← Eesti

3-20-564/6

Obsah (8)§ 184§ 182§ 108§ 118§ 109§ 77§ 89§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2020, Tartu Haldusasja number 3-20-564 X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahj

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud vanglas
  2. jaanuaril 2020 nr 1-13/12-1), milles taotles väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Kahju tekitati Xle taotluse kohaselt sellega, et 3-20-564 kahel korral (
  3. detsembril 2019 ja
  4. detsembril 2019) ei võimaldatud talle arsti vastuvõttu. Kaebaja pidi taotluse kohaselt kannatama valusid seljas ja rinnus ning sai erakorraliselt arsti juurde
  5. jaanuaril
  7. Tartu Vangla jättis
  8. märtsi
  9. a otsusega nr 1-13/12-2 X kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused. 1) X avaldas
  10. novembril 2019 soovi saada perearsti vastuvõtule pidevate seljaprobleemide tõttu. Arsti vastuvõtuks määrati aeg
  11. detsembril 2019 ning
  12. detsembriks teda registreeritud ei olnud. Selgusetuks jäänud põhjusel Xi
  13. detsembril 2019 arsti juurde ei viidud. Seetõttu määras arst uue aja jaanuarikuuks. Tõele ei vasta X väide, et arsti vastuvõtt määrati
  14. detsembriks
  15. Seega ei ole õige, et arsti vastuvõtt jäi ära kahel korral. X viibis arsti vastuvõtul
  16. jaanuaril
  17. 2) Usutavaks ei saa pidada, et X kannatas pikema aja jooksul seljavalu. Tervisekaardi kohaselt külastas valvemeedik
  18. detsembrist 2019 kuni
  19. jaanuarini 2020 Xi erinevatel põhjustel, kuid ta ei kurtnud seljavalu. Arsti vastuvõtul
  20. jaanuaril 2020 kurtis kaebaja valu paremal rindkeres. Kaebajale määrati rindkere piirkonnas asuva moodustise uuringud ja määrati valu vastu ravim (Etoricoxib 90 mg). Isegi kui möönda, et X oleks selle valuravimi saanud juba
  21. detsembril 2020, oli tal siiski kogu aeg võimalik saada valude leevendamiseks ravimit valvurilt ning kui valvuri antav Ibumetin poleks aidanud, suhtles kinnipeetav pidevalt meedikutega ja saanuks neilt küsida teist valuvaigistit. Arsti vastuvõtu ärajäämine oli ebameeldiv, kuid seda ei saa iseenesest pidada väärikust alandavaks.
  22. X esitas
  23. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikuse alandamisega. Kohus võttis kaebuse
  24. märtsi
  25. a määrusega menetlusse.
  26. Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele
  27. aprillil
  29. Kohus määras
  30. aprilli
  31. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente kohtu poolt antud tähtaja jooksul ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  32. Kaebaja leiab, et tema inimväärikust on alandatud sellega, et kahel korral (
  33. detsembril 2019 ja
  34. detsembril 2019) ei võimaldatud talle perearsti vastuvõttu. Kaebaja väitel sai ta teada, et kaebajal on arsti vastuvõtt
  35. detsembril 2019 kontaktisiku käest, kes tõi talle märkmepaberi selle kuupäevaga. Lisaks sai kaebaja
  36. jaanuaril 2020 erakorraliselt perearsti juures käies teada, et ta oli perearsti juurde registreeritud ka
  37. detsembril
  38. Kaebaja märgib, et vangla pole kahjunõude lahendamise käigus piisavalt kontrollinud tema väidete paikapidavust. Kui meedik käis kaebaja juures alakõhu valude tõttu, siis ei kurtnud kaebaja seljavalude üle, sest küsis valvuritelt valuvaigisteid. Valud alakõhus olid kaebajal seetõttu, et tal on krooniline gastriit. Mitmed valuvaigistid on talle vastunäidustatud. Kaebajal on ka C-hepatiit, mistõttu ta ei taha tablette tarbida, sest see koormab maksa. Kaebaja märgib, et elab valuvaigistite najal. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitist 500 eurot. Vangistusseaduse (VangS) §-st 41 tuleneb, et kinnipeetavale ei tohi põhjustada rohkem ebameeldivusi kui need, mis tekivad paratamatult seoses vangistusega. Ta viitab sellele, et varasemalt on olnud sarnaseid juhtumeid, kus ollakse registreeritud arsti vastuvõtule, kuid saatmiskavas seda kirjas ei ole. Kui 2

