← Eesti

1-20-3279/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2021, Tartu Kriminaalasja number 1-20-3279 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Heini Lein süüdistatuna KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  2. märtsi
  3. a otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Anu Toluk Teised apellatsioonimenetluse süüdistatav Heini Lein isikukood 38308202226 elukoht XXX kriminaalkorras karistamata pooled Heini Leini kaitsja vandeadvokaat Allan Valk RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt Heini Leini kasuks välja 547,20 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale saab esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. MAAKOHTU OTSUS
  8. Heini Leini süüdistatakse KarS § 320 lg 1 alusel järgmises.
  9. Viru Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsusega mõisteti R. Oimandi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et
  12. septembril
  13. a Ida-Virumaal Alutaguse vallas Iisaku alevikus Äri tn 2 asuva baari „Prowints“ juures, väljudes autost, lõi kannatanu M.V. t paremas käes oleva viinapudeliga ühel korral pähe selliselt, et kannatanu kukkus.
  14. Selle kriminaalasja kohtuliku eeluurimise käigus kuulati H. Lein
  15. septembril
  16. a kell 13.45-14.30 tunnistajana üle. Teda hoiatati valeütluste andmise eest. Sellest hoolimata andis ta R. Oimandi huvides viimast õigustavaid ütluseid. H. Lein väitis, et R. Oimandi istus autos tema, kui juhi, kõrval. Kui „keegi“ naisterahvas vähemalt kolmel korral autoukse avas ja sulges, püüdis R. Oimandi teda eemale lükata. R. Oimandi ei väljunud autost ja oli kogu aeg kõrvalistmel. Uurija küsis temalt, kas ööl vastu
  17. septembrit
  18. a R. Oimandi lõi seda naisterahvast, kellega ta baari juures rääkis. Selle peale vastas H. Lein, et tema otsest lööki ei näinud. R. Oimandi üritas H. Leini sõnul naisterahvast kätega eemale lükata, et ta saaks ukse sulgeda.
  20. novembril
  21. a kella 09.21-st kuni 09.52-ni, mil Viru Maakohtus arutati üldmenetluse korras kõnealust kriminaalasja, hoiatati H. Leini tunnistajana valeütluste andmise eest. Seejärel andis ta tunnistajana ütluseid, mis olid R. Oimandi huvides ja teda õigustavad. H. Lein väitis jätkuvalt, et R. Oimandi istus autosse, pani turvavöö kinni ja sulges ukse. Seejärel püüdis naisterahvas korduvalt ust avada. Prokurör küsis temalt, kas R. Oimandi väljus autost, kui naisterahval õnnestus uks lahti saada. Selle peale vastas H. Lein eitavalt. R. Oimandil oli turvavöö peal. Prokurör küsis temalt, kas ta nägi R. Oimandit kannatanut löömas. H. Lein vastas, et ta vaatas vahepeal teele, kus liikusid inimesed, et ta kedagi alla ei ajaks. Tema mingisugust lööki ei näinud, v.a tõrjumine, mida ei saa nimetada löögiks. Prokurör küsis temalt, kas naisterahvas kukkus või mitte. H. Leini sõnul jäi naisterahvas „jalgadele“.
  22. Sellest tulenevalt süüdistatakse H. Leini eeluurimisel ja kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus tunnistajana teadvalt valeütluste andmises, eesmärgiga vabastada R. Oimandi vastutusest. Süüdistuse kohaselt on KarS § 320 lg 1 järgi valeütlusteks H. Leini väide, et R. Oimandi ei väljunud autost ja ei löönud kannatanu M.V. t, mispeale viimane ei kukkunud. Viru Maakohtu
  23. detsembri
  24. a otsusega on aga vastupidine tõendamist leidnud.
  25. Viru Maakohtu
  26. märtsi
  27. a otsusega mõisteti H. Lein KarS § 320 lg 1 järgi õigeks.
