← Eesti

2-21-8422/25

Obsah (5)§ 534§ 659§ 172§ 173§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 29. juuni 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-8422 Tsiviilasi Sihtasutuse Põhja-E

) § 534 lg 5 alusel. Esitatud andmete põhjal hindas kohus, et puudutatud isik on pigem ohtlik. Lisaks nähtus taotlusest ravimite sundkorras manustamise vajadus.

  1. Maakohus pikendas
  2. mai 2021 määrusega (määrus II) puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni
  3. juulini 2021 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi andis maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. 7.
  4. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. 7.2.

§ 534

lg 1 järgi kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ning pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. 7.

  1. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tal on psüühikahäire, tema käitumine on mõjutatud psüühilisest haigestumisest, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isik ei mõtle selgelt ega adu ümbritsevat adekvaatselt. Kohtu hinnangul ei ole ta võimeline psüühilise seisundi tõttu iseenda eest hoolt kandma ja võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult. Ravita jäädes seab ta ohtu eelkõige iseenda, aga ka ümbritseva. Puudutatud isik küll väidab, et võtab talle välja kirjutatud ravimeid, kuid arst teatas kohtule, et vereanalüüsid kinnitavad vastupidist: puudutatud isik ei ole võtnud kodus ravimeid regulaarselt. Järelikult vajab puudutatud isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võiks ta haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. 7.
  2. Eeltoodust tulenevalt on kinnisesse asutusse paigutamise tingimused täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Esitatud on psühhiaatri arvamus, mis kinnitab esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust. Puudutatud isik ei tervenenud esialgse õiguskaitse tähtaja lõppemise päeval. 7.
  3. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Seetõttu tuleb anda luba puudutatud isikule tahtevastaselt psühhoosivastaste, meeleolu stabiliseerivate ja rahustava toimega ravimite manustamiseks ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. 3

(5)MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
  1. Puudutatud isik esitas
  2. mail 2021 ise määruskaebuse, milles vaidlustab tema tahtevastase kinnipidamise. Puudutatud ei ole kohtulahendiga nõus. Ta on täiesti adekvaatne. Ta kutsus
  3. mail 2021 ise politsei, sest tema korterist kadusid asjad ja dokumendid. Ta meenutab
  4. aasta sündmusi, kui politsei teda väärkohtles. Puudutatud isik leiab, et probleemid on tingitud firmast, kus ta varem töötas. Selle juhataja pettis ametiasutusi ja kohut ning hakkas teda kiusama.
  5. Maakohus käsitles kaebust kui määruse II vaidlustamist, võttis selle menetlusse ning andis avaldajale ja esindajale tähtaja seisukoha esitamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu, esindaja toetas kaebust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  6. juunil
  7. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku
  9. mai 2021 kaebust tuleb käsitleda kaebusena nii määrusele I kui ka määrusele II. Kaebusest on näha tema tahe vaidlustada enda tahtevastane kinnipidamine. Sellekohane otsustus tehti mõlema määrusega.
  10. Ringkonnakohus jätab määrused I ja II muutmata ning määruskaebuse rahuldamata (

§ 659kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire F 25.0), millest tulenevalt ei ole ta võimeline hindama enda tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib ta käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning ohustada eelkõige teisi inimesi. Puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei ole ohtlik ega vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Samuti ei piisa puudutatud isiku enda kinnitusest, et ta on adekvaatne ja kutsus ise politsei. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades.
  2. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine on psühhootilistest elamustest lähtuvalt ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta ei mõista ravivajadust ega suuda oma käitumist kontrollida, mistõttu on psühhiaatrilise haiglaravita ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele. Raviarsti täiendavast seisukohast ja avaldaja vastusest määrukskaebusele selgub, et nii haiglasse saabumisel kui ka pärast määruse I alusel esialgset ravi keeldus puudutatud isikul valmidus haigust tunnistada ja aidata kaasa selle ravimisele. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt
  3. veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Maakohus asus mõlemas määruses põhjendatult seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Maakohtu määruses II viidatud vereanalüüsi andmete põhjal tegi kohus õige järelduse, et puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei võta. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima. Siinjuures pole oluline, mis on puudutatud isikul tuvastatud tervisehäire varasem põhjus. 4

(5)
  1. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused nii esialgse õiguskaitse rakendamiseks 4 päevaks kui ka selle tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määrused I ja II muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
  2. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. 16.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.