← Eesti

1-20-426/61

Obsah (6)§ 11§ 32§ 33§ 34§ 45§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 16. märts 2021 Kohtuasja number 1-20-426 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuist

) sätestatud luba.

§ 11

p 1 kohaselt on tulirelv relv või seade, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. Oma tegevusega rikkus A. Gerasimov relvaseaduse mitmeid sätteid.

§ 32

kohaselt on tulirelva soetamiseks vajalik relvasoetamisluba.

§ 33

lg 1 järgi on relva soetanud isik kohustatud seitsme tööpäeva jooksul arvates relva soetamise päevast, välisriigist soetamise puhul aga relva Eestisse saabumise päevast, registreerima selle elu- või asukohajärgses prefektuuris.

§ 34

kohaselt annab tulirelva käitlemiseks õiguse füüsilise isiku relvaluba.

§ 45

järgi võib tulirelva hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena.

§ 50

kohaselt võib relva ja laskemoona kanda isik, kellel on vastav relvaluba või relvakandmisluba. Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohus mõistis
  2. juuli 2020 otsusega A. Gerasimovi talle esitatud süüdistustes süüdi. Tapmiskatse eest karistas kohus A. Gerasimovit KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi 8 aastase vangistusega. Relva ebaseadusliku käitlemise eest mõisteti A. Gerasimovile KarS § 418 lg 1 järgi aastane vangistus. Liitkaristuseks nende kahe kuriteo eest määrati KarS § 64 lg 1 järgi 8 aastat vangistust. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu
  3. veebruari 2018 otsusega mõistetud kandmata 2 kuu ja 28 päevane vangistus, saades nõnda lõplikult ära kandmisele kuuluvaks liitvangistuseks 8 aastat 2 kuud ja 28 päeva. Vangistuse kandmise aja alguseks loeti
  4. september
  5. Lisakaristusena saadeti Vene kodanik A. Gerasimov KarS § 54 lg 1 alusel Eestist välja ja seati talle 10 aastaks Eestisse sissesõidu keeld. Maakohtu peamised seisukohad olid sellised.
  6. Kõigepealt käsitles kohus tapmiskatse süüdistust.
  7. Süüdistuses väidetud tulistamine leidis aset. Seda kinnitavad kannatanu ja süüdistatava ning ka mitmete tunnistajate ütlused. Samuti saab tugineda sündmuskohalt leitud padrunikestadele ja kuulile. Tunnistaja I.K. ütluste põhjal saab öelda, et esimese lasu ajal oli A. Gerasimovi ja V.K. i vahel maksimaalselt 6–7 meetrit. Veremäärdumuse jälgede põhjal saab öelda, et kuulitabamuse ajal aga oli A. Gerasimovi ja V.K. i vahel vähem kui 20 meetrit. V.K. ise arvas, et teda tabas kuul 2