  28. Maakohus tuvastas kokkuvõtvalt järgmise.
  29. Tõendamist ei ole leidnud H. Leini poolt valeütluste andmine. Kriminaalasjas nr 1-18-8383, mille raames R. Oimandi süüdi mõisteti, jäeti H. Leini ütlused osaliselt tõendikogumist välja, kuna need ei haakunud teiste tõenditega. Maakohtu hinnangul ei tähenda ütluste lahknemine tõenditest, millele tuginevalt süüteosündmus tõendatuks loetakse, veel valeütluste andmist (RKKKo nr 3-1-1-100-07, p 7 ja 3-1-1-81-00, p 7.1).
  30. H. Leini sõnul R. Oimandi autost ei väljunud. Vähemalt ta ei näinud seda. Samuti ei näinud ta, et R. Oimand oleks M.V. t pudeliga vastu pead löönud. Kuna H. Lein istus juhikohal ja R. Oimandi ning M.V. vaheline konflikt toimus kõrvalistuja esiukse juures, võis ta mitte näha, mis R. Oimandi ja kannatanu vahel toimus. Arvestades, et R. Oimand pidi autost väljudes olema seljaga H. Leini poole, varjates seeläbi viimase vaate. Tuvastamist ei ole leidnud, et H. Lein lööki nägi ja et ta moonutas seetõttu tahtlikult tõendamiseseme asjaolusid, andes teadvalt valeütluseid.
  31. Ehkki asjaolu, et H. Lein ei näinud, kas R. Oimandi väljus autost või mitte, tundub kahtlane, on võimalik, et ta keskendus muule. Ta selgitas, et kõik toimus väga kiiresti, ta tahtis ära sõita ja tegeles autos teiste asjadega. Maakohtu hinnangul võis ta R. Oimandi tegevust, s.o tema poolt autost väljumist, mitte tähele panna. H. Leini sõnul istus R. Oimandi autosse ja kinnitas turvavöö. Autost väljumiseks pidi R. Oimandi seega turvavöö avama. H. Leini ütluseid 2 turvavöö kinnitamise kohta ei ole millegagi ümber lükatud. M.V. oli agressiivne, üritas autosse tungida ja R. Oimandit küünistada või lüüa. R. Oimandi tõrjus tema lööke. Kõik toimus väga kiiresti. H. Lein vaatas korduvalt kõrvale, et kellelegi mitte otsa sõita ja püüdis uksi lukustada.
  32. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et H. Lein nägi R. Oimandi käes pudelit, millega ta kannatanut lõi. Nagu öeldud, on usutav, et kõrvalistmel toimunud kähmluse ajal keskendus H. Lein auto ümber olevatele inimestele, et mitte neile otsa sõita. Ta ei pruukinud märgata R. Oimandi poolt korraks autost väljumist ja kannatanu löömist. Samuti on usutav, et ta üritas olukorras, kus kannatanu üritas autosse tungida, leida tema jaoks võõrast autost võimalust, kuidas uksi lukustada. Maakohtu hinnangul oli tema eesmärgiks võimalikult kiiresti lahkuda ja seejuures ka uksed lukustada, et kõnealune naisterahvas neid taaskord lahti tõmmata ei saaks teha. Sellises olukorras ei pruukinud H. Lein tõepoolest märgata, et R. Oimandi väljus korraks autost või siis lõi kannatanut. H. Lein ei ole ütluseid moonutanud ega muutnud. Ta rääkis sellest, mida vahetult koges.
  33. Tuvastamist ei leidnud, et kannatanu kukkus koheselt pärast R. Oimandi lööki. See võis toimuda ka mõned sekundid hiljem ja H. Lein ei näinud teda kukkumas. Ta nägi vaid, et kannatanu „jäi jalgadele ja liikus paar sammu tagasi“. Tema keskendus sõidule ja peeglisse ei vaadanud. Nagu öeldud, H. Lein üritas ära sõita ja ei jälginud pidevalt toimunut. Ta püüdis lahkuda ja tema tähelepanu oligi sellele suunatud.
