← Eesti

2-19-16014/82

Obsah (10)§ 654§ 232§ 436§ 230§ 229§ 165§ 174§ 176§ 175§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-16014 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled ülalpidamislepingu, mille kohaselt pidi kostja hagejat tema eluajal ülal pidama ja hooldama ning hageja andis kostjale üle talle kuuluva ½ mõttelise osa X kinnistust ja X kinnistu (I kd, tl-d 110–112). Hageja taganes
  2. oktoobril 2019 ülalpidamislepingust kostja lepingu rikkumise tõttu ning tegi ettepaneku kinnisomandi tagasikandmiseks (I kd, tl-d 20–21). Hageja väitel ei ole kostja täitnud ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi ja on käitunud hageja suhtes jämedalt tänamatult. Hageja arvates annab eeltoodu talle õiguse nõuda kinnisomandi tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande muutmiseks kostja tahteavalduse asendamist kohtuotsusega. Maakohus leidis, et hageja ei ole ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna materiaalsed eeldused ei ole täidetud ning jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et ülalpidamislepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Pooled vaidlevad lepingust taganemise materiaalsete eelduste esinemise üle.
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 8.

  1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jaotanud tõendamiskoormise ebaõigesti ja teinud esitatud tõenditest ebaõigeid järeldusi. Seetõttu on maakohus hageja arvates põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole ülalpidamislepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning kostja käitumist ei saa käsitleda jämeda tänamatusena VÕS § 267 p 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheited põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi tõendama, et tal oli VÕS § 575 alusel õigus lepingust taganeda, st esines mõni VÕS §-s 267 nimetatud alustest (vt ka Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-5184, p 13). Alles siis oleks saanud kostja esitada vastuväiteid ja neid tõendada. Samuti on maakohus ringkonnakohtu arvates asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Tunnistaja C.C. 7

(10)ütlustest, et tema on kostjat X kinnistul ja elamus näinud
  1. mail 2018 (ja hiljem veel
  2. detsembril 2019), ei saa järeldada, et rohkem ei ole kostja kinnistul käinud. 8.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole ülalpidamislepingust kehtivalt taganenud, kuna hageja poolt kostjale omistatud ülalpidamislepingust tulenevad rikkumised (VÕS § 267 p 3) ning jäme tänamatus (VÕS § 267 p 1) ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja pidi tuginema elulistele asjaoludele ning sisustama VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud taganemise alused. Maakohus on asjaolude esitamise ja tõendamise vajadust hagejale eelmenetluses ka selgitanud (I kd, tl-d 104–105). Hageja ei ole aga kostjale tehtud etteheited

§ 230lg 1 kohaselt tõendanud.

Üksnes hageja üldine seisukoht, et kostja ei ole hagejat ülal pidanud, teda hooldanud või taganud mõistlikku eluaset ja elamistingimusi, ei anna alust väita, et kostja on lepingujärgseid kohustusi rikkunud ning taganemise materiaalsed eeldused on täidetud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil kostjalt mingite kulude kandmist nõudnud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud käsitlusega, et hageja nõutav hooldamise määr tuleks kindlaks teha Eesti sotsiaalteenuste kvaliteedijuhisest ja Väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse kvaliteedijuhisest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need juhised poolte vahel sõlmitud ülalpidamislepingu lepingu sisustamisel asjakohased. Hageja ei ole nimetatud juhistele maakohtu menetluses tuginenud ning puuduvad tõendid, et kostja oleks võtnud endale lepinguga kohustuse osutada hagejale koduteenust (kodus hooldamise teenust) sotsiaalhoolekande seaduse mõttes. Hageja viidatud juhiseid ülalpidamislepingu sõlmimise ajal veel ka ei eksisteerinud. Hageja on lisanud kõnealused juhised apellatsioonkaebusele (II kd, tl-d 12– 26). Ringkonnakohus ei käsitle juhiseid tõenditena (

