgis eeskätt sõidukeid, mis tulid tema sõiduki suhtes paremalt, kinnitades siiski, et vaatas kindlasti mõned korrad ka vasakule. Samuti tuleb kohtu hinnangul arvestada videosalvestiselt nähtuvat, mille kohaselt kaks kiirabiautole vastu liikuvat sõidukit pidurdavad ja hoiavad vasakule teepeenrale, andes sel viisil kiirabile teed. Menetlusalune isik ei eita, et nägi neid sõidukeid, kuid leidis, et ta ei pidanudki teadma, miks nad sellist manöövrit sooritavad. Kohus leiab, et eeskätt just olukorras, kus menetlusaluse isiku vaateväli vasakule oli tema enda sõnul piiratud, pidanuks kahe järjestikuse autojuhi keskmiselt tavatum manööver, mis on samas tüüpiline tee andmisel alarmsõidukile, äratama tema tähelepanu just võimaliku takistuse osas vasakpöörde sooritamisel. 6 4-21-300
14. Riigikohtu praktikas antud juhiste kohaselt peab liiklusõnnetuse põhjuste hindamisel kaaluma sündmust tervikuna, sh analüüsima kõigi õnnetuses osalejate tegevust. Liiklusõnnetuse puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest näiteks juhul, kui ka kaasliikleja, sh kahju kandnud isik ise rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve (vt nt Riigikohtu
15. novembri
16. a määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 12). Seega tuleb kaaluda ka menetlusaluse isiku väidet, et tagajärje omistamise võis välistada kiirabijuhi käitumine. Kohus siiski kaalub seda väidet vaid konkreetse liiklusõnnetuse kontekstis, jättes asjakohatuna tähelepanuta kaitsja väited võimalikest teoreetilistest ohtudest jalakäijatele ja tee ääres mängivatele lastele. 9.
17. Praeguses asjas on tunnistaja ütluste ja videosalvestisega tuvastatud, et kiirabijuht liikus Viljandi maanteel vastassuunavööndis kiirusega 70-80 km/h, sõidukil olid sisse lülitatud sinised vilkurid, kuid ei olnud sisse lülitatud helisignaal. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli lubatud sõidukiirus teelõigul 50 km/h. Kuigi menetlusalune isik oletas, et kiirabiauto kiirus võis olla ka suurem kui 70-80 km/h tunnis, ei pea kohus seda väidet usutavaks. Vaatamata sellele, et kiirabijuht enda kinnitusel pidurdas menetlusaluse isiku sõidukit märgates ja seda on näha ka salvestiselt, on samal ajal videosalvestise abil tuvastatav, et enne kokkupõrget läbis ta kahekolme sekundiga umbes nelja autopikkuse jagu maad, mistõttu tema kiirus enne pidurdamist ei saanud olla oluliselt suurem kui 70-80 km/h. Kohtu hinnangul ei lükka tunnistaja ütlusi ümber ka tema auto asukoht pärast sündmust (sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt ca 60 m nullpunktist), sest ka videosalvestiselt on näha, et pärast kokkupõrget kiirabi liigub umbes 5-6 sekundi jooksul omal jõul (mitte ei lenda kokkupõrke tõttu) edasi, möödudes veel ühest vastusõitvast sõidukist ja peatudes tee ääres. Tunnistaja kiirabijuht A. K. selgitas, et ta tegi alarmsõitu, sest sõidukis oli patsient insuldikahtlusega, keda ta pidi toimetama haiglasse. Kuna pärisuunavööndis autod liikusid aeglaselt või seisid, kuna toimus politseioperatsioon, siis liikus ta vastassuunavööndis ja lubatust kiiremini, jälgides samal ajal liiklust. 9.
18. Kohus märgib sellega seoses, et

§ 84

lg 2 kohaselt võib alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur või sinine märgutuli koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, võib avaliku võimu ülesannete täitmisel kõrvale kalduda liiklusseaduse 2. peatükis sätestatud nõuetest, v.a

§ 69

ja 70 sätestatud nõuded.