  34. Maakohtu hinnangul on usutav, et ta võis tõepoolest mitte märgata seda, mis toimus R. Oimandi ja kannatanu vahel. Asjas puudub ka tahtlus, sest H. Lein ei ole andnud teadlikult valeütluseid. Tegemist on üksnes ütluste lahknemisega APELLATSIOON
  35. Prokuratuur esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava süüdi tunnistamist. Prokuröri põhiväited on järgmised.
  36. See, et H. Lein sündmuskohal kaine oli, ei tähenda, et ta hiljem ei andnud tõele mitte vastavaid ütluseid. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus kõrvalistuja ja auto juures olev võõras inimene vahelduva eduga avavad ja sulgevad uksi, julgeb juht alustada sõitu või sooritada manöövrit, veendumata, et kõrvalistuja on ikka autos ja auto kõrval olev võõras autost nii palju eemal, et see ei segaks liikumist. Sellises olukorras on juhi tähelepanu suunatud inimestele, mitte teele. On välistatud, et H. Lein ei tajunud R. Oimandi poolt autost väljumist, kannatanu löömist ja autosse tagasi istumist. Saab püstitada kaks versiooni.
  37. Esimese puhul neist auto seisis. R. Oimand väljus sõidukist, lõi kannatanut ja istus sõidukisse tagasi. Sellisel juhul oli H. Leini ülesandeks kaine juhina R. Oimandi baarist koju sõidutada ja lugeda ülesanne täidetuks. Ta pidi seega nägema, mida tema ebakaines olekus sõber teeb, utsitades viimast takka, et sõber autosse istuks, s.o tema tähelepanu oli R. Oimandil.
  38. Teise versiooni kohaselt auto liikus ja R. Oimandi väljus liikuvast autost, lõi kannatanut ja istus sõidukisse tagasi. Isegi, kui eeldada, et auto liikus väga aeglaselt või katkendlikult, pidi H. Lein olema eriti tähelepanelik ja jälgima, mida R. Oimandi teeb.
  39. Prokuröri hinnangul on H. Lein andnud tõepoolest nii eeluurimise ajal kui ka kohtuliku menetluse kestel ühesuguseid ütluseid. Samas ei olegi tema eesmärgiks olnud erinevatel menetlusetappidel erineva sisuga ütlusete andmine, vaid R. Oimandi versiooni toetavate ütluste andmine. Tema, kui sündmusele kõige lähemal viibinud isik, pidi nägema ja kuulma, mida R. Oimandi teeb, mitte aga vastupidist väitma. VASTUS APELLATSIOONILE 3
  40. H. Leini kaitsja esitas apellatsioonivastuse, milles leidis, et maakohus on teinud kohtuasjas õige lahendi ja apellatsioon tuleks jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja hinnangul puudub H. Leini tegevuses kuriteokoosseis. H. Leini kaitsja jääb kõigi, varasemalt väljendatud seisukohtade juurde (vt kaitsja kirjalikud kohtukõne teesid) ja ei pea vajalikuks neid üle korrata. Kõrgema astme kohus on korduvalt leidnud, et ainuüksi kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda tõendite ja faktiliste asjaolude hindamata jätmist või kohtuotsuse põhjendamiskohustuse mitte järgimist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  41. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu siseveendumuse kujunemine H. Leini õigeksmõistmises KarS § 320 lg 1 järgi on jälgitav. Maakohtu põhistused on kooskõlas seaduse ning kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et H. Leini süü ei ole tõendamist leidnud.
  42. KarS § 320 lg 1 sätestab, et kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
  43. Kõigepealt on praeguse kriminaalasjaga seonduvalt oluline kriminaalasjas nr 1-18-8383 tuvastatu. Nimelt tunnistati Viru Maakohtu
  44. detsembri
  45. a otsusega kriminaalasjas nr 118-8383 R. Oimandi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi järgmises.