(10)siis, kui ta oli A. Gerasimovist umbes 10 meetri kaugusel. Sealt leiti ka kuuli terassüdamik. Lasud toimusid kiiresti, mistõttu ei saanud siksakis jooksnud V.K. läbida enamat kui 10–20 meetrit. Üks V.K. i küünarvarrel olevatest haavadest on kuuli sisenemise, teine aga väljumise koht. Need vigastused olid kohtuarsti hinnangul eluohtlikud.
  1. Peamine vaidlus puudutab seda, kas A. Gerasimovil oli V.K. i tapmise tahtlus.
  2. Kohus ei pidanud usutavaks süüdistatava väidet, et ta soovis V.K. i vaid hirmutada. Kannatanu ründamiseks valitud vahend ja viis olid sellised, mis põhjustavad reeglina eluohtlikke tervisekahjustusi. Võimalus, et inimest tulistades ei kaasne rasket tervisekahjustust, on pigem erandlik. Lisaks ei olnud vahendi valik juhuslik. Tuvastatud faktilised asjaolud ei kinnita A. Gerasimovi väidet, et ta ei sihtinud kannatanu keha suunas.
  3. Kohus ei uskunud ka A. Gerasimovi ütlusi selle kohta, et ta sattus V.K. iga kokku juhuslikult. Tunnistajate I.K. , A.P. i ja M.G. i ütluste kohaselt oli V.K. i tegevus kaalutletud ja rahulik. Ka V.K. i väitel ei toimunud mingit sõnavahetust või emotsionaalset vestlust: A. Gerasimov pöördus tema poole fraasiga „Lähme räägime!“ V.K. jooksis minema, sest kartis, et tal läheb hullemini kui
  4. aprillil 2019, mil A. Gerasimovi poeg talle noahaava tekitas. Seega ei teinud V.K. midagi sellist, mis oleks võinud A. Gerasimovis esile kutsuda vihasööstu.
  5. A. Gerasimov väitis, et esimese lasu tegi ta 45 kraadise nurga all õhku, ülejäänud lasud aga suunas maha V.K. i jalgade poole. Seegi kirjeldus näitab, et A. Gerasimov oli rahulik.
  6. Kohus ei uskunud ka A. Gerasimovi öeldut, nagu kandnuks ta püstolit alati kaasas. Kõigepealt on see väide vastuolus A. Gerasimovi enda teise väitega, et ta hoidis relva algselt Sillamäel maa sees ja siis oma korteris Narvas. A. Gerasimov liikus pidevalt Eesti ja Venemaa vahel, mistõttu on ilmne, et tal ei saanud püstol alati kaasas olla.
  7. A. Gerasimovi ütlustes tuleb kahelda ka seetõttu, et A. Gerasimovi väitel ei teadnud ta V.K. i juures tulistades isegi mitte viimase nime, rääkimata elukohast. A. Gerasimov oli koostanud V.K. i kohta prokuratuurile kaebuse, milles ta tõi V.K. i nime välja. Et A. Gerasimov teadis V.K. i elukohta, saab öelda tulenevalt asjaolust, et A. Gerasimovi pojale Nikita Gerasimovile oli antud kriminaaltoimik asjas, kus N.G. it süüdistati V.K. ile raske tervisekahjustuse tekitamises
  8. aprillil 2019 – ja selles toimikus oli ära toodud V.K. i elukoht. Lisaks on Narva piisavalt väike, et selgitada välja kellegi elukoht oma tuttavaid küsitledes.
  9. Õiged ei saa olla A. Gerasimovi väited, et ta tegi esimese lasu õhku ja teised maha. Nimelt tabas üks lask V.K. i küünarvarde. Seega oli lask sihitud kannatanu keha suunas. Seda kinnitas ka juhtunut pealt näinud I.K. . A. Gerasimovi sõnul on ta täpne laskja ehk pole võimalik, et maha suunatud kuul kandus väikese vahemaa juures sedavõrd tugevasti sihtmärgist eemale – tabas maapinna asemel jooksva V.K. i kätt. Et laske oli mitu, oli A. Gerasimovi eesmärgiks V.K. kindlalt ära tappa. Isegi kui A. Gerasimovil ei olnud kavatsust V.K. i tappa, oli tal ohvri surma osas vähemasti kaudne tahtlus. Tulistades teist inimest püstolist vaid 10 meetri kauguselt korduvalt kere piirkonda, pidas A. Gerasimov võimalikuks mis tahes tagajärje, sh surma saabumist.
  10. Kuigi vastavat süüdistust pole esitatud, ei saa jätta tähelepanuta seda, et süüdistatav ei seadnud oma tegevusega ohtu mitte ainult kannatanu elu, vaid ka paljude teiste isikute elu ja tervise. Tulistamine leidis aset hommikuse tipptunni ajal Narva linna ühes käidavamas kohas. Tõenditest nähtuvalt viibis tulistamise ajal seal läheduses palju inimesi ning parkisid mitmed autod. Tulistamiskoha vahetus läheduses asuvad suured elumajad, lasteaed ja kauplused. Selles olukorras 3
(10)mõistis A. Gerasimov, et kuulid võivad tabada ja tappa mitte üksnes V.K. i, vaid ka mõne juhusliku mööduja.
