Obsah (12)

§ 132§ 179§ 162§ 657§ 654§ 651§ 652§ 147§ 190§ 136§ 189§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. detsember 2020 Tsiviilasja number 2-2

) § 162 lg 1). Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 1, sama seaduse lisa 1 ning

§ 132lg-te 1 ja 5 kohaselt pidi hageja hagi esitamisel maksma riigilõivu 300 eurot.

Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 75 eurot. Hageja on tasunud 225 eurot ettenähtust vähem. Puuduoleva riigilõivu 225 eurot mõistis maakohus hagejalt

§ 179lg 1 alusel riigituludesse välja.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulu 420 eurot (sh käibemaks). Maakohus pidas kostja menetluskulu põhjendatud ja vajalikuks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. augustil 2020 Tartu Ringkonnakohtule taotluse menetlusabi ja riigi õigusabi saamiseks. Hageja esitas
3. augustil 2020 apellatsioonkaebuse ja täiendatud menetlusabi ja riigi õigusabi taotluse. Apellatsioonkaebuse kohaselt soovib hageja esitada apellatsioonkaebuse, sest ei nõustu kohtu poolt temalt menetluskulude väljamõistmisega. Hageja palub korrektse apellatsioonkaebuse esitamiseks määrata talle riigi õigusabi. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
4. septembri
5. a määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks ja vabastas hagejat riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu
6. juuli
7. a otsuse peale täies ulatuses, s.o 300 euro ulatuses. Sama määrusega rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks, andis hagejale isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus riigipoolset menetlusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning kohustas riigi õigusabi osutavat advokaati esitama seaduse nõuetele vastava apellatsioonkaebuse hiljemalt 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. 4
8. Hageja palub
9. oktoobri
10. a apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis hagejalt välja riigituludesse vähemtasutud riigilõivu 225 eurot ja kostja kasuks kostja menetluskulud 420 eurot. Hageja palub teha asjas uus otsus, millega jätta kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud riigi kanda. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud poolte endi kanda, v.a hageja menetluskulud, mis jätta riigi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud praeguses menetluse selgitama hagejale, et hageja on tasunud riigilõivu vähem ja määrama tähtaja vähemtasutud riigilõivu maksmiseks. Maakohus oleks pidanud jätma hagiavalduse vähemtasutud riigilõivu tõttu läbi vaatamata. Kui kohus oleks hagejale selgitanud, et ta peab tasuma täiendavalt riigilõivu 225 eurot, oleks hageja hagi tagasi võtnud, kuna tal puuduvad rahalised vahendid sellises summas riigilõivu tasumiseks. Arvestades täitemenetluse aluseks olevat nõuet, ei oleks hagejal olnud mõistlik esitada hagi, millelt tuleb tasuda niivõrd kõrge riigilõiv. Antud asjas esinevad erandlikud asjaolud menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks ning hageja menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Arvestades asjaolu, et menetlus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on tekkinud kohtuvea tulemusena, on kostja menetluskulude hagejalt välja mõistmine äärmiselt ebaõiglane. Makseinfo kohaselt pidi hageja tasuma 12 kuud 152 eurot 58 senti, ehk kõik menetluskulud Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Hageja ei teadnud, et ta peab kostjale eraldi kandma menetluskulud tema kontole ja ülejäänud menetluskulud riigi tuludesse. Tartu Maakohus on
11. märtsi
12. a määrusega kriminaalasjas nr 1-18-6855 oma viga ka tunnistanud. Hageja ei teadnud mitte ühtegi kostja konto numbrit. Lisaks oli hagejal lähenemiskeeld kostja suhtes, s.t ta ei tohtinud kostjaga ühendust võtta. Asjas tulnuks kohaldada

§ 162

lg-t 4 ning selle rakendamisel lähtuda VÕS § 140 lg 1 suhtes kujunenud kohtupraktikast, s.o et kantavate kulude vähendamise aluseks olevate asjaolude korral võib kohus vähendada kulusid ilma kulude kandmiseks kohustatud isiku taotluseta. Hageja

1. novembri
2. a menetlusdokumendi kohaselt on hageja menetluskulud tekkinud kostja tegevuse tulemusel.
3. aprilli
4. a istungiprotokollist tsiviilasjas nr 2-19-13959 nähtub, et kostja ja tema esindaja olid hageja ning kohtu veast teadlikud ja lugesid tekkinud probleemi lahendatuks. Kostjal oli võimalik täitemenetlus lõpetada, kuid ta seda ei teinud ja soovis pahatahtlikult täitemenetluse jätkamist.
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise üle ei ole enam poolte vahel vaidlust ning riigilõivu tasumata jätmine puudutab üksnes riigi ja hageja vahelist suhet, mitte kostjat. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel eksinud. Erandi kohaldamine

§ 162lg 4 mõistes on kohtu õigus, mitte kohustus.

Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsuse resolutsioonist kriminaalasjas nr 1-18-6855 nähtub selgelt, kellele ja mis ulatuses tuleb hagejal kulusid tasuda. Seega ei too hageja eksimus kriminaalasja menetluskulude tasumisel antud vaidluses kaasa teistsugust menetluskulude jaotust. Väide, et hageja ei teadnud kostja konto numbrit ega saanud seda ka välja selgitada lähenemiskeelu tõttu, on väär. Hageja esitas esmakordselt
3. novembri
4. a seisukohas väite, nagu oleksid menetluskulud käesolevas tsiviilasjas tekkinud kostja pahatahtliku käitumise tulemusel. Hageja ei ole seda väitnud ei maakohtus ega isegi mitte apellatsioonkaebuses. Hageja ei ole kohtule esitanud Tartu Maakohtu
5. aprilli
6. a istungiprotokolli tsiviilasjas nr 2-19-
7. Kostja ei käitunud hageja suhtes täitemenetlust algatades pahatahtlikult. Maakohus on nimetatud väidet asja sisulisel lahendamisel hinnanud ning hageja ei ole maakohtu otsust vastavas osas vaidlustanud. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse hagejalt hagiavalduselt vähemtasutud riigilõivu väljamõistmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab vähemtasutud riigilõivu riigi kanda (

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd pooled ei vaidlusta maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, on maakohtu otsus selles osas jõustunud. 9. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks, s.t maakohus jättis põhjendatult menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulude jaotust hagi rahuldamata jätmisel reguleerib

§ 162lg 1, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et antud juhul tulnuks kohaldada

§ 162lg-t 4.

Vaidlust ei ole selles, et täitemenetluse algatamise aluseks oli hageja poolt kostjale maksmata jäänud kriminaalasjas nr 1-18-6855 otsusega väljamõistetud menetluskulude mitu osamakset. Hageja on maksed teostanud ekslikult mitte kostja, vaid riigi kontole. Hageja ei vaidlustanud antud asjas maakohtu otsust osas, millega kohus tuvastas, et kostjal oli õigus täitemenetluse algatamise avalduse esitamiseks. Kostjale ei saa heita ette täitemenetluse algatamiseks avalduse esitamist olukorras, kus hagejal oli täitmata kohustused kostja ees. Ringkonnakohus jätab hageja 1. novembri 2020. a menetlusdokumendis esitatud väite, nagu oleks kostja ja tema esindaja teadlikud hageja ja kohtu veast, arvesse võtmata (

§ 652lg 4).

Hageja ei põhjendanud, miks ta pole saanud nimetatud väidet varem esitada, sh apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus märgib, et hageja ise kinnitas

1. novembri
2. a menetlusdokumendi p-s 2.2., et kostja sai hageja eksimusest ning valele kontole raha kandmisest teada alles pärast täitemenetluse algatamist. Seega ei ole kostja käitunud hageja suhtes pahatahtlikult.
3. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on põhjendatud jätta vähemtasutud riigilõiv summas 225 eurot riigi kanda ning vabastada hageja selle riigi tuludesse tasumisest. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et hagiavalduse esitamisel tulnuks hagejal maksta riigilõiv 300 eurot (

§ 147lg 1 esimene lause, § 132 lg-d 1 ja 5).

Hagiavaldus, millelt on tasutud riigilõivu ettenähtust vähem, tulnuks jätta käiguta ja määrata hagejale tähtaeg riigilõivu tasumiseks (

§ 147lg 1 kolmas lause).