  46. septembril
  47. a IdaVirumaal Alutaguse vallas Iisaku alevikus Äri tn 2 asuva baari „Prowints“ juures möödus R. Oimandi M.V. st ja solvas teda tümakaks. Seejärel istus R. Oimandi autosse. Kui M.V. üritas avada R. Oimandi poolset ust, et uurida, miks viimane teda solvas, väljus R. Oimandi autost ja lõi teda käes olnud pudeliga ühel korral peapiirkonda. Selle peale kukkus kannatanu maha. Seejärel istus R. Oimandi autosse ja sõitis ära.
  48. Sellega seonduvalt kuulati eeluurimise ajal ja kohtumenetluses tunnistajana üle H. Lein, kes oli R. Oimandile sel õhtul kaine autojuht. H. Lein kuulati R. Omandi kriminaalasjaga seonduvalt üle kahel korral.
  49. Esmalt eeluurimise ajal
  50. septembril
  51. a. H. Leini sõnul vahetas R. Oimandi baarist väljudes paar sõna baari ees istuva naisterahvaga ja istus seejärel autosse, kus kinnitas turvavöö. H. Lein soovis ära sõita, kuid baari ees olnud naisterahvas tuli ja tõmbas R. Oimandi poolse autoukse lahti. R. Oimandi üritas teda eemale lükata ja ust sulgeda. Naisterahvas aga ei tahtnud ära minna, vaid vehkis kätega R. Oimandi suunas. Kui R. Oimandil õnnestus uks sulgeda, said nad umbes pool meetrit edasi sõita, mil naisterahvas taaskord autoukse avas. Nii umbes kolmel korral. Sel ajal R. Oimandi autost ei väljunud. Pärast seda nad sõitsid ära. H. Leini ütluste kohaselt tema otsest lööki R. Oimandi poolt naisterahva suunas ei näinud. R. Oimandi üritas tema sõnul naisterahvast kätega eemale lükata, et ust sulgeda.
  52. H. Lein kuulati seejärel üle
  53. novembril
  54. a, mil toimus R. Oimandi kriminaalasja kohtulik uurimine. Ka siin andis H. Lein sisult samasisulisi ütluseid. Et R. Omandi vahetas baari ees paar sõna kellegi naisterahvaga, istus autosse ja pani turvavöö peale. Seejärel tuli naisterahvas auto juurde ja avas R. Oimandi poolse ukse, vehkides tema poole kätega. Kui R. Oimandil õnnestus uks kinni tõmmata, said nad veidi maad aeglaselt edasi sõita, kui 4 naisterahvas uuesti ukse lahti sai. Ja nii umbes kolm korda, kuniks nad lõpuks baari juurest minema said. H. Leini sõnul R. Oimandi autost ei väljunud ja tema otsest lööki ei näinud. R. Oimandi üritas naisterahva lööke tõrjuda.
  55. Prokuratuuri hinnangul seisneb H. Leini poolt teadvalt valeütluste andmine selles, et viimase sõnul esiteks R. Oimandi ei väljunud sõidukist, teiseks ta ei löönud kannatanut ja kolmandaks kannatanu ei kukkunud. Vastupidine on aga Viru Maakohtu
  56. detsembri
  57. a otsusega ümber lükatud. Ja seetõttu on H. Lein andnud valeütluseid. Ühtlasi on prokuratuuri apellatsioonist arusaadav, et kuna H. Lein istus R. Oimandi kõrval ja oli talle kaineks autojuhiks, pidi ta kindlasti juhtunut nägema või vähemasti tajuma.
  58. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. H. Lein oli küll prokuratuuri poolseks tunnistajaks, kuid see ei tähenda, et ta pidi kindlasti andma süüdistuse versiooni kinnitavaid ütluseid. Ja vastupidiselt, kui tunnistaja annab süüdistatavat õigustavaid ütluseid, ei tähenda, et tegemist on valeütlustega. See, et tema ütlused lahknesid ülejäänud tõenditest, ei tähenda, et ta moonutas teadlikult ütluseid. Tegemist on ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisega, mille tulemusena saab ütlused tõendikogumist osaliselt või täielikult välja jätta, mida muuseas kriminaalasjas nr 1-18-8383 kohtuliku arutamise käigus ka H. Leini ütlustega tehti.