  1. Seega pani A. Gerasimov toime KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgse tapmiskatse.
  2. A. Gerasimovi süüdi tunnistamise KarS § 418 järgi tõi endaga kaasa arutluskäik, mille saab lühidalt kokku võtta nõnda. A. Gerasimov hoidis pikki aastaid enda juures püstolit Tokarev, mida ta kasutas V.K. i tappa üritades. Mingit õiguslikku alust (nt relvaluba) A. Gerasimovil selle relva käitlemiseks ei olnud. Seega realiseeris A. Gerasimov KarS § 418 lg 1 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid pole.
  3. A. Gerasimovile tapmiskatse eest karistust mõistes märkis kohus järgmist. Mitmed asjaolud suurendavad A. Gerasimovi süüd. Ründe tingis kättemaks selle eest, et A. Gerasimovi poeg sattus vanglasse. A. Gerasimov tegi mitu lasku. Tulistamine toimus avalikus kohas ja seeläbi sattus ohtu paljude inimeste elu ja tervis. Ka tuleb võtta arvesse, et tegemist polnud A. Gerasimovi esimese vägivaldse kuriteoga: ta oli ühe varasema vägivallateo eest talle mõistetud vangistuse katseajal. Samas saab siiski kohaldada alla keskmise määra jäävat karistust. Tapmine jäi katsestaadiumisse. Ka tunnistas A. Gerasimov osaliselt oma tegu ja vabandas kannatanu ja sündmust pealt näinute ees. Seda silmas pidades tuleb A. Gerasimovit karistada 8 aasta vangistusega.
  4. Arvestades seda, et relva käitlemine seisnes muu hulgas V.K. i pihta tulistamises, peab A. Gerasimovit karistama KarS § 418 lg 1 järgi aastase vangistusega.
  5. Seejärel moodustas kohus ülal kirjeldatud liitkaristused.
  6. A. Gerasimovi Eestist välja saatmise ja siia tagasi tulemise keelamise osas märkis kohus järgmist. A. Gerasimov on Vene kodanik. Tema peamine elu- ja töökoht on Venemaal. Eestis käib ta vaid oma siin elava pojaga aega veetmas. Samas on A. Gerasimovi 24-aastane poeg elanud suure osa oma elust samuti Venemaal ja asunud Eestisse alles mõne aasta eest. Seega saab A. Gerasimovi poeg hõlpsalt külastada oma isa Venemaal. Samas tuleb arvestada, et A. Gerasimovi praegused kuriteod olid seotud tema pojaga ehk A. Gerasimovi poeg omal moel soodustas neid kuritegusid. Seetõttu ei saa perekondlikud sidemed anda A. Gerasimovile õigust Eestis viibida. Ka peab arvesse võtma seda, et A. Gerasimov on Eestis ennegi vägivallakuriteo toime pannud. Et toime pandud kuritegu oli raske, peab lisakaristust kohaldama maksimaalses 10 aastases määras.
  7. Kohus rahuldas V.K. i tsiviilhagi ja mõistis A. Gerasimovilt V.K. ile varalise kahju tekitamise tõttu välja 73,08 eurose kahjuhüvitise.
  8. Viimaks lahendati ka menetluskuludesse ja asitõenditesse puutuvad küsimused. Menetlus ringkonnakohtus
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Gerasimovi kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes palub oma kaitsealuse mõista tapmiskatse asemel süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises. Alternatiivselt taotleb apellant A. Gerasimovile maakohtu mõistetust leebemat karistust. Advokaadi peamised väited on niisugused.
  10. A. Gerasimovi süü tapmiskatse toime panemises ei ole tõendatud. 4
(10)
  1. A. Gerasimovi kohtumine V.K. iga
  2. septembri 2019 hommikul oli juhuslik. A. Gerasimov ei teadnud, kus V.K. elab. A. Gerasimov läks tööle, kui ta V.K. i märkas. V.K. reageeris nahaalselt ja jämedalt A. Gerasimovi rahulikule ettepanekule rääkida. See ärritas A. Gerasimovit.
  3. Nii kannatanu kui ka tunnistajad kinnitavad, et lasud tekitasid asfaldil sädemeid. See viitab sellele, et A. Gerasimov ei soovinud V.K. i tabada.
  4. Tõenditest ei tulene, et A. Gerasimovi teo tõttu oleks mõni kolmas isik reaalsesse ohtu sattunud. Kuulide lendamise suunas ühtegi kõrvalist inimest ei olnud. Seda ei ilmne ka süüdistusest.