§ 229

lg-d 1 ja 2), mistõttu puudub vajadus otsustada nende asja materjalide juurde võtmise üle. Ringkonnakohus märgib, et jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Ringkonnakohtu arvates on maakohus vaidluse lahendamisel põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata eelmärgitud asjaoludest lähtunud. 8.
  5. Iseenesest on õige, et ülalpidajal (kostjal) tuleb tunda huvi ülalpeetava (hageja) vajaduste kohta. Samas ei nõustu ringkonnakohus hageja seisukohaga, nagu ei peaks hageja olukorras, kus ta vajab abi, ise kostja poole pöörduma. Maakohus on põhjendatult märkinud, et praegusel juhul on hageja ja kostja vaheliste pingeliste suhete tõttu kostjal raskendatud pakkuda hagejale tavapärast perekondlikku hoolitsust. Hageja on ka kinnitanud, et ta ei ole pidanud vajalikuks kostjalt abi küsida (I kd, tl 105, tl 154 pöördel). Sellises olukorras ei saa kostjale etteheiteid teha. Samuti ei saa kostja kuidagi mõjutada, et hagejal on teisi abilisi või et hageja on ise teinud rahalisi kulutusi (nt eluasemele, toidule, riietele). Lisaks ei ole hageja tõendanud, et pärast ülalpidamislepingu sõlmimist on tema abivajadus suurenenud või elukorraldus halvenenud. 8

(10)8.
  1. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud seisukohti. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. 8.
  2. Kuna ülalpidamislepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, siis puudub vajadus täiendavalt hinnata hageja nõuet kinnistusraamatu muutmiseks vajalike tahteavalduste andmiseks kohustamiseks. 8.
  3. Eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
  4. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse või suuruse osas.
  5. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 165lg 3 ja § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

11.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 11.

  1. Kostja esindaja esitas
  2. veebruaril 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 575 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja M. Adamson on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 45 minuti ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksu ei lisandu). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

11.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 11.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on kostja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega ja suhtles kliendiga (1 tund 30 minutit), koostas apellatsioonkaebusele vastuse ja tutvus maakohtu lahendiga (2 tundi), tutvus hageja
  3. novembri
  4. a ja
  5. novembri
  6. a menetlusdokumentidega ning koostas sellele vastuse (1 tund 30 minutit), tutvus hageja menetluskulude nimekirjaga (15 minutit) ning tutvus ringkonnakohtu määrustega ja edastas need kliendile (30 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu lahendiga ja apellatsioonkaebusega tutvumise, kliendiga suhtlemise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise toimingute ajakulu tuleks vaadelda ühtsena. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Arvestades, et kostja esitas apellatsioonkaebuse vastuses seisukohad ka hageja
  7. novembri
  8. a ja
  9. novembri
  10. a menetlusdokumentidele, ei ole eraldi ajakulu nende dokumentidega tutvumisele ja 9

(10)vastamisele põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud eraldi ajakulu ringkonnakohtu määrustega tutvumisele ja nende kliendile edastamisele. Apellatsioonkaebuse,
  1. novembri
  2. a ja
  3. novembri
  4. a menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kostja poolt nendele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades võib pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi 30 minutit. Samuti on põhjendatud ja vajalik kulu hageja menetluskulude nimekirjaga tutvumine (15 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 100 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 375 eurot (100 eurot × 3 tundi 45 minutit) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 12. Ringkonnakohtu 13. novembri 2020. a määrusega on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel 900 euro ulatuses riigilõivu tasumisest vabastatud (II kd, tl-d 33–34).

§ 190

lg 4 esimesest lausest tuleneb, et kui hageja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleks hagejalt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas on hageja kõrges eas pensionär ning tema ainukeseks sissetulekuks on pension, mis 2019. a-l oli X eurot X senti. Muu vara hagejal puudub. Ringkonnakohtule ei ole teada, et hageja majanduslik seisund oleks praeguseks oluliselt paranenud, mistõttu peab kohus põhjendatuks kohaldada

§ 190

lg-s 7 sätestatut ning vabastada hageja tema majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.