Obsah (7)

§ 100§ 99§ 101§ 102§ 106§ 105§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-20-2534 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2020, Tallinn Kohtunik Kairi Piirisild Kohtuasi E. B. hagi T. B. vastu elatis

) § 96, § 97 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt on alaealisel lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamise andmist. Hageja nõude eeldused on järgmised: 1) kostja on hageja esimese astme üleneja sugulane ehk lapse vanem; 2) hageja on alla 18 aasta vana; 3) kostja rikub elatise maksmise kohustust, st ei anna hagejale elatist või annab seda ebapiisavalt. Hageja sünnitõendi kohaselt on kostja hageja isa ja hageja on alla 18.a vana (tl 3). Kostja ei ole neid asjaolusid ka vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt ei ela hageja ja kostja koos alates 2006.a ja hageja elab koos oma seadusliku esindajaga Norras. 14. Kohus selgitab, et lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult.

§ 100

lg 1 ja 2 kohaselt täidab vanem, kes ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.

1. Hagi rahuldamiseks tuleb seega tuvastada, kas kostja on enda kohustust rikkunud ehk kostja ei anna hagejale elatist või teeb seda ebapiisavas mahus. Selle välja selgitamiseks tuleb kindlaks teha hageja vajadused ja see, kui suures ulatuses on kostja hageja vajadusi katnud.
2. Ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse

§ 99

lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on 3 see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Seaduses sätestatud miinimummäär on

§ 101

lg 1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o käesoleval ajal 292 eurot. Selles ulatuses ei ole lapse vajadusi vaja tõendada (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17). 16.

1. Hageja esitas koos hagiavaldusega oma kulude nimekirja, mille kohaselt on hagejal iga kuu eluaseme-, toidu-, transpordi-, side-, tervishoiu-, hügieenitarvete-, koolikohustuse-, riiete ja jalanõude- ning spordikulud. Hageja nõuab elatise tasumist seaduses sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt eeldatakse, et seaduses sätestatud määr vastab hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kuluvale summale ja hageja ei pea oma vajadusi täiendavalt tõendama. Kostja väide, et hageja kulud transpordile, eluasemele, sidevahenditele ja muud vältimatud kulud on tõendamata või väiksemad, ei anna seetõttu alust jätta hagi rahuldamata või rahuldada seda üksnes osaliselt. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis objektiivselt lükkaksid ümber seadusest tuleneva lapse vajaduste suuruse eelduse. 16.
2. Hageja seadusliku esindaja ja kostja arvelduskonto väljavõtete kohaselt on kostja maksnud hagejale alates märtsist 2018 kuni jaanuarini 2020 elatist 110 eurot kuus. Alates veebruarist (04.02.2020) maksab kostja elatist 215 eurot kuus (tl 4 ja 73-74). Kostja leiab, et ta ei ole võimeline maksma hagejale rohkem, kui 215 eurot kuus.
3. Kohus selgitas kostjale, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest (

§ 102

lg 2 esimene lause) ja alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist ei ole kinnise loeteluga ja mõjuvaks põhjuseks on kohtu praktikas loetud lisaks ka muid asjaolusid, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused näiteks mastaabisäästu tõttu või vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetustega, samuti vanema halb varaline seisund. Kohus selgitas ka seda, et asjaolud, mis

§ 102

lg 2 alusel annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, tuleb tõendada kostjal. Kostja ei ole seda tõendanud.