  5. A. Gerasimovi relvas oli 8 kuuli. Ta aga tulistas välja vaid 5 kuuli. Sealjuures ei saanud A. Gerasimov aru, et üks neist kuulidest (viimane või eelviimane) V.K. i tabas: V.K. jätkas jooksmist. Pärast viienda lasu tegemist aga A. Gerasimov lahkus, tegemata ühtegi sammu oma väidetava kavatsuse täide viimiseks. Ometigi oleks võinud A. Gerasimov V.K. i tappa: kannatanule järgi joostes või kõiki padruneid ära kasutades. Keegi A. Gerasimovit selleks ei takistanud. Ka oli A. Gerasimov piisavalt heas füüsilises vormis, et V.K. ile järgi joosta ja selle jooksmise käigus kõik püstolis olnud kuulid V.K. i pihta lasta. Selline laskmine oleks olnud suure tõenäosusega edukas, sest A. Gerasimov oli relvadega kokku puutunud. Seda silmas pidades on selge ka see, et maakohtu viide A. Gerasimovi rahulikkusele ei ole õige: kui A. Gerasimov oleks olnud rahulik, poleks ta enamikke kuule mööda lasknud.
  6. Et A. Gerasimov ei soovinud V.K. i tappa, viitab seegi, et alguses mehed rääkisid. Kui A. Gerasimovil oleks olnud V.K. i tapmise plaan, ei oleks A. Gerasimov V.K. iga rääkima hakanud.
  7. I.K. mitmed ütlused pole usutavad ega adekvaatsed. Nimelt on I.K. hinnanud mitmeid vahemaid tegelikest oluliselt erinevalt.
  8. Seega ei olnud A. Gerasimovil tapmistahtlust ja KarS § 113 langeb ära. Saabunud tagajärge arvestades tuleb kõne alla KarS § 118 lg 1 p
  10. A. Gerasimovi karistus on liiga karm. Nt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-128-06 aluseks olnud asjas mõisteti isikule noaga toime pandud tapmiskatse eest karistuseks 6 aastat vangistust, millest tuli kohe ära kanda 2 aastat. Tallinna Ringkonnakohtu
  11. jaanuari 2020 otsusega asjas nr 1-1810125 karistati ohvrit kõhtu tulistanud meest 6 aastase vangistusega. Samasugune vangistus mõisteti Viru Maakohtu
  12. jaanuari 2019 otsusega ka inimest, kes lõi teisele inimesele ehitusnoaga vasaku rindkere piirkonda.
  13. Kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde.
  14. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik. On loomulik, et V.K. ei soovinud A. Gerasimoviga rääkida ja hakkas viimase juurest ära minema. A. Gerasimov võttis V.K. i juurde minnes relva kaasa ja möönis seega konflikti tekkimist. A. Gerasimov tunneb relvi. Algul ei lasknud A. Gerasimov tõesti keha keskosa suunas, aga viimased lasud ta selles suunas tegi: üks lask tabas V.K. i küünarvarde. Seega isegi kui A. Gerasimovil ei olnud V.K. i tapmise kavatsust, oli tal kannatanu keskosa suunas lastes tahtlus V.K. i surma suhtes. Laskmine oli väga ohtlik ka teistele: see toimus keset linna. Karistus on A. Gerasimovi süüle vastav.
  15. A. Gerasimovi sõnul kohtus ta V.K. iga juhuslikult, too oli tema vastu ebaviisakas ja jooksis ära, mispeale A. Gerasimov vihastus ja tulistas mitte V.K. i tapmiseks, vaid viimase 5
(10)hirmutamiseks. Et V.K. pihta sai, kuulis A. Gerasimov alles hiljem. Ta soovib V.K. i ees vabandada. Ta tegi suure vea ja kahetseb seda. Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Kaitsja väitel kohtas A. Gerasimov
  2. septembri 2019 hommikul V.K. i juhuslikult. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et nii see ei olnud: A. Gerasimov otsis V.K. i sihilikult üles. Esiteks on sellise juhusliku kohtumise tõenäosus juba iseenesest väike: toimus ju sündmus enam kui 50 000 elanikuga linnas, tänaval (mitte nt kaubanduskeskuses, kus inimesed sagedasti käivad). Ka viitas esimese astme kohus loogiliselt sellele, et A. Gerasimov tegutses rahulikult: see aga kõneleb A. Gerasimovi valmis olekust V.K. iga kohtumiseks. Igati põhjendatult on maakohus leidnud sedagi, et kokkusaamise ette planeerimisele A. Gerasimovi poolt viitab ka tõsiasi, et A. Gerasimovil oli kaasas püstol. Tuleb igati nõustuda esimese astme kohtu seisukohaga, et A. Gerasimov ei kandnud püstolit kaasas pidevalt. Esiteks selgitas A. Gerasimov ise, et ta hoidis püstolit Sillamäel maa sees. Teiseks külastas A. Gerasimov piiripunkti kaudu tihedasti Venemaad. Kontrolli tõttu pole võimalik pidevalt tulirelvaga üle piiri käia. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata A. Gerasimovi poja N.G. iga juhtunule: viimane pussitas mõni kuu varem V.K. i, oli seetõttu vahi all ja ootas eeldatavasti mitme aasta pikkust vangistust. A. Gerasimov aga pidas oma poja sellises saatuses süüdlaseks V.K. i ja oli seepärast tema peale vihane. Seetõttu otsustas A. Gerasimov V.K. i üles otsida ja
