← Eesti

2-20-8144/52

Obsah (6)§ 106§ 100§ 101§ 96§ 105§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-8144 Tsiviilasi M I ja Z Ii hagi L I ja V

) § 101 lg-s 1 sätestatud summas. Hagejate isa ei täida hagejate ülalpidamiskohustust. Hagejate ema esitaskohtutäitur Katrin Velletile 2020. a märtsis täitmisavalduse täitemenetluse alustamiseks. Hagi esitamise seisuga laekumised puudusid. Hagejate isal on palju võlgnevusi, mistõttu on tema konto arestitud. Elatise võlgnevus on kummagi hageja ees hagi esitamise kuupäevaga 2307 eurot, kokku seega 4614 eurot. Hagejate isa töötab välismaal, tema töötasu on varem laekunud ja võib ka praegu laekuda kostja I arvelduskontole. Hagejate isale kuulus sõiduk, mille ta registreeris oma sõbra nimele. Seetõttu ei ole hagejatel õnnestunud isalt ülalpidamist saada. Hagejad on esitanud oma nõude

§ 106alusel kostjate kui vanavanemate vastu.

Kostjatel tekib asenduskohustus kui ülalpidamiskohustust rikkuva vanema vanematel. Täitemenetlus ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna hagejate isal puudub vara ja sissetulek, mille arvelt nõuet täita. Laste isa varjab oma sissetulekuid. Hagejate vanemalt ei ole seega võimalik ülalpidamist saada. Hagejatele teadaolevalt kostjad töötavad, kostjate sissetulekuks on pension, samuti kuulub neile vähemalt kaks kinnisasja. Seega on kostjatel piisavalt hea varaline seis, andmaks hagejatele ülalpidamist. Kostja I on kandnud hagejate ema arvelduskontole 09.02.2020 summa 300 eurot ning 05.03.2020 summa 48 eurot, mõlemal korral selgitusega, et tegemist on laste elatisega oktoobri 2019 eest. Alates 2019 oktoobrist rohkem hagejaid kostjate pere poolt toetatud ei ole. Kohtutäituri 27.07.2020 tõendi kohaselt on toimunud laekumine kokku 150 eurot ka 27.07.2020. Hagejad ei saa jääda ootama koroonakriisi lahenemist. Samuti tekkis võlgnevus juba enne koroonapandeemiat. 2

(12)2-20-8144 Hagejatele makstakse Sotsiaalkindlustusametilt täitemenetlusaegset elatisabi 100 eurot kuus kummalegi hagejale alates 08.07.2020. Hagejatele on tasutud täitemenetlusaegset elatisabi juuli-oktoober 2020 eest kokku 650 eurot. Kostja I kandis 17.10.2020 hagejate ema kontole 200 eurot. Kõik elatise maksed on seega toimunud mitte hagejate isalt täitemenetluses, vaid kostja I kontolt. Hagejate isa on kirjutanud hagejate emale, et ei kavatsegi hakata elatist maksma, kuna hagejad saavad elatist riigi käest. Hagejad ei tea, kus ja kas üldse nende isa töötab, sest igasugune suhtlus isaga puudub. Hagejad on kasutanud ära kõik võimalused elatist saada. Kostja I halb tervislik seisund ei ole tõendatud. Üldtuntud asjaoluna on kõigil üle 60-aastastel inimestel tervisemured, kuid need ei mõjuta automaatselt kohtuasja tulemust. Kostjatel on võimalik saada lisasissetulekut, rentides välja korteri, mida nad ise ei kasuta. Ka otsus võõrandada kinnisvara ei pea halvendama hagejate võimalust ülalpidamist saada. Kostjatel on võimalik hagejate isalt nõuda välja tema eest tasutud summad. Kui vastavad tõele kostjate väited selle kohta, et hagejate isalt ei ole keeruline elatist saada, siis ei ole ilmselt probleemi ka kostjate tagasinõude täitmisel. Kostja I arvelduskontolt nähtub, et kontole on 10.02.2021 laekunud hagejate isa töötasu. Samuti laekuvad sinna kontole muud summad. Seega on väide, et kontot ei kasutata, valeväide. Kuna hagejate isa töötasu laekub kostja I kontole, ei olegi olnud võimalik elatise nõuet täita. Kostjate varaline seis on kontoväljavõttest nähtuvalt hea ning sissetulekud väidetust suuremad. Ükski pank ei anna luba teisel isikul konto kasutamiseks, tõendatud ei ole seega, et kontot kasutab keegi teine. Samuti ei ole tõendatud ega eluliselt usutav, et kontot kasutab A I. Kontolt nähtuvalt on A Iil oma konto. Kontolt tasutakse ka hagejate isa telefoniarveid. Hagejad on pere teine ja kolmas laps. Hagejatele makstakse lisaks lasterikka pere toetusele ja lapsetoetusele lapse hooldustasu, kuni 3-aastaseks saamiseni 38,36 eurot ja kuni 8-aastaseks saamiseni 19,18 eurot. Hagejad leiavad, et elatise väljamõistmisel ei tuleks võtta arvesse riiklikke peretoetusi. Täitemenetlusaegset elatisabi ei maksta, kui vanema asemel täidab ülalpidamiskohustust

§ 106alusel teine isik.