1. Kostja tõi esile, et tal on veel ka teine laps, 26.06.2009 sündinud E. B.a (tl 34), kellele ta maksab igakuise elatisena 215 eurot. Kohus pööras kostja tähelepanu aga sellele, et hagejale tasutava elatise vähendamiseks ei piisa pelgalt asjaolust, et kostjal on veel lapsi ega sellest, et kostja maksab teisele lapsele elatist 215 eurot kuus. Elatise vähendamiseks annab alust see, kui hagejale seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmisel osutuks teine laps vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Selleks tuleb hinnata kostja teise lapse vajadusi ja kostja võimalusi anda lastele ülalpidamist, kahjustamata tema enda tavapärast ülalpidamist. Kostja tõendas, et ta tasub teisele lapsele igakuiselt 215 eurot (tl 73-74). Kostja selgituste kohaselt on elatise suurus lapse emaga kokku lepitud. Seega vastab kostja tasutav summa eelduslikult ka lapse vajadustele. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse leida, et E. B.a vajadustele vastav elatis võiks olla sellest suurem või väiksem. Hageja iseenesest tunnistab, et kostjal on kohustus pidada üleval ka tema teist last. Kohus võtab seega arvesse kostja kohustuse tasuda hageja kõrval ka E. B. elatisena vähemalt 215 eurot kuus. 4
2. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad vahendid. 19.
3. Kostja töötab alates 01.12.2006 X OÜ-s xxx töötasuga 961,33 eurot (neto) kuus (palgatõendid tl 21 ja 59 ning maksuandmete tõend tl 58). Lisaks kuulub kostjale xxx korter, mille välja üürimise eest saab kostja üüritulu 500 eurot kuus (tl 64-65 ja 60-61). Kostja igakuine sissetulek on seega kokku 1461,33 eurot. Kohus leiab, et kostja sissetulek ei ole ilmselgelt ebamõistlik või ebapiisav. 19.
4. Kostja tõi esile, et tema igakuised kohustused on xxx korteriomandi soetamiseks võetud laen igakuise maksega 238,86 eurot (tl 22-24) ja detsembris 2018 ostetud Volkswagen Tiguani liising igakuise maksega 331,23 eurot kuus (sh kindlustus), (tl 2530). Lisaks tasub kostja oma elukaaslasele tema korteris elamise eest 113 eurot kuus ja toidukulu eest 300 eurot kuus. Kohus leiab, et kostja väited elamiskulude suuruse kohta on tõendatud üksnes osaliselt. Kostja esitatud arvelduskonto väljavõtte (tl 20 ja 73-74) kohaselt kandis kostja O. M. korteri kulude katteks märtsis 113 eurot, aprillis 107 eurot, juunis 87 eurot, juulis 100 eurot, augustis kokku 119,50 eurot (91,50+28) ja septembris kokku 156 eurot (60+28+68). Keskmiselt on kostja seitsme kuu eluasemekulu olnud seega 97,50 eurot. Toidukulu on kostja kandnud arvelduskonto väljavõtte kohaselt iga kuu 300 eurot. Kokku on kostja igakuised kohustused esile toodud asjaoludel seega 967,59 eurot.
5. Õige ei ole kostja väide, et tema sissetulekust ei ole võimalik hagejale seaduses sätestatud määras ülalpidamist anda. Ülal tuvastatud andmetel jääb kostjal pärast enda kulude kandmist hageja kulude katmiseks 278,74 eurot (1461,33-1182,59). Kohus selgitab, et olukord, kus vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese ülalpidamist, ei ole iseenesest alus mõista elatist hageja kasuks välja üksnes ulatuses, mis vanemal pärast endale tehtavate kulude kandmist üle jääb.

§ 102

lg 2 teise lause järgi peab vanem kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Arvestades ülal tuvastatud andmeid, on hageja igakuised kulud eelduslikult 292 eurot ja kostja igakuised kulud eelduslikult 967,59 eurot. Arvestades hageja ja tema laste vajaduste proportsiooni, tuleks kostjal kulutada oma sissetulekust 52% lastele ja 48% enda kulude katmiseks ((215 + 292) ÷ 967,59). Kuna 52% 1461,33 eurost on 765,71 eurot, on kostjal võimalik tagada hagejale elatis vähemalt seaduses sätestatud määras, s.o 292 eurot kuus ja tasuda ka teisele lapsele vähemalt 215 eurot kuus. 21. Kohus selgitab, et vanem ei saa õigustada lapsele ülalpidamise andmata jätmist ainuüksi endale tehtavate kulutuste suurusega. Olukorras, kus vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese ülalpidamist, peab vanem oma vajadusi piirama (vt selle kohta Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 21.5). Õige on hageja viide sellele, et kostjal on, arvestades tema väidetavalt madalat sissetulekut võrdlemisi kallis sõiduauto. Kostja soetas detsembris 2019 Volkswagen Tiguani hinnaga 29 465 eurot ja tasub sõiduauto liisingut ja kindlustust iga kuu 331,23 eurot, millele lisandub kütuse jm sõidukiga seonduv kulu. Kokku tasub kostja sõiduki eest seega oluliselt rohkem kui see, millele on hagejal õigus tulenevalt

§ 101lg 1 sätestatust.

Olukorras, kus kostja hagejale vajalikku ülalpidamist anda ei suuda, tuleb kostjal eelkõige vähendada endale tehtavaid toreduslikke kulusid, mh on võimalik üle vaadata sõiduautole tehtavate kulutuste mõistlikkus.

