Obsah (8)

§ 657§ 654§ 230§ 175§ 178§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 7. jaanuar 2021. a Tsiviilasja number 2-1

§ 657lg 1 p 2).

8 Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Hageja nõuab kostjalt I kui võlgniku juhatuse liikmelt ning kostjalt II kui võlgniku käsundisaajalt solidaarselt võlgnikule tekitatud kahju hüvitamist, mis seisneb võlgniku pangakontodelt sularaha väljavõtmises ning selle tagastamata jätmises või kasutamises viisil, mis ei ole võlgniku huvides. Kostja I oli perioodil
2. detsembrist 2002 kuni
3. augustini 2016 võlgniku juhatuse liige. Kostja I ja kostja II on abikaasad. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu poolt tuvastatut, et ajavahemikul
4. juunist 2016 kuni
5. augustini 2016 oli võlgniku Swedbank AS pangakontolt välja võetud sularaha kokku 35 245 eurot, pangakaardi kasutajaks oli kostja I. Kostjad ei vaidlusta samuti, et asjas on tõendamist leidnud, et võlgniku SEB Pank AS mõlema pangakaardi valdaja oli kostja II ning pangakontolt võetud ja kontole tagastatud summade vahe perioodil
6. jaanuarist 2015 kuni
7. augustini 2016 on kokku 49 890 eurot (apellatsioonkaebuse p 5). Kostjad on seisukohal, et kostja II täitis sularaha võlgniku pangakontolt välja võttes võlgniku poolt antud käsundeid (apellatsioonkaebuse p 5).
8. Ringkonnkohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja I vastutuse aluseks hageja ees on ÄS § 187 ja VÕS §
9. ÄS § 187 lg 1 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega, sama paragrahvi teise lõike järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud osaühingule kahju, tekitatud kahju hüvitamise eest. Kostja II ei vaidlusta maakohtu poolt tuvastatut, et tema ja võlgniku vahel olid käsunduslepingust tulenevad võlasuhted. VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi teise lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kostja II vastutab seega hageja ees siis, kui ta on rikkunud käsundit täites hoolsuskohustust. Hagejal tuleb menetluses