  3. septembri 2019 hommikul see juhtuski.
  4. Mida A. Gerasimov täpselt V.K. iga kohtudes teha plaanis, pole võimalik öelda. Et A. Gerasimov oli teinud otsuse V.K. maha lasta, ei saa täie kindlusega öelda. On tõesti võimalik, et ta sooviski V.K. iga vaid rääkida – ütles ta ju V.K. ile tolle juurde minnes „Lähme, räägime!“ Nt võis ta tahta V.K. ile öelda, et too peaks N.G. i vastu tehtud „avalduse tagasi võtma“, andma N.G. i suhtes soodsaid ütlusi, maksma N.G. ile „kompensatsiooni“ vms. Mõeldav on see, et selle rääkimise käigus plaanis A. Gerasimov kuidagi relva kasutada. Nt võis ta seda tahta teha V.K. i hirmutamiseks või oma soovide läbi surumise eesmärgil: nt V.K. ile relva lihtsalt näidata, anda V.K. ile nt relva tollele suunates ja samal ajal midagi öeldes mõista, et ta laseb V.K. i kohe maha, teha hirmutamise või oma soovide läbi surumise eesmärgil hoiatuslaske, V.K. i haavata (nt jalga tulistades) vms. Välistada ei saa aga sedagi, et A. Gerasimovil oli tõepoolest plaan (nt kui V.K. tema ettepanekutega ei nõustu) V.K. mõnes kõrvalises kohas maha lasta. Milline oli A. Gerasimovi mõte V.K. i juurde minnes, aga polegi iseenesest oluline. Tähtis on hoopiski see, mida mõtles A. Gerasimov oma teo toimepanemise hetkel ehk siis, kui ta V.K. i suunas tulistas.
  5. Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 saab A. Gerasimovile V.K. i tapmise katset ette heita siis, kui A. Gerasimovil oli V.K. i tulistamise ajal tahtlus põhjustada V.K. i surm. Maakohtu otsus on selles osas mõneti segane. Esimese astme kohus leiab kõigepealt seda, et isegi kui süüdistataval ei olnud kavatsetust kannatanu tapmiseks, esines vähemalt kaudne tahtlus (maakohtu otsuse lk 7). Varsti pärast seda aga märgib kohus, et A. Gerasimovil oli kavatsetus V.K. tappa. Niisiis pole selge, kas maakohtu meelest oli A. Gerasimovil V.K. i tapmise kavatsus või tegutses A. Gerasimov V.K. i surma osas vaid kaudse tahtlusega.
  6. Nagu igasuguste muude kahtluste korral, tuleb ka subjektiivset koosseisu puudutavad ebaselgused tõlgendada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt süüdistatava kasuks. Teo ebaõigus on seda suurem, mida intensiivsema tahtluse vormiga (KarS § 16) toimija tegutses. Seetõttu tuleb olukorras, kus tuleb kõne alla nii kavatsetus (KarS § 16 lg 2) kui otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3), tuvastada tegutsemine otsese tahtlusega. Kui aga isik võis panna teo toime kas otsese või kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4), tuleb lähtuda kaudsest tahtlusest. 6
(10)
  1. Pole võimalik öelda, et A. Gerasimov seadis V.K. i tulistades oma sihiks V.K. i surma. Nagu käesoleva otsuse p-s 37 öeldud, ei viita sellele (üheselt) enne tulistamist aset leidnu. Niisugust eesmärki aga ei saa tuletada ka tulistamisest endast.
  2. Pigem näib, et esimese või paari esimese lasu ajal ei soovinud A. Gerasimov isegi V.K. ile pihta saada, saati siis toda tappa. Nimelt oli A. Gerasimov laskmise alguses, eriti esimese lasu ajal V.K. ile väga lähedal. Kuigivõrd suurt tähtsust pole sellel, kui suur see vahemaa täpselt oli. Seetõttu ei omista kriminaalkolleegium ka eriti tähelepanu kaitseväidetele, mille kohaselt pole I.K. ütlused vahemaade osas adekvaatsed. Maakohus on leidnud, et esimese lasu ajal oli meeste vahel vaid mõni meeter ja ringkonnakohtu hinnangul on selline tõdemus loogiline. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et A. Gerasimov ei olnud kogenematu laskja: ta oli püstolist varemgi tulistanud. Seetõttu näib tõenäoline, et A. Gerasimov esimese või isegi esimeste laskude ajal V.K. i tabada ei soovinudki, vaid tahtis viimast tõepoolest üksnes hirmutada. Seetõttu ei saa nende esimeste laskude osas rääkida mitte üksnes tapmise kavatsuse puudumisest, aga täie kindlusega ei saa jaatada isegi mitte kergemaid tahtluse vorme, st otsest ega kaudset tahtlust.