1. Vastuseks hageja väitele märgib kohus, et esile toodud asjaoludel ei ole põhjendatud seisukoht, nagu oleks laste ülalpidamiseks otstarbekas võõrandada kostjale kuuluv xxx korter, mida ta elukohana ei kasuta. Põhimõtteliselt on õige, et kui kostjal ei ole võimalik oma 5 sissetulekust lapsi üleval pidada, tuleb tal kasutada lastele ülalpidamise andmiseks ka enda vara. Kostja tõendas aga, et ta teenib korterilt üüritulu ja selgitas, et kasutab seda lastele elatise maksmiseks. Kostja seega juba kasutab seda vara laste ees kohustuse täitmiseks ja nende huvides. Kohus selgitab täiendavalt, et kuna korteriomand on soetatud 53 000 euro eest laenuga 2016.a (tl 22-24), tuleks korteri võõrandamisel enamus saadavast tulust tasuda laenukohustuse katteks. Hageja ei ole väitnud, et korteri turuväärtus ületaks oluliselt laenujäägi. Praegu teenib kostja aga korterilt tulu, millest jääb pärast laenumakse ja varakindlustuse (238,86 eurot) tasumist laste huvides kasutamiseks veel 261,14 eurot. Seega ei ole hageja väide korteri võõrandamise mõistlikkuse kohta käesoleval ajal õige. Kui kostja ei suuda aga lastele üüritulust ülalpidamist anda, on tal võimalik hinnata korteri võõrandamise otstarbekust.
2. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja esitatud tõendid ja arvutused ei ole ilmselt lõpuni õiged. Kostja ei ole esile toonud kõiki oma kulusid ega ilmselt ka sissetulekuid. Kostja esitatud andmetest ega tõenditest ei nähtu, et kostja tasuks sõiduauto kütuse eest. Samuti ei ole kostja esile toonud kulusid enda riietele ja tarbeesemetele. Sellest järeldub, et kostja ei ole esitanud kohtule täielikke andmeid oma tegeliku majandusliku olukorra kohta. Kohus selgitas, et kui kostja soovib elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud määra, tuleb seda võimaldavad asjaolud kohtu ette tuua ja tõendada. Kostja ei soovinud juba esitatud andmeid täiendada.
3. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna alust kostja üldsõnalised väited selle kohta, et ta on kindlustanud hageja Eestis viibimise ajal kogu vajalikuga. Kostja ei toonud hoolimata kohtu selgitustest esile ega tõendanud, kui palju hageja tema juures viibib ja milliseid lapse kasvatamisega seotud kulusid kostja sellel ajal vahetult kannab. Hageja selgituste kohaselt viibib laps Eestis kaks korda aastas ja kohtub sellel ajal isaga paariks tunniks, kuid ei ela tema juures. Kostja ei ole kohtule teistsuguseid andmeid esitanud. Kohus selgitas, et kostja üldsõnaline väide ei ole piisav elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kostja oma väiteid ei täpsustanud ega tõendanud.
4. Üldsõnalised on kostja väited ka selle kohta, et tema vanemad osalevad aktiivselt lapse ülalpidamisel, kandes lapselapsele raha üle ja kindlustades teda kõige vajalikuga. Kostja tõendas vaid seda, et tema ema, L. B. kandis hageja ema arvelduskontole 100 eurot aprillis 2014, 150 eurot juulis 2014 ja 500 eurot maikuus
5. Muid andmeid ei ole kostja lapsele tehtavate kulude, seejuures ülalpidamiskohustuse täitmisena käsitletavate kulude kohta esitanud. 23.1 Samas ei ole õige hageja seisukoht, et vanavanemate poolt tehtud makseid ei ole ühelgi juhul võimalik käsitleda kostjapoolse ülalpidamiskohustuse täitmiseni.