Kostja seisukoht 2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leiavad, et hagejate isa täidab hagejate ülalpidamiskohustust, seega ei ole tekkinud asenduskohustuseks alust. Hagejate isa täitis enne elatise hagi menetlust ülalpidamiskohustust. Seoses koroonakriisiga hakati hagejate isa töötasu maksmisega viivitama ja teda nakkusohu tõttu mitte tööle lubama. Riikide toel on hagejate isa saanud kätte vaid eluks hädavajaliku, seega ei ole ta saanud elatist maksta. Hagis toodud võlgnevus ei saa olla õiges suuruses. Kostjad on hagejate seaduslikule esindajale andnud hagejate isalt ülalpidamiseks sularahas 300 eurot. Samuti kandis kostja I hagejatele 08.10.2020 99 eurot ja 09.10.2020 51 eurot, kokku 150 eurot oma poja eest. Peale istungi toimumist on hagejate isa kandnud kostjatele teadaolevalt 17.10.2020 veel 200 eurot. Kokku on kohtumenetluse kestel tasunud hagejate isa hagejatele elatist kokku 500 eurot, enne hagi esitamist 348 eurot. Pärast kriisist väljumist töötab hagejate isa taas normkoormusega ning saab peagi hakata elatise võlgnevust likvideerima. Hagejate isa ei ole töövõimetu ega peida end kohustuste täitmise eest. Temalt ei ole väljamõistetud elatise saamine seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades võimatu, veel vähem ülemäära keeruline. Hagi esitamise ajaks oli elatise mittemaksmine kestnud vaid kolm kuud. Hagejad ei ole kasutanud kõiki võimalusi elatise saamiseks- hagejate isa elab ja töötab ametlikult Xxxx, hagejad ei ole Xxxx täituri poole pöördunud. Kostjate hinnangul ei ole põhjendatud, kui hagejad hakkavad saama elatist nii 3

(12)2-20-8144 kostjatelt kui ka oma isalt, s.o topelt. Kostjat taotlevad võtta arvesse, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi poolt makstava lapsetoetusega, samuti saavad hagejad täitemenetluse aegset elatisabi. Kostjad on pensionieas. Nende sissetuleku moodustab pension. Esineb

§-s 102 sätestatud olukord, s.o kostjate sissetulekutest ei piisa elatise väljamõistmisel kostjate endi tavaliseks ülalpidamiseks. Kostja II pension on 376,25 eurot kuus. Kostja I pension on 829,78 eurot kuus ning talle makstakse ka töövõimetushüvitist tema tervisliku seisundi tõttu 411,10 eurot kuus. Kostjal I on avastatud ravimatus staadiumis pahaloomuline kasvaja, mistõttu on ta juba üle poole aasta haiguslehel. Kostja I vajab ravimeid, protseduure ning muud täiendavat tasulist ravi, mida kaetakse töövõimetushüvitise ja pensioni arvelt. Kokku moodustab kostjate pension kuus 1206,03 eurot, s.o 603 eurot inimese kohta. See sissetulek on võrreldav miinimumpalgaga. Miinimumpalk võimaldab ära elada üksnes isikul endal, kuid see ei ole piisav teise isiku ülalpidamiseks, kahjustamata sissetulekut saava isiku ülalpidamist. Kostjate poolt esialgselt jagatud teabe kohaselt kasutasid ühte kostjatele kuuluvat korteriomandit kostjad ise ning teist kasutas kostjate teine poeg oma viieliikmelise perega. See kinnisvara on sisuliselt antud eelpärandina kostjate teisele pojale. 04.12.2020 täpsustuse kohaselt kuulub teine korter nüüd kostjate teisele pojale. Esmalt kinnitasid kostjad, et kostjal I on arvelduskonto ka Swedbank AS-is, kuid sellel kontol ei ole olnud liikumisi juba viimased kaks aastat ning see seisab tühjana. 02.03.2021 täpsustasid kostjad, et kostja I nimel avatud pangakontot kasutab kostjate teine poeg. Konto kasutamiseks välja antud deebetkaart on üksnes kostjate teise poja, A Ii kasutuses. Kontoga seotud laekumised ja väljaminekud on seega seotud vaid A Iiga ning kostjate varalist seisundit see ei mõjuta. Kostjate ainus puutumus kontoga on see, et poja palvel on kostja I vahel kandnud sellele kontole 50-100 eurot korraga. Kontoga pole mingit seost ka hagejate isal. Ka konto väljavõttest ei nähtu, et sinna oleks laekunud A I palk. Kohtuotsuse põhjendused 3. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2019. a määruse nr 115 järgi on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot. Aastal 2021 ei ole miinimummäära muudetud. 5.