  3. Teisiti on aga olukord viimase või viimaste laskudega. Tõsi, neistki ei saa täie kindlusega tuletada A. Gerasimovi eesmärki V.K. surmata. Ka pole võimalik öelda, et A. Gerasimov lähtus (valesti) sellest, et ta igal juhul V.K. i laskudega tapab (otsene tahtlus). Küll aga tuleb kõne alla kaudne tahtlus.
  4. Riigikohtu märgiline lahend kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemiseks tehti kohtuasjas nr 3-1-1-142-
  5. Kõrgeim kohus selgitas järgmist: „Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.“ Seega on kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine (suuresti) normatiivne otsustus: tuleb anda hinnang, kas mingi tagajärje saabumist võimalikuks pidanud isiku lähtumine sellest, et tagajärge siiski ei saabu, oli adekvaatne ja tõsimeelne.
  6. V.K. jooksis laskmise ajal paigal seisnud A. Gerasimovist eemale. Seega suurenes tema kaugus A. Gerasimovist iga hetkega. Kauguse suurenemine aga tähendab seda, et iga hetkega muutus A. Gerasimovil raskemaks hinnata seda, kas tema V.K. i suunas tulistatud kuulid lähevad V.K. ist mööda või hoopiski tabavad viimast. Lisaks raskendas selle hindamist tõik, et V.K. jooksis tabamuse vältimiseks siksakke. Juba need asjaolud ei võimalda öelda, et A. Gerasimovil oli mingi tõsiselt võetav ja arvestatav alus loota, et mõni viimastest kuulidest V.K. i ei taba. Iseenesest ei pea tahtluse jaatamine kuulitabamuse suhtes tähendama seda, et tulistajal on ka tahtlus ohvri surma suhtes. Nt on mõeldav, et tulistaja lähtub sellest, et kuul tabab mõnda mitteelutähtsat kehaosa (nt jalga) ja seetõttu tabatu tabamuse tõttu ei sure. Ringkonnakohtu hinnangul saab millestki sellisest lähtuda vaid pigem erandlikes olukordades ja praegu midagi niisugust ei esine. Kõigepealt tuleb meeles pidada seda, et püstol kui tulirelv on juba iseenesest äärmiselt ohtlik vahend: kuuli kiirus ja jõud on tohutu ning inimkeha tabades võib ta tekitada väga suuri vigastusi. Seepärast võib elule ohtlikuks osutuda ka tabamus mõnes sellises piirkonnas, mida (esmapilgul) ehk ei saakski elutähtsaks pidada. Nii võib surma põhjustada ka tabamus jalga: nt juhul, kui pihta saab jalaarter, võib inimene surra verekaotuse tõttu. Ka ei saa ära unustada, et kui on raske hinnata seda, kas lask üldse sihtmärki tabab (nagu praegu – vt ülal), on seda enam keeruline ette prognoosida, milline koht täpselt tabamuse saab. Seepärast on isikul, kes tulistab püstoliga 7
(10)siksakke tegeva temast eemale jooksva inimese suunas, kes on jõudnud tulistajast enam kui mõne meetri kaugusele, sama hästi kui alati kaudne tahtlus jooksja surma osas: tulistajal pole adekvaatset alust eeldada ei seda, et kuul jooksjat ei taba, ega sedagi, et kuulihaav ei saa jooksjale surmavaks. Praegu aga tuleb meeles pidada veel sedagi, et üks A. Gerasimovi tulistatud kuulidest tabaski V.K. i ja seda küünarvarde. Küünarvars aga asub samal kõrgusel rindkerega ehk piirkonnaga, kus on palju elutähtsaid organeid. Niisuguses olukorras on kaudse tahtluse esinemine A. Gerasimovil V.K. i surma osas veel eriti ilmne.
  1. Eeltoodust nähtuvalt täitis A. Gerasimov V.K. i tapmise katse koosseisu.
  2. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja neid ei näe ka ringkonnakohus.
  3. Küll aga tuleb kontrollida, kas A. Gerasimov oli V.K. i tapmises süüdi. Nimelt viitas kaitsja sellele, et A. Gerasimovi püstolis oli 8 kuuli ehk A. Gerasimov jättis 3 kuuli välja laskmata. Õigusdogmaatilises mõttes tähendab see viidet kuriteokatsest loobumisele. Kuriteokatsest loobumine aga võib KarS § 40 jj. kohaselt välistada süü
  5. Kõne alla tuleb loobumine lõpetamata kuriteokatsest KarS § 41 mõttes. Nimelt ei lähtunud A. Gerasimov sellest, et V.K. i elu oli tema püstolilaskude tagajärjel akuutses ohus (lõpetatud katse KarS § 42 lg 2 tähenduses). A. Gerasimov mõistis olukorda hoopis selliselt, et ta oleks pidanud V.K. i surma põhjustamiseks veel midagi tegema – nt tulistama välja ka ülejäänud kuulid. Seetõttu oleks vastavalt KarS § 41 lg-le 1 piisanud katsest loobumiseks tõepoolest V.K. i edasise ohustamise osas tegevusetuks jäämisest – nagu A. Gerasimov tegigi.