§ 106

tulenevalt on vanavanematel lapse ülalpidamiskohustus asenduskohustusena olukorras, kus vanem ise oma kohustust ei täida. Seega võib vanavanemate panusega lugeda kostja ülalpidamiskohustuse täidetuks, kui asjaolud selle tingivad. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kostja tõendas, et tema ema tegi 2014.a hageja emale ülekandeid aprillis ja juulis ning 2019.a mais. Nendest asjaoludest ei ole aga võimalik järeldada, et kostja ema täidab kostja eest regulaarselt ja kohaselt hageja ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole ka hoolimata kohtu ettepanekust selgitanud, millisel eesmärgil tema ema raha hageja seaduslikule esindajale kandis. Hageja väitel on tegemist sünnipäevakingiga, mitte elatisega. Samuti ei toonud kostja hoolimata kohtu selgitustest esile, mille konkreetse vajalikuga kostja vanemad hagejat kindlustavad ega seda, et tegemist on ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestatava kuluga. Kohus selgitas, et kostjal tuleb elatise vähendamist võimaldavad asjaolud selgelt kohtu ette tuua. Kostja ei ole seda teinud ja jäi üksnes üldsõnaliste väidete juurde. Kostja ei ole esile toonud isegi seda, et hageja tema või tema vanemate juures käiks. Seega on lapsele vahetult kulude tegemise väide vastuoluline. Kuna kostja ei ole esile toonud mitte ühtegi kulu, mida tema või tema vanemad seoses lapse 6 ülalpidamiskohustusega kannaks, ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, nagu kannaks kostja (või tema vanemad kostja eest) last üleval vahetult. 26. Kostja on tuginenud ka sellele, et hageja ema sissetulek on suurem kui kostja oma. Kohus selgitab, et tulenevalt

§ 105

lg 3 peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Kostja esile toodud asjaoludel on tema igakuine sissetulek 1461 eurot, hageja ema sissetulek on 16 229,04 Norra krooni, s.o 1535,31 eurot, juunis 2020 on ema teeninud 23 025,80 Norra krooni, s.o 2178,31 eurot (tl 81-86). Vanemate igakuine sissetulek on seega esile toodud asjaoludel võrdväärne (välja arvatud üks kuu) ja neil tuleb last pidada üleval võrdses ulatuses. Kohus selgitab, et kostjalt välja mõistetava elatise vähendamiseks

§ 102

lg 2 alusel ei annaks alust see, kui hageja seadusliku esindaja sissetulekud oleks suuremad või väiksemad kui kostjal (vt Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6). 27. Kostja leidis, et ülalpidamiskohustuse määramisel tuleb arvesse võtta ka hagejale Norra riigi poolt makstavad peretoetused. Hagejale maksti kuni märtsini 2019 peretoetust 970 Norra krooni (~90 eurot) ja alates märtsist 1054 Norra krooni (~97 eurot), (tl 81-86). Perekonnaseaduse sätetest ei tulene aga, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esile oleks toodud mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. 28. Eeltoodust tulenevalt puudub seadusest tulenev alus vähendada hageja nõutavat elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Hageja nõue elatise välja mõistmiseks alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni on põhjendatud ja tuleb rahuldada. II 29. Hageja nõuab kostjalt elatist tagasiulatuvalt perioodi eest 14.02.2019 kuni 13.02.2020 summas 1895,30 eurot.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Tagasiulatuva ülalpidamise nõudele kohaldatakse elatise väljamõistmise üldsätteid (

§ 99

, § 101 lg 1,

§ 102ja § 105 lg 3).

30. Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevale rahuldamisele, täidab ülalpidamisnõue oma eesmärki üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Tagasiulatuva elatise nõude ulatuse määramisel arvestab kohus seetõttu sellega, kas ja mida õigustatud isik on sellel ajavahemikul teinud kohustatud isikult ülalpidamise nõudmiseks, st mis kuupäeval ja ajal ning mis viisil ja mitmel korral on hageja (seaduslik esindaja) elatise saamiseks kostja poole pöördunud. Samuti arvestab kohus sellega, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Seega võib kohus arvestada 7 ka õigustatud isiku toonaste vajaduste, kohustatud isiku ülalpidamisvõime ja elatise vähendamise aluseks olevate muude asjaoludega (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsus nr 3-2-1-3516 p 19-20).