(7)3-20-564 saatmiskava koostav inimene lohakuse tõttu ei märgi kaebajat selles arsti vastuvõtule, siis ei saa öelda, et kaebaja väited on valed. Arsti vastuvõtul
  1. jaanuaril 2020 rääkis kaebaja ka oma seljaprobleemidest ning vale on vangla väide, et tegemist oli korralise vastuvõtuga. Kaebaja kutsus umbes 1-2 päeva enne vastuvõttu valvemeediku ja kurtis valusid alakõhus ning palus, et arsti vastuvõtt märgitaks varasemaks. Valvemeedik lubas perearstiga rääkida. Kaebaja rääkis valvemeedikule ka seljavaludest. Seega ei vasta tõele vangla väide, et tegemist oli
  2. detsembril 2019 ära jäänud vastuvõtu asemele määratud korralise vastuvõtuga. Kui valvemeedik poleks perearstiga rääkinud, siis oleks arsti vastuvõtt toimunud jaanuari lõpus või keskel.
  3. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning esitab järgmised väited. 7.
  4. Kaebaja avaldas
  5. novembril 2019 soovi saada seljavalude tõttu arsti vastuvõtule. Vastuvõtu aeg määrati
  6. detsembrile
  7. Vangla tunnistas, et sel päeval menetluse käigus selgusetuks jäänud põhjusel Xi arsti vastuvõtule ei viidud. Seega ei ole vaidlust selles, et ühel korral vastustaja kaebajale perearsti vastuvõtule saamist ei võimaldanud. Kaebajale määrati uus vastuvõtu aeg
  8. jaanuariks 2020, kus ta ka käis. Käesoleva kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt pole määrav, kumb kuupäev see oli, kas
  9. detsember 2019 või
  10. detsember
  11. Vastustaja tugines faktilist asjaolu kajastades kaebaja tervisekaardi andmetele. Nimelt on
  12. jaanuari
  13. a haigusjuhus nr A511 2020 arst märkinud, et
  14. detsembril 2019 oli patsient arsti nimekirjas, aga teda ei toodud. Sama tervisekaardi sissekandele tuginedes väitis vastustaja, et ära jäänud vastuvõtu asemele pani arst uue vastuvõtu aja jaanuarikuuks, mis kaebajale
  15. jaanuaril 2020 ka võimaldati. Meditsiiniosakonna juhataja on meilivahetuses inspektor-kontaktisikuga kinnitanud (tuginedes samuti tervisekaardi andmetele), et kaebaja arsti vastuvõtu ajad olid
  16. detsember 2019 ja
  17. jaanuar
  18. 7.
  19. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil erinevatel põhjustel pidevas kontaktis meedikutega, kes said talle vajaduse korral abi osutada. Samuti oli võimalik pöörduda valuvaigistite saamiseks valvurite poole, mida kaebaja ka tegi. Neid asjaolusid arvestades ei ole eluliselt usutav, et kaebaja pidi arsti vastuvõtule saamist oodates kannatama valusid määras, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmise. Kaebaja väide, et talle on teatud valuvaigistite manustamine vastunäidustatud ei vasta tõele. Ibuprofeeni, Ibumaksi, Ketoprofeeni jt valuvaigistite manustamine on kaebajale näidustatud koos mao kaitseks mõeldud Omeprasooli või Controliciga. 7.
  20. Kaebaja väidab, et
  21. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtul rääkis ta ka seljaprobleemidest. Vastustajal puudub võimalus seda väidet ümber lükata, kuid kaebaja tervisekaardi anamnees seda ei kinnita. Anamnees on sisuliselt patsiendi küsitlemise käigus saadud teave patsiendi seisundi ning probleemi kohta, miks ta vastuvõtule pöördus.
  22. jaanuaril 2020 kaebaja tervisekaarti kantud anamneesi kohaselt oli kaebaja kaebuseks parema rindkere valu, mida võis põhjustada rindkere paremal eespinnal olev moodustis. 7.
  23. Soovist saada arsti vastuvõtule võib kinnipeetav anda teada suuliselt oma inspektorkontaktisikule, kes edastab soovi meditsiiniosakonnale, või pöörduda kinnipeetav kirjalikult otse meditsiiniosakonna poole. Sõltuvalt probleemist ning vajaduse kirjeldusest registreeritakse kinnipeetav vastuvõtule, mille ajast teavitatakse inspektor-kontaktisikut, kes edastab teabe kinnipeetavale. Arsti vastuvõtt võib, nagu vabaduseski, ära jääda erinevatel põhjustel. Selleks võib olla kinnipeetava etapeerimine teise kinnipidamisasutusse, kinnipeetava loobumine vastuvõtule minekust, arsti haigestumine vmt asjaolu, aga ka inimlik eksitus. KOHTU SEISUKOHT 3