§ 96

järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on alaealise lapse vanematel ja vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Seejuures annab lähema astme sugulane

§ 105

lg 2 järgi ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada (vt Riigikohtu 19.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11, p 15). 6.

§ 100lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega.

Kuna

§ 101lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool 4

(12)2-20-8144 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 15). 7. Kohus loeb dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et L I ja V I on M I ja Z Ii vanavanemad. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on hagejate isa A I vanemad. Vaidlus puudub ka selles, et kostjad ei ela hagejatega koos ega anna ülalpidamist vahetult. Hagejad on esitanud hagi elatise väljamõistmiseks kostjatelt kui vanavanematelt. Hagejad nõuavad kostjatelt

§ 106

lg 2 alusel elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest 03.06.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. 8. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole elatise väljamõistmine põhjendatud, kuna hagejatel on võimalik saada elatist hagejate isalt; hagejate isa poolt on ülalpidamiskohustuse andmata jätmine üksnes ajutise iseloomuga; hagejate isalt ei ole ülemäära raske ülalpidamist saada. Ka tuginevad kostjad sellele, et neil ei ole varalise seisu tõttu võimalik anda hagejatele ülalpidamist, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist. Samuti taotlevad kostjad arvestada elatise väljamõistmisel, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi makstava täitemenetluse aegse elatisabiga ning riiklike peretoetustega. 9.

§ 106

lg-s 1 on sätestatud, et kui isik on käesoleva seaduse § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Sama paragrahvi lg-st 2 tuleneb, et ka sel juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Nõudeõiguse üleminek ei tohi olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. Hagejad on praegusel juhul tuginenud sellele, et hagejate isalt ei ole seni olnud võimalik ülalpidamist vajalikus ulatuses saada. Kostjate vastuväidete kohaselt on elatise maksmine isa poolt olnud takistatud üksnes ajutiselt ning samuti ei ole hagejad kasutanud ära kõiki võimalusi isalt ülalpidamise saamiseks. Riigikohus on 19.10.2011 lahendis nr 3-2-1-75-11 leidnud, et sätte mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Seega ei vabane vanavanem ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud. Hagi rahuldamise esimese eeldusena tuleb kohtul praegusel juhul tuvastada, kas hagejatel on isalt ülalpidamise saamine olulisel määral takistatud. 10. Kohus leiab, et tõendatud ei ole kostjate väited, et laste isa täidab ülalpidamiskohustust. Harju Maakohtu 19.12.2019. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-16300 (tl 4) on hagejate isalt A Ilt mõistetud kummagi hageja kasuks välja elatis Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses alates 01.01.2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohtutäitur Katrin Velleti büroo 05.10.2020 tõendist täiteasjas nr 031/2020/374 (tl 46) nähtub, et 5