  59. Seda enam, et tegelikkuses on ka prokuratuur kriminaalasja nr 1-18-8383 raames esitatud süüdistusaktis märkinud, et H. Leini ütlused tõendavad sisuliselt üksnes seda, et ta oli
  60. septembril
  61. a R. Oimandi kaine autojuht, viimane suhtles baari ees kannatanuga, mille peale tuli viimane auto juurde selgitusi saama. Samuti, et H. Lein lahkus koos R. Oimandiga baari juurest ja nad peeti hiljem kinni. H. Lein löömist pealt ei näinud. Seega oli prokuratuur teadlik, missuguseid ütluseid on H. Lein juba andnud ja missuguseid ütluseid ta kohtus suure tõenäosusega annab. Nüüd üritatakse apellatsioonis sisuliselt väita, et kuna R. Oimandi mõisteti kannatanu M.V. löömises süüdi, on H. Lein andnud valeütluseid, kuna ta pidi kindlasti juhtunut pealt nägema. Hoolimata sellest, et ta on kogu aeg järjepidevalt väitnud, et tema R. Oimandi poolt kannatanu löömist pealt ei näinud.
  62. H. Leini ütlustest on arusaadav, sel ööl toimus auto juures R. Oimandi ja kannatanu vahel konflikt, asjaolud olid segased ja ta üritas baari juurest lihtsalt lahkuda. On täiesti usutav, et H. Lein oli juhtimisega niivõrd hõivatud, et ei pannud tähele, mida R. Oimandi tema kõrvalistmel teeb. Apellatsioonis rõhutatakse, et R. Oimandi lahkus autost, et kannatanut lüüa ja H. Lein pidi seda kindlasti nägema. See ei vasta aga tõele. Kannatanu M.V. ei ole kunagi väitnud, et R. Oimandi väljus tema löömiseks autost. Kannatanu M.V. sõnul oli R. Oimandi autost üksnes poolenisti väljas (
  63. novembri
  64. a istungiprotokoll kriminaalasjas nr 1-18-8383, lk 4). Seega on H. Leini ütlused selles osas õiged, et R. Oimandi tema hinnangul autost ei väljunud. R. Oimandi oli kannatanu ütlustest tulenevalt lööki sooritades autost üksnes poolenisti väljas.
  65. Ühtlasi ei pruukinud H. Lein isegi seda tajuda, et R. Oimandi oli autost poolenisti väljas ja lõi seeläbi kannatanule pudeliga vastu pead. Löök pudeliga kellegi pea suunas ei võta teadupärast just väga kaua aega. H. Leini jaoks tundus olukord „suvalise kisamisena“ (vt I kd, tl 21). Ta avaldas ka kohtuistungil, et olukord kestis üksnes mõned sekundid, tema eesmärgiks oli lihtsalt lahkuda ja ta keskendus sõidule (vt I kd, tl 21). H. Lein ei ole mitte kunagi väitnud, et R. Oimandi ei löönud kannatanut. Ta on lihtsalt öelnud, et tema ei näinud lööki, kuna ta ei jälginud situatsiooni kulgu (vt I kd, tl 21). Olukord oleks n-ö kahtlasem ja ka tegelikkuses R. Oimandit õigustav, kui ta oleks tõsikindlalt väitnud, et R. Oimandi kindlasti ei löönud kannatanut. Tõsiasi, et tema ütlused R. Oimandile esitatud süüdistust ei kinnitanud, ei tähenda, et tegemist on automaatselt valeütlustega. Praegusel juhul on eluliselt usutav, et H. Lein on andnud ütluseid sündmuse kohta nii nagu tema seda tajus ja mäletab, s.o tema otsest lööki pealt ei näinud (mistõttu ta ei saa löömist kinnitada). Tõendamist ei ole leidnud, et ta pidi kindlasti lööki pealt nägema. 5
  66. Ühtlasi pidi süüdistuse kohaselt H. Lein nägema ka seda, kuidas kannatanu kukkus. Ka seegi ei ole millegagi tõendamist leidnud. Kannatanu sõnul sõitis R. Oimandi autoga koheselt pärast tema löömist ära (
  67. novembri
  68. a istungiprotokoll kriminaalasjas nr 1-18-8383, lk 4). Seega on vägagi tõenäoline, et H. Lein tõepoolest ei näinudki seda hetke, mil kannatanu R. Oimandi löögi tagajärjel kukkus, sest tema oli keskendunud auto juhtimisele ja nad lahkusid lihtsalt koheselt sündmuskohalt.