(7)3-20-564
  1. Kaebaja on esitanud nõude kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt on tekitatud talle seeläbi, et tal ei võimaldatud minna perearsti vastuvõttudele
  2. ja
  3. detsembril
  4. Kohus leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada alljärgnevatel põhjendustel.
  5. Vaidlus puudub selles, et vähemalt ühel korral, mil kaebaja oli registreeritud perearsti vastuvõtule, teda sinna ei viidud. Kuigi kaebaja on viidanud kuupäevale
  6. detsember 2019, on kohtuasja materjalidest ilmne, et see kuupäev on ekslik ning tegelik aeg, mil kaebajale perearsti vastuvõttu ei võimaldatud, oli
  7. detsember
  8. Kaebaja tervisekaardi (tl 13) sissekande kohaselt oli ta arsti vastuvõtu nimekirjas
  9. detsembril
  10. Seda on kinnitanud ka Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja oma
  11. veebruari
  12. a e-kirjas (tl 14). Samas e-kirjas on meditsiiniosakonna juhataja kinnitanud, et
  13. detsembril 2019 ja
  14. detsembril 2019 ei ole X registreeritute nimekirjas olnud. Tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks olnud arsti vastuvõtule registreeritud
  15. detsembril 2019 ja
  16. detsembril 2019, kohtuasjas esitatud ei ole. Kaebaja väidet, et arst oli
  17. jaanuari
  18. a vastuvõtul öelnud, et kaebajale oli arsti vastuvõtt ette nähtud ka
  19. detsembril 2019, ei kinnita tervisekaardi andmed ega muud tõendid. Seega on tuvastatud, et arsti visiit jäi kaebajal ära
  20. detsembril 2019, ning kinnitust pole leidnud, et
  21. detsembril 2019 oleks kaebaja olnud registreeritud arsti vastuvõtule ja see vastuvõtt oleks ära jäänud.
  22. Vaidlus puudub ka selles, et vangla peab kinnipeetavatele tagama tervishoiuteenuse osutamise. Tervishoiuteenuse osutamise ja kinnipeetava tervisliku seisundi jälgimise kohustus tuleneb VangS §-dest 49 ja
  23. Võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi (Riigikohtu
  24. detsembri
  25. a otsus asjas nr 3-31-70-07, p 13). Tartu Vangla kodukorra p 20.3 kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat vajadusest saada meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või arstiabile. Vanglateenistuja registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel. Praegusel juhul teavitas kaebaja vanglat
  26. novembril 2019 oma seljavaludest ja soovist saada arsti vastuvõtule. Selle üle puudub vaidlus. Kaebajale määrati vastuvõtuaeg
  27. detsembriks
  28. Seega oli vastustaja kohustatud viima kaebaja arsti vastuvõtule, kui kaebaja oli selleks vastavalt registreeritud.
  29. Asja materjalidest ei nähtu, et
  30. detsembril 2019 oleks esinenud asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebajat arsti juurde viimast. Vastustaja möönab vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (tl 4-4p), et kaebaja jäi arsti juurde viimata „selgusetuks jäänud põhjusel“. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebajale
  31. detsembril 2019 arsti vastuvõtu mittevõimaldamine oli õigusvastane – kaebajale ei tagatud õigust saada eelnevalt kokku lepitud ajal talle vajaminevat arstiabi.
  32. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja nõuab 4
(7)3-20-564 hüvitist enda väärikuse alandamise tõttu. Väärikust alandav oli kaebaja arvates, et ta pidi kannatama vangla käitumisest tulenevalt valusid.
  1. Kaebajal jäi
  2. detsembril 2019 arsti juurde minemata ja järgmine arsti visiit toimus tal
  3. jaanuaril
  4. Kaebaja ja vastustaja seisukohad lahknevad selles osas, kas
  5. jaanuaril 2020 toimunud visiit oli korraline (