(12)2-20-8144 täitemenetluses hagejate nõudes A I vastu on 05.10.2020 seisuga nõude summa 2160 eurot ning nõuet on täidetud vaid 150 euro ulatuses. Kostjate väited selle kohta, et kostja I on kandnud hagejate ema kontole hagejate isa nimel raha (09.02.2020 300 eurot, elatis oktoobri 2019 eest ning 05.03.2020 48 eurot, elatis samuti oktoobri 2019 eest, tl 24-25; elatis 17.10.2020 summas 200 eurot, tl 56), ei anna alust jõuda järeldusele, et hagejate isa annab hagejatele ülalpidamist piisava regulaarsusega ja piisavas ulatuses, kuna need laekumised on ebaregulaarsed ning ebapiisavas ulatuses.
  1. Kostjate väited, mille kohaselt elab hagejate isa Xxxx, tema elukoht on teada ja seetõttu puudub igasugune põhjus, miks ei saa nõuet täita, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjad on ette heitnud, et hagejad ei ole kasutanud kõiki võimalusi elatise saamiseks, näiteks ei ole hagejad pöördunud Xxxx täituri poole. Kohus märgib, et hagejad on pöördunud Xxxx elatise lahendi täitmiseks Justiitsministeeriumi poole, hankides selleks vajaliku sertifikaadi (tl 173b177). Kohtule ei ole esitatud praeguseks hetkeks teavet selle kohta, et Xxxx täitmise läbi oleks nõue rahuldatud või et seda oleks olulises ulatuses täidetud.
  2. Samuti viitab täitmise võimatusele hagejate isa kinnitus, et tal puudub kavatsus asuda vabatahtlikult lahendit täitma ning et hagejad võivad elatist saada üksnes peale kohut, riigi käest (tl 57). Ka viitab raskustele elatise nõude täitmisel see, et hagejate isale, s.o A Ile on makstud 10.02.2020 töötasu kostja I arvelduskontole (tl 150 pöördel, 213,20 eurot, selgitus „OÜ Vikingdigi xxxx A I lõpp palk + 100 lähetus“). See, kui isiku töötasu ei laeku mitte tema enda, vaid kolmanda isiku kontole, viitab üldjuhul oma kohustuste täitmisest sihilikule kõrvalehoidmisele. Kui töötasu oleks laekunud hagejate isa enda kontole, oleks hagejate nõue olnud mingis ulatuses juba täidetud. Kohtu hinnangul viitab nõude senine väga väikeses ulatuses täitmine, täitmise vajadus välismaal, töötasu kolmanda isiku kontole kandmine ning see, et hagejate isa on keeldunud vabatahtlikult ülalpidamise andmisest, sellele, et elatise nõude täitmine on olulisel määral raskendatud.
  3. Tallinna Ringkonnakohus leidis 24.11.2016 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-2359 (p 10), et selleks, et lapse isapoolsetel vanavanematel tekiks elatise maksmise kohustus, ei pea olema olukorda, et lapse isa ei tasu üleüldse elatist. Asenduskohustus ei lõpe iseenesest sellega, kui lapse isa maksab elatist ebaregulaarselt ja ettenähtust vähem. Seda, kui lapse isa maksab pidevalt elatist, kuid ettenähtust vähem või kui lapse isa maksab elatist küll ebaregulaarselt, kuid mingi pikema perioodi jooksul keskmiselt kokku mingis arvestatavas osas, saab seda vanavanematelt elatise väljamõistmisel arvesse võtta. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, kus hagejate isa oleks maksnud hagejatele elatist pidevalt, kuid ebapiisavas ulatuses või siis ebaregulaarselt, kuid pikema perioodi jooksul keskmiselt kokku arvestatavas osas.
  4. Kostjate väide, et elatise tasumata jätmine oli ajutine ja tulenes koroonaviiruse pandeemia levikuga kaasnenud halvast olukorrast tööturul, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Elatis on välja mõistetud 19.12.2019, seega mitu kuud enne pandeemia leviku algust (piiranguid hakati kohaldama märtsis 2020). Hagiavalduses on välja toodud, et hagejate isa ei asunud lahendit täitma. Hageja väitel puudub hagejate isal vara, mille arvelt oleks täitemenetluses nõude sundtäitmine võimalik. Kostjad ei ole tõendanud vastupidist, s.o vara olemasolu. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodu pinnalt jõuda järeldusele, et praegu esinevad

§ 106lg-s 2 sätestatud asjaolud.

Kohtu hinnangul ei välista ka see, kui laste isa maksab võib-olla tulevikus lastele ise nõuetekohaselt elatist, iseenesest elatise väljamõistmist vanavanematelt. Juhul, kui kostjate poeg täidab elatise maksmise kohustuse ise, ei pea vanavanemad konkreetses osas elatise maksmise kohustust täitma. Kohus nõustub hagejate väitega selles, et kui kostjate väited selle kohta, et hagejate isalt ei ole keeruline elatist saada, vastaks tõele, siis ei oleks kostjatel ilmselt 6

(12)2-20-8144 probleemi hagejate isa suhtes tagasinõude täitmisel. Seega ei saaks hagi rahuldamine ka kostjate huve kuigi suurel määral riivata.
  1. Hagejate nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise alammääras. Samas määras on mõistetud elatis hagejate isalt hagejate kasuks välja. Vaidlus puudub hagejate põhjendatud kulutuste suuruse üle. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Kohtupraktika kohaselt ei ole sellises summas elatise nõudmise korral ka vaja tõendada kulutuste kandmist.
  2. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Vaidlus puudub, et kostjad hagejale vabatahtlikult regulaarselt ülalpidamist ei anna.
  3. Elatise väljamõistmine nõutud ulatuses võiks olla põhjendamatu kostjate halva varalise seisundi korral.