1. Kostja vaidles hageja tagasiulatuva elatise nõudele vastu põhjusel, et ta maksis hageja emale hageja kasuks hageja vanematele kuulunud xxx korteriomandi müügist saadud rahast 22.01.2008 vanematevahelise kokkuleppe p 3.4 alusel 50 000 krooni (tl 32, tõlge tl 31). Samuti tõi kostja esile, et ta on kandnud pärast abielu lahutamist hageja ema arvelduskontole raha lähtudes oma võimalustest. Seega leiab kostja, et ta ei ole perioodil enne hagi esitamist ülalpidamiskohustust rikkunud.
2. Kohus leiab, et kostja poolt hagejale 2008.a 50 000 krooni maksmist ei saa käsitleda ülalpidamiskohustuse täitmisena vaidlusalusel perioodil. Hageja kinnitas, et kostja tasus detsembris 2008 hageja kasuks 50 000 krooni, kuid vaidleb vastu sellele, nagu saaks seda käesolevas vaidluses arvesse võtta. Kohus selgitas, et kostjal tuleb tuua esile, milline oli vanemate kokkulepe raha tasumisel. Kostja ei ole seda teinud. Kostja ei toonud esile ka seda, et 2008.a makstud raha saaks arvestada 2019.a tekkinud kohustuse katteks. Kostja selgitas vaid seda, et tema arusaamise järgi läks raha lapse ülalpidamiseks, mistõttu ei nõudnudki hageja pikema aja jooksul elatist ja kostja tasus hagejale 110 eurot kuus. 32.
3. Kohus leiab, et iseenesest on tagasiulatuva elatise kohustuse ulatuse kindlaksmääramisel põhjendatud arvestada kostja poolt hageja kasuks makstava summaga, mille arvelt oli hageja seaduslikul esindajal võimalik last üleval pidada. Samas ei ole kostja tõendanud ega esile toonud seda, et 50 000 krooni (3195,58 eurot) jätkus hageja ülalpidamiseks ka vaidlusalusel perioodil, s.o alates detsembrist 2008 kuni 13.02.2020, arvestades kostja poolt igakuiselt tasutavat summat. Hageja arvutuste kohaselt jäi kostjal arvestades elatise miinimummäära ja kostja poolt tasutud summasid perioodil 2013-2020 tasumata kokku vähemalt 9049 eurot ja 2008.a tasutud 50 000 krooni (3195,58 eurot) ei kataks tänaseks kogunenud võlga isegi siis, kui kostja oleks tõendanud, et vanemate vahel oli kokkulepe selle kohta, et kostja makstud ühekordne summa loetakse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja ei esitanud hoolimata kohtu ettepanekust enda selgitusi või arvutusi tasutud summa jagunemise ja arvesse võtmise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole esile toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et kostja tasutud summa maksti 2019.a tekkiva kohustuse katteks.
4. Kohus arvestab kostja tagasiulatuva elatise tasumise kohustuse ulatuse määramisel seda, kas hageja on kostjalt ülalpidamist nõudnud suuremas ulatuses, kui kostja tasus. Kohus selgitas, et asjaolu, et hageja on kostjalt ülalpidamise andmist nõudnud suuremas ulatuses kui see, mida kostja on andnud, tuleb tõendada hagejal. Kostja maksis hagejale igakuist elatist vaidlusalusel perioodil 110 eurot kuus ja alates 04.02.2020 maksab 215 eurot kuus. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja seaduslik esindaja 2020.a alguses kostja poole palvega suurendada kostja poolt makstavat elatist. Kostja poole elatise suurendamise küsimuses pöördumist alates 29.01.2020 on hageja ka tõendanud (tl 10-12). Hageja ei ole aga esile toonud, et ta oleks enne 2020.a algust kostja poole elatise suurendamise küsimuses pöördunud. Hageja tõstatas küsimuse ja pidas läbirääkimisi alates jaanuari lõpust 2020, kuid hagi esitati juba 14.02.
6. Kohus leiab, et elatise kostjalt väljamõistmine aasta eest enne hagi esitamist olukorras, kus ei ole tõendatud, et hageja oleks selle aja jooksul kostjale oma nõudest teatanud ja nõudnud elatise maksmist ulatuses, mis ületab kostja poolt seni regulaarselt makstud summat, on kostja suhtes ebamõistlikult koormav. Kostja võis mõistlikult eeldada, et ta on elatise maksmisega oma kohustuse täitnud ja ta ei saanud võla tekkimist ette näha. Kostja poole pöördumine ja elatise suuruse üle läbirääkimiste pidamine kaks nädalat enne hagi esitamist ei õigusta elatise 8 väljamõistmist tagasiulatuvalt terve aasta eest. Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ei täidaks sellisel juhul enam ka oma eesmärki tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine. Hageja tagasiulatuva elatise nõue jääb eeltoodu tõttu rahuldamata. III
7. Kohus määrab TsMS § 445 lg 1 alusel hageja taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et elatis tuleb maksta iga kuu
8. kuupäevaks hageja seadusliku esindaja arvelduskontole. Kohus pöörab tähelepanu ka

§ 100lg-le 4, mille kohaselt tasutakse elatis iga kalendrikuu eest ette. Menetluskulude jaotus 36. Ts

MS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral oma menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

1. Kohus rahuldab hageja hagi osaliselt, rahuldades ühe ja jättes teise hageja nõude rahuldamata. Arvestades rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõuete ulatust, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määrata ja menetluskulusid rahaliselt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild kohtunik 9