  6. Ülal öeldust hoolimata katsest loobumisega siiski tegemist ei ole. Nimelt ei saa katsest loobuda siis, kui katse on toimija hinnangul nurjunud ehk tal pole võimalik oma soovi saavutada (vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, IX/85 jj.). Seda seetõttu, et kui millegi saavutamine niikuinii võimalik ei ole, ei saa toimija selle millegi saavutamisest loobuda: see miski jääb igal juhul saavutamata. Teisisõnu ütleb toimija endale: „Ma ei saa oma sihti saavutada, isegi kui ma seda sooviksin“ (Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  7. Auflage, § 37/16). Nurjunud on katse muu hulgas siis, kui kannatanu põgeneb (Kühl. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  8. Auflage, § 16/22; Fischer. Strafgesetzbuch.
  9. Auflage, § 24/7a). Praegu V.K. põgeneski: ta jooksis A. Gerasimovi eest ära. On tõsi, et ta polnud suutnud veel n-ö päris ära joosta. Seega oleks A. Gerasimov võinud nii tulistamist jätkata sealtsamast, kus ta oli, kui ka V.K. ile järele joosta ja siis uuesti tulistama hakata. Need mõlemad võimalused olid aga äärmiselt ebakindlad. Algses tulistamiskohas edasi tulistamine oleks toimunud olukorras, kus V.K. oli jõudnud A. Gerasimovist juba kaugele ja tabamise tõenäosus oli muutunud väga madalaks – ning seda mõistis ka A. Gerasimov. Järgi jooksmise võimalus aga ei saa tuua endaga kaasa süü ära langemist suisa kahel põhjusel. Esiteks on teadmata, kui edukaks selline järgi jooksmine oleks kujunenud. On võimalik, et A. Gerasimov ei olekski V.K. ile piisavalt lähedale jõudnud: nt võis V.K. (mh surmahirmust tingituna) joosta A. Gerasimovist kiiremini. Tõsi, objektiivselt ei olnudki V.K. i kätte saamise võimalus madal: V.K. kaotas peagi pärast tulistamist küünarvarretabamuse tõttu teadvuse. See aga tähtis ei ole. Nimelt pole katsest loobumise puhul (sh nurjunud katsega seoses) oluline see, kuidas olid asjad objektiivselt: tähtis on üksnes toimija arusaam (vt KarS § 40 jj., mis räägivad korduvalt teo toimepanija ettekujutusest). A. Gerasimov on järjekindlalt väitnud, et ta ei saanud aru, et oli V.K. 1 Süü ära langemine loobumise tõttu ei tundu loogiline. Kuidas saab öelda, et teo toime panemise hetkel süüline olnud tegu tagantjärgi mittesüüliseks muutub? Seetõttu näib märksa mõistetavam nt valitsev arvamus Saksamaal, mille kohaselt on kuriteokatsest loobumine nn isiklik karistatavust välistav asjaolu: loobujat küll ei karistata, ent see ei muuda asjaolu, et ta pani toime koosseisulise, õigusvastase ja süülise teo. 8
(10)ile pihta saanud. Neis ütlustes pole põhjust kahelda. Samuti on selge, et jälitamine kätkenuks endas tõsist vahele jäämise ohtu: on igati võimalik, et politsei oleks A. Gerasimovi kinni võtnud või suisa maha lasknud vms. Teiseks aga tuleb tähele panna seda, et katse nurjumist hinnates saab võtta arvesse üksnes vahetult kasutatavaid teo jätkamise võimalusi ehk nurjunud pole katse vaid siis, kui tagajärge on võimalik põhjustada ilma teoplaani oluliselt muutmata (Kühl. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  1. Auflage, § 16/12). Seega ei väära nurjunud katsest kõnelemist kaitseväide, et toimija oleks võinud oma soovi saavutada kunagi tulevikus mõnel muul viisil tegutsedes. Ebakindla edulootusega jälitama asumine ja sellele võib-olla järgnenud püstolisalve jäänud kuulide välja tulistamine olekski olnud selline olukord: niisugune stsenaarium kujutaks endast esialgse teoplaani põhjalikku muutmist ega takista seetõttu nurjunud katsest rääkimist.