§ 102

lg-s 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Vanavanematel ei ole

§ 102

lg 2 järgset kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu

  1. oktoobri 2012 otsus nr 3-2-1-118-12, p 15 ja
  2. jaanuari 2013 otsus 3-2-1-16012, p 17). Alaealise lapse peamine ülalpidamiskohustus lasub tema vanematel ning vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada (vt Riigikohtu
  3. oktoobri 2011 otsus nr 3-2-1-75-11). Samuti ei ole vanavanemal kohustust piirata lapselapse ülalpidamise eesmärgil omaenda kulutusi ja väljaminekuid. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu. Kohus käsitleb järgnevalt kostjate varalist seisu, mis kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hagejatele ülalpidamise andmiseks piisavalt hea. 18.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kohus lähtub kostjate majandusliku olukorra hindamisel sellest, et vaidlustamata asjaoluna kehtib kostjate vahel seadusest tulenev varaühisuse vararežiim. Kuna kostjad on abielus, tuleb ühisvara hulka arvata ka see vara, mis on üksnes ühe kostja nimel, samuti saab lugeda vaid ühele kostjale makstavat sissetulekut kummagi kostja sissetulekuks. Seega tuvastab kohus kostjate varalise seisu kostjate suhtes ühiselt. 19. Hagejate väitel kuulus kostjatele kaks kinnisasja, s.o korteriomandid xxxx; kostjad töötasid ning said ka pensioni. Kohus kohustas kostjaid 12.10.2020 istungil esitama TsMS § 230 lg 4 alusel teabe oma sissetuleku ja varalise seisu kohta. Kostjate 05.10.2020 kinnituse kohaselt on kostja II pension 376,25 eurot kuus ning kostja I pension 829,78 eurot, lisaks makstakse kostjale 7