§ 230lg 1 järgi tõendada kostjate vastutuse eelduste olemasolu.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks juhatuse liikme (kostja I) vastu peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13855, p 10). Hageja peab nõude rahuldamiseks kostja II kui käsundisaaja vastu tõendama, et kostja II on rikkunud VÕS § 620 lg-st 2 tulenevat hoolsuskohustust, kahju tekkimist, selle ettenähtavust ja kuulumist lepingu kaitsealasse ning põhjuslikku seost kahju ja kohustuse rikkumise vahel.
3. Hageja on tõendanud, et Swedbank AS-i pangakaarti kasutades on ajavahemikul
4. juuni 2016 kuni
5. august 2016 võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha kokku summas 35 245 eurot. Nimetatud kaardi valdajaks oli kostja I. Sularaha väljavõtmine äriühingu kontolt ei ole iseenesest juhatuse liikme poolne hoolsuskohustuse rikkumine, küll aga rikub juhatuse liige oma kohustust äriühingu ees siis, kui ta ei kasuta pangakontolt väljavõetud raha äriühingu huvides. Hagiavalduse kohaselt puudusid nõude kohtule esitamise ajal mistahes tõendid või andmed võlgniku majandustegevuse kohta nimetatud ajavahemikul. Hagiavalduse kohaselt on kostja II poolt tema valduses olevaid SEB Panga AS pangakaarte kasutades ajavahemikul
6. jaanuar 2015 kuni
7. august 2016 välja võetud sularaha 137 040 9 eurot ja kontole tagastatud 87 150 eurot. Kontolt võetud ja tagastatud summade vahe on kokku summas 49 890 eurot. Hageja väitel ei ole seda raha kasutatud võlgniku huvides. Hageja esitas Viru Maakohtu
8. oktoobri 2016 määruse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks, määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku majandustegevus lõpetatud augustis 2016 (I kd, tl 18). Ringkonnakohus leiab, et sularaha väljavõtmise tõendamisega äriühingu kontolt vahetult enne äriühingu majandustegevuse lõppemist on hageja tõendanud nii äriühingu juhatuse liikme kui ka äriühingult käsundi saaja kohustuse rikkumise. Kostjal I tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega peab kostja I tõendama, et ta on kas ise võtnud välja või andnud käsundi kostjale II võtta äriühingu kontolt välja ja kasutanud sularaha äriühingu huvides. Kostja II puhul eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav VÕS § 103 järgi ning kostjal II tuleb tõendada seda, et ta on võlgnikult saadud käsundit täitnud käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolikusega VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi.
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas andnud pooltele võimaluse oma väiteid tõendada ning esitatud tõendeid igakülgselt hinnanud. Maakohus viis kostja poolt esitatud tõendite suhtes dokumentide koostamise aja tuvastamiseks läbi dokumendiekspertiisi. Eksperdiarvamuse kohaselt on kostjate poolt esitatud
10. novembri 2015 laenuleping nr X;
11. novembri 2015 kassa väljamineku order nr X;
12. jaanuari 2016 nõude loovutamise leping koos lisaga nr 1 ja laenugraafikutega; seitse OÜ Valenberg kassa sissetulekuorderit; AstnikFinants OÜ kassa sissetulekuorder nr X ja AstnikFinants OÜ kassa sissetulekuorder nr X koostatud ja vormistatud mitte dokumentidel näidatud kuupäevadel vaid hiljem, enne dokumentide koopiate esitamist kohtule
13. veebruaril 2018, kuid sellele lähedasel ajal.
14. jaanuari 2014 laenulepingul nr X;
15. oktoobri 2014 laenulepingul nr X ja
16. jaanuari 2015 laenulepingul esinevad ühised vormistamise tunnused, mis viitavad sellele, et need on valmistatud samaaegselt. Valmistamise aja kohta arvamuse andmine ei ole ekspertarvamuse järgi võimalik. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda ekspertarvamuse õigsuses. Eksperdid on täiendavalt
17. jaanuaril 2020 vastanud kohtunõudele ja selgitanud trükiseadmete individuaalsete tunnuste esinemist. Eksperdid leidsid, et ekspertiisis on lähtutud kostjate esindaja poolt esitatud faktidest, kontrollides nende vastavust esitatud dokumentide valmistusviisiga. Kostjate esindaja on toonud välja, et ei ole teada milliste printeritega või kus vaidlustatud dokumendid valmistati ning et printerid, millistega tehti võlgniku asukohas dokumentide väljatrükke, ei ole kasutusel. Ekspertiisiuuringute alusel leidus asja materjalide hulgas kostjate lepingulise esindaja vandeadvokaadi Margus Kiire esitatud dokument kuupäevaga