  2. Tõsi, käesoleva otsuse eelmises punktis toodud küsimusi oleks ilmselt võinud vaagida ka loobumisest vabatahtlikkusest kõneldes – eeldab ju katsest loobumine KarS § 40 kohaselt vabatahtlikkust. Nii on ka kirjanduses leitud, et tihtipeale võib üht ja sama temaatikat käsitleda nii nurjunud katsest rääkides kui ka vabatahtlikkust vaagides: seda eeskätt siis, kui tagajärje põhjustamine tundub toimijale küll endiselt võimalik, aga see on osutunud mõttetuks (nt soovis A tappa tema ees olevat inimest ja tõstis sel eesmärgil püstoli, ent saab alles vahetult enne päästikule vajutamist aru, et sihikule võetud inimene ei ole mitte tema vana vaenlane B, vaid suvaline isik C) (Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  3. Auflage, § 37/26)
  4. Näiteks karistusseadustiku kommentaaris nurjunud katsest ei räägitagi ja vastavad probleemid lahendatakse loobumise vabatahtlikkusest kõneldes (Pikamäe – KarS. Kommentaar.
  5. trükk, § 40/3). Ka Riigikohus oma äsjases lahendis katsest loobumise kohta nurjunud katse temaatikat ei tõsta, vaid piirdub vabatahtlikkusest kõnelemisega (lahend nr 1-17-11182/234). Selles lahendis käsitletud olukord siiski erines praegusest juhtumist. Nimelt oli Riigikohtu lahendis tegemist lõpetatud kuriteokatsega ja teo toimepanija tegigi iseenesest eduka loobumisteo: andis põlevas korteris ja seeläbi eluohtlikus olukorras olnud lapse teisele inimesele, et too lapse ohutusse paika toimetaks. Seetõttu näib praeguses olukorras siiski korrektsem välistada loobumine katse nurjumise, mitte aga A. Gerasimovi sunnituse (vabatahtlikkuse puudumise) tõttu. Sisulist tähendust sellel puhtdogmaatilisel ja deliktistruktuuri puudutaval küsimusel siiski ei ole. Isegi kui öelda, et nurjunud katse temaatika oluline ei ole (või veelgi enam: nurjunud katse instituuti üldse olemas ei ole), oleks lahendus sama: käesoleva otsuse eelmises punktis toodud kaalutlustel polnud katsest loobumine vabatahtlik.
  6. Seega oli A. Gerasimov V.K. i tapmise katses ka süüdi ehk A. Gerasimovi süüdi tunnistamine KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi on korrektne.
  7. Obiter dictum-korras viitab ringkonnakohus ka maakohtu märgitule, et kuigi vastavat süüdistust ei esitatud, tuleb tähele panna seda, et A. Gerasimov ei seadnud ohtu mitte ainult kannatanu elu, vaid ka paljude teiste inimeste elu ja tervise (vt käesoleva otsuse p 14). Kui maakohus leidis, et tegemist on üldohtliku tapmise katsega ehk KarS § 114 lg 1 p 2 järgse mõrva katsega ja et see nähtub ka süüdistuse tekstist, oleks esimese astme kohus juhinduvalt KrMS § 268 lg-test 5 ja 6 hoolimata vastava süüdistuse puudumisest A. Gerasimovi KarS § 114 lg 1 p 2 – § 25 lg 2 järgi ka ise süüdi mõista võinud.
  8. Apellandi meelest on tapmiskatse eest mõistetud karistus liiga karm. Olgu esiteks selgitatud, et karistust mõistes on maakohtul küllaltki suur otsustusvabadus: kõrgema astme kohus peaks karistuse tühistama vaid siis, kui karistus on ilmselgelt süüle mitte vastav või kui maakohus on karistust põhjendanud (selgelt) vääralt. Praegu millegi sellisega tegemist ei ole. Et mõnikord on 2 Saksamaal on aga esindatud ka (vähemuses olevaid) hääli, mis leiavad, et nurjunud katset iseseisva õigusfiguurina olemas polegi (vt viiteid: Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil.
  9. Auflage, § 37/27). 9
(10)tapmiskatsete eest mõistetud minimaalseid vangistusi (6 aastat), ei tähenda seda, et praegu mõistetud minimaalmäärale küllaltki lähedane jääv vangistus (8 aastat) on ebaseaduslik. Sellega seoses piisab viitamisest üksnes järgmistele asjaoludele: A. Gerasimov kasutas tulirelva ehk üliohtlikku vahendit, ta tegi seda tipptunni ajal rahvast täis linnas ja tekitas V.K. ile tõsise haava (V.K. kaotas peagi teadvuse, oli oht, et ta käsi tuleb osaliselt amputeerida, talle tehti viis operatsiooni, ta oli enam kui kuu haiglas ja veel 2020. aasta kevadel ei saanud ta raskusi tõsta ning käis taastusravil (kd 3, tl 36 pöördel ja 37)). 54. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 30. juuli 2020 otsuse muutmata ning A. Gerasimovi kaitsja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.