(12)2-20-8144 II töövõimetuhüvitist 411,10 eurot kuus. Kokku on pension 1206,03 eurot, mis jagatuna kahele moodustab 603 eurot inimese kohta. Kostjad leiavad, et kohtupraktika kohaselt võimaldab miinimumpalgana saadud sissetulek hädavaevu ära elada üksnes isikul endal, kuid see ei oleks piisav teise isiku ülalpidamiseks, kahjustamata sissetulekut saava isiku ülalpidamist. Kostjad esitasid ka oma pangakontode väljavõtted. Kostja II kontol SEB Pank AS-is oli jääk 16.10.2020 seisuga 1,54 eurot ning kontole laekus perioodil 01.06.2020-16.10.2020 (4,5 kuud) kokku 2777,31 eurot, s.o keskmiselt 617 eurot kuus. Kostja II on kontoväljavõttest nähtuvalt ka töötanud, 09.06.2020 maksti talle välja lõpparve 481,06 eurot. Kostja I kontol AS-is SEB Pank oli 16.10.2020 seisuga jääk 165,44 eurot, ajavahemikus 01.06.2020-16.10.2020 (4,5 kuud) laekus talle kokku 5953,20 eurot, s.o keskmiselt 1322,93 eurot kuus. Kostja I kontoväljavõttest nähtuvalt on kostja I pensioni väljamaksed olnud (829,78+37,46)867,24 eurot, s.o väidetust 37,46 eurot suuremad. Kostjale I on makstud ka töövõimetushüvitist 411,10 eurot kuus; kohtu tehtud päringu vastusest (tl 114-136) nähtuvalt oli kostja I töötasu enne töövõimetuse perioodi 549,60-709,60 eurot kuus.
  1. Kohus leiab, et kostjad on püüdnud kohut eksitada, väites, et kostja I konto AS-is Swedbank seisab tühjana ja seal ei ole liikumisi. Kostjad ei toonud oma vara kohta teabe esitamisel välja selle konto olemasolu. Kui hagejad viitasid puudulikult esitatud teabele, siis kinnitasid kostjad 04.12.2020 menetlusdokumendis, et kostjal I küll on arvelduskonto ka Swedbank AS-is, kuid sellel kontol ei ole olnud liikumisi juba viimased kaks aastat ning see seisab tühjana. Kohtu teostatud päringu vastus (tl 149-168) näitab, et kostjad on esitanud kohtule valeandmeid. Nimelt ei olnud tegemist kasutuseta kontoga, kus liikumised puudusid. Kontoväljavõttest nähtuvalt oli konto jääk 31.12.2020 seisuga 20,31 eurot ning ajavahemikus 01.01.2020-31.12.2020 laekus kontole kokku 17 800,49 eurot, s.o keskmiselt 1483,37 eurot kuus. Kohus juhtis kostjate tähelepanu vastuolule nende esitatud teabes. Kostjate selgituse kohaselt on kostja I nimel Swedbank AS-is avatud konto antud kasutada kostjate teisele pojale. Kontole on välja antud vaid üks deebetkaart, mis on kostjate teise poja kasutuses, kontole laekub A Ii sissetulek ning kostja I ise ei saa kontolt raha võtta ega kontot muul viisil käsutada. Kohtu hinnangul ei ole kostjate selgitused usutavad ega põhjendatud. Kui konto kuulub kostjale I, siis on ainult kostja I ise õigustatud määrama, kes ja kuidas kontot kasutada saab. Seega on asjakohatud viited sellele, justkui kostjal I puuduks kontole ligipääs ja võimalus kontol olevat raha kasutada. Võimalik on küll anda konto omaniku (kostja I) taotlusel kaart kasutada teisele isikule, kuid mõeldav ei ole konto kasutamine ilma konto omaniku kontrollita ning sinna selliste summade kandmine, mis ei ole seotud konto omanikuga. Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et tegemist on kontoga, millel kajastuvaid märkimisväärseid igakuiseid laekumisi saab arvestada kostjate varalise seisundi hindamisel.
  2. Kohtu hinnangul ei tule elatise väljamõistmisel arvestada kinnisasja, mis oli kostjate enda elukohaks, kuna eeldada ei saa, et kostjad peaksid hagejatele ülalpidamise andmiseks enda eluaseme võõrandama. Samuti ei arvesta kohus kostjate varalise seisu hindamisel kostjale I kuuluva sõidukiga (tl 108), kuna selle väärtus ei saa olla ebamõistlikult suur, arvestades ehitusaastat
  4. Kostjate selgituse kohaselt vajasid nad kahte kinnisasja põhjusel, et üks korter oli kostjate endi kasutuses, teine aga nende poja 5-liikmelise pere kasutuses. Kostjad selgitasid ka, et asjaolu, et korter on kostjate nimel, on juhus ning tegelikult on korter antud kostjate teisele pojale eelpärandina. Kinnistusraamatu päringu vastusest (tl 103-104) nähtuvalt ei ole kostjate nimel enam kinnisasju. Kohus leiab, et ei pea lähtuma sellest, et kinnisasi, mida hagejad ise 8
(12)2-20-8144 elukohana ei kasutanud, on müüdud. Kohtule ei nähtu asjas esitatud tõenditest, milles seisnes vajadus anda korter kostjate teise poja tasuta kasutusse või registreerida see tema nimele. Kostjate poeg ei ole alaealine ning asjaoludest ei nähtu, et kostjatel oleks tema suhtes olnud kehtiv ülalpidamiskohustus, rääkimata tegelikult ülalpidamisvajadusest. Kohtu hinnangul tuleb eeldada, et tegemist on näiliku tehinguga, mis on tehtud selleks, et vältida hagejatele ülalpidamise andmise kohustust. Loomulikult oli kostjatel õigus toetada ka oma teist, töövõimelist ja täisealist poega (lähtudes kostjate endi väidetest), kuid mitte alaealiste ja abivajajate hagejate arvelt. Seega arvestab kohus, et kostjatel on võimalik anda ülalpidamist, üürides selleks korteri välja. Kohus märgib, et kui korter teisele pojale siiski ka tegelikkuses võõrandati, saavad kostjad eelduslikult pidada hagejaid ülal korteri müügist saadud raha arvelt.
  1. Kostjad on välja toonud, et nad on eakad inimesed ning nende kulud on tervislikust seisundist lähtuvalt suured. Kostjate esitatud tõendist (tl 89-97) nähtub, et kostjal I on diagnoositud xxxx ning ta on saanud xxxx, haigusleht väljastati perioodi 11.10.202016.11.2020 kohta ning kostja I viibis haiglas 21.09.2020-02.10.
  2. Kohus ei nõustu hagejatega selles, et kostjal I esinevad haigused ei vähenda tema varalist võimekust. Arvestades, et kostja I on praegusel hetkel xxxx aastat vana ja kostja II xxxx aastat vana, siis tuleb kohtu hinnangul eeldada, et nende tervislik seisund ei parane olulisel määral ning pigem ajas halveneb. Hagejad ei saa eeldada, et kostjate tervislik seis võimaldab neil hagejatele ülalpidamise andmiseks tööl käia.
  3. Kohtu hinnangul tuleb kõige eeltoodu pinnalt jõuda järeldusele, et kostjate varaline suutlikkus ei ole nii halb, et nad ei saaks anda hagejatele ülalpidamist kasvõi mingis ulatuses. Samas on kostjate varaline suutlikkus tulenevalt vanusest, tervislikust seisundist ning eelduslikult kulude suurenemisest ajas üha piiratum ning seda saab arvestada elatise väljamõistmisel, koosmõjus teiste elatise suurust mõjutavate asjaoludega, sellest järgnevalt
  4. Kostjad on tuginenud sellele, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riigi poolt makstava täitemenetlusaegse elatisabiga. Hagejad on leidnud, et elatisabi maksmisega ei ole põhjendatud arvestada, kuna perehüvitiste seaduse (PHS) § 48 lg 2 järgi ei ole laps õigustatud elatisabi saama, kui vanema asemel täidab ülalpidamiskohustust

§ 106alusel teine isik.