Maakohus ei ole seda teinud, vaid võttis hagiavalduse menetlusse. Kuigi

§ 179

lg 1 võimaldab mõista vähemtasutud riigilõiv välja kohtulahendiga, mida maakohus on antud asjas ka teinud, ei ole antud juhul vähemtasutud riigilõivu hagejalt riigi kasuks välja mõistmine õiglane. Vaidlust ei ole, et kriminaalasjas nr 1-18-6855 väljamõistetud summasid on hageja täitnud vastavalt temale kohtu poolt väljastatud makseteatisele, mistõttu on ka kostja kasuks väljamõistetud summad laekunud riigi tuludesse. Seega alustas kostja hageja suhtes täitemenetluse olukorras, kus hageja oli enda teadmiste järgi kohustust nõuetekohaselt täitnud. Täitemenetluse alustamise tõttu oli hageja esitanud hagiavalduse praeguses tsiviilasjas, leides, et ta oli kohustust täitnud. Ringkonnakohus leiab, et hagejale ei saa ette heita tasumist maakohtu 6 poolt makseteatises märgitud andmete alusel. Hageja ei ole tahtlikult hoidunud kõrvale kostja ees olevast kohustuse täitmisest. Eluliselt on usutav hageja väide, et tal puuduvad sellised rahalised vahendid, et täiendavat riigilõivu tasuda. Ringkonnakohus vabastas hageja 23. septembri 2020. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel, rahuldas hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning andis hagejale riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (tl 112– 113). Ringkonnakohus leidis, et on täidetud

§-s 181 sätestatud menetlusabi tingimused, s.o hageja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline menetluskulusid kandma. Olukorras, kus antud menetlus on põhjustatud vähemalt osaliselt kohtu tegevuse tõttu nii kriminaalasjas nr 1-18-6855, kui ka antud asjas (s.o maakohus võttis antud asjas hagi menetlusse, kuigi sellelt ei olnud tasutud riigilõiv täies ulatuses), on põhjendatud ning õiglane hageja suhtes jätta vähemtasutud riigilõiv summas 225 eurot riigi kanda ning vabastada hageja vähemtasutud riigilõivu tasumise kohustusest (

§ 190lg 7).

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a määruses on hageja apellatsioonkaebuse hinnaks märgitud 3500 eurot. Apellatsioonkaebuse hinna määramisel lähtus kohus hageja poolt esitatud apellatsioonkaebusest, menetlusabi ja riigi õigusabi taotlusest. Hagejale määratud esindaja
4. oktoobril 2020 esitatud apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab hageja maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ning rahalise kindlaksmääramise osas.

§ 136

lg 4 esimese lause kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Seega on apellatsioonkaebuse hinnaks 0 eurot. Ringkonnakohus lähtus hagejale menetlusabi andmisel esitatud taotlusest ning apellatsioonkaebuse hinnast 3500 eurot ning on vabastanud sellest tulenevlt hageja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot. Kuivõrd hageja 6. oktoobri 2020. a täpsustatud apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab hageja maakohtu otsust üksnes menetluskulude jaotuse ning rahalise kindlaksmääramise osas, tuleb sellise kaebuse esitamsel tasuda riigilõivu RLS § 59 lg 16 järgi 50 eurot.

§ 189lg 1 p 2 kohaselt tuleb Tartu Ringkonnakohtu 23.

septembri 2020. a määrusega antud menetlusabi 50 eurot ületavas osas tühistada menetlusabi saamise tingimuste puudumise tõttu. 12.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud säte kohaldub ka olukorras, kus vaidlustatakse ka menetluskulude jaotust. Hageja sisulisi vastuväiteid kostja menetluskulude rahalisele suurusele esitanud ei ole. Kuigi

§ 178

pealkiri ning selle lg 3 viitavad üksnes menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisele, reguleerib § 178 lg 1 ka menetluskulude jaotuse vaidlustamist. Eeltoodust tulenevalt kohaldub ka praegusel juhul

§ 178lg 4.

Seega jätab ringkonnakohtus menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv summas 50 eurot riigi kanda (

§ 190lg 7).

1. Hageja esindaja tasu taotlused lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7 Resolutsioon Riigikohtu 16.06.2021 lahendist: RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5019 osas, milles ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta apellatsioonimenetluse kulud Jaak Kallavuse kanda.
6. Jätta kassatsioonimenetluse kulud Jaak Kallavuse kanda.
7. Saata asi apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks Tartu Ringkonnakohtule.
8. Rahuldada kassatsioonkaebus.
9. Määrata OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo vandeadvokaadi Anti Aasmaa tasu ja kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi 8