18. märts 2018, mis on valmistatud vaidlustatud dokumentidega samaliigilisele paberile ja samu individuaalseid defekte omava printeriga.
19. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele maakohtupoolse tõendite hindamise kohta leiab ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et ekspert on ekslikult märkinud laenulepingu sõlminud isikuks kostja II, ei mõjuta eksperdi hinnangut dokumendi koostamise aja määratlemisel. Samuti ei mõjuta eksperdiarvamuse usutavust dokumendi koostaja isiku nimetamine (kostjate väitel ei koostanud dokumente mitte võlgnik vaid raamatupidamisteenust osutav isik). Kostja väited paberipartiide koguse ja müügiperioodi kohta on paljasõnalised, ekspertiisi eesmärgiks oli dokumendi koostamise aja määratlemine, mida üldjuhul paberi müügiandmed ei mõjuta. Maakohus on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et kostjate seisukoht on menetluse kestel muutunud. Kostjad ei tuginenud menetluse alguses võlgniku pangakontodelt väljavõetud 10 sularaha kasutamise eesmärgile. Kostja II vaidles vastuses hagile vastu sellele, et ta oli võlgniku pangakaartide kasutajaks. Kostja II esitas maakohtule taotluse tõendite kogumiseks, et teha kindlaks asjaolud, mille alusel AS SEB Pank väidab, et ta oli pangakaartide otseseks valdajaks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus väidetav käsund kostjale II seisneb sularaha pangakontolt väljavõtmises, et seda võlgniku huvides kasutada, on kostjate poolne pangakaartide valduse vaidlustamine otseses vastuolus kostjate seisukohtadega hilisemas menetluses, kus kostjad asusid tõendama väljavõetud sularaha otstarvet.
20. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ainuüksi kostjate poolt esitatud
21. jaanuari 2014 ning
22. oktoobri 2014 laenulepingud ei tõenda, et nende alusel on antud raha üle. Kostjad ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, mille kohaselt ei ole võlgniku kontodelt tehtud mitte ühtegi ülekannet laenu tagastamisena kostja II kontole viitega konkreetsele laenulepingule, mille alusel väidetavalt laenu on antud. Nimetatu ei ole aga äriühingute majandustegevuses tavapärane. Apellatsioonkaebuse väited kostja II laenu andmise võimekuse kohta on paljasõnalised. Maakohus on hinnanud kostjate arveldusarvete väljavõtteid ning leidnud, et neist ei nähtu, et kostjad oleksid väidetavate laenulepingute sõlmimise eel või ajal võtnud suuremaid summasid arveldusarvetelt välja ning ei tuvastanud, et kostjate arveldusarvetest tuleneks, et kostjad oleksid laenu andnud pangaülekandena. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tegemist jooksva laenu andmisega võlgnikule, mida ka jooksvalt tagastati. Samas ei ole kostja esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et kostjate arveldusarvete väljavõtetest nähtub, et kostjad on oma raha kasutanud vaid igapäevaste kulutuste tasumiseks ning kostjatel ei tekkinud 2013, 2014 või 2015 aasta lõppedes sellises ulatuses sularaha jääki, milles väidetavalt laenu anti. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole olulises osas kostjate poolt sääste kasutatud ning kostjal II on olemas sääste ka varasemast äritegevusest. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid nimetatud säästude kasutamise kohta. Iseenesest on küll võimalik sääste hoida ka sularahas, kuid eluliselt ei ole usutav, et äriühingule anti suur laen üksikute väikeste osamaksetena sularahas kogutud säästudena. Võlgniku
23. a majandusaasta aruandes on vandeaudiitori kinnitus, et aruande koostaja ei ole saanud teadlikuks asjaoludest, mis viitaksid raamatupidamise aruande vastuolule hea raamatupidamistavaga. Nimetatu ei tõenda laenulepingu sõlmimist ega seda, et kostja II oleks võimeline äriühingule laenu andma. Maakohus on õigesti märkinud, et majandusaasta aruannetes ei kajastu ka konkreetset laenuandjat. Lisaks on audiitor aruandes märkinud, et ülevaatuse käigus läbiviidud protseduurid on palju vähem mahukad kui rahvusvahelise auditeerimise standardiga kooskõlas tehtud auditi käigus läbiviidud protseduurid.
24. Maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik sai
25. aastal laenu Osaühingult Valenberg 20 000 eurot ning et Osaühing Valenberg oleks omandanud kostjalt II nõudeõiguse hinnaga 20 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 35 ja 36) ning ei korda neid