§ 84

lg 5 kohaselt peab eritalituse sõiduki juht selliseid õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Põhivaidlus praeguses asjas ongi selles, kas alarmsõiduki juht vastutab sellisel juhul kõikvõimalike liiklusõnnetuste eest, mis juhtuvad ajal, mil ta kasutab talle antud õigusi. Kohtu hinnangul on vastus sellele küsimusele eitav, vaid hinnata tuleb liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist tervikuna. Menetlusalune isik heidab kiirabijuhile ette eeskätt seda, et ta ei kasutanud helisignaali, mis teinuks tema sõiduki märgatavamaks teistele liiklejatele. Kohus möönab, et kuigi seda ei ole võimalik tagantjärele üheselt kindlaks teha, võinuks helisignaali kasutamine suurendada tõenäosust, et menetlusalune isik märkab (kuuleb) kiirabiauto lähenemist. Samas ei ole alust arvata, et helisignaal oleks kindlalt ära hoidnud õnnetust olukorras, kus menetlusalune isik enda väitel kiirabi ei näinud, s.o muu hulgas, et A. K. oleks õigesti tajunud alarmsõiduki lähenemise suunda. Kohtu hinnangul on veenvad kiirabijuhi põhjendused, mille kohaselt ta ei kasutanud helisignaali patsiendi palvel, keda häiris vali heli. Üldteadaolevalt on insult ajutegevuse häire, millel võivad 7 4-21-300 olla rasked tagajärjed. Kiirabijuht ei ole pädev hindama patsiendi tervislikku seisundit, kuid on usutav, et vali heli pikema aja jooksul häirib isikut, kellel on kahtlus raskele aju verevarustuse häirele ja kes vajab sellega seoses kiiresti haiglasse toimetamist. Kohus peab võimalikuks, et helisignaali sisselülitamist tuleb pidada patsiendi palvetest hoolimata hädavajalikuks ristmikul liiklusreeglitest kõrvalekaldumisel ja alarmsõiduki eesõiguse kasutamisel (nt kõrvalteelt peateele liikudes või ristmiku ületamisel punase tulega), kuid praegusel juhul tegutses alarmsõiduki juht teadmises, et tal on peateel liikudes eesõigus ja kõrvalteel viibija peab talle igal juhul teed andma. Kiirabijuht selgitas seejuures, et nägi menetlusaluse isiku sõidukit kõrvalteel, kuid ei pidanud võimalikuks, et A. K. pöörab autode vahelt ootamatult tema sõiduritta. Kohus leiab, et usalduspõhimõttest lähtudes võis kiirabijuht ka eeldada, et menetlusalune isik täidab oma kohustusi ja annab talle teed. Nagu eelnevalt mainitud, nähtub seejuures videosalvestiselt, et kui menetlusalune isik siiski alustab vasakpööret, üritab kiirabijuht temast mööduda teeperve kaudu, kuid see ei õnnestu seetõttu, et menetlusalune isik jätkab liikumist takistusele vaatamata. Kaebuse kohaselt ei olnud A. K. võimeline kiirabiautot märkama ka selle suure kiiruse tõttu. Kohtu hinnangul ei ole selline väide usutav. Eelnevalt leidis kohus, et ei ole ümber lükatud tunnistaja A. K. väide, et ta liikus maksimaalse kiirusega 70-80 km/h. Sel juhul läbib sõiduk näiteks 100 meetrit 4-5 sekundiga, kui kiirusel 50 km/h läbib sõiduk seda vahemaad 7 sekundiga. Vahe ei ole seega nii suur, et muuta kiirabi liikumist menetlusaluse isiku jaoks ennustamatuks vaid lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu. Nagu nähtub ka sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fototabelist on Viljandi maantee vaadeldaval lõigul sirge ja hea nähtavusega tee. Tegemist oli valge ajaga, nähtavus ei olnud piiratud ilmaolude tõttu ja kiirabiautol olid sisse lülitatud sinised vilkurid, seega pidanuks menetlusalune isik nõutava hoolsuse ettenäitamisel nägema kiirabiautot piisava varuga, et manöövrit mitte alustada või jätkata. 9.3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et praegusel juhul ei ole A. K.le tagajärje normatiivne omistamine välistatud kiirabijuht A. K. tegevuse tõttu. 10. Süüteokoosseisu subjektiivset külge hinnates leiab kohus, et A. K. pani teo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 tähenduses, sest tähelepaneliku ja kohustusetundliku suhtumise korral pidanuks ta kahju saabumise võimalust ära tundma. 11. Eeltoodust tulenevalt on menetlusaluse isiku tegu õigesti kvalifitseeritud

§ 223lg 1 järgi.

Sellele vaatamata peab kohus võimalikuks lõpetada praeguses asjas menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, s.o otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus väärteoasjas nr 4-18-5832/18, p 28). A. K.l ei ole kehtivaid karistusi. Kuigi ta rikkus hoolsuskohusust, tuleb möönda, et vähemalt mingil määral lõi selleks soodusolukorra liiklussituatsioon ja alarmsõiduki juhi tegevus. Samuti võib arvesse võtta, et teo tulemusena tekkis kahju ka tema kasutuses olevale sõidukile. Kohus möönab, et avalik huvi eeldab ühiskonnas arusaama kinnistumist, et alarmsõidukile tee andmine on oluline kohustus, kuid leiab, et praeguses asjas ei olnud tegemist 8 4-21-300 kiirabi tegevuse tahtliku takistamisega, mistõttu võimaldab avalik huvi eeltoodule vaatamata väärteoasjas menetluse lõpetamist.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 3 ja § 30 lg 1 p 1 otsustab kohus tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse
4. detsembri
5. a otsus väärteoasjas nr 2302,20,019047, millega A. K. karistati

§ 223

lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut ehk 540 eurot ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Rahuldada menetlusaluse isiku kaitsja kaebus osaliselt, s.o menetluse lõpetamise, kuid mitte selle õigusliku aluse osas. Kuna väärteomenetlus lõpetatakse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei hüvitata menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (allkirjastatud digitaalselt) Elina Elkind Kohtunik 9