Tartu Ringkonnakohus leidis 19.09.

  1. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-15778 (p 7), et elatise väljamõistmisel asenduskohustuse korras tuleb arvestada ka sellega, et riik tasub igakuiselt hagejatele isa asemel elatisena 100 eurot hageja kohta (PHS
  2. peatükis sätestatud elatisabi) ning seetõttu on isa elatise tasumise kohustus juba osaliselt täidetud riigi poolt. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas nr 2-17-8283 tehtud 17.11.2017 otsuses (p 5), et asenduskohustuse seadmise nõude lahendamisel tuleb kohtul välja selgitada, kas riik on isa asemel tasunud igakuiselt elatisena 100 eurot kuus. Kui riik on isa asemel igakuiselt elatist tasunud, loetakse, et isa elatise tasumise kohustus on osaliselt riigi poolt täidetud. Kohtu hinnangul ei tulene PHS § 48 lg-st 2, et vanavanemate poolt ülalpidamise andmisel on elatisabi saamine välistatud. PHS eelnõu seletuskirja kohaselt sätestatakse PHS § 48 lõikega 2, et elatisabi ei maksta, kui ülalpidamiskohustust täidab perekonnaseaduse § 106 alusel teine isik. Nimetatud sätte lisamine on vajalik, et ei tekiks olukorda, kus elatist maksavad üheaegselt asenduskohustusena näiteks lapse vanaema ning riik elatisabina. Ilma selle sätteta läheks sellises olukorras lapse elatisnõue üle nii asenduskohustust täitvale vanaemale (

§ 106lg 2 teine lause) kui ka elatisabi maksmise eest riigile.

Tulemuseks oleks see, et võlgnik oleks sama perioodi eest võlgu topelt koguses elatist (riigile ja nt vanaemale). Kohtu hinnangul ei nähtu eeltoodud selgitusest, et sätte mõtteks on välistada elatisabi saamine olenemata sellest, millises ulatuses vanavanem vanema asemel ülalpidamist annab. Kohtu 9

(12)2-20-8144 hinnangul välistab vanavanema poolt

§ 106

alusel ülalpidamise andmine täitemenetluses elatisabi saamise üksnes siis, kui vanavanem annab ülalpidamist vanema asemel selles ulatuses, milles on elatis vanemalt välja mõistetud. Kui vanavanema poolt antav ülalpidamine on väiksemas summas, kui vanemalt väljamõistetud elatis, katab täitemenetlusaegne elatisabi vanemalt väljamõistetud elatisest puuduoleva summa kuni 100 euro ulatuses. Seega tuleb kohtu hinnangul praegusel juhul arvestada, et isa poolne elatise tasumise kohustus on osaliselt riigi poolt täidetud, s.o igakuiselt kaetakse kummagi hageja kulud kuni 100 euro ulatuses täitemenetlusaegse elatisabi maksmisega.

  1. Kostja on taotlenud, et kohus arvestaks elatise väljamõistmisel ka sellega, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Hageja hinnangul ei ole põhjendatud arvestada riiklike toetustega, kuna perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist ning ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatise suurust vähendada, kui puuduvad muud mõjuvad põhjused. Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb arvestada, et hagejate kulud on osaliselt kaetud riiklike toetustega. Selliste toetuste arvestamist on võimalikuks pidanud Riigikohus 26.10.2015 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 (p 16). PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on igakuiselt makstavaks peretoetuseks mh lapsetoetus ja alates 01.07.2017 lasterikka pere toetus kolme või enamat last kasvatavale perele. Igakuine lasterikka pere toetus on 300 eurot (PHS § 21), pere teise lapse lapsetoetus on 60 eurot ja kolmanda lapse lapsetoetus 100 eurot (PHS § 17 lg 3). PHS § 31 järgi lõpetatakse iga kuu makstava toetuse maksmine peretoetuse saamise õiguse lõppemisele järgnevast kuust. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni; põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Hagejate vanem õde on sündinud 30.12.2005, hagejad on peres vastavalt teine ja kolmas laps. Asjas ei ole vaidlust, et hagejate ema saab PHS alusel riiklikke peretoetusi 520 eurot kuus (lapsetoetus ja lasterikka pere toetus). Eeldusel, et hagejad jätkavad õpinguid ka kuueteistaastaseks saamisel, makstakse hagejate lapsetoetust vähemalt nende täisealiseks saamiseni. Seega on hagejate (pere teine ja kolmas laps) igakuised kulud olnud ja on ka edaspidi kaetud hageja I korral vastavalt (300:3+100) 200 euro ja hageja II korral (300:3+6) 160 euro ulatuses. Need rahasummad on igakuiselt ema käsutuses ja seadusest tulenevalt peab ta need kasutama laste vajaduste rahuldamiseks. Kohtu hinnangul on perehüvitiste arvestamine elatise väljamõistmisel põhjendatud koosmõjus kostjate vanuse, eeldatava tervisliku seisu ja sissetuleku saamise võimaluse piiratusega.
  2. Kostjate hinnangul ei ole põhjendatud, kui hagejad hakkavad saama elatist nii kostjatelt kui ka oma isalt, s.o topelt. Kohus selgitab, et hagejad ei hakka täitemenetluse saama elatist topelt. Riigikohus on 19.10.2011 lahendis nr 3-2-1-75-11 (p 19) selgitanud, et kuna vanavanemad täidavad