§ 654lg 6 järgi.

Majandusaasta aruannete esitamata jätmine Osaühingu Valenberg poolt viitab otseselt sellele, et äriühingu tegevus puudus. Maakohus on põhjendatult tuginenud ekspertarvamusele, mille kohaselt on kõik Osaühinguga Valenberg seotud dokumendid koostatud ajal, mil Osaühing Valenberg oli registrist kustutatud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjad ei esitanud maakohtule usaldusväärseid tõendeid.

1. Maakohus ei ole asunud ebaõigele seisukohale, et võlgniku raamatupidamisdokumente ei ole pankrotimenetluses haldurile üle antud. Kostjate endi väitel taastab kostja I raamatupidamist ja on selle taastatud osas üle andnud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud väide viitab üheselt sellele, et võlgniku raamatupidamisdokumentide üleandmiskohustust ei ole täielikult täidetud. 11 Kostjad on esitanud kassaaruanded
2. ja
3. aasta kohta. Kui pangast välja võetud ja kontole pandud raha kajastada üheainsa kandena terve aasta kohta, ei tõenda see kokkuvõte usaldusväärselt üksikute tehingute tegemist. Maakohus ei ole otsuse põhjendustes tuginenud hageja lõppseisukohas esitatud koondandmetele, kui asjas olulist tähendust omavale tõendile. Põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt ei sisalda nimetatud dokument uusi andmeid. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja on selles dokumendis võrrelnud kostjate endi esitatud andmeid (võlgniku pangakontolt väljavõetud raha ja võlgniku pangakontole sissemakstud sularaha ning väidetavaid kassaraamatutes kajastatud tehinguid).
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et kostjad ei ole tõendanud, et võlgniku kassast võetud sularahaga oleks
5. augustil 2016 tehtud SEB Liising makseid 12078 eurot 97 senti. Kostjate poolt esitatud sularaha sissemakse korralduse järgi on kostja II Aktsiaseltsile SEB Liising tasunud sularahas 12 078 eurot 97 senti (II kd, tl 143–144). Korraldustest nähtub, et maksed on teinud kostja II. Võlgniku kassaandmete väljatrükk ei tõenda üheselt, et liisingule tehti maksed võlgniku rahaga. Maakohus on õigesti leidnud, et puudub igasugune mõistlik põhjendus sellele, miks oli vaja võtta võlgniku kontolt sularaha välja, et see siis sularahas liisinguandjale viia.
6. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostjad ei ole tõendanud, et nad oleks ostnud võlgniku sularaha eest Volvo S
7. Müügilepingu p 1 järgi kohustub ostja tasuma ostuhinna. Tasumise aega ei ole lepingus kindlaks määratud. Kostjad ei ole tõendanud sõiduki eest tasumist. Majandusaasta aruandes sisalduvate andmete suhtes jääb ringkonnakohus otsuse p-s 12 väljendatud seisukoha juurde.
8. Kostjad ei ole tõendanud, et võlgniku pangakontolt võetud sularahaga täideti võlgniku kohustusi nii, et raha anti OÜ-le AstnikFinants ja nimetatud äriühing täitis võlgniku kohustusi. Maakohus on põhjendatult tuginenud ekspertarvamusele OÜ AstnikFinants kassaorderite koostamise aja määratlemise kohta. Maakohus on põhjendatult viidanud kostja väidetele, et tegemist oli ka kostja I rahaga.
9. Ringkonnakohus leiab, et hageja on kostja I ja kostja II poolse kohustuse rikkumise tõendamiskohustuse täitnud. Võlgnikule tekitatud kahjuks on hageja väitel võlgniku Swedbank AS-i pangakontolt välja võetud sularaha 35 245 eurot ning SEB Pank AS pangakontole tagastamata jäänud 49 890 eurot. Kostja I ei ole menetluses tõendanud, et ta oleks oma juhatuse liikme kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja I ei ole tõendanud, et ta oleks kasutanud võlgniku pangakontolt välja võetud sularaha võlgniku huvides. Kostja II ei ole tõendanud, et ta käitus võlgniku kontolt välja võetud raha võlgnikule tagastamata jättes käsundiandja suhtes lojaalselt või juhtis käsundiandja tähelepanu võimalikule negatiivsele tagajärjele käsundi täitmise tagajärjel (VÕS § 621 lg 3). Hageja on ka tõendanud võlgnikule kahju tekkimist ja selle põhjuslikku seost kostjate kohustuse rikkumisega: pangakontodelt sularaha väljavõtmisega vähenes võlgniku vara. Raha kontole tagastamata jätmisega äriühingule tekitatud kahju, mis seisneb vara vähenemises pidi olema ka kostjale II ettenähtav. Kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja I puhul juhatuse liikme hoolsuskohustuse ning kostja II puhul käsundisaaja hoolsuskohustuse kaitse eesmärgiga mitte kahjustada käsundiandja vara. Maakohus on ka õigesti tuvastanud, et kostjad vastutavad hageja ees kohustuse rikkumise eest solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi. Kuigi Swedbank AS-i pangakonto pangakaart oli kostja I valduses ning SEB Pank AS pangakaartide valdaja oli kostja II, olid kostjad abikaasad, kes tegutsesid ka majandustegevuses ühiselt. Kostja II poolt on võetud sularaha ka võlgniku 12 Swedbank AS-is asuvalt pangakontolt, mille kaardi valdajaks oli kostja I, seda tõendavad Swedbank AS-i sularahaautomaatide poolt tehtud fotod (II kd, tl 154–168).
10. Ringkonnakohus leiab, et kostjate apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud kostjatelt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suuruse osas.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu

1. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus diskretsioonipiire ületanud. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et hageja lepinguline esindaja astus menetlusse alles
2. jaanuaril
3. Ringkonnakohus leiab, et

§ 175

lg 1 järgi kuuluvad menetluskulud hüvitamisele vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud ning üldjuhul on kulud hüvitatavad alates esindaja poolt kohtumenetluses osalemisest (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Ringkonnakohus leiab, et hüvitamisele ei kuulu hageja lepingulise esindaja menetlusse astumiseni tehtud toimingud 20 tunni ulatuses, mitte 28,5 tunni ulatuses. Kuivõrd hageja esindaja osales
3. jaanuari
4. a kohtuistungil, siis on selleks ettevalmistumise, kostjate taotlustega eelnev tutvumise ajakulu, samuti istungil osalemise ajakulu põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et ülejäänud osas on hageja lepingulise esindaja ajakulu 60 tunni ulatuses osaliselt ülepaisutatud. Maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatust sisuliselt hinnanud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt sisaldab esindaja ajakulu muuhulgas ka nõupidamisi kliendiga. Nimekirjast ei nähtu eraldi nõupidamistele kulunud ajakulu. Samuti sisaldub esindaja toimingutes kohtutoimiku komplekteerimise ajakulu. Ringkonnakohus leiab, et materjalide komplekteerimine ning kliendiga nõupidamised peaksid olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilasja materjalidega juba kursis olnud esindaja ajakulu hageja lõplike seisukohtade koostamisele 16 tunni ulatuses mõistlik ega põhjendatud. Arvestades tsiviilasja keerukust ja kestust, materjalide mahtu, teostatud toiminguid ja läbiviidud istungeid, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise esindaja ajakulu hageja esindamisel kohtumenetluses peale esindaja menetlusse astumist kokku 50 tundi. Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Seega tuleb kostjatel hüvitada hagejale lepingulise esindaja kulu 6000 eurot (120*50). Hageja on käibemaksukohustuslane, seega tuleb kulu hüvitada ilma käibemaksuta. Lisaks lepingulise esindaja kulule tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks välja ekspertiisikulu 1155 eurot. Kostjad ei ole ekspertiisikulu väljamõistmist apellatsioonkaebuse põhjendustes vaidlustanud. Kostjatelt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud kokku 7155 eurot (käibemaksuta) (6000+1155).
5. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse vaid väljamõistetud menetluskulude suuruse osas, kuid jätab apellatsioonkaebuse põhinõude osas rahuldamata.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Pooled vaidlesid ringkonnakohtus peamiselt just põhinõude üle. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

13 Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (

§ 174lg 3).

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 4620 eurot (käibemaksuta), millele lisandub istungil esindamise kulu. Hageja esindaja väitel osutas ta hagejale teenuseid apellatsioonimenetluses 38,5 tunni ulatuses, lisandub istungil osalemise ajakulu. Kostjate hinnangul arvestades, et menetlusdokumendis korratakse juba eelnevalt esitatud seisukohti, on mõistlik ajakulu kokku mitte üle 10 tunni. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu oluliselt ülepaisutatud. Hageja esindaja esindas hagejat juba maakohtu menetluses, mistõttu oli tsiviilasja asjaolude ja materjalidega eelnevalt kursis. Seetõttu ei saa pidada ajakulu otsusega tutvumisele, apellatsioonkaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele 34 tunni ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus ei arvesta põhjendatud ja vajaliku ajakuluna nõupidamisi kliendiga. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtu menetluses kuni kohtuistungi toimumiseni teostatud toimingute eest 13 tundi, s.o maakohtu otsusega tutvumine 1,5 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumine ning selle analüüs 5 tundi, vastuse koostamine 4 tundi, istungiks ettevalmitumine 2 tundi, menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 tundi. Lisandub istungil osalemise ajakulu 0,5 tundi, s.t hageja esindaja põhjendatud ja vajalik esindamise ajakulu ringkonnakohtus 13,5 tundi. Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Seega tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks välja menetluskulud apellatsiooniastmes 1620 eurot (käibemaksuta) (13,5*120). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsiooniastme menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 1620 eurolt (käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 14