  6. detsembril 2019 toimuma pidanud vastuvõtu asendus) või erakorraline vastuvõtt, mida kaebaja eraldi palus. Kohtu hinnangul ei oma asjas määravat tähendust see, kas
  7. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtt oli korraline või erakorraline. Vaidlust pole, et kaebaja sai sellel päeval arstiabi. Samuti ei vaielda selle üle, et kaebajale võimaldati tema pöördumise peale arsti vastuvõtt 1-2 päeva esialgu kokku lepitust varem).
  8. Kaebusest nähtub, et kaebaja on soovinud tervishoiuteenuse osutamist seljavalude ja alakõhu valude tõttu. Samuti on tal esinenud valud rinnus, millele ta viitab vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Kaebaja märgib, et tal on diagnoositud krooniline gastriit ja Chepatiit. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub, et pärast
  9. detsembril 2019 ära jäänud arsti vastuvõttu ja enne
  10. jaanuaril 2020 toimunud uut vastuvõttu on kaebaja juures mitmel korral käinud meditsiiniosakonna õde. Kaebaja on sellel perioodil kurtnud alakõhu valu (19.12.2019), peavalu ja oksendamist (20.12.2019), gaasivalu (26.12.2019), kõhuvalu ja kõhukinnisust (28.12.2019, 31.12.2019, 01.01.2020, 02.01.2020). Kaebajale anti valuvaigisteid, rohtu gaaside vastu ja Omeprasooli. Kohtuasja materjalides puudub küll kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 03.01.2020 – 12.01.2020 kohta, kuid arvestades eelnevat on usutav, et ka see periood ei möödunud kaebajal terviseprobleemideta.
  11. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõtul on kaebaja kurtnud valu rindkeres. Arst on määranud kaebajale valuraviks Etoricoxib (90 mg) tabletid (retseptiravim) ja lisaks ravimi Lidocain. Eeltoodust nähtub, et kaebaja on enne
  12. jaanuaril 2020 toimunud arsti vastuvõttu kannatanud valusid ning välistada ei saa, et kui
  13. detsembril 2019 oleks ta arsti vastuvõtule viidud, oleks ta saanud efektiivsemat ravi varem ja tema vaevused oleksid võinud olla vähem intensiivsed.
  14. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus leiab, et vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtu ärajäämisega kaasnenud valu kannatamist saab pidada kinnipeetava väärikust alandavaks kohtlemiseks (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-9-17). Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab ka väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes (vrd RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12, p 25). Kohus peab usutavaks ka praegusel juhul selliste kannatustega mittevaralise kahju tekkimist Samuti on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldus, et tegemist on avaliku võimu kandja süülise tegevusega. Vastustaja ei ole osanud anda ühtegi selgitust, miks kaebaja jäi arsti vastuvõtule viimata. Sellist käitumist hindab kohus praegusel juhul hooletusena.
  15. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu
  16. märtsi
  17. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14).
  18. Riigikohus on
  19. juuni
  20. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-17 leidnud, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Viidatud kohtuasjas oli Riigikohtu hinnangul tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. Kaebaja oli soovinud hüvitist nii oma väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise eest. 5
(7)3-20-564 Selles lahendis mõistis Riigikohus kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot. Viidatud kohtuasjas ei viidud isikut arsti vastuvõtule kahel järjestikusel korral, mistõttu kaebaja pidi ära jäänud arsti vastuvõtu asemel ootama uut vastuvõttu üle kahe kuu.