  69. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, s.o ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginedes süüteosündmus otsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist. Selleks, et H. Leini saaks valeütluste andmises süüdi mõista, peaks olema tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et ta tõepoolest tajus, kuidas R. Oimandi lahkus korraks autost ja lõi kannatanut, mille tagajärjel viimane kukkus. Praegusel juhul see nii aga ei ole. Asjas puuduvad sisuliselt igasugused tõendid selle kohta, et H. Lein pidi nägema, kuidas R. Oimandi autost väljub ja kannatanut lööb. Veelkord, sellel õhtul R. Oimandi ja kannatanu vaheline konflikt oli H. Leini jaoks segane ja arusaamatu, tema ütlustest on arusaadav, et ei tahtnudki sellesse süveneda ja üritas lihtsalt baari juurest lahkuda. Seda kõike arvesse võttes on usutav, et ta ei näinudki sündmuse kogu kulgu pealt ja ei ole andnud valeütluseid. Üksnes tõsiasi, et R. Oimandi mõisteti kannatanu löömises süüdi, ei tähenda, et kõik sündmuse juures viibinud tunnistajad pidid seda nägema ja tajuma süüdistuse versiooniga sarnaselt. Tunnistaja saab siiski ütluseid anda vaid vahetult kogetu ja tajutu kohta. H. Lein ei ole andnud valeütluseid ja ta on õiguspäraselt õigeks mõistetud.
  70. Viimasena lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduva.
  71. H. Leini kaitsja vandeadvokaat A. Valk esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt H. Leini kasuks välja apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulu 7,6 tunni eest summas 1094,40 eurot (koos käibemaksuga). Õigusabi tasumääraks koos käibemaksuga on 144 eurot/h. Taotluse kohaselt tutvus kaitsja kohtuotsusega 3,5 h ja apellatsiooniga 1,5 h, pidas kliendiga konsultatsioone 1 h ulatuses ning koostas 1,6 h jooksul apellatsiooni vastust.
  72. Ringkonnakohus ei pea taotletud ulatuses õigusabi kulu välja mõistmist põhjendatuks. Advokaat A. Valk on olnud läbivalt terve kriminaalmenetluse olnud H. Leini kaitsja. Seega on ta kriminaalasja käigu ja tõenditega, mida ei ole sugugi palju, kursis. Käesolev kriminaalasi ei ole oma olemuselt mahukas. Maakohtu otsus koos süüdistusega on kõigest 8-l leheküljel, selle peale esitatud apellatsiooni põhjendav on kokku ca 1-l leheküljel. Ringkonnakohtule esitatud kirjalik seisukoht on aga põhimõtteliselt olematu ja selleks jäädakse juba varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Sellest tulenevalt ei ole õigustatult õigusabi kulu välja mõistmine taotletud ulatuses ja ringkonnakohus vähendab proportsioonis apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulu 50 % võrra ning mõistab Eesti Vabariigilt H. Leini kasuks välja 547,2 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 185 lg 2 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 547,2 eurot Eesti Vabariigi kanda.
  73. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  74. märtsi
  75. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.