§ 106

lg 2 järgi vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kolleegiumi arvates saab kohtutäitur lõpetada viidatud sätte alusel täitemenetluse ka osaliselt, s.o osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse. Eeltoodust tuleneb, et kostjatel tuleb tasuda elatist vaid ulatuses, mis ei ole juba hagejate isa poolt tasutud. 10

(12)2-20-8144 28. Kohus leiab, et kummaltki kostjalt tuleb mõista hageja I kasuks välja elatis 46 eurot ja hageja II kasuks 56 eurot. Kohus on saanud summa järgnevalt. Kummagi hageja eelduslikud igakuised põhjendatud vajadused on kahekordses

§ 101lg-s 1 toodud määras, s.o 584 eurot kuus.

Sellest lahutab kohus lapsetoetuse (vastavalt teise ja kolmanda lapse kohta), samuti 1/3 lasterikka pere toetusest. Saadud summa (hageja I korral 384 eurot ja hageja II korral 424) jagab kohus kahega, kuna 1/2 tuleb katta hagejate emal ning ½ vanavanematel. Saadud summast lahutab kohus täitemenetluse aegse elatisabi summa 100 eurot, millises ulatuses on isa elatise tasumise kohustus osaliselt riigi poolt täidetud. Nüüd saadud summa jagab kohus omakorda kahega (kummagi vanavanema osa, vastavalt

§ 105lg 3).

Seega tuleb hageja I vajaliku elatise suuruseks kummaltki kostjalt 46 eurot ja hageja II korral 56 eurot. Kuna kostjad ei ole sellises ulatuses hagejatele ülalpidamist andnud, on nad elatise tasumise kohustust rikkunud.

  1. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes kummaltki kostjalt välja hageja I kasuks elatise 46 eurot ning hageja II kasuks elatise 56 eurot alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus märgib, et taolise elatise summa maksmise korral (kummagi kostja igakuine kohustus kokku kahele hagejale 102 eurot) ei satu nende enda tavapärane ülalpidamine ülemäära suurde ohtu ka üksnes ülalpidamise andmisel pensioni arvelt. Samuti on kostjatel eelduslikult võimalik esitada tagasinõue oma väidetavalt töövõimelise poja, hagejate isa vastu.
  2. Kostjate kinnitusel tasus kostja I hagejatele 08.10.2020 elatist 99 eurot ja 09.10.2020 51 eurot, kokku 150 eurot. Hageja ei ole väidet vaidlustanud. Hagejate kinnitusel kandis kostja I 17.10.2020 hagejatele elatise kohustuse täitmiseks 200 eurot. Maksekorraldusest (tl 56) nähtuvalt oli selgituseks „elatis lastele A I poolt“. Täitemenetluse tõendist (tl 46) nähtub, et isa kohustus on loetud hagejate ees täidetuks 05.10.2020 seisuga üksnes 150 euro ulatuses. Kuna hagis oli välja toodud, et hagi esitamise seisuga ei olnud hagejate isa elatist üldse tasunud, on see 150 eurot tasutud järelikult peale hagi esitamist. Kostja I on rõhutanud, et on kandnud hagejate ema kontole summad mitte enda asenduskohustuse täitmiseks, vaid on edastanud hagejate isa poolt tasutud summad. Kohtu hinnangul tuleb lugeda, et hagejate ülalpidamiskohustus on nende isa poolt pärast hagi esitamist täidetud kokku (99+51+200+150) 500 euro ulatuses. Selles ulatuses (kummagi kostja korral 250 eurot) puudub kostjatel kohustus hagejatele ülalpidamist anda. Et lahendi täitmine oleks võimalikult lihtne, mõistab kohus elatise välja selliselt, et mõistab välja konkreetse summana ajavahemiku 03.06.2020-20.05.2021 eest sissenõutavaks muutunud elatise, millest on maha lahutatud hageja isa poolt tasutud 500 eurot (kummalegi hagejale 250 eurot) ning alates 21.05.2021 mõistab kohus välja igakuise elatise. Menetluskulude jaotus
  3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
  4. Hagi rahuldati osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldati osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. 11

(12)2-20-8144 33. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.