  1. Praegusel juhul taotleb kaebaja kahju hüvitamist üksnes väärikuse alandamise eest, kuid mitte tervisekahju. Kaebaja sai arsti vastuvõtule veidi vähem kui ühe kuu möödudes toimumata jäänud vastuvõtust arvates. Vahepealsel ajal osutas talle vältimatut abi meditsiiniosakonna õde ning ta sai vajadusel valuvaigisteid valvuritelt. Kaebaja tervisekaardilt (tl 15) nähtub ka, et ta ei kannatanud sellel perioodil igapäevaselt mingi konkreetse valu käes, vaid vaevused erinesid (kõhuvalu, gaasivalu, peavalu). Kaebaja on ise kaebuses viidanud sellele, et kui ta palus valvemeedikul rääkida arstiga, et saada varasemat vastuvõtu aega, siis see võimaldati talle 1-2 päeva jooksul. Kuigi kaebaja arsti vastuvõtule viimata jätmine oli õigusvastane, leiab kohus eeltoodust tulenevalt, et kaebaja kannatused ei saanud olla väga intensiivsed ja pikaajalised ning vahepeal saadud ravimid leevendasid valu ja kannatusi. Näiteks on tervisekaardile
  2. detsembril 2019 märgitud, et kaebaja võtab valu vastu ravimit ja tegemist ei ole erakorralise teemaga. Samas väidab kaebaja tal diagnoositud haigusi (krooniline gastriit ja C-hepatiit), mille tõttu on talle vastunäidustatud mitmed valuvaigistid ja tal tuleb vältida maksaprobleemide tõttu tablettide tarbimist. Vastustaja sellega ei nõustu ning märgib, et valuvaigistite manustamine on kaebajale näidustatud koos mao kaitseks mõeldud ravimitega. Vastustaja nimetatud ravimite kasutamine ilmneb ka tervisekaardi
  3. detsembri
  4. a kandest (tl 15). Kohus peab kaebaja kannatuste ulatust hinnates oluliseks märkida järgmist. Kaebaja kahju hüvitamise nõudest vanglale (tl 12–12p) ilmneb, et kaebaja avaldas soovi arsti vastuvõtuks seoses valudega seljas ja rinnus. Ka
  5. jaanuaril 2020 vastuvõtul on tervisekaardis pöördumise probleemina märgitud valu paremal pool rindkerel ning tehtud on rindkere uuringud. Seljavalu, mille tõttu oli planeeritud
  6. detsembri
  7. a vastuvõtt, kurtmist ei ilmne ei
  8. jaanuari
  9. a ega
  10. a detsembrikuu tervisekaardi kannetest. Erinevate valude ja muude terviseprobleemide talumine ei seondu seega otseselt
  11. detsembri ärajäänud vastuvõtuga. Kohus möönab, et kui kaebaja oleks saanud
  12. detsembril 2019 arsti vastuvõtule, oleks tal olnud ehk võimalik perearstile kurta oma terviseprobleeme tervikuna, sh seljavalu ja saada juba varem kui
  13. jaanuaril 2020 selgust valu põhjustest ning tõhusat ravi selja- ja rindkere valu vastu ning ravimeid, mis omavahel koostoimes vaevusi ei suurendaks. Seega ei saa täielikult välistada, et arsti vastuvõtu õigusvastane ärajäämine tingis kaebajale teatud kannatusi ja teadmatust oma terviseseisundi põhjustest, mis olnuks vastustaja õiguspärase käitumise korral välistatud. Samas ei ole kaebajal olnud takistatud erinevatel põhjustel arstiabi saada nii valvemeedikult kui ka valuvaigisteid valvuritelt ega ka ravimite kõrvamõjude ilmnemisel sellest meditsiinitöötajatele teada anda. Vastustaja on ka tõhusalt reageerinud pöördumisele saada arsti vastuvõtule kokkulepitust varem. Rindkereuuringute tulemusena ei ole mingit patoloogiat leitud ega ka spetsiifilist ravi määratud (haigujuht nr A511 2020; tl 13). Kahju, mis on põhjuslikus seoses vastuvõtu ärajäämisega, on kohtu hinnangul seetõttu vähene.
  14. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja mittevaralise kahju rahas hüvitamise asemel piirdub kohus vangla toimingu (kaebaja
  2. detsembril 2019 arsti vastuvõtule mitteviimine) õigusvastasuse tuvastamisega. 6

(7)3-20-564 MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED 21.

§ 108

lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (15 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (

§ 118lg 2).

Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (

§ 109lg 1 ls 4).

22. Tulenevalt

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks.

§ 89

lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